Kätte on jõudnud november. Eesti talurahvakalendris talvekuu, samuti tuntud hingedekuuna. Väga keskmiselt erinevaid aastaid kokku võttes on novembrikuu ilma poolest ehk kõige viletsam kuu aastas – sageli sajab vihma, mõnikord vahelduseks ka lumelörtsi või lund, mis peatselt jälle ära sulab. Kui ilm juhtubki selgeks minema ja Päike oma olemasolu meelde tuletab, siis kannab pikk öö hoolt, et kraadiklaas alla nulli langeks. Teatavasti on aga Eesti ilmastik muutlik – vilets novembriilm võib halvemal juhul kesta ligi pool aastat – oktoobrist aprillini. Teisest küljest võib mõni november üllatada sagedaste selgete ilmadega. Selge ilma lootusele toetumegi järgnevas tähistaeva kirjelduses. [...]

Oktoobris jätkub öö kiire pikenemine ja vastavalt päeva lühenemine. Täiendava pimeduse “naela” lööb sisse kuu lõpul läbi viidav üleminek talveajale ehk kellakeeramine. Sellest alates võib peale tööd või kooli õhtustele välistöödele kriipsu peale tõmmata – juba poolest päevast peale valitseb pimedus. Hommikul läheb küll peale kellakeeramist tund aega varem valgeks, kuid kasu sellest on marginaalne. [...]

Saabunud on septembrikuu!
Nagu ütleb luulesalmi lõik:
Septembrikuus kõik-kõik on uus!
Eks see puudutab ennekõike asjaolu, et suvevaheaega nautinud õpilased päevapealt kooli minema peavad…

Teatud muutusi esineb ka taevasel “rindel”, seda ennekõike päeva kiire lühenemise ja vastavalt öö kiire pikenemisega. Ometi võrreldakse ilma osas tihti septembrit maiga, mille päevad palju pikemad on. Eks siin ole asi maapealse looduse “inertsis”. Maikuus pole ei päris ookean ega õhuookean veel jõudnud vabaneda talvisest “allajahtumisest”, seevastu septembrisse jätkub “konserveeritud kujul” veel suvejäänuseid. Ning tõepoolest, nii septembri kui maikuu ametlikud maksimumtemperatuurid ületavad 30 kraadi piiri. Tõsi, tänavune mai tegi “tiigrihüppe” ja kasvatas maikuu maksimumi juba 19. kuupäeval 33 kraadini. Põhimõtteliselt pole päris võimatu millegi taolise juhtumiseks ka septembrikuu alguspoole puhul. (Siinkohal ei käsitle ma mitte konkreetset 2014. aastat, vast septembrikuu “potentsiaali” üleüldse…) [...]

Juba aprilli lõpus algasid ametlikult astronoomilised valged ööd. Praktiliselt võib mõne tunni jagu päris pimedat öötaevast nautida veel maikuu esimestel öödel. Peatselt hakkab aga põhjakaares ööst öösse üha enam ilmnema nõrk kuma, mis on nähtav ka kohalikul keskööl (Ida Euroopa suveajas veerand kahe paiku). Esialgu ei sega see veel oluliselt tähistaeva vaatlemist.
[...]