Veebruaritaevas 2017

Alar Puss | 16.02.2017

Veebruari esimene pool jäi taevauurijatele “iseseisvaks” uurimiseks. Püüame siis nüüd kontrollida, kui palju objekte on iseseisvat ära tuntud. Hinnete panemine jääb loomulikut igaühe enda jaoks…

Esimene asi, mis veebruariõhtutel silma hakkab, on läänetaevas sirav planeet Veenus, olles konkurentsitult heledaim “täht” taevas. Põhimõtteliselt kattuvad Veenuse vaatlustingimused jaanuarikuus kehtinutega. Ainuke pisike vahe on selles, et kui jaanuri esimese pooles Veenuse vaatlusaeg tasapisi kasvas, siis veebruaris see aegapidi lüheneb. Nimelt kuu algul loojus Veenus 5 tundi, kuu lõpus loojub planeet aga 4 tundi pärast Päikest. See ei ole Veenuse nähtavuse seisukohalt veel oluline erinevus, Veenus jääb ikkagi hämarikuvööst välja ja on pimedas öötaevas nähtav koos teda ümbritsevate “päris” tähtedega. Need paistavad Veenusega võrreldes ikka väga tuhmilt, sest Kalade tähtkujus, kus Veenus parajasti paikneb, pole ka tähtede arvestuses ühtki heledat liiget, kui ka võrdlus Veenusega puuduks. Üks suhteliselt hele täht on siiski märgatav (Veenusega võrreldes muidugi igati “äpu”!): see on Veenusest vasakul ja veidi kõrgemal paiknev teine täheline objekt, mis omab kergelt oranzi tooni ja on tegelikult planeet nimega Marss.

Ka Marsi vaatlusaeg väheneb kuu jooksul aeglaselt, kuid siiski veel pisut aeglasemalt Kui Veenusel. Tagajärg: Veenuse ja Marsi vahekaugus aegamööda suureneb. Lähim vastastikune asend oli planeetidel 2. veebruaril, kui Marss asus Veenusest veidi alla 5 ja poole kraadi kaugusel. Ruumiliselt Maa suhtes on
planeetide liikumine erinev: Veenus läheneb Maale, Marss aga kaugeneb. Sellest tingituna jääb Marss ka praegu teleskoobis suhteliselt pisikeseks võrreldes vastasseisu aegadega, kui Marss on kogu öö vaadeldav. Suuremat Marsi teleskoobivaatepilti, (sedapuhku koguni harva esineva nn suure vastasseisu ajal) saame imetleda tuleval aastal.

Veenus siis läheneb parajasti Maale ja kui ta oleks ka välisplaneet (asuks Päikesest kaugemal kui Maa), siis hakkaks ta vaatlusaeg kestma üha suurema osa ööst. Paraku on Veenus siseplaneet ja ta saab Maalt vaadates Päikesest eemalduda vaid alla 50 kraadi (vastasseis tähendaks 180 kraadi). Lähimas asendis Maale ja”a”b Veenus taevas Päikese kõrvale ja muutub nähtamatuks, selle kohta öeldakse: alumine ühendus Päikesega. Muidugi on Maa pealt vaadates sarnane nähtamatuse olukord, kui Veenus asub Päikese taga nn ülemises ühenduses. Ülemises ühenduses (olles seega nähtamatu) viibib teatud ajavahemike järel ka
iga välisplaneet.

Tänavu veebruaris Veenust telekoobis vaadates läheb planeet aina “ilusamaks” – muutudes üha kitsama kummuli vana Kuu sirbi kujuliseks. Samal ajal kasvab aga planeedi nurkläbimõõt, kuid silma jaoks jääb Veenus endiselt punktallikaks. Sedapuhku on lähenemas Veenuse üks eriline alumine ühendus, kuid sellest räägime lähemalt märtsikuud kajastavas loos, mille katsume “üles panna” juba kuu alguses.

Hommikupoole ööd tõuseb teine väga hele planeet, see on Jupiter. Jupiter jääb heleduselt alla Veenusele, kuid ületab kõigi kinnistähtede heledused, kaasa arvatud heledaim täht Siirius, mis kuu teisel poolel “süttib” õhtuti veel üsna heleda taeva taustal madalas kagutaevas ning ega see täht eriti kõrgele ei tõusegi.

Kui Jupiteri juurde tagasi tulla, siis on ta tegemas just seda, mida Veenus kuidagi teha ei saa planeet läheneb vastasseisule Päikesega ja seetõttu Jupiteri vaatlusaeg üha kasvab. Jupiter paikneb Neitsi tähtkujus. Jupiter asub Neitsi heledaima tähe Spiika läheduses. Jälle võib märgata heleduste suurt erinevust, sedapuhku siis Jupiteri kasuks.

Saturn on samuti vastu hommikut vaadeldav, kuid mitte just suurepäraselt, jäädes madalale kagutaevasse. Planeet liigub kuu lõpus Maokandja tähtkujust Amburi tähtkujju. Saturn (nagu ka Marss õhtutaevas) paistavad heleduselt harilike nn esimese suurusjärgu tähtedena, seega on need planeedid märksa tuhmimad kui Veenus ja Jupiter. Kui teleskoop nii kaugele madalale küünib, võib Saturni koos selle rõngastesüsteemiga siiski ilusasti vaadelda.

Merkuuri veebruaris ei näe, peame ootama märtsikuud.

Veenus on tõesti nii hele, et kui ta loojub, siis tekib võib-olla tunne, et mis siin muud ikka vaadata on? No on ikka! Vaatleme tuntud tähtkujusid põhjakaares: kirdes on näha Suurt Vankrit, mis on tagurpidi üles ronimise asendis: rattad kõrgemal, aisatähed allpool. Tõepoolest, veebruariöö edenedes jõuab Suur Vanker
otse lagipea kohale ja enne valgenema hakkamist sealt juba veidi allapoole, loode suunas “laskuma” hakata. Loomulikult on aina ühe koha peal paigas Põhjanael, mis paikneb praktiliselt täpselt Maakera põhjapooluse kohal ja määrab vaatlejale põhjasuunda. Põhjanaelale osutavad taevasfääril ALATI Suure Vankri kaks “tagaratatast”: Merak (Põhjanaelast kaugemal) ja Dubhe (lähemal). Mainitud tähed asetsevad omakorda kõige kaugemal “aisatähtedest”.

Väike Vanker meenutab mõnedel joonistel ehk pisut pika sabaga kassi, kes on taevasse keerutatud, kuigi vankri kuju on täiesti olemas. Otsmine aisatäht ehk “kassi saba ots” pole keegi muu kui Põhjanael isiklikult. Ülejäänud aisatähed on palju tuhmimad. Tuhmid on ka Väikese Vankri esirattad, eriti “ees ja vasakul olev, nimelt Anfar al Farkadain. Kõlav nimetus ei taga aga kõlavat sisu. (Selles võite veenduda ka nt massimeediat sirvides…) Väikese Vankri tagumised rattad on heledamad, kuid Põhjanaela heledust nad üle ei löö. Tõsi, ka Põhjanael ise pole just teab kui hele, tegu on teise tähesuuruse tähega.

Suur Vanker on kergemini leitav: ta omab suhteliselt suuremat pinda taevasääril, lisaks on ta 7 tähte küllaltki ühesuguse heledusega. Vaid “ees ja paremal” olev “esiratas” Megretz on pisut tuhmim.

Kahe vankri vahel keerdub Lohe. Tähed päris nõrgad. Kuid Lohe kujutletav pea meenutab maapeal ehitatavaid tuulelohesid. Ühe küljega on Lohe ka Kefeuse, taas ühe nõrkade tähtedega tähtkuju naaber. Loode suunalt on õhtuti leitav W-kujuline Kassiopeia. See tähtkuju jääb Põhjanaelast keskmiselt umbes sama kaugele kui
Suur Vanker teiselt poolt. Ka Kassiopeia ja Suure Vankri heledamad tähed on sarnase heledusega.

Väärib mainimist, et viidatud tähtede seltskond on põhjakaares alati Eestis vaadeldav, Maa pöörlemine avaldub siin selles, et aaastaaegade ja kellaaegade eri väärtuste korral on kord üks, kord teine tähtkuju kuskil madalas, teine kord jälle kõrgemal, küündides mõnel juhul otse lagipea kohale, seniiti. Veebruariõhtutel on meil otse pea kohal päris tuhmid tähed vähetuntud Kaelkirjaku tähtkujust.

Veebruariõhtutel jäävad madalale põhjakaarde ka tuntud heledad tähed Veega ja Deeneb. Kui pisikese Lüüra tähtkuju jääb napilt üleni loojumatuks, siis Luige lõunapoolseim osa, konkreetselt teleskoobis kauni kaksiktähena paistev Albireo, jõuab siiski vahepeal loojuda. Samas on Deeneb poolusele lähemal kui Veega, seetõttu jääb Deeneb ka põhjameridiaani läbides kõrgemale kui Veega.

Lõunataevas valitsevad õhtuti talveaega märgistavad tähtkujud: Veomees väga kõrgel (heleda tähega Kapella), tähtkuju kontuur on viletsavõitu. Veomees on enamuses osas loojumatu, sealhulgas Kapella, mis on ühtlasi põhjapoolseim esimese suurusjärgu täht. (Selles pingereas teisel kohal on Deeneb, kolmandal Veega, neljandal Arktuurus (temast pisut hiljem).) Veomehest madalamale jäävad Kastor ja Polluks Kaksikute tähtkujust (vasakul, ida pool) ja Sõnn, heleda tähega Aldebaran. Need tähtkujud on napilt tõusvad ja loojuvad.

Kui keskenduda edasi veebriõhtute lõunataevale, siis edasi allapoole jääb kuulus tähtkuju Orion, temast madalamale mitte nii kuulus Jänese tähtkuju. Muuseas, Jänese tähed on küll tuhmid (ja ei meenuta Jänest), siiski on kujuteldava Jänese kontuuri vasakpoolne osa Suure Vankri rataste moodi! Orionist kohe paremale ja allapoole küündiv ning raskesti jälgitav täherada moodustab Eriidanuse tähtkuju, mille heledaim liige, Achernar, jääb Eesti laiuskraadil nähtamatuks.

Orionist ida poole jääb praktiliselt 2 tähest koosnev Väike Peni (hele Prooküon ja tuhmim Gomeisa). Väikese Peni ja Orioni vahele jääb sarnaselt Kaelkirjakuga “tühi taevaala”, nimeks Ükssarviku tähtkuju. Ometigi läheb sealt läbi Linnutee. Linnutee läbib osaliselt ka Ükssarvikust allpool olevat naabrit Suurt Peni, mis ulatub silmapiirini välja. Tähed on seal enamjaolt sama heledad kui Suures Vankris (seal asub muuseas heledaim 2. tähesuuruse täht Adhara (heledus väga pisut alla 1.5 tähesuuruse). Muuseas, talvetaeva tähtedest küünib “kõrgele kohale” 2. tähesuurusega tähtede hulgas ka kuuiktäht Kastor Kaksikutest, koondheledusega 1.58 tähesuurust.

Suures Penis asub loomulikult ka juba varem mainitud Siirius, heledaim “päris” täht kogu taevasfääril. Kui Veeenust ja Jupiteri näha ei ole, siis on Siirius reaalselt taeva heledaim täht. Tõsi, oma vastasseisu aegadel “ohustab” Siiriuse esinumbriks olekut ka planeet Marss, kindlasti juhtub see suurte vastasseisude aegu, kui Marss isegi Jupiteri heledust pisut ületab.

Õhtutaevas võib veebruaris leida Kaksikutest vasakul ja veidi allpool taas ühe väga tuhmide tähtedega Vähi tähtkuju, kus muuhulgas paistab udune laiguke. Teleskoobis hargneb see järjekordseks tähtede hajusparveks nimega Sõim. Vähi tähtkuju võib kujutada mingi hargina, hargi tipus olev täht Tegmen on teleskoobis järjekordse kauni kaksiktähena vaadeldav. Ka äsjatõusnud Lõvi “sirutub” idakaarest üha kõrgemale. Kõige kõrgemale on jõudnud see tähtkuju osa, kus paikneb heledaim Lõvi täht Reegulus. Reegulus on kõige tuhmim esimese suurusjärgu täht (1.35 tähesuurust) ja seega mitte “hullusti” silmatorkav.

Kui Suur Vanker on jõudnud sellisesse asendisse, et aisatähed osutuvad kuhugi alla kirdesse, tasub selles suunas silmapiiri jälgida. Peatselt tõuseb sealt suunalt meie laiusel heleduselt teine täht Arktuurus Karjase tähtkujust. See tähtkuju on Eesti mütoloogias hoopis Karikas ja karika kuju tal ka on. Tõsi,
tõusmise aegu tundub karikas vasakule külili olevat. Muuseas, ka Karjase põhjapoolsed tähed on loojumatud, kuid olles madalas põhjakaares, on neid raske “koju ajada”.

Kuu faasid

• Esimene veerand 4-ndal veebruaril,
• täiskuu 11-ndal veebruaril,
• viimane veerand 18-ndal veebruaril,
• kuuloomine 26-ndal veebruaril.