Maitaevas 2024Alar Puss | 01.05.2024 Planeedid maikuus Planeetide seis 2024. mais on päris huvitav. Jupiter on sedapuhku maipühade-planeet. Tesisisõnu, Jupiter on leitav, kusjuures kaunis kehvasti, vaid väga madalas loodetaevas maikuu kahel, tingimisi kolmel esimesel õhtul (Sõnni tähtkujus). Edaspidi on Jupiter tänavu maikuus nähtamatu. Ongi… kõik! Merkuur, Veenus, Marss ja Saturn tänavu maikuus nähtavad ei ole, vähemalt mitte paljale silmale. Isegi veidi kahju, et Jupiter „sümmeetriat” veidi rikub, kuid eks see mõni üksik nähtavuse õhtu tähenda ka ikkagi vaid arvatavasti päris aeganõudvat vaba silmapiiri otsimist ja siis omakorda Jupiteri otsimist, mis võib vaatlusplatsi otsimise käigus juba kadunud olla. Selline olukord, kus (peaaegu) terve kuu vältel pole ühtki planeeti näha, on päris haruldane. Vastukaaluks võiks tuua nt olukorra, kus kõik planeedid on korraga näha. Seegi juhtus viimati paarikümne aasta eest, 2002. aastal, kah juhtumisi maikuus. Kuid eks kõik ole alati kõigega kooskõlaline. 4. mail toimub taaskordne „Teeme ära!” – kampaania korras koristamise päev. Asi see siis pole sedapuhku ka taevavõlv sellest ainsast allesjäänud planeedist, Jupiterist, puhastada! Üks küsimus siiski kerkib: kas mõnel muul päeval tohib (veel) ka midagi koristada? Eeta-akvariidid Maikuu alguses tekib jälle võimalus näha kuulsa Halley komeedi pisikesi osised. Teisisõnu – vaadeldavaks saab eeta-akvariidide meteoorivool. Üksikuid eeta-akvariide võib mõnedel hinnangutel näha isegi 19. aprillsti 28. maini, kuid tõsisemalt võiks meteoorivoost rääkida ehk vahemikus 3. maist kuni 7. maini. Maksimum peaks saabuma 5-nda öösel vastu 6-ndant. Eeldatav maksimum on 40 meteoori tunnis, seega nt enam kui lüriidel aprllikuus. Meteoore tasub loota hommiikupoole ööd, sest Veevalaja tähkujus paiknev radiant on õhtul veel silmapiiri all. Radiandi kõrguse osas on seega omakorda lüriidid paremas seisus. Hea on siiski see, et eeta-akvariidide aegsed ööd on veel piisaval pimedad. Kuu samuti seekord ei sega, sest läheneb kuuloomine ja kitsas vana Kuu sirp on 6-nda mai hommikul praktiliselt nähtamatu. Valgete ööde saabumine Maikuu kõige esimestel öödel läheb veel öösiti üleni pimedaks, kuigi pimeduse saabumine üha venib, selle kestvus seevastu lüheneb. Siis aga saavad nähtavaks valged ööd, alguses tagasihoidliku kesköise helendusega madalas põhjakaares. Teisisõnu, õhtune ehavalgus loodekaares enam päriselt ei kustugi ning hakkab üha sujuvamalt muutuma hommikuseks koiduvalguseks kirdetaevas. Kesköise põhjataeva heleduse intensiivsus aga ööst ööse kasvab ning omandab kuu keskpaiku ka koidule ja ehale omast värvitooni. Edaspidi hakkab kogu taevavõlv üha kiiremini heledamaks muutuma, selle tagajärjel näeme isegi (kohalikul) keskööl üha vähem tähti. Mai kolmandal dekaadil võimegi nentida, et ööd on juba valged. Kui täitsa täpne olla, siis ööd valgenevad aeglaselt edasi kuni suvise pööripöevani välja, kuid maikuu lõpu ööd on juba igati põhjamaa valgete ööde nime väärt. Heledamatest tähtedest Väga madalas läänekaares asuvad maikuu algõhtutel pisut punakad tähed Betelgeuse ning sellest paremal pool Aldebaran. Mõlemast omakorda vasakule ja veidi kõrgemale jääb Prooküon. Loomulikult loojuvad need tähed peatselt. Varsti kaovad üldse ehavalgusse kõigepealt Aldebaran, siis Betelguse. Prooküon peab vastu kauem, olles nähtav maikuu kolmel esimesel nädalal. Heledamatest tähtedest paistavad õhtuti läänekaares Kaksikute tähtkuju tähed Kastor ja Polluks. Viimane neist paistab päris kuu alguses umbes kogu öö, edaspidi hakkab siiski üha varem loojuma. Teoreetiliselt loojumatu Kastor on Polluksist kauem näha kogu öö, kuid maikuu edenedes muutub eriti just põhjataevas üha valgemaks ning ka Kastor kaob nähtavalt enne hommiku saabumist. Laialadase taevaala mõttes on õhtuti lõunakaares leitavad Arktuurus Karjase tähtkujust, Spiika Neitsi tähtkujust ja Reegulus Lõvi tähtkujust. Arktuurus, oranzi tooniga hele täht, asub neist kõige kõrgemal, Spiika madalamal ja Reegulus, läänepoolseim, on kolmest ige tuhmim. Kuu edenedes asuvad nad öö saabudes üha enam lääne pool. Reegulus loojub öösel, kuu kulgedes üha varem. Spiika paistab kuu alguses veel kogu öö, kuid edaspidi loojub ka Spiika öö jooksul. Muuseas, Reegulus loojub Spiikast vaid 40 minutit varem. Arktuurus on aga maiöö heledaimaks pärliks kogu öö. Altair Korka tähtkujust kuu esimesel poolel õhtuti ei paista, kuid on kenasti näha hommikupoole ööd, kuu keskel ja lõpus on aga näha kogu öö. Veega ja Deeneb (vastavalt Lüürast ja Luigest) on loojumatud, paistes öösel kõrgel idakaares. Loojumatuse lugu on ka Kapellaga Veomehest; see täht asub loodetaevas. Veel ühest heldast tähest, Antaaresest, räägime allpool. Hetzprung-Russelli diagaramm Poole aasta eest, novembrikuus, sai mõnevõrra räägitud Hertzprung-Russelli (HR) diagrammist, kuid jutu raskuspunkt kaldus kiirguse kirjeldamisele. Räägime siis nüüd ka diagramimist endast. Alustame selle kõige heledamaid tähti iseloomustavast osast, ülihiidudest. Nii punased, kollased, valged kui ka sinised ülihiiud on suurusjärguliselt saranaste ja väga suurte absoluutsete heledustega, teistes terminites kiirgusvõimsustega. Siit ongi tulnud ka seliste tähtede iseloomustamine ülihiiu nimetusega. Viimastel aegadel on hakatud eristama ka peamiselt kollast värvi ülihiidude hulgast ka eriti heledaid hüperhiidusid. Ülihiiud on ka geomeetrilises mõttes hiiglasuured tähed, kõige suuremad tähed on aga just punased ülihiiud. Kõigi ülihiidtähtede üheks omaduseks on ka suur mass. Seetõttu ootab neid ees supernoovana plahvatamine ning tsentraalsete kompaktsete jäänuste, neutrontähtede või mustade aukude tekkmine. Ülihiidudest vähem heledad, kuid siiski heledad tähed on tuntud hiidudena. Kääbustähtedeks nimetatavad tähed on omakorda juba üpris vähe heledad tähed, kiirgates kõige kesisemalt ning hõlmates HR diagrammi alumise osa. Kääbused on ka ruumala (seega samuti läbimõõdu ja raadiuse) mõttes väikesed. Kõige väiksemad tähed HR diagrammil on valged kääbused (ligemale Päikese massiga, kuid vaid maakera masti ruumala ja läbimõõduga). Kuid tegelikult on valged kääbused juba üks põhiliik tähtede jäänuseid (HR diagrammile mitte mahtuvate veelgi masiivsemate ja veelgi väiksemate neutrontähtede ja suisa eksootiliste mustade aukude kõrval), mida tuleks käsitleda pigem eraldi arvestustes. Heledusklassid ehk jadad HR diagrammil Vaatame uuesti, veidi detailsemalt tähtede jaotust HR diagrammil. Allhiiud on omakorda vähem heledad kui hiiud, kuid heledamad sama värvi peajada tähtedest. Eriti ilusasti on see heledusklass esindatud kollaste ja oranzide tähtede puhul. ![]() Hertzprung-Russelli diagramm. Esitatud on peajada (keskel), ülihiidude jada (kõige üleval), osa hiidude jadast (ülal keskel) ja valgete kääbuste jada (all vasakul). Punktiirjooned tähistavad tähtede ligikaudseid samaraadiusjooni. Peajada kulgeb teatud määral loogeldes HR-diagrammil „loodest kagusse”. All ja paremal asuvad siis punased kääbustähed, kõige üleval vasakul olevad peajada tähed ei erine aga palju isegi samas diagrammi piirkonnas paiknevatest ülihiidudest ning nende vahel polegi alati lihtne piire eristada. Samas ei ole selliseid väga kuumi ja üliheledaid ning suuri (samas mitte ülisuuri) sinakaid tähti üldse eriti palju, kuid need vähesed paistavad väga kaugele. Punaseid kääbuseid (väkesed nii heleduselt kui suuruselt), esineb aga tohutul hulgal, kuid smas on need tähed tagasihoidlikud ja kiirgavad nõrgalt. Peajadast pisut all ja vasakul HR diagrammil paikneb sarnase, kujuga, kuid vähem arvukas jada allkääbuseid. Sellised tähed on peajada tähtedest koostise mõttes vähem „metallilised”. Ning viimane, juba mainitud jada HR diagrammi all vasakul nurgas, ongi valgete kääbuste jada. Spektriklassid HR diagrammil Seni pole jutusse sisse toodud spektriklasse, mis iseloomustavad tähtede värvusi ehk teisisõnu temperatuure. Tundub ehk esmapilgul imelik, kuid kõige jahedamad tähed on punased tähed. Eks me ole sellega igapäevaelus harjunud: kui rauatõkki kuumutada, muutub ta punaseks. Eriti ei õnnestu aga (ja pole vist vajagi) rauda veel kuumemaks ehk kollakas-valgeks-sinakaks ajada. Tuleb ju arvestada ka sellega, et igal ainel, raual kaasa arvatud, on oma sulamistemperatuur ning kes see tahab sellise ohtliku mänguga jännata. Tulles tähtede juurde tagasi, sis punaseimaid ehk jahedaimaid tähti tuntakse M-spektriklassi tähtedena. Nende temperatuur algab kuskilt 2 ja 3 tuhande kraadi vahelt. M-klassi vasakpoolne naaber, K-spektriklass, iseloomustab veidi kuumema pinnaga tähti. Edasi tuleb kollaste tähtede spektriklass ehk G-klass. Ka meie Päike kuulub siia. Järgmine, veel soojemas suunas minnes, on F-spektriklass. Nende kohta öeldakse rohekakollased, kuid ausalt öeldes, ega rohelisi tähti taevas silma vist ei hakkagi. Kuigi, ei saa unustada, et eri inimesed võivad samu asju näha pisut erinevalt, kui detaile arvestada. Nüüd jõuame juba kuumade tähtede spektriklassideni. A-klassi tähtede puhul on esindatud silma jaoks päris palju kõiki värve, nii et kokkuvõttes nimetatakse neid tähti valgeteks. Veel kuumemad on sinakasvalged B-klassi tähed ning kõige kuumemad on O-spektriklassi tähed. Peajada O-klassi tähed ulatuvad kuumuselt umbes 50 000 kraadini, kuid peajadalt edasi arenenud tähed võivad oma arengus isegi veel kuumemaks minna. Siin tulevad mängu uued liigitused, kuid mingil ajal nimetati mõnedes allikates kõiki neid ülikuumi objekte kokkuvõtvalt O-tähtedeks. Lihtsuse ja meeldejätmise huvids huvides võib seda teha ka praegu. Sellistest ülikuumadest objektidest moodustati HR-diagrammi vasakus ääres vertikaalne, nn sinivalge jada. Kõige ülemisteks said siniseimad ülihiiud, edasi Wolf-Rayet’ tähed (WR-tähed), edasi allpool planetaarudude tuumad ja päris kõige all kõige kuuemad valged kääbused. Vähemalt kolme viimati nimetatud rühma tähed on selles mõttes ühises klubis, et nende pinnakihtideks on saanud nende varasemad sisekihid. Sest mida enam tähe sisemusse „minna”, seda kuumemaks ju keskkond läheb. Spektriklassid jagatakse veelgi detailsemalt araabia numbrite järgi alamklassideks 0 kuni 9, mõnes spektripiirkonnas ka 0.5 ühiku kaupa. Tavalistes tähtedes tomib sisemine „energiakombinaat: termotuumareaktsioonid. Kuid valged kääbused ei genereeri enam TD-energiat. Neil jääb üle ainult aeglaselt jahtuda. Kõik neist polegi enam eriti kuumad: jahedaim valge kääbus kuulub koguni K spektriklassi. Tähtede mõõtmetest HD diagrammil Kui võrrelda tähtede reaalseid suurusi, siis HR digagrammil on suurimad tähed ülal paremal ja väikseimad tähed all vasakul. Ülihiiud on sarnase heledusega tähed, samuti on nad küllaltki suured. Nagu juba mainitud sai, on üleüldse suurimad tähed maailmaruumis punased ülihiiud, läbimõõdud küündivad ekstreemseimatel juhtudel enam kui 2000 Päikese läbimõõduga võrreldavaiks. Kui paigutada selline täht mõttes Päikese asemele, ulatuks selle väline äär kaugemale kui Saturni orbiit. Viimase väärtus on teatvasti 19,2 astronoomilst ühikut (aü). 1 aü on omakorda Maa ja Päikese vaheline kaugus, umbes 150 miljonit kilomeetrit. Kõige kuumemad (sinisemad) ülihiiud (heleduse mõttes) küünivad HR diagrammil „vaid” kuskil paarikümne Päikese raadiuseni, saades diagrammil praktiliselt kokku suurimate ja kuumimate peajada tähtedega. Kordame üle: minnes külmematelt (punasematelt) kuumemate (siniste) ülihiidude suunas, keskeltläbi nende läbimõõt aina väheneb, väheneb ka kiirgav pind. Suuruse vähenemise kompenseerib aga siniste tähtede puhul kasvav temperatuur, mis annab omalt poolt tähe kiirgusele jõudu juurde. Peajada (V heledusklass) asend on HR diagramil teistsugune, mitte horisontaalne, st ei saa kuidagi öelda, et peajada tähtede heledus eri spektriklassides on sarnane. Ülejäänud heledusklassid on samuti vähemal või rohkemal määral omanäolised. Jämedas võrdluses on need HR diagrammi kuumemas pooles pigem peajada, külmemas pooles pigem ülihidude jadaga sarnase kujuga. Siiski ei saa üheski HR diagrammi piirkonnas hinnata kõiki tähti juba ette täpselt sama mõõdupuuga. Kõik jadad on ju teatava laiusega, mõni vähem hajuv, mõni rohkem. Sarnaste tähtede parameetrid ei ole ometigi ühesugused; seda ei pruugi olla ka tähtede sisekihtides toimuvad protsessid. See, mida iga konkreetne täht tegelikkkuses endast kujutab, tuleb siiski täpsete ja küllat pikkade vaatlusseeriatega ning teooriate võrdlusega „välja nõiduda”. Üldistusi täheklasside kohta Galaktikas (ja veel suuremates mastaapides) saab teha vaid nn „keskmistatud tasemel”. Asi on ka selles, et allpool kirjeldatavad eeskirjad tähtede läbimõõtude, kiirgavuste ja temperatuuride seostamiseks kehtivad täpselt vaid nn ideaalse, musta keha mudeli korral (vt mulluse märtsikuu lugu). Tähti saab musta keha mudelitega kirjeldada vaid ligikaudselt, mõnesid rohkem, mõnesid vähem. HR diagramm tervikuna Tähe kiirgavus ehk tähe kiirgusvoog tähe pinnaühiku kohta (vt mulluse novembrikuu juttude rida) on pöördvõrdeline tähe raadiuse (samuti läbimõõdu) ruuduga. Teisalt on kiirgavus võrdeline tähe temperatuuri neljanda astmega. Kokku siis tulevadki HR diagrammi liikmete heleduse, temperatuuri ja suuruste paigutused. Tähtede HR diagrammi jadadest on peajada arvukaim, sest seal viibivad tähed oma eksisteerimisajast kõige pikema osa: vesiniku aatomite tuumad ehk prootonid muunuvad seal kõrge tõhu ja temperatuuri teingimustes heeliumi aatomite tuumadeks. Protsessiga kaasneb täiendava energia eraldumine, teisisõnu soojust ja selle kiirgamist tuleb juurde. Teistes heledusklassides on protsessid juba kiiremad, samas ka keerulisemad kirjeldada. Logaritmilsest skaalast Ei ole ka raske märgata, et nii nagu HR diagrammi vertikaalne, kiirgusvõimuse skaala, pole ka teperatuuriskaala lineaarne. Kuumemate tähtede spektriklassid (O, B) võtavad endi alla märksa laiema temperatuurivahemiku kui teises ääres asuvad K ja M klassid. Seetõttu on astronoomide omavahelises „keeles” sageli kasutusel logaritmiline temperatuuriskaala. Sellise skaala näidud mahuvad nüüd enamasti kõik arvude 3 ja 5 vahele. See tundub palju mõnusam kui keksida ringi suurte arvude: tuhandete ja koguni sadade tuhandete vahel. Samas, tõsi küll, logaritm kui matemaatiline protseduur peletab huvilisi eemale. Mis on logaritm? Igal logaritmill (tähis log) on oma alus, see arv kirjutatakse log tähise kõrval väikeses formaadis alla ja paremale. Logaritmitav suurus kirjutatakse välja alusest edasi paremale poole, nüüd juba jälle tavaformaadis. Nüüd tuleb kirjutada veel võrdusmärk ja selle järel vastus. Kuid mis on see vastus? Ideeliselt on skeem väga lihtne, vaadates asja teistpidi: logaritmi alus astmel vastus võrdub logaritmitavaga. Mõni näide: log 1000 = 3, sest 10 astmel 3 võrdub 1000; log 10 000 = 4, sest 10 astmel 4 võrdub 10 000; log 100 000 = 5, sest 10 astmel 5 võrdub 100 000. (10 kui logaritmi alus jäetakse kirjutamata). Muuseas, sellega olemegi „leiutanud” HR-diagarammi horiontaalskaala ehk temperatuuriskaala mugavama, kuid esimese hooga võõrapärasema eeskirja. HR diagrammi vertikaalsest skaalast oli palju juttu novembrikuu lugudes. Suisa nii palju, et diagramm ise jäi lõpuks üldse jutust välja… Aga eks oma vigadest tule õppida. Jälle meenub see eelmises kuus mainitud Kontori laululugu… Antaares, Skorpioni heledaim täht 31-sel mail jõuab Päikesega vastasseisu Antaares, punane ülihiidtäht Skorpioni tähtkujust. See tähendab, et väga madalas lõunakaares paiknev Antaares jõuab oma „kõrgeimasse asendisse” ehk ülemisse kulminatsiooni parajasti keskööks. Umbes sama peaks siis saama öelda ka Eestis näha oleva Skorpioni ülejääänud osa suhtes. Paraku siiski mitte: valged ööd on selleks ajaks juba võimust võtnud ning peale Antaarese seal madalas lõunakaares (peaaegu) midagi näha ei olegi. Enne maikuu lõppu on Antaares, kuu esimeses pooles ka tema naabertähed, näha hommikupoole ööd. Antaares on üks kahest punasest ülihiiust (teine on Betelgeuse), mis kuulub näiva helelduse poolest tähistaeva 21 heledaima tähe hulka, mida nimetatakse esimese suurusjärgu tähtedeks. Punased ülihiiud, nagu juba juttu oli, on tõelised ülisuured hiiglased nii endi absoluutsete (ehk tegelike) heleduste osas kui ka läbimõõtude mastaabis. Konkreetselt Antaares kõige suurem teadaolev täht siiski ei ole, kuid täht on siiski suur: ligikaudu 700 korda suurem kui Päike. Päikese kohale asetudes ulatuks Antaars Marsi ja Jupiteri orbiitide vahele, asteroidide vöö kanti. Antaares on tegelikult kaksiktäht, paari teine komponent on B klassi, täpsemalt Komponentide massid polegi aga eriti erinevad: punane ülihiid omab massi ligikaudu 12 Päikese massi, B-klassi täht aga 7 Päikese massi kandis. Siiski on see teatud määral oluline erinevus. B-klassi komponendi mõõdetud spktriklass (M2.5 V) on parajasti sealkandis, kus tähed on algmassi mõttes piirimal, kus nende evolutsiooni lõppetapp võib viia kas valge kääbuse rahulikule tekkele või hoopiski supernoova plahvatusele ja neutrontähe tekkeni. Igaltahes läheb supernoovani aega, kui protsessid peaksid sinnapoole kalduma. Kuid kindlasti peaks supernoova plahvatus juhtuma punase ülihiiuga, millisena me Antaarest näemegi. B klassi peajada täht on väiksema kiirgusvõimsuse ja heledusega (5.5 tähesuurust vastandina punasele komponendile; 1. tähesuurus). Millal supernoova plahvatus täpselt toimub, seda me paraku ei tea. Tuleb muidugi rõhutada, et kuna Antaares asub meist sadade valgusaastate kaugusel, ei põhjustaks ka sealt valguse kiirusel Maale jõudev info supernoova plahvatuse kohta mingit keskkonnakatastroofi. Astronoomilise ööjutu lõpetuseks külaelu päevaseid füüsikauudiseid Eelmisel ööl läksid astronoomilised vaatlused täielikult aia taha, sest ümbruskonnas olid kõik päevaste sündmuste järel kole väsinud. Nimelt Kastipalu Kalle käis eile oma rohepöörde üldnõuete kohaselt roheliseks värvitud kastijalgrattaga enda lugupeetud ämma külla toomas. Kogu küla elas sündmusele tundide viisi kaasa. Esiteks seetõttu, et ilmnes väga huvitav ja tõenäoliselt kogu seni teadaolevat kaasaegset füüsikalist maailmapilti ümberkujundav nähtus: heli levis oluliselt kiiremini kui valgus. Sest väga kole kisa hakkas kostma tõesti juba kuskil 4 tundi enne kui Kalle koos „kaubaga” vaateväljale ilmus. Lõpuks ometi kord kohale väntamise järel muutusid osaliste koordinaadid küll enam-vähem konstantseteks, kuid jube lärm kestis edasi terve ülejäänud päeva ning vaibus väga aeglaselt alles pärast seda, kui täieliku rohepöörde läbi teinud välimusega „Kasti-Kalle” lähimate naabrite ukse taha ilmus, nõudes Dialoogi Politsei kutsumist ja paludes öömaja. Kultuurisoovitus ka jälle juurde. Sedapuhku pakuks arhiivist üht audiolugu. Tegu on Ungari kirjaniku Andras Nyergesi looga „Bencsiku meetod” (esmaesitus Eesti Raadios 1978. aastal). Miskipärast tahab selle looga seoses meelde tulla termin: keskmine eestlane. Vabandan, kui eksin, kusjuures sooviksin seda väga. Kuid juttu tuleb selles loos muuhulgas ka kosmonautikast ja Kuust. Kuu faasid
Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h). Märksõnad: HR diagramm, Jupiter, planeedid, tähistaevas |
|