Juunitaevas 2024

Alar Puss | 01.06.2024

Planeedid juunikuus

Kuu esimene dekaad sarnaneb maikuule:öötaevas pole planeete näha. Edaspidi tuleb siiski mõningaid muudatusi, kuid väga vara tuleb ärgata. Või siis mitte öösel magama minna. Ka mõned tähed on juunikuu valgete ööde tingimustes ikkagi näha, seda ka suvise pööripäeva aegu.

Marss ilmub kuu lõpus, umbes 27-nda paiku, hommikuti üpris madalale ida-kirdetaevasse, asudes Jäära tähtkujus. Kuna Marss siis juba aasta aega ja pisut peale sellegi olnud nähtamatu, siis tasub Marsi taasilmumist ehk isegi tähistada. Ainus mure on see, et nagu enamasti ikka planeetide vaatlusperioodide alguses või lõpus, on Marsi vaatlustingimused kehvad ja planeet ei pruugi kiirelt silma hakata.

Jupiter, mis tänavusel kevadel viimasena viiest vaateväljast kadus, ilmub juunikuus taas nähtavale, sedapuhku hommikuti väga madalasse koidutaevasse. Jupiter saab nähtavaks aasta kõige lühemate ööde aegu, 20-nda juuni paiku. Kuu lõpus tõuseb Jupiter 1.75 tundi enne Päikest, olles juba „paari grammi” jagu nähtavust parandanud.

Saturn on see planeet, mis tänavuse täieliku (olgugi ajutise) planeedipõua esimesena katkestab. Teise dekaadi algul, 12-nda juuni paiku, ilmub Veevalaja tähtkujus viibiv Saturn madalasse kagutaevasse, samuti hommikuti. Edaspidi planeedi vaatlusaeg kasvab päris jõudsalt: kuu lõpus tõuseb Saturn juba 3.5 tundi enne Päikest. 29-ndal juunil hakkab Saturn liikuma vastupidiselt ehk retrograadselt. Kuu on Saturni lähistel 28.juuni hommikul.

Ega ei tasu muretseda, retrograadselt liikuvad planeedid ei hammusta; ei meid ega üksteist ega üldse mitte midagi. Aga proovi sa seda selgeks teha soolapuhujatest astroloogidele, kes samuti muuhulgas netiavarustel oma teenusi reklaamivad. Istuli kukkuma kipub panema hoopis asjaolu, et need seltsimehed küsivad oma jauburduste eest täitsa soolast hinda. Aga egas sellinegi pakkumine saa muidu kaua püsida, kui poleks nõudlust. Vaat see asjaolu paneb peale esialgset püstitõusmist suisa toolist mööda istuma. Aga noh, egas astroloogia pole see ainus ja kõige hullem hullus, mille peale meil hulginõudlust paistab olema. Muidu sellised asjad üha jätkuda ei saaks. Vahva rätsep oli teatavasti teist laadi mees ja igatahes teadis, mida häiritustega ette võtta: lõi kõik 7 kärbest maha. Et suisa ühe hoobiga, see oli asjale vaid iluline täiendus.

Nii et juunikuu lõpuhommikutel tasub idakaarde vaadata. Püüame mingi olukorra võimaluse piires ka konkretiseerida. Oletame, et asume Tartu kandis ning kell on 8-10 minutit peale kolme. Kuigi mitte kõrvuti, peaks nägema kolme planeeti. Kirdest leiame neist kolmest kõige vasakpoolsema ja madalama (umbes 4 kraadi kõrgusel) Jupiteri. Umbes 20 kraadi Jupiterist paremal ja samas kõrgemal (ligikaudu 10 kraadi kõrgusel) asub tuhmivõitu ja punakas Marss ning Marsist märksa rohkem edasi paremale, päris täpselt kagusuunal ja ka pisut kõrgemal (17 kraadi), on leitav Saturn, umbes sama tuhm kui Marss. Planeedid on tuhmivõitu küllalt heleda taevafooni tõttu. Suurt viga tegemata on tingimused sarnased planeetide vaatllmiseks ka mujal. Läänesaarte lääneosas võiks kirjeldatud tulemuse saamiseks siiski lisada Tartu kohta esitatud kellaaegadele 15 minutit, mujal moidagi vahepealset. Seega teatud ajaline hajuvus esineb, kuid kannatlik vaatleja peaks planeedid ikka üles leidma. Ilus ilm ja vaba vaateväli on muidugi kõige eelduseks.

Muidugi ei tähenda eelnev jutt seda, et planeedid on näha vaid loetud minutite vältel. Tegu oli lihtsalt näitega.

Saatana komeedist

Ei, plaanis polnud avalikult vanduda. Ometi mõned seda teevad, isegi taevakehadele hüüdnime pannes. Internetist võib vastu vaadata huvitavaid asju. Näiteks ka see, et Maale on liginemas Saatana komeet.

Aprillikuu loo 1. osas osas oli muuhulgas juttu komeedist 12P/Pons-Brooks.
Kui palju keegi seda komeeti Eestis nägid, ei tea. Kahtlustada võib, et nende hulk pole suur. Sama tõdemus kehtib arvatavasti ka mitme eelmise komeedi kohta, millest varasema aasta jooksul on siinsetes taevaülevaadetes juttu olnud.

Komeet 12P/Pons-Brooks oli periheelis 2024. aasta 21. aprillil. See tähendab, et komeet oli siis Päikesele lähimas asendis. Maa teeb enda orbiidil oma tiire, neid komeetidega kooskõlastamata. Sedapuhku on asjaolud sellised, et sama komeedi lähim asend Maale saabub alles tänavu 2. juunil. Kuna see komeet on Päikesest juba tükk aega eemaldumas, siis on märksa langenud ka selle objekti niigi kehvapoolne heledus. Ka kaugus Maast jääb isegi 2. juunil ligikaudu 1.5 astronoomilise ühiku kaugusele. See vastab umbkaudu Päikese ja Marsi vahekaugusele. Nii et mingit kasu meil sedapuhku Maa ja komeedi „lähikohtumisest” ei ole.

Ometigi saab alati igasuguseid huvitavaid ideid genereerida. Kui vaadata arvukaid (ja kahjuks üha totramaid) kosmose-retkede filme, võib neist mõni asi meelde jääda. Ühed sellised tuntud filmid kannavad nime „Star trek”. Kuskil olla esinenud ka mingi komeet, mis antud juhul andis miskipärast inspiratsiooni komeedi 12P/Pons-Brooks nimetamine Saatana Komeediks. Sellisel süngel nimetusel on eesti keeles olemas teisigi altenatiive, kuid siinkohal neid üles kirjutama ei hakka.

Tähtedest juuniöös

Juuniööd on lühikesed ja valged. Selle teemani jõuame veel tagasi.
Loendamatutest tähtedest moodustuv tähtkujude muster pimeda taeva taustal on kaudunud. Heledamaid tähti siiski näeb.Enne kui eraldi tähtede juurde asuda, mainime Suurt Vankrit, mis asub kusagil loodetaevas. Suure Vankri tähed on küllalt heledad (enamuses 2. tähesuurus), kuid öö on nii valge, et vankri ülesleidmiseks tuleb selle liikmeid ükshaaval otsida. Siiski on vaadeldav ka umbes sama hele Põhjanael, mis asub Suure Vankri aisatähtedest kõige kaugemal asuvate rataste vahekauguse pikendusel. Põhjanael kuulub Väikesesse Vankrisse, olles selle otsmine aisatäht, kuid tähtkuju tervikuna pole juunikuus vaadeldav.

Tähtedest. Oranzi tooniga Arktuurus „süttib” õhtul juunitaeva heldaima tähena, kui on veel küllalt valge. Kuu alguses juhtub see kella 23 paiku (Eesti lääneservas pisut hiljem, kuna ka hämarus saabub seal hiljem) otse lõunasuunal. Kuu edenedes tuleb Arktuurus nähtavale lõunameridiaanist üha enam pareamal pool. Lühikese öö vältel on Arkutuurus leitav kõrgel edela-läänetaevas. Uus pikk juunipäev saabub enne Arktuuruse loojumist.

Samuti hele Veega tuleb nähtavale kõrgel idataevas, pisut tuhmim Deeneb asub Veegast vasakul pool. Kõrgel taevas on need tähed ka hommikul.

Kapella, Jõulutäht Eesti rahvaastronoomias, on juuniöödel leitav madalas põhjakaares. Taevas on selles piirkonnas juuniöödel kõige heledam, kuid ka Kapella on hele ja suudab jääda nähtavaks. Kapella Eestis üldse ei loojugi, samuti ka Veega ja Deeneb.

Kuu alguses on lühikese öö alguses näha läänekaares tuhmivõitu Reegulust, mis peagi loojub. Kolmandal dekaadil kaob Reegulus üldse vaateväljalt.

Edelataevas on õhtuti, samuti üha madalamal, näha Spiika, mis samuti öösel loojub.

Punakas Antaares, olles olnud äsja Päikesega vastasseisus, tõuseb juunikuu algul umbes Päikese loojangu aegu, kuid jõuab ikkagi juba enne hommikut loojuda. Täht asub päris madalas lõunataevas. Kuu edenedes loojub Antaares üha varem.

Altair on näha ida-kagutaevas, madalamal kui Veega ja Deeneb.

Virmaliste võimalikkusest

10. mai ööl vastu 11-ndat võisime näha vähemalt viimase paarkümne aasta võimsaimad virmalisi. Päike on muutunud väga aktiivseks, tumedaid laike esineb sageli ning nende ümbrusest lähtuvaid laetud osakeste purskeid esineb samuti sageli. Mõistagi ei suundu pursete produktid alati Maa suunas, kuid juunis on siiski virmaliste võimalikkus täiesti reaalne. Kahjuks ei saa neid kuu lõikes ette ennustada. Ainus probleem on suviselt hele öötaevas, millest nõrgemad virmalised läbi ei paista. Virmalistest võiks ka rohkem rääkida, kuid ehk kunagi edaspidi. Siirdume meie sedapuhku hoopis virmaliste põhilisest esinemiskõrgusest,maapinnast umbes 100 km, üha allapoole kuni maapinnani välja.

Vee olekust ja hulgast Maa atmosfääris – pilves ilm või selge

Juuni on valgete ööde kuu. Põhjuseks on valguse hajumine Maa atmosfääris. Heledamaid objekte siiski näeme nagu juba juttu oli. Nii et Päikese valguse hajumine segab Maalt maailmaruumi uurimist, kuid see on alles selge ilma jutt. Põhjalikult pilves ilma korral on astronoomiliste objektide vaatlus lootusetu, siis küündib verikaalne nähtavus paarisaja meetrini või on veelgi väiksem.

Pilved aga seostuvad veega. Gaasilises olekus vesi on teatavasti veeaur, mida alati atmosfääris leidub. Sobivatel tingimustel muundub osa veaurust veepiiskadeks ja jääkristallideks, luues sellega omakorda tingimusi pilvede tekkeks. Kuna veeauru osa atmosfääris koostises pole väga suur, kuid ometigi oluline, võiks sellel teemal ka pikemalt rääkida. Öötaevas on ju käesoleval kuul nähtav vaid vähesel määral ja lühikest aega…

Veeauru osarõhk

Maa atmosfääri üheks iseloomustavaks parameetriks on õhurõhk. Mulluses juulikuu loos oli õhurõhust ja selle erinevatest ühikutest ka pikemalt juttu. Kui kasutada rahvusvahelise mõõtühikute süsteemis kasutatavat rõhu põhiühikut pascal (Pa), siis atmosfääri normaalrõhuks maapinna lähedal loetakse 101 325 Pa. (Päris suur arv see sada tuhat…) Sedasama rõhu väärtust pascalites saab mõistagi teisendada ka teisteks arvudeks (teistes ühikutes), nt 1 atmosfäär (atm), 1013.25 hektopaskalilt (hPa) või 760 millimeetrit elavhõbedasammast (mm Hg).

Õhurõhk on maksimaalne maapinnal ja selle lähedal, kõrguse kasvades rõhk väheneb. Sama lugu on õhu tihedusega. Täpne õhurõhu väärtus (ja seega ka tihedus) on ajas veidi muutuv, nagu me ilmateadetest kuuleme.

Ilmateated raadios sisaldavad enamasti ka juttu õhuniiskusest. „Suhteline õhuniiskus oli…” (70 protsenti, 87 protsenti, 46 protsenti jne). Sajuse ilma korral on õhuniiskus 100 protsendi ligidal. Kuid mida see õieti tähendab? Selleni jõudmiseks teeme ühe pikema ringi.

Niiskus seostub meie argielus veega. Seda teame ka, et vesi esineb vedela vee, tahke oleku ehk jää (või lume) ning gaasilise oleku ehk auru kujul. Õhus on alati mingil määral veeauru, kuid erinevalt teistest õhu koostisosadest on veeauru kogus küllalt muutlik. Enamasti räägitakse õhu koostisest nii: 78 protsenti moodustab lämmastik, 21 protsenti hapnik ja ja ülejäänud 1 protsendi moodustavad teised gaasid. Sellest 1 protsendist moodustab enamuse argoon (0,93 protsenti õhu koostisest) ning praegusel ajal hullumoodi demoniseeritav taimede asendamatu toiteallikas ehk süsihappegaas moodustab vaid 0.04 protsenti.

Paneme tähele, et eeltoodud protsente ehk suhtarve esile tuues veeauru osa õhus ei arvestata. Teisisõnu, äsjakirjeldatud õhu koostis vastab täiesti kuivale atmosfäärile; õhuniiskus on null ühikut ja 0 protsenti. Selline käsitlus on tegelikult sohitegemine, kuid olukorda annab seda just sellega põhjendada, et veeauru osa on muutlik ja kuidagi peavad ju mingid arvud atmosfääri koostise kohta meelde jääma!

Kordame veel üle, et rõhuõhk 1 atm ehk 101 325 Pa ehk 1013.25 hPa on normaalrõhk, tuntud ka ühikutes 760 mm Hg. Oleme juba ka rõhutatnud, et mingi, kuigi ajas muutliku osa õhust moodustab alati ka veeaur. Õhu kogurõhk aga mõjutab sama veeuru hulga juures suhtelise õhuniiskuse protsenti. Samas on õhu kogurõhk samuti muutlik suurus, kuid mitte ka väga suurtes piirides, kui eeldada ikka maapinnalähedast olukorda. Eksisteerivad ju madalrõhkkonnad ja kõrgrõhkkonnad.

Läheme konkreetsete näidete juurde. Veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhurõhust on 20 plusskraadi juures 2.30 protsenti (NB! See ei ole suhtelise õhuniiskuse protsent, selleni veel jõuame!) Absoluutarvudes on veeauru maksimaalne osarõhk sel juhul 2330 Pa ehk 23.3 hPa ehk 17.5 mm Hg. Eriti palju seda justkui polegi. Kuid siiski: see 2.3 protsenti, mille veeauru kogus õhus moodustab, (või mingi muu väärtus, vt allpool) tuleb õhu molekulide koostise 100 protsendi sisse ära mahutada. Seega on veeauru osa arvestades õhus tegelikult lämmastikku vähem kui 78 protsenti, hapnikku vähem kui 21 protsenti jne. Rohepöörajad võivad siinkohal suurest rõõmust senisest veelgi ogaramaks minna: ka süsihappegaasi osakaal õhus on tegelikult seoses veeuru osalusega veelgi veidi väiksem kui „ametlikult” kirjas! Kusjuures mida madalam temperatuur, seda vähem veeauru õhu koostises saab olla! Siiski ei tasu unustada, et veeauru võib õhus küllalt vähe olla ka kõrgetel temperatuuridel.

Siinkohal vüiks vahemärkusena lisada, et käimasolev „rohe-kliima-bolševism” on vaja atmosfääris leiduva süsihappegaasi suhtelise koguse vähendamiseks soodsamate tingimuste loomiseks tagurpidi pöörata: mitte temperatuuri tõusu vastu ei tule võidelda, vaid temperatuuri languse vastu! Kuid asi see neid loosungeid üle värvida ei ole; kiired ja sagedased sildivahetused on ju moes!

„OK!” (nagu ütleb alati ühe teleseriaali intelligentne konstaabel, kellele juba kunagi varem oleme viidatud). Jääme esialgu maalähedase õhukihi temperatuuri väärtuse juurde kindlaks (valisime +20 kraadi Celsiuse järgi, enamasti seostatakse seda temperatuuri normaaltingimustega, kuigi viimasel ajal kasutatakse ka mõnd muud sellele lähedast temperatuuri, nt +15 kraadi.). Muudame siinkohal mängult maapinnalähedast õhurõhku piirides 95 000 Pa (ehk 950 hPa ehk 720 mm Hg) eriti sügava madalrõhkkonna korrral kuni 105 000 Pa (ehk 1050 hPa ehk 787.5 mm Hg) võimsa kõrgrõhuala puhul. Nüüd saame maksimaalseteks võimalikeks veeauru osarõhkude väärtusteks vastavalt 2.45 kuni 2.22 protsenti vastavast õhu kogurõhust maapinnal. Seega suurem veeauru osakaal õhus vastab madalamale õhu kogurõhule. Loogiline ju ka: madal rõhk, madalrõhkkond sajud, tormid (üldse kogu „halva ilma” spekter), on ju „ühe ja sama alagrupi meeskonnad…”

Kui aga õhutemperatuur muutub, hakkab ka maksimaalselt võimalik atmosfääri veeauru osarõhk muutuma (kuigi see võib vastavast maksimumväärtusest muidugi ka väiksem olla). Konkreetsemalt, kui õhutemperatuuri langetada, hakkab veeauru maksimaalne võimalik osarõhk samuti langema. Temperatuuri tõustes veeauru osaõhu võimalik maksimaalne väärtus aga kasvab. Jäädes edasises jutuks truuks täpselt normaalrõhule 1013.25 hPA, siis tooks veel järgmisi näiteid.

Olgu õhutemperatuur 0 kraadi. Sel juhul on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk 421 Pa (ehk 4.21 hPa ehk 3.2 mm Hg) See on 0.42 protsenti õhu kogurõhust. Ühtlasi tähendab see, et õhu koostises on siis veeauru molekule 0,42 protsenti (veeauru rõhk hektopaskalites tuleb jagada 10-ga).

Võtame veel sellise näite. Olgu õhutemperatuur -25 kraadi Celsiust. Nüüd on veeauru maksimaalne võimalik osarõhk õhus 68.7 Pa (ehk 0.69 hPa ehk 0.52 mm Hg). Õhu koostises saab sel juhul veeauru olla vaid kuni 0.07 protsenti.

30 plusskraadi juures on aga veeauru maksimaalne võimalik osarõhk atmosfääris 4270 Pa ehk 42.7 hPa ehk 32 mm Hg. Protsentides on see 4.21 protsenti õhu kogurõhust. Arvud jäävad siingi ju küllalt väikesteks, kuid pakasega võrreldes on siin siiski märgatav erinevus olemas. Nii et mida külmem õhk, seda vähem seal veeauru olla saab. Kuid: see ei garanteeri, et kuumas õhus veeuauru ka tegelikult alati märksa rohkem on kui külmas õhus.

Absoluutne õhuniiskus

Senine jutt viitas kogu aeg veeauru maksimaalsele osarõhule atmosfääris erinevatel tingimustel. Nägime, et mida kõrgem temperatuur, seda rohkem võib õhus niiskust ehk veeauru sisalduda. Veeauru suuremat sisaldust võimaldab ka madalam õhurõhk (rõhk, milles avaldub kogu atmosfääri koostise, mitte vaid veeauru kogutoime).

Sai ka rõhutaud, et õhk võib kõigi eeltoodud tingimuste korral ka maksimaalsest vähem niiske olla. Sellisel juhul on mõistagi väiksem ka veeauru osarõhk. Seda, kui palju õhus parajasti veeauru tegelikult leidub, iseloomustab selline suurus nagu absoluutne õhniiskus. Seda võib avaldada kahel viisil. Üks võimalus õhuniiskuse iseloomustamiseks on veeauru tegelik osarõhk (ühikuteks ikka vastavalt isklikule valikule Pa, hPa, mm Hg (on teisigi võimalikke ühikuid)).

Teine ja enam kasutatav võimalus hinnata veeauru hulka õhus on veeauru tihedus. Tiheduse põhiõhik on teatavasti kilogrammi kuupmeetri kohta (kg/m3 ), kuid õhuniiskuse puhul on praktilisem kasutada 1000 korda pisemat ühikut, grammi kuupmeetri kohta. Gaaside tihedus ja rõhk on omavahel võrdelised. Teisisõnu, nii palju kordi kui kasvab või väheneb rõhk, kasvab või väheneb ka tihedus.

Paar näidet siiagi. Nagu eespool kirjas, on +20 kraadi juures maksimaalne võimalik veeuru rõhk 23.30 hPa. Sellisele vearuru rõhule vastab selle tihedus 17.2 g/m3. (Sarnasus rõhuühiku vastava näiduga 17.5 mm Hg on juhuslik.)

0 kraadi juhul on välisõhus sisalduva veeauru suurim võimalik tihedus 3.3. Pakase puhul, -25 kraadi juures on see suurus 0.6. Palava ilma korral, +30 kraadi on vastav näit aga 30.5. Kõik need tihedused on ühikutes grammi kuupmeetri kohta.

Endiselt ei tohi unustada, et õhk võib ka vähem veeauru sisaldada kui eeltoodud numbrid näitavad, olgu siis juttu kas tihedusest või rõhust. Sellest lähemalt veel järgmises punktis.

Toome lõpuks ära ka seosed, kuidas veeuru osarõhult veeauru tihedusele üle minna. Selleks teisendame veeauru rõhu konkreetselt paskalitesse. St, kui veeauru osarõhk on antud hektopaskalites, tuleb sellele vastav arv korrutada sajaga. Edasine toiming on järgmine. Õhutemperatuur Celsiuse kraadides tuleb teisendada kelvinite kraadideks, st kraadiklaasi temperatuurinäidule tuleb liita 273.15 kraadi (ei tee erilist viga ka 273-ga liitmine). Nüüd jagame veeauru osarõhu kelvinitessse teisendatud õhutemperatuuri näiduga. Lõpuks jagame tulemuse 461.5-ga (see arv on gaasi erikonstant veeauru jaoks). Olemegi saanud veeauru tiheduse (ühik kg/m3). Mugavama kuju jaoks korrutame saadu veel tuhandega. Nüüd on meil veeauru tihedus selleks enimkasutatavates ühikutes. (g/m3).

Suhteline õhuniiskus

Veel kord peaks ära märkima, et seni on jutt enamjaolt viidanud maksimaalsetele veeauru võimalikele hulkadele õhus, olenevalt õhu temperatuurist ja õhu kogurõhust. Kuid igal temperatuuril ja rõhul võib õhus ka vähem veeauru olla. Siin tulebki sisse selline mõiste nagu suhteline õhuniiskus.

Jätame taas ülearuse segaduse vältimiseks meie kohal oleva õhusamba kui terviku rõhu konstantseks ja normaalseks (760 mm Hg ehk 1 arm).

Miks aga üldse esinevad sõltuvalt temperatuurist veeauru osarõhu (samuti tiheduse) jaoks piirid, millest suuremaid väärtusi olla ei saa?

Märksõnaks on küllastus. See tähendab olukorda, kus vesi ja veeaur on omavahel tasakaalus: sama palju kui vedel vesi aurab, nii palju seda ka samal ajal omakorda veeks muutub ehk kondenseerub.
See omakorda tähendab, et konkreetsete tingimuste korral ei saagi õhus veeauru teatud maksimalväärtusest rohkem sisalduda: suurem tekkida võiv veeauru kogus kohe ka kondenseerub. Selline olukord tähendab, et õhuniiskus on 100 protsenti. Küllap on selline olukord meile tuttav sügistalvisest hallli ilma ajast: õues on kõik esemed ja maapind niisked, sageli sajab. Mida madalam on õhutemperatuur, seda väiksemast kogusest veeaurust piisab, et see muutuks küllastunuks. Rohkem vett õhk antud temperatuuril „vastu ei võta”. Õhu kondenseerumise heaks näiteks on veepiisakeste kogumid ehk pilved. Kogu troposfääri ulatuses (Eestis ligikaudu 10 km) võib esineda pilvi. Kui piisakesed (ülevalpool ka jääkristallid) aina liituvad ja seega raskemaks muutuvad, hakkab sadama. Siis on peatselt ka maapinna lähedal õhuniiskus ligi 100 protsenti. Kui maapinnalähedane õhk on ilma sajutagi 100% niiskusesisaldusega, tekib udu.

Kui õhus on veeauru selle antud tingimustel maksimaalsest võimalikust kogusest vähem ning enamasti ju nii ongi, siis on suhteline õhuniiskus alla 100 protsendi.

Kastepunkt, kaste, hall ja härmatis

Ilusa selge suvepäeva järel saabub õhtu ning öö. Tähed (vähemalt heledamad) ilmuvad taevasse. Õhutemperatuur aga langeb, sest õhu (ja maapinna) soojendaja, Päike, asub allpool silmapiiri. Tähendab see muuhulgas seda, et suhteline õhuniiskus suureneb. Sageli langeb öösel maapinnale väga lähedal olevas õhukihis temperatuur sellise näiduni, kus suhteline õhuniiskus on 100 protsenti, siis tekib kaste. Seda temperatuuri väärtust tuntakse kastepunkti nime all. Seega juhtub nüüd maapinnal rohuga sama, mis kõrgemal taevas sajupilvede tekke korral, kuna maapind ja selle lähedus jahtuvad sedapuhku kõige kiiremini.

Igale absoluutse õhuniiskuse väärtusele vastab mingi (madalam) temperatuur, mille puhul veeaur osutub küllastunuks ja siis ongi kaste öösel olemas! Lisanduda võib ka madal uduvine. Uue päeva saabudes võib veeauru hulk õhus ehk siis absoluutne õhuniiskus endiselt ligikaudu sama püsida, kuid kuna aga temperatuur päeval tõuseb, siis suhteline õhuniiskus väheneb ja kaste aurub ära.

Kastega sarnane nähtus on hall. Siin on lugu nii, et kastepunktile vastav temperatuur on nullist madalam. Sel juhul toimub veeauru otsene üleminek jääks, vedelat faasi vahele jättes. Päris pakaseliste ilmadega võib analoogsetel põhjustel tekkida puude külge ilus härmatis. Kui härmatist ei teki, kuigi on külm, siis iseloomustab kastepunkt õhu hetketemperatuurist veelgi madalamat õhutemperatuuri, st ka absoluutset niiskust on siis õhus eriti vähe.

Ei tee vist paha veel kord korrata ka seda, et Kõrge õhutemperatuuri korral võib absoluutne õhuniiskus olla märksa kõrgem kui külma õhu korral. Rõhuasetus on ikka sõnal „võib”. Kõrge temperatuur võimaldab, kuid ei taga kõrgemat absoluutset õhuniiskust võrreldes märksa madalama temperatuuriga. Kui õhu absoluutne niiskus on madal, ei teki kaste tekke jaoks piisavaid tingimusi ka selgel vaiksel suveööl, kuigi temperatuur on mõistagi ka siis madalam kui päeval. Sellist olukorda tuleb meil ette nt pikka aega kestnud põuaste ilmade korral. Midagi head on siingi: sääskede regeneratsiooni ehk taasteket see ei soodusta.

Kumb on tihedam: niiske või kuiv õhk?

Meil on palju juttu olnud niiskemast ja kuivemast õhust seoses veeauru erineva hulgaga; niiskemas õhus on veeauru rohkem. Kerge on vist tekkima mulje, et mida enam on veeuru, seda rohkem õhus koostismaterjali on ja õhu tiheduski on seega suurem.

Ometigi ei tähenda veeauru suurem sisaldus seda, et õhk on sel juhul tihedam. Vastupidi, veeaur on õhust kergem (täiesti kuiva õhu molaarmass on 29, veeauru puhul aga 18 grammi mooli kohta). Tuleb välja, et niiskema õhu tihedus on väiksem kui kuivema õhu korral. Vastuolu? Tegelikult ei ole. Veeauru suurema hulga korral õhus on omakorda vähem teiste õhu osakeste molekule (mis on kokkuvõttes veeuru molekulidest raskemad). Kui võtame nt näärivana seljakotist raskemaid pakke vähemaks ja asendame neeed kergematega, on ka terve kott kergem kui enne. Aga… kuhu need ülejäänud õhuosakesed, lämmastik, hapnik jne siis pannakse, kui õhku veeauru juurde koguneb? Midagi mõistmatut siin ei ole. Õhuniiskus on alati maakera eri paikades ja kõrgustes erinev, kusjuures erinevused ei esine ju hirmsuurtes skaalades. Ühes kohas muutub õhk niiskemaks, kuna veeauru hulk kasvab. Kuskil teises kohas muutub õhk omakorda kuivemaks ning sinna need ühes kohas „ülearuseks saanud” lämmastiku, hapniku jm molekulid paigutuvadki.

Kuna nägime, et veeauru tihedusele saab alati vastavasse seada veeauru osarõhu väärtuse, tuleb mõistagi välja see, et suurem veeauru osakaal õhus (muud tingimused olgu samad) on vastavuses suurema veeauru osarõhuga võrreldes õhu kogurõhuga.

Püüame veel veidi edasi mõelda. Kui kuivem ja seega tihedam õhk asendub veidi kergema, enam niiske õhuga, siis kokkuvõttes ju õhurõhk tervikuna langeb. Sellele üldistusele oleme eespool juba varemgi jõudnud: niiskem õhk – madalam õhurõhk – madalrõhualad – pilved ja sajud.

Ometi on konkreetsete ilmanähtuste täpne ette „paikapanek” ehk ilma ennustamine palju-palju keerulisem ning ega seda siiamani päris täpselt teha ei osatagi. Äsjakirjeldatu käis vaid üldiste tendetside kohta.

„Särts” ja õhuniiskus

Teame, et õhk on halb elektrijuht. Puhas vesi samuti, kuid siin tuleb eristada põhimõtet ja praktikat. Igasugust niiskuse sisaldust iseloomustab veeauru hulk, kuid faktiliselt on looduslik vesi siiski elektrit juhtiv elektrolüüt, kuigi elektrolüüdina küllalt nõrk. Teisisõnu, looduslikus vees on muudki peale vee molekulide.
Seetõttu tuleb arvestada üldise niiskuse ehk sellega seoses veega kui elektrit juhtiva keskkonnaga. Õhu niiskusesisalduse kasvades kasvab ka õhu elektrijuhtivus. Esmapilgul tundub nüüd, et mida kuivem õhk, seda vabamad me elektrist oleme. Paraku…

Teeme järgneva katse. Ootame ära pakaselise ilma ning kütame tuba hästi hoolega ning päevade viisi, tuba niisutamata. Soovitavalt katame põrandad ka vaipkattega. Võtame ka kassi tuppa pesitsema. Millalgi otsustame teha kassile pai. Nüüd võib juhtuda midagi ootamatult: kass küünistab või hammustab valusasti, kuid küüsi/hambaid kasutamata. Võib kuulda ka praksatust.

Mis siis juhtus? Mis ikka juhtus: olime kassi kasukaga erinevalt laetud ja käe kokkupuutes või vahetus läheduses kassi karvkattega toimus elektrilahendus, mis osaliselt esines kitsas, kuivas õhukihis läbilöögina ehk sädelahendusena. Kassi pole mõtet süüdistada.

Või siis tuleme, paksud kampsunid seljas, rännakult tuppa ja puutume näpuga mingit nurgelist metalli. Tegelikult… ei soovita. Oleme elektriliselt laetud, elamus on päris ehmatav ja valulik. Mida siis teha? Võiks soovitada laia käega mingit küllalt halvasti, kuid kuidagi siiski juhtivat pinda (kuid mitte kohe kassi!) silitada, pikapeale peaks laeng hajuma. Toa mõningane niisutamine on „särtsu” vastu samuti mõttekas.

Liigniiskus peaks aga olema laialt tuntud probleem. Elekter võib nüüd teisel viisil toimida: kilbid ja juhtmed võivad „valesid käike” mööda, kuigi mitte läbi õhu, elektrit juhtima hakata. Kuigi võrgupinged 230 (või 400) volti on palju madalamad, kui kuivas õhus koguneda võiva staatilise laengu korral (!), siis antud juhul on probleemiks elektrijaama võimsus: „särts” ei kesta mitte imelühikest aega, vaid nii kaua, kui ühendus esineb. Sellist olukorda ei tohi endaga ega kellegi teisega kindlasti juhtuda lasta.

Tulles õhu juurde tagasi, siis kumb rohkem staatilist elektrit ja „särtsu” mõjutab, kas absoluutne või suhteline niiskus? Oleme aru saanud, et talvel, madalama õhutemperatuuriga poolaastal, on absoluutne õhuniiskus üldiselt madalam ja staatilised laengud ning „särtsud” on kerged tekkima. Kuid just talvel (nagu ka sügisel) on ju tihti ka ligi 100 protsenti suhtelist õhuniiskust ja siis on ometigi märjad tingimused. Seega peab mängus olema ka suhteline õhuniiskus. Ning ongi: 100 protsenti ja sellele lähedase suhtelise õhuniiskuse korral toimib pidev ja automaatne elektriline „maaühendus” mitte läbi õhu, vaid esemetele kondenseerunud ja elektrit juhtivate veepiisakeste kaudu. Staatiliste laengute ja „särtsu” tekke jaoks pole seega siis tingimusi, kuigi absoluutne õhuniikskus võib olla küllalt madal.

Õhuniiskuse talumisest

Kui suhteline õhuniiskus on 100% ligidal, talub inimorganism halvemini nii liialt kõrgeid kui ka madalaid temperatuure.
Soe suvepäev on märksa meeldivam, kui ilm pole lämbe. Lämbust põhjustab just suure suhtelise õhuniiskuse ja kõrge temperatuuri koosmõju, Õhk kipub siis rohkem kondenseeruma, seda ka inimese nahale. See omakorda on takistuseks inimese sisemisele temperatuuriregulatsioonile, sh higistamisele.

Külma talvise ilmaga ja kõrge õhuniiskuse protsendiga pole lood paremad. Taas tuleb teemaks õhu kondenseerumine nahale. Kuid märg nahk juhib paremini soojust. Madala temperatuuri juhul tähendab see seda, et organism jahtub kiiremini.
.
Talvise kõrgrõhuala vaikse ilmaga ja madala (nii suhtelise kui absoluutse) õhuniiskusega võib looduses liikumine ja toimetamine täitsa nauditav olla. Suvel samuti. Väldime vüimalusel vaid särtsu saamisi.

Väga madal suhtelise õhuniiskuse protsent pole siiski ka eriti hea, kuigi esimese hooga ei pruugi see tundeliselt avalduda. Kui suhteline õhuniiskus on 50 protsendi kandis, peaksid hundid söönud ja lambad terved olema. Kuigi jah, kaasajal on ju kõik vastupidi, normaalsus ja ebanormaalus on kohad vahetanud. Aga loodusseadused sellest absoluutselt ei hooli! Ärme hoolime meie ka!

Saunas leili visates saame kaela pahvaka kuumust. Osaliselt saame tõesti kerise kuumuses veest moodustunud kuuma veeauru laiali leviku ja jahtumise (!) kaudu leiliruumi temperatuuri tõsta. Põhiline kiire kuumatunne tuleb leiliruumis leili abil aga suhtelise õhuniiskuse kiire kasvu arvel Mõistagi kerkis siis ka absoluutne niikus.

Küllastunud veeauru rõhk saab võrdseks atmosfäärirõhuga temperatuuril 100 kraadi. Selle katseliseks kinnituseks on asjaolu, et veekatel läheb 100 kraadi juures keema. Loodusliku õhutemperatuuri 100 kraadini küündimist (st ilma tehnilise kõrvalabita) pole aga Maal täheldatud. Maksimumtemperatuur õhus ulatub +57 kraadini, siis on veeauru maksimaalne osarõhk ju veel oluliselt madalam kui 100 kraadi puhul. Veetemperatuur meredes ei kerki niigi kõrgele. Siinkohal võib tõdeda, et Maal puuduvad praegu tingimused väga suure veeauru hulga korraga atmosfääri sattumiseks.

Seega on täiesti võimatu, et võiksime näha rohehullu pilti Maa merede keemaminekust, mis mõnede „ekspertide” arvates juba praegu toimuvat!

Selge ja pilves taeva värvus

Kõige enam läbipaastev ja ka ilus on selge taevas siis, kui selle värvus päeval on sügavsinine. Kuid kindlasti oleme märganud, et mõnikord on ka selge taevas kuidagi valkja tooniga.

Taeva värvid seonduvad valguse hajumisega. Atmosfääris toimuvad pidevalt väga väikestes mastaapides õhu tiheduse muutused ehk peenes keeles fluktuatsioonid. Mida väiksem on Päikeselt saabuva valguse lainepikkus, ehk mida sinisem see on, seda enam see õhu fluktuatsoonide tõttu hajub. Pilvede osakesed (veepiisad, jääkristallid) on aga piisavalt suured, et põhjustada valguse hajumist sõltumata selle värvist. Seetõttu paistavadki pilved valged, või hallid. Lauspilves ilm tekitab üldise „halli olemise”.

Reaalselt leidub õhus ka mingil määral veepiisakesi (so mikroskoopilisi vedela vee koguseid, kõrgemal ka minimõõdus jääkristalle (so vett tahkes olekus). Nende osakeste suhteliselt väikese arvu ja väikeste mõõtmete korral need veel pilvi ei moodusta. Olenevalt õhuniiskuse määrast (nii absoluutsest kui suhtelisest kokku) on aga selliseid piisku ja/või kristalle õhus erineval hulgal, kuigi veeauru hulk õhus ei pruugi vastata küllastunud olekule.

Suurema õhuniiskuse korral on ka veepiisakeste õhus esinemiseks paremad tingimused. Põhjus on omakorda, nagu korduvalt toonitatud, selles, et kõrgema temperatuuuri korral saab õhuniiskuse ehk veeauru hulk õhus olla suurem, seetõttu ka mõnede piisakeste teke ehk veeauru kondenseerumise võimalus on suurem. Nii võibki väga sooja ilma korral taevas olla mitte väga sügavsinine, vaid valkjas. Muidugi ei pruugi tingimata nii olla, õhk võib siiski olla väga kuiv ka väga kõrge temperatuuri korral.

Nüüd jõuame tõdemusele, et suvise kuumalaine korral, kui kuumus eriti vastik tundub, võib päris tihti ka (selge) taeva värv olla mitte ülimalt sügavsinine, vaid mõneti valkjam. Põhjuseks siis nii absoluutse kui suhtelise õhuniiskuse ehk kokkuvõttes veeauru suuurem määr ja selle kaasnähuna ka mõneti suurem veepiisakeste arv atmosfääris. Väga kuum ilm võib muidugi esineda ka väga ilusa sinise taevaga, kui vett (nii auru kui piisku) esneb õhus vähem.

Kuid pika põua korral kipub õhk „rikastuma” ka tolmust.
Tolm ja vesi tunduvad kuidagi „vastasmärgilistena”, kuid taeva „värvimise” osas toimivad need sarnaselt: kipuvad ilusat taevasina valkjamaks muutma.

Talvise pakaseilma korral võivad mõnikord omakorda jääkristallid taeva värvi „rikkuda”, kuigi õhuniiskus pole suur.

Öise tähistaeva pilti päevast piimjat taevast tekitavad tingimused väga ei riku, kui just veepiiskade hulk õhus juba kerget pilvkatet ei meenuta. Samas võivad tähtede kujutised suure suurendusega teleskoobis olla siiski „punktist” märksa suuremad laigud. Eriti just tuhmimate tähtede tõsiteaduslikul uurimisel halvendab selline probleem vaatluse kvaliteeti.

Võiks veel märkida, et polegi jäika piiri väga „sogase” selge taeva ja küllalt hõreda pilvisuse vahel.

Koit ja Hämarik

Lõpuks oleme jõudnud juunikuu ööde juurde tagasi.
Ka ehapuna (või koidupuna) on atmosfääri fluktuatsioonide tulemus. Päike on siis allpool silmapiiri ja Päikeselt kiirguva valguse kõige enam hajuv sinist värvi osa ei ulatu ülespoole silmapiiri. Õhtuse või hommikuse vaatleja jaoks jäävad üle pikalainelisemad värvid – kollane ja punane, mis hajuvad Päikese otsekiirguse suunast vähem eemale. Nii need eha- ja koidukuma tekivadki. Lühikestel valgetel juuniöödel aga Päike Eesti laiuskraadil eriti madalale ei vajugi. Seda ilmestab asjaolu, et loodetaevast lähtuv värviline ehakuma „purjetab” üle põhjakaare kirdesse, muutudes sujuvalt koidukumaks. Seda tuntaksegi Koidu ja Hämariku kohtumistena. Ilus folkloor, eks ole? Kuid folkloor võib ka praktikas realiseeruda. Mõnigi pruudi-peigmehe paar võib teineteist kogu järgnevaks eluks leida just valgetel suveöödel jalutades. Igatahes edu selles kõigile!

Kartulisaak tõhusamaks!

Taas kord väga pikaks veninud lugu peaks lõpetuseks sisaldama ka praktilisi ja elulisi näpunäiteid eluks Maal, konkreetsemalt kuskil 58.5 põhjalaiuskraadi ja 25 kraadi idapikkuse ümbruses.

Juuni on käes, kartul maas, kuid kuidas sumedail suveöil põldu metssigade eest kaitsta? Väga lihtne. Küla peal Juuksuri Juhan leidis ainuõige lahenduse. Ta ehitas elumaja ja kartulipõllu vahele vägeva 4 meetri kõrguse aia, nii et valguski mitte kuskillt läbi ei paista. Okastraadi vedas veel kõige peale. Põllu ülejäänud kolmele, metsapoolsele küljele aga Juhan aeda teha vajalikuks ei pidanud. Neis kolmes küljes kehtib „sigade usaldusprintsiip”: Juhan nimelt usub metssigade aususse. Iga kaasaegne, st euroopalikke väärtusi kandev metssiga pidavat toimima ausalt ja üritama põllule trügida vaid järgmist trajektoori mööda: kõigepealt marsib metsast ringiga mööda põlluveert plangu taha, st maja tagaküljel olevale paraadtrepile (kus valvab ka ketisolev tubli hundikoer) ja alles sealt püüab rõhkija üle kõrge aia põllule ronida. Sellise ,„e-tara” (alternatiivselt „m-tara”, nagu Juhan tähtsalt oma uhket kikkhabet sõjakalt õieli hoides kommenteeris) nime kandva ehitise idee olevat talle andnud keegi tundmatu ja maski kandev tegelane kunagi mullu veebruari-märtsikuus.

Kogu seda uuenduslikku kõnet oma „e-tara” kiituseks ajas Juhan ülientusiastlikult, tihtilugu osutades ka maja kõiki seinu enam-vähem üleni katvatele lugematutele auhinnapaberitele, millega seesama maskiga tundmatu teda kokku tubli 16 puuda (262 kg) kaaluva kastitäiega (kasti korpuse massi arvestamata) kohe ka etteruttavalt olla premeerinud. (Tõsi küll, enamus neist „seinaleht-auhindadest” olid juba loetumatuiks luitunud ja ootasid kastis järge ootavate ja enam endist värskust säilitanud eksemplaride vastu väljavahetamist.) Enda võimsa ettekande lõppakordina hakkas Juuksuri Juhan oma jutu peale kohe ka intensiivselt plaksutama.

Kindlasti saabki Juhan sügisel küla parima kartulisaagi, kuna teised külamehed ei viitsinud niivõrd uuenduslikku laadi „e-aeda” oma maja ja põllu vahele ehitama hakata, vaid vedasid hoopis asjalikud klassikalised elektritarad oma põldudele ümber. „Põld peab ikka aknast näha ka olema,” ütlesid need, „uus-agronoomia” alal Juhanist märksa vähem haritud mehed, teenides niimoodi ära Juhani pikad ja sagedased vägeva vandumisega pikitud sõimuvalingud ning lisaks ka süüdistused „sigade agentideks” olemises.

Karu Kaarliga, kes oma põllu ümber „karjuse” panekut lõpetades endale suunatud sõimumonoloogi taustal vaid laialt naeris ning seejärel asjast omapoolse ja põhjalikult erineva arvamuse esitas (sealhulgas auhindu hullupaberiteks nimetades), läks käbe poiss Juhan kohe ka kaklema, saades kiirelt selles sportlikus vastasseisus auväärse teise ehk hõbemedalikoha. Seejärel siirdus „Juuksuri-Juss” ülikiiresti maanteele; seal õnnestus tal hüpata esimesse mööduvasse autosse ja oht oli sedapuhku möödas. Juhanil vedas, sest oli ju automaksuvaba nädal ja masinaid seega veel vuras.

Päeva sisustamisest ka

Kuigi kultuurisoovitus pole loo kohustuslik osa, pakuks siiski seekordki midagi välja. Juuniöö on küll lühike ja valge, samas ehk just seetõttu ütlemata ilus. Võib-olla just sellega seoses võib öine uneaeg jääda kasutamata. Nagu loo päris alguses sai mainitud, võib unepuudus esineda ka varahommikuse planeetide vaatlemisega seoses. Et aga saabuval uuel päeval eduka eurokolhoosi edendamise huvides ikka selles ärapöördunud rohepöördevormis püsida ning kinnipüütud elektrimolekule kartulikottidega taas keldrisse hoiule viima hakata, tuleb organismi ergutada. Juhatusi andis selleks juba eelmiste kolhooside aegu, ligi 40 aasta eest, härra Ernst Kern isiklikult.
Lugu (etteruttavalt olgu öeldud, et ka teine lugu) on küll pisut juba sügishõnguline, aga meie Eestis käime ju muust maailmast eesrindlikult ees!

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-hommikuvoimlemine

Tänapäeval on lõunapaus mitte igas asutuses väga soovitatav nähtus, kuna „tasuta lõunaid polevat olemas”, kuid memuaaride mõttes sisutati hoogsat tööpäeva aastakümnete eest siiski ka tubli lõunaga; ka siin pakub juhiseid ikka Ärni ise.

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/uduvere-arni-valiklood-lounavahe-uhel-hoogtookuu-paeval

Päris lõpuks rehabiliteerime ametlikult ka tubli kassi, keda ennist seoses kuiva toaga alusetult agressiivsuses süüdistasime.

Kuu faasid

• Kuuloomine: 6-ndal kell 15.38
• Esimene veerand: 14-ndal kell 8.18
• Täiskuu: 22-sel kell 4.08
• Viimane veerand 29-ndal kell 0.53

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Märksõnad: absoluutne õhuniiskus, Jupiter, komeedid, Marss, Saturn, suhteline õhuniiskus, virmalised