Päikesevarjutus 20. märtsil 2015

Helle Jaaniste | 12.03.2015

20. märtsil on Eestis näha osaline päikesevarjutus. Varjutuse algab kell 11.00 (Tartus, aga ajad kehtivad ligikaudu kogu Eestis) ja lõpp on kell 13.17. Selle ajaga liigub kuuketas üle Päikese, kõige suurem osa päikesekettast (77,7 % läbimõõdust, 73 % pindalast) on kaetud kell 12.09.
Täielik päikesevarjutus jääb meist umbes 1500 km loodesse: on näha Atlandi ookeani põhjaosas, Fääri saartel ja Teravmägedel. Kuu katab seekord Päikese peaaegu kolmeks minutiks (2min 47 s).

Kuidas tekib päikesevarjutus.

Päikesevarjutust näeme Maalt, kui noorkuu läheb läbi Maa ja Päikese vahelt nii, et Kuu vari langeb maapinnale. Kuu teeb tiiru ümber Maa 27 päevaga, järelikult satub ta enam-vähem Maa-Päikese joonele vähemalt korra igas kalendrikuus. Aga päikesevarjutust ei ole ju igas kuus, seda me teame kõik. Ei ole sellepärast, et Maa orbiidi tasand (ekliptika tasand) ja Kuu orbiidi tasand on teineteise suhtes väikese (5 kraadise) nurga all. Nende tasandite lõikejoont nimetatakse sõlmejooneks ja sõlmejoone lõikumist Kuu orbiidiga nimetatakse sõlmedeks.
Kui noorkuu ei ole orbiidi sõlmes, siis läheb Kuu vari Maast mööda ja päikesevarjutust ei teki – Kuu möödub taevas Päikesest kas ülevalt- või altpoolt. Orbiidi sõlme sattuva noorkuu korral võib aga oodata imelist taevanähtust – päikesevarjutust. Kui Kuu asub täpselt sõlmejoonel, toimub täielik päikesevarjutus, kui veidi eemal, võib tekkida osaline varjutus – Kuu katab vaid osa päikesekettast. Et Kuu orbiit ei ole täpselt ringikujuline, siis Kuu kaugus Maast muutub, järelikult muutub ka kuuketta läbimõõt. Nii võib me kaaslane juhtuda noorkuu ajal küll sõlmejoonele, aga ta ketas ei ulatu Päikest täielikult katma – tekib rõngakujuline päikesevarjutus.

Kuu on üsna väheldane taevakeha, seepärast on ta vari maapinnal võrreldes Maa enda läbimõõduga üsna väike. Maa pöörlemise ja Kuu enda liikumise tõttu kihutab Kuu vari läänest itta ja joonistab maapinnale kuni 10 000 kilomeetrise varjuriba. Varju läbimõõt sõltub eelkõige nurgast, mille all vari Maale langeb. Ta võib olla paarisaja kilomeetri laiune, aga ka oluliselt kitsam. Õnneks kaasneb täisvarjuga osaline varjutus – seda saab näha juba palju suuremal maa-alal.

Päikesevarjutusi on aastas kaks kuni viis. Kui vaadata pikemat ajaperioodi, näiteks sajandit, siis on enamvähem võrdselt kõiki kolme tüüpi varjutusi. Aga tavainimese jaoks on kõige sagedamini jälgitavad osalised päikesevarjutused, sest see kaasneb alati nii täieliku kui ka rõngakujulise varjutusega.

Pildil on näha ka kuuvarjutuse tekkimine, kindlasti on enamik inimesi millalgi näinud täielikku kuuvarjutust. Aga ka Kuu jääb Maa varju (või poolvarju) ainult 2 kuni viis korda aastas. Miks siis see tundub tavalisemana päikesevarjutusest? Põhjus on välja loetav varjutuse-pildilt – kuuvarjutus on jälgitav enam kui poolel maakeral.

Kuidas vaadelda päikesevarjutust.
Palja silmaga Päikesesse vaadata ei lase õnneks silma kaitserefleks. Aga vaadata ju on vaja – tähendab tuleb kasutada kaitsevahendeid. Tavalised päikeseprillid ei sobi, parimad on spetsiaalse päikesefiltriga prillid. Sobib ka keevitusmask nr 14. Varjutuse vaatamiseks on läbi aegade kasutatud küünlal tahmatud klaasi, ilmutatud filmi, CD ja DVD plaate. Kõigi nende vahenditega peab olema ülimalt ettevaatlik! Kui päikeseketas tundub liiga hele, siis proovida nt plaati/filmi võtta kahekordselt või tahmaklaasi veel kord tahmata. Ja muidugi ei maksa vaadata päikesesse liiga pikka aega järjest, ka kaitstud silmaga mitte.
Kõige ohtlikum on vaadelda Päikest läbi teleskoobi või binokli, millel pole ees päikesefiltrit! Nii ere kiirgus tekitab jääva nägemiskahjustuse.
Vaatusteks on olemas spetsiaalsed päikeseteleskoobid, ka tavalise teleskoobi/binokli ette saab spetsiaalsest kilest (Baaderi päikesefilter, http://www.teleskoop.ee/shop/paikesefiltri-kile/) katte meisterdada. Siin jälle meeldetuletus – kile peab olema kindlalt paigas ja terve! Seda tuleb pidevalt kontrollida.

Parim viis kasutada teleskoopi/binoklit päikesevarjutuse vaatlemisel on projektsiooni meetod – juhime päikeseketta kujutise mingile valgele pinnale. Teleskoobi Päikesele suunamiseks tuleb kasutada teleskoobi varju (kindlasti ise mitte läbi teleskoobi vaadata!). Kui vari on kõige väiksem, peaks Päike olema vaatevälja keskel. Nüüd tuleb projektsiooni saamiseks hoida teleskoobi/binokli okulaarist mõnikümmend cm eemal valget paberit, kuhu tekibki Päikese kujutis. Ohuks sellel meetodil on teleskoobi kuumenemine, see võib rikkuda okulaari läätse või plastmassdetailidega okulaari puhul isegi toru üles sulatada. Seepärast tuleb teleskoobi ava suurust piirata (umbes 5 sentimeetrini), paljudel teleskoopidel on selleks spetsiaalsed katted. Ja kindlasti tuleb piirata vaatlusaega – aeg-ajalt on vaja teleskoop Päikeselt kõrvale suunata ja lasta tal maha jahtuda.

Aga kõigile kättesaadav viis on projitseerida päikeseketas paberile nn nõelaaugu (pinehole) meetodil. Vaja on vaid kahte tugevamat paberit või pappi. Ühe paberi keskele tuleb teha nõelaga väike auk. Vaatluseks tuleb suunata auguga paber Päikese suunas ja teist paberit hoida esimese taga. Nii tekib teisele paberile Päikese kujutis. Mida kaugemale paberid üksteisest viia, seda suurem kujutis tekib, samas on lähemal kontrast suurem.

Veel enne varjutusepäeva, 17. märtsil, tuleb Martin Vällik Tartu Tähetorni rääkima Päikese vaatlemisest ja pildistamisest. Huvilistel on siis võimalus saada viimaseid näpunäiteid ohutu vaatlemise kohta.

Kus saab osalist päikesevarjutust vaadelda.
Selge ilmaga saab osalist päikesevarjutust vaadelda üle Eesti, aga ärge unustage hetkekski turvalisust!
Päikesevarjutuse vaatlused, kus on kasutada päikeseteleskoobid ja kohal on inimesi, kelle käest saate igakülgset lisateavet:
20. märtsil kell 11.00-13:17
Tartus Tartu tähetornis Toomemäel ja Ahhaa keskuse katusel.
Tõraveres Tartu Observatooriumis.
Tallinnas Tallinna Linnahalli katusel.

Kõige efektsem on siiski täielik päikesevarjutus täisvarju tsoonis. Värvide mäng täisvarju saabumisel, looduse reageering ootamatult saabuvale pimedusele, heledamate tähtede (planeetide) süttimine taevas ja muidugi Päikese kroon – see kõik on imeväärne.
Maailmas on üsna laialt levinud nn päikesevarjutus-turism ja on inimesi, kes ikka ja jälle püüavad seda taevanähtust näha. Soovitame enne puhkusereisi planeerimist alati heita pilk päikesevarjutuse lehele – võib-olla on sealkandis tulemas päikesevarjutus. Ehk saab siis selle loodusnähtuse nägemise nimel oma reisi aega veidi nihutada. Ja vajadusel isegi sihtkohta natuke muuta – varjutuse vaatamine täisvarju piirkonnas on eriline elamus.

Kus ja millal järgmisi päikesevarjutusi näha saab, uurige lehelt
http://eclipse.gsfc.nasa.gov/eclipse.html

Tartu Tähetorni Astronoomiaringi rahva päikesevarjutus-reiside lehekülgi:
Ungari 1999 http://www.obs.ee/~helle/varjutus/
Türgi 2006 http://www.obs.ee/tyrgi2006/
Hiina 2009 http://www.obs.ee/hiina/

Märksõnad: Päike, päikesevarjutus