Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Septembritaevas 2016

Alar Puss | 12.09.2016

Esimene septembri dekaad on läbi saanud, kuid veel on ilmad peaaegu suvised. Pole ka ime – nii ookeanid kui õhustik on põhjapoolkeral suve jooksul soojenenud ning see annab oma panuse ka septembri ilmadesse. Pikaajalise keskmise temperatuuri osas võib võrrelda septembrit maikuuga. Ainult üha pikenevad ööd ei lase unustada, et on alanud mitmekuuline pikk protsess – suve üleminek talveks, mis alates 1980-ndate aastate lõpust alates ei pruugi sageli kohale jõudagi…
Sellisel juhul kestab suurema osa aastast ebamäärane sügiskevad: jahe, sajune ja tihti tuuline periood, mis maikuu saabumisel uue suve lähenemisest märku annab, kuna puud lehtivad, temperatuurid tõusevad ja ööd üha lühenevad. Kuigi ka suved võivad olla eriilmelised, päris vahele ei jää need kunagi. Milline ja kas üldse tuleb aga lähenev talv, seda on septembris võimatu ennustada, kuigi katseid selleks on alati tehtud ja tehakse edaspidigi…

Mida siis pakub septembriöö vaatajaile? Pimeduse saabumine annab peaaegu sama pildi mis oli ka augustiõhtutel: lõunakaarest leiame Suvekolmnurga (hele Veega ja pisut tuhmim Deeneb üleval,
heleduselt nende vahele jääv Altair asub poole madalamal. Vastavad tähtkujud on Lüüra, Luik ja Kotkas. Läänekaares leiame oranzika Arktuuruse Karjase tähtkujust, kuid Skorpioni tähtkuju punast Antaarest me madalast edelataevast enam ei leia. Madalas põhja-kirdetaevas on vaadeldav Kapella, peatselt saabuva pimedusega koos ka kogu Veomehe tähtkuju. Pimedus saabub septembris päris kiiresti, kõige kiiremini sügisese pööripäeva aegu. Siis on Päike Maa ekvaatori kohal ning läheb igal pool maakeral kõige järsemini horiondist allapoole (õhtul) ja ülespoole (hommikul). (Sarnane sündmuste käik kordub kevadisel pööripäeval märtsis).

Hämaruse kiires süvenemises võivad veenduda õhtused kartulivõtjad: alles Päike ju läks looja, noppimisaega peaks ju veel olema, aga üpris peatselt jõuatakse veendumusele, et tumedad kartulikonksud ja korvid kipuvad segi ning üldse kaotsi minema, seejärel kipub sama juhtuma sama ka kartulitega…. Vahepeal võib veidike ka ülespoole vaadata, et näha, kuidas tähti muudkui süttib, mõni seal koguni liigub, muutes ka oma heledust (viimaste puhul on tegu satelliitidega). Mõni liikuv objekt võib ehk näivalt ka mittemõistetaval kombel käituvat, sest vaatleja näeb ju ainult liikumise projektsiooni taevavõlvile, mitte ruumilist liikumist. Ka mõni „langev täht“ ehk meteoor võib nähtavale tulla. Kõige selle peale võib mõnelgi ka tavaliselt mitte taevasse vaataval inimesel tekkida mõte maailmaruumi tohutust suurusest, võib-olla ka tunnetus, et me pole Universumis üksi ja vahepeal läheb ehk mõte ka tagasi enesele ja teistele endataolistele – kogu maailmaruumi taustal väga pisikestele inimestele veel pisemate kartulite juures, mis uuesti allapoole vaadates selleks õhtuks täielikult pimedusse mattunud on…

Kui pimedus on juba täielik, kulgeb üle pea enam-vähem põhjast lõunasse muu taeva taustal kergelt heledam riba – Linnutee. Miks just selline nimetus nagu Linnutee? Kuna sepembris lendavad paljud rändlinnud lõunasse, on nii eestlased kui ka mitmed teised soome-ugri rahvad kujutanud mainitud riba taevas lindude rände teetähisena. Tuleb siiski lisada, et kui siin ka mingi seos on, on see kindlasti teisejärguline – lindude tee kulgeb maapealseid märke mööda, enamjaolt ookeanide ja mandrite piirimail. Ametlik rahvusvaheline nimi on Linnuteel aga teatavasti Galaktika. See sõna on tulnud kreeka mütoloogiast. Eesti keeles oleks see nimetus Piimatee. Eks seda, mida Linnutee endast kujutab, saadi aru teleskoopide kasutuselevõtuga. Teadaolevalt esimesena suunas Itaalia õpetlane Galileo Galilei oma teleskoobi taevasse ja leidis, et Linnutee kujutab endast tohutu suurt tähtede kogumit, palja silmaga koonduvad väga kauged ja seetõttu tuhmid tähed ühtlaseks nõrgaks helenduseks. Kuna muu taevas on tumedam ja Linnutee ehk Galaktika moodustab taevas suure ringi, tekkis arusaam, et me oleme koos oma Päikesega ühe suure täheketta sees.

Väga kuulus inglise astronoom William Herschel üritas tähti lugeda ja tuletas sellest tööst Linnutee esialgse kujutise.

Päike koos Maaga tundus sel pildil enam-vähem keskel olevat. Kuid arvestamata jäi valguse tugev neeldumine tähtedevahelises aines, mida leidub samuti tegelikult päris suurel hulgal, kuigi hõredalt..

Tuleme vahepeal Maa peale tagasi. Kui vaatame septembriõhtul idataevasse, leiame sealt ruudukujulise Pegasuse ja temast vasakule jääva ketikujulise Andromeeda tähtkujud. Andromeeda täherea vasakult teisest tähest paiknevad 2 tuhmimat tähte kõrgemal üksteise kohal. Neist kahest kõrgeimast veel veidi kõrgemal ja paremal on näha udune laiguke. See on meie suurim naabergalaktika ehk Andromeeda galaktika, ainus palja silmaga (ja kehvasti) paistev galaktika põhjapoolkeral. Teleskoobi abiga näeme seda tähesüsteemi hoopis paremini (kasulik on vältida suure faasiga Kuud). Amatööride hulgas tuntud Messier’ kataloogis on see objekt kohal 13 (teisisõnu M31).

Nüüd vaatame jälle kõrgele lõunataevasse. Lüürast (seal on teatavsti hele Veega) paremal (lääne pool) paikneb suur, kuid nõrkade tähtedega Herkulese tähtkuju. Herkulese tähtkujus paikneb palja silmaga nähtavuse piiril (praktiliselt nähtamatu) üks tuntumaid tähtede kerasparvi, tuntud kui Herkulese parv (M13). Teleskoobis on pilt väga ilus. Kerasparvi leidub õhtuses septembritaevas veel päris mitu tükki: M92 Herkulese tähtkujus, 7 kerasparve sisalduvad Messier’ kataloogis Herkulesest allapoole jäävas Maokandja, samuti 7 tk vaid osalt Eestis näha olevas Amburis (paistab madalas lõunataevas), 1 Messier’ kerasparv asub Amburi kõrval paistvas Kaljukitse tähtkujus ja veel mõned. Paraku on kõik need objektid paljale silmale nähtamatud ning moodustavad tegelikult vaid väikese osa meie Galaktika kerasparvedest.

Tuleme Linnutee teema juurde tagasi. Alles teiste, välisgalaktikate, eelkõige Andromeeda galaktika tähelepanelik uurimine teleskoobi abil, samuti meie Linnuteed ümbritsevate kerasparvede jaotuse uurimine viis astronoomid pikkmööda järeldusele, et Linnutee kuju on umbes selline nagu nt Andromeeda galaktikalgi. Herscheli tuletatud piiri määras valguse neeldumine tähtedevahelises aines.
Sellist tüüpi galaktikaid nimetatakse spiraalgalaktikateks. Kujult on sellised galaktikad kettakujulised, keskel mõneti paksema mõhnaga. Heledamad tähed paiknevad piki spiraale.
Osad spiraalgalaktikad on varbspiraalsed – spiraalid on ühendatud läbi galaktika keskme paikneva suhteliselt sirge „vardaga“. Hiljuti on selgunud, et ka meie Linnutee on varbspiraalset tüüpi.
(Kui tuua siinkohal „lüüriline kõrvalepõige“, siis eks ole ju palki enda silmas raskem märgata kui pindu teiste silmas…).

Septembriöö edenedes võime näha Linnutee asendi aeglast muutumist: rändlindude teeejuhiks on see kasutatav vaid päris öö alguses.

Kes viitsib tõusta hommikul kella 5 paiku, näeb kagutaevas uhket Orioni tähtkuju. Kuu edenedes jõuab enne valgenemist end üha paremini näidata ka Siirius, tähistaeva heledaim täht, asudes madalas kagutaevas.

Planeedid 2016. aasta septembris. Peab märkima, et parim planeedikuu just pole, kuigi kuu jooksul võib leida isegi nelja planeeti viiest. Õhtutaevas paistavad neist kolm. Marss ja Saturn on vaadeldavad õhtuti lühiajaliselt madalas lõuna-edelataevas. Kuu algul olid planeedid suhteliselt lähestikku (punakas Marss allpool ja halvemini vaadeldav) Maokandja tähtkujus. Edaspidi liigub Marss Saturnist üha vasakule, jõudes Amburi tähtkujju, kuid ei tõuse kokkuvõttes kõrgemale. Marss on pisut heledam kui Saturn, kuid sellest asjaolust pole palju abi. Keskmiselt kokku võttes loojuvad mõlemad planeedid ligikaudu samaaegselt veidi üle paari tunni peale Päikese loojumist.

Kõige viletsamini on sedapuhku leitav taevakaunitar Veenus. Asudes õhtutaevas, loojub Veenus vaid pool tundi Päikesest hiljem. Kuskil 10 või veidi enama minuti jooksul sellel pooltunnil on Veenus leitav väga madalas ehavöös Päikese loojumiskohast vasakul. Edukaks vaatluseks peab läänekaar olema silmapiirini avatud. Veenus asub Neitsi tähtkujus, kuid loomulikult pole tähtkuju ise neis tingimustes vaadeldav.

25. septembri paiku tuleb Merkuuri näol (asub Lõvi tähtkujus) lisa ka hommikutaevasse. Planeet tõuseb kuu lõpus umbes 2 tundi enne Päikese tõusu, asudes koiduvöös. Merkuuri vaatlustingimused vastavad umbes Marsi ja Saturni omadele õhtul.

Kuu faasid.

  • Kuuloomine 1. septembril kell 12.03,
  • esimene veerand 9. septembril kell 14.49,
  • täiskuu 16. septembril kell 22.05,
  • viimane veerand 23. septembril kell 12.56.

Märksõnad: