Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None
MPG/ESO, La Silla, Tšiili

NGC 3590: Kiilu tähtkuju heledad liikmed

Robert Matjus | 26.05.2014

NGC 3590: MPG/ESO, La Silla, Tšiili.

Pildil, mis on tehtud kasutades ESO La Silla Observatooriumi 2.2-meetrist teleskoopi, laiub täheparv NGC 3590.

See täheparv on umbes 7500 valgusaasta kaugusel Maast, paiknedes Kiilu (ing.k Carina Nebula) tähtkujus, ning on ligi 35 miljoni aasta vanune süsteem.
Ilu on vaid esteetiline väljund, sisulises mõttes on täheparv osutunud kasulikuks infoallikaks – selle uurimine aitab kaasa Linnutee kui spiraalse galaktika omaduste uurimisele. Nimelt asuvad parve tähed meie galaktika ühes kõige suuremas spiraalharus ning mida on ka Maalt võimalik vaadelda.

Taolise – ja ka teiste sarnaste – süsteemide uurimine aitab paremini mõista galaktika spiraalharude gabariite, erinevate punktide omavahelisi kaugusi.
Ühtlasi aitab astronoome teadmine sellest, et parves NGC 3590 olevad tähed on oma vanuse poolest samas suurusjärgus neid ümbritseva gaasikogumiga. Seesugune fakt testib tähetekke ja -evolutsiooni teooria erinevaid nüansse.

Pilt on tegelikult kokku liidetud erinevatest ülesvõtetest, mis on sooritatud nähtava ja infrapunase piirkonna ulatuses. Lisaks on rakendatud spetsiaalset filtrit, mis laseb valgust läbi vaid vesiniku (Hα) lainepikkuse piirkonnast – sellest tulenevad käesoleva foto väga heledad piirkonnad.

Allikad:
ESO artikkel Phys.org vahendusel: http://phys.org/news/2014-05-star-cluster-carina.html

IRAS 20324+4057: noorte tähtede lend

Robert Matjus | 17.04.2014

IRAS 20324+4057: NASA/ESA, STScl/AURA, IPHAS

Luige tähtkuju taustal ujub üks kulles (ing k Tadpole) – just sellise väljanägemisega on noortest tekkivatest tähtedest koosnev gaasi- ja tolmukogum IRAS 20324+4057. Tsentraalsena küll üks väga hele ning massiivne prototäht, on kullese peas tegelikult mitu noort tähte, mis alles alustavad oma elutsüklit.

Heledaim ja massiivseim täht paistab fotol kõige paremini, olles kollakas silm kogumi parempoolses otsas. See täht kogub enda ümber aktiivselt materjali ning peaks lõpuks muutuma nooreks täheks massiga kuni kümme Päikest. Niimoodi käituvad tähed naabriks olevas assotsiatsioonis Cyg OB2.

Kogupikkuses on see kulles ligi 1 valgusaasta. Erksinise helenduse annab  talle lähedal asuvate tähtede UV-spektripiirkonna mõju.

Fotol pole seda küll näha, kuid sarnase ülesehitusega on veel üks sarnane objekt hüüdnimega kuldkala (ing k Goldfish), vasemal kolmaski objekt, moodustades kokku trio. Olles sama näiva orientatsiooniga, on nende tekkepõhjuseks pakutud tugevat Cyg OB2 tähetuult ning kiirgust.

Artikkel: Image: Multiple protostars within IRAS 20324+4057 Apr 14, 2014 phys.org
NASA Hubble Heritage Project

Ühel Cassini ülelennul (T85) ülesvõetud fotol on näha pinnapeegeldus Titanilt,  (24.07.14). NASA et al.

Cassini: Titani „vaga vesi, sügav põhi”

Robert Matjus | 22.03.2014

Ühel Cassini ülelennul (T85) ülesvõetud fotol on näha pinnapeegeldus Titanilt,  (24.07.14). NASA et al.

Ühel Cassini ülelennul (T85) ülesvõetud fotol on näha pinnapeegeldus Titanilt, (24.07.14). NASA et al.

Kaasajal on teada, et Saturni kaaslase Titani põhjaregioon on kaetud vedela metaaniga – moodustunud on kolossaalne süsteem järvedest ja meredest. Fotograafiliselt tõendab seda arvukas pildimaterjal, mille on salvestanud kosmosesond Cassini-Hygens juba pea 10-aastase tiirlemisega Saturni orbiidil. Imekspandav on asjaolu, kuivõrd stabiilse pinnaga on planeedi kaaslase metaaniväljad.

Mõeldes analoogiale planeet Maaga, peaksid suured veemassiivid omama teatavat pinna aktiivsust. Kui senini pole radaripiltidel olnud ühtegi tõendavat fakti vedelikulainetuse kohta, on praeguseks momendiks detekteeritud võimalik lainete olemasolu.

Aastatel 2012 ning 2013 sooritatud lennud üle Punga Mare, Titani ühe suurima metaanikogu, on registreerinud iseloomuliku valguse, mis – läbinud analüüsi -, näitab esialgsetel hinnangutel ligi 2 cm kõrguseid laineharju. Kasutatud kaamera – The Visible and Infrared Mapping Spectrometer (VIMS) – on mõeldud optilise ja infrapunase laineala jaoks ning koosneb tegelikult kahest kaamerast (üks optilise ja teine infrapunase jaoks). VIMS “näeb” korraga 352 erinevat värvi, lainepikkustevahemikus 300 ja 5100 nm (võrdluseks – inimsilm näeb vahemikus 380-750nm). Andmetöötluse ja analüüsiga on tegelenud planeediteadlane Jason Barnes Idaho Ülikoolist koos kolleegidega mitmest teadusasutusest – JPL, Cornelli Ülikool, MIT.

Avastatud fenomen võib ühtida ka teiste pinnaefektidega, mida on Titanil varasemalt märgatud. Samas ei ole avastus veel lõplikult kindel – sarnased valgusefektid võivad olla põhjustatud ka nn märgaladest, vedelas metaanis olevatest suurema tihedusega piirkondadest.

Allikad:
Teaduslik abstact: “Specular Reflections from Titan’s Punga Mare Seen by Cassini VIMS Indicate Surface Roughness: Waves?” Barnes et al.
“Cassini may have spotted waves in Titan’s seas” Jason Major “Universe Today”

Sombrero galaktika (M104) infrapunases piirkonnas

Sombrero galaktika: kaks ühes

Robert Matjus | 26.04.2012

NASA kosmoseteleskoop Spitzer demonstreerib käesolevaga, kuidas avalduvad Sombrero galaktika duaalsed „iseloomujooned”. Infrapunases piirkonnas tehtud ülesvõtted näitavad galaktikasisest topeltstruktuuriga ülesehitust, sealjuures nii galaktika ketast kui ümbritsevat elliptilist halo. Siiani paistis Sombrero galaktika olevat vaid kettastruktuuriga. [...]

Marsi ookeanid.

Tõendid Marsi kunagistest ookeanidest

Rain Kipper | 14.02.2012

Kosmosemissiooni Mars Express uuringute põhjal leiti, et kunagi võis Marsi põhjapoolkeral olla suur ookean. [...]

Komeet lendamas Päikesesse.

Komeedi häving kaadris

Robert Matjus | 24.01.2012

6. juulil 2011 purunes Päikese väliskihtidesse sattunud komeet C/2011 N3 tosinaks tükiks, absorbeerudes seejärel 20 minuti jooksul Päikesesse. NASA ning Euroopa Kosmoseagentuuri ühisprojekt komsoseteleskoop SOHO (Solar and Heliospheric Observatory) on suutnud analoogseid juhtumeid kadreerida rohkem kui 2100 korral. [...]

Heeliksi udukogu

Heeliksi udukogu uutes värvides

Robert Matjus | 23.01.2012

ESO (European Southern Observatory) teleskoop VISTA, mis paikneb Paranà observatooriumis Tšiilis, on jäädvustanud markantse pildi udukogust Heeliks (NGC 7293 Helix Nebula). Ülesvõte on tehtud infrapunases piirkonnas, eksponeerides seeläbi madalatemperatuurilist gaasi, mis jääb varjatuks nähtava valguse piirkonnas tehtud ülesvõtetel. [...]

Praetud Muna udukogu: kollane hüperhiidtäht IRAS 17163-3907 ja tema kahekordne tolmümbris

Praetud muna meenutav kollane hüperhiid

Taavi Tuvikene | 05.10.2011

Astronoomid said ESO VLT teleskoopi kasutades pildi võrdlemisi haruldasest tähest, kollasest hüperhiiust ja seda ümbritsevast hiiglaslikust kahekordsest tolmümbrisest. Tänu sarnasusele praemunaga sai objekt hüüdnimeks Praetud Muna udukogu. [...]

Kronberg 61.

Avastati uurimisvõimalusi pakkuv planetaarudu

Rain Kipper | 30.07.2011

Amatöörastronoomide poolt avastati planetaarudu, Kronberger 61, mille abil on võimalik uurida planetaarudude teket põhjalikumalt. Eriliseks teeb avastud udu võimalus jälgida seda satelliit Kepleri poolt. [...]

Interakteeruvate galaktikate grupp Arp 273.

Hubble tähistab 21. aastapäeva

Elmo Tempel | 21.04.2011

Tähistamaks Hubble 21. aastapäeva, suunasid astronoomid Hubble’i kosmoseteleskoobi ühele tähelepanuväärsemale interakteeruvate galaktikate paarile Arp 273. [...]

  • Lehekülg 1 / 4
  • 1
  • 2
  • 3
  • 4
  • >