Jaanuaritaevas 2009

Tõnis Eenmäe | 10.01.2009

Aastavahetus on möödas ning lõpuks on meile saabunud ka talve meenutavad ilmad. Uue aasta esimestel päevadel on juba olnud pea samapalju selgeid öid, kui viimasel paaril kuul terve kuu peale kokku. Tänu sellele on viimastel päevadel saanud imetleda talvetaevast kogu oma ilus.

Eelmisel kuul kirjutasin, miks meil talvel nii vähe päevavalgust on. Toonasele jutule võrdluseks – jaanuari keskel on päev juba 45 minutit pikem, võrreldes talvise pööripäevaga!

Küsimusele “miks on talvel külm?” on pakutud vastuseks järgmist astronoomilist põhjust – Maa asub Päikesest kaugemal kui suvel. Tegelikult asub Maa Päikesele kõige lähemal just jaanuari alguses, sel aastal oli see moment 4. jaanuaril, ja kõige kaugemal juuli alguses. Õnneks on Maa orbiit ringjoonele väga lähedane ning planeedi kauguse muutus (1,7% võrra keskmisest kaugusest lähemal) energiaallikast kliima märkimisväärset soojenemist või jahenemist ei põhjusta.

Detsembritaeva ülevaates sai lubatud, et jaanuari esimesel õhtul on Kuu Veenuse juures ning Merkuur ning Jupiter madalal kagutaevas. Õnneks juhtus Tõraveres väga selge õhtu olema, ning mul õnnestus meie naabrid Päikesesüsteemist selliselt jäädvustada:

Palja silmaga oli kenasti näha ainult esimene paar, teist oleks heledas ehavalguses näinud vaid binokliga.

Planeetidest on jaanuaris väga hästi vaadeldavad Veenus ja Saturn. Esimene neist on näha mitu tundi peale loojangut edela ja läänetaevas, pimedaks mineku ajal on ta kõrgel taevas. Merkuur on veidi peale loojangut leitav ehataevas 13. jaanuarini ning koidutaevas alates 29. jaanuarist. Mõlemal juhul on tema leidmiseks mõtet kasutada binoklit. Vahepealse kahe nädala jooksul liigub Merkuur Maa ja Päikese vahelt läbi ning ei ole nähtav.

Oma suure heleduse tõttu tekitab Veenus inimestes sageli arvamusi a’la „see on vist küll UFO“. Meiegi massimeedia sai linnukese kirja – üle pika aja selge taeva korral paistis detsembris madalal loojangutaevas väga hele ning kahtlane objekt, mis ei liikunud tundide kaupa, olles näha isegi peale südaööd. Niimoodi väitjad ajasid segamini loojangutaevas asunud Veenuse ning südaöö paiku näha oleva Siiriuse, ka suur heleduste vahe ning paiknemine teises taevakaares ei tekitanud kahtlusi. Nali naljaks, mina loodan, et inimesed õppisid sellest eksitusest midagi ka tähistaeva kohta.

Veenusel on 14. jaanuaril kõige suurem idapoolne eemaldumine Päikesest – 47 kraadi. Vahetult peale loojangut on meie lähim planeet siis ligikaudu 20 kaarekraadi kõrgusel horisondi kohal. Teleskoobis paistab Veenus sel ajal väga heleda (-4.7 tähesuurust!) pooliku kettana, kuu lõpus aga juba rammusa sirbikesena. Teleskoobiga Veenuse vaatamiseks sobib tegelikult kõige paremini võimalikult valge aeg, siis ei ole kontrast taeva ning planeedi vahel nii suur ning sirbi kuju on lihtsam jälgida.

21-23. jaanuaril on Veenuse kõrval näha Päikesesüsteemi kuues planeet – Uraan. Nende heleduste kontrast on väga suur, Uraan paistab 6. tähesuuruse tähekesena ehk nende heleduste erinevus on üle 10 tuhande korra! Loomulikult tuleks Uraani nägemiseks kasutada binoklit või teleskoopi, suurendus üle 100x näitab ka Uraani ketast.

Saturn tõuseb jaanuari keskel õhtul poole kümne paiku, siiski on kulminatsiooni aeg kella nelja ajal öösel. Sel aastal on Saturni heledus eriti madal – “kõigest” +1 tähesuuruse kandis. Põhjuseks on peaaegu nähtamatu rõngas, mis paistab teleskoobis vaid kitsa triibukesena kahel pool planeedi ketast. Serviti paistev rõngas loob hea võimaluse Saturni kaaslaste vaatlemiseks, peale heleda Titaani on nüüd näha õige mitu nõrgemat kaaslast, mis tavaliselt jäävad heleda rõnga tõttu märkamatuks.

Tähtkujude nähtavuses ei ole suuri muutusi, möödunud kuuga võrreldes tõusevad ja kulmineeruvad jaanuaritaeva tähtkujud kaks tundi varem. Sõnn koos Taevasõela e. Plejaadidega, Orion, Kaksikud, Suur Peni ja selle heledaim täht Siirius on kuu kestkel õhtuti 9 paiku lõuna- ja kagutaevas kenasti nähtavad, kuu lõpus aga juba päris lõunasuunas. Kuu lõpus on tund aega enne päikesetõusu nähtavale ilmumas suvetaevas – väga madalal kagutaevas ilmub nähtavale (kõige paremini binoklis!) Skorpioni heledaim täht Antares, ida- ja kirdetaevas paistavad suvekolmnurga tähed – Veega, Deeneb ning Altair. Vahepealne öine aeg on „tühja taeva“ piirkond, paistavad alad, mis jäävad Linnutee tasandist kõige enam eemale. Neis piirkondades paistab arvukalt teisi galaktikaid, kuid nende „ära nägemiseks“ on vaja teleskoopi, kõige heledamad on binoklis vaid aimatavad. Mingitki struktuuri tasub neil otsima hakata üpris suure (üle 20 cm peapeegliga) teleskoobiga. Galaktikate vaatlemiseks on vaja ka võimalikult pimedat taevast, linna mõõtu asulad ei ole selleks üldiselt kuigi sobivad.

Kuu esimene veerand oli 4. jaanuaril, täiskuu on 10. jaanuaril, viimane veerand 17. jaanuaril ning noorkuu 26. jaanuaril. 28. ja 29. jaanuaril on loojangutaevas Veenuse ja Päikese loojumise koha vahel näha üpris kitsast kuusirpi. 30. jaanuaril on Kuu ja Veenus kõrvuti, vaid 3 kraadi kaugusel üksteisest. 14. jaanuari õhtul ja 15. hommikul asub Kuu Saturni lähedal, umbes 6 kraadi läänepool.

Täpsemat infot Päikese, Kuu ja planeetide nähtavuse kohta saab siitsamast astronoomiahuviliste veebiajakirjast “Vaatleja” või “Tähetorni kalendrist”.

2009. aasta on kuulutatud ka Rahvusvaheliseks Astronoomia Aastaks. 400 a. tagasi ehitas Galilei Galileo esimese teleskoobi, millega avastas Veenuse faasid, Jupiteri kaaslased, Kuu kraatrid ning Päikese plekid. Aasta jooksul on plaanis mitmeid rahvusvahelisi ning kohalikke astronoomiat tutvustavaid üritusi. Lähemalt aga aadressilt http://www.astronomy2009.ee/.

Artikkel on ilmunud ajakirjas “Roheline Värav” http://www.greengate.ee/, rubriigis “Vaata taevasse”, siin on see kättesaadav kokkuleppel Rohelise Väravaga.

Märksõnad: tähistaevas