Pluuto lugu

Tõnu Tuvikene | 01.09.2006

Muistsetest aegadest alates nimetasid tähetargad planeetideks seitset taevakeha – Päikest, Kuud, Merkuuri, Veenust, Marssi, Jupiteri ja Saturni. Pärast seda, kui üldtunnustatuks sai Nicolai Koperniku esitatud heliotsentrilise Päikesesüsteemi mudel, Päikest ja Kuud enam planeetideks ei peeta, kuid see-eest on nende hulka lisandunud Maa. Kokkuvõttes vähenes planeetide arv kuueni ja sellisena püsis see aastani 1781, kui saksa päritolu Inglise astronoom William Herchel avastas seitsmenda planeedi, mis sai nimeks Uraan. Nüüd oli selge, et planeete võib olla veelgi rohkem ja kui Itaalia astronoom Giuseppe Piazzi 1. jaanuaril 1801 järgmise leidis, siis see enam erilist imestust ei tekitanud.

Imestust äratas hoopiski see, et nime Ceres saanud planeedi orbiidi lähedusest leiti järgnevatel aastakümnetel veel neli taevakeha ja ükski neist viiest ei paistnud teleskoobis kettakujulisena nagu kõik senituntud planeedid, vaid särasid sarnaselt tähtedele punktidena. Oli selge, et need objektid on märksa väiksemad kui planeedid ja seetõttu hakati neid Marsi ja Jupiteri vahel liikuvaid taevakehi kutsuma väikeplaneetideks ehk asteroidideks, mis tähendabki tähetaolist. Vahepeal olid astronoomid jälginud hoolikalt Uraani liikumist ning leidnud, et seda häirib mingi senitundmatu taevakeha. Häirituste põhjal arvutasid Inglise astronoom John C. Adams ja Prantsuse astronoom Urbain J. Le Verrier üksteisest sõltumatult välja selle orbiidi ja umbkaudse asukoha taevavõlvil. Kasutades U. J. Le Verrier’ tulemusi, leidiski Saksa astronoom Johann Galle 1846. aastal uue planeedi üles. See “pliiatsiotsaga planeediavastamine” oli suur astronoomia ja eriti Newtoni gravitatsiooniteooria (sellel need arvutused põhinesid) triumf. Vastavastatud planeet sai Rooma merejumala järgi nimeks Neptuun. Selle ja Uraani liikumise edasine jälgimine näitas jälle, et olemas peaks olema veel üks planeet, mida hakati kutsuma Planeet X-iks. Kõige tõsisemalt tegeles selle otsimisega Ameerika astronoom Percival Lowell, kes oli tuntust kogunud Marsi ja eriti selle müütiliste “kanalite” uurimisega, milleks ta oli koguni asutanud Arizona osariiki eraobservatooriumi. Pärast P. Lowelli surma 1916. aastal jäi uue planeedi otsimine hulgaks ajaks unarusse. Uuesti võttis 1929. aastal asja käsile vahepeal Lowelli nime saanud observatooriumi tolleaegne direktor. Kuna palgaraha kutselise astronoomi töölevõtmiseks nappis, kutsus ta salapärast Planeet X-i otsima Kansase osariigi ühest farmist astronoomiahuvilise noormehe Clyde Tombaugh, kellega ta oli olnud kirjavahetuses. Järgmise, 1930. aasta algul leidiski tollal vaid 24-aastane C. Tombaugh P. Lowelli poolt ettearvutatud koha lähedusest uue planeedi, millele pandi kümneaastase inglise koolitüdruku Venetia Burney ettepanekul Rooma allilmajumala järgi nimeks Pluuto. C. Tombaugh oli kohe tehtud mees, muuhulgas sai ta stipendiumi astronoomia-alase hariduse omandamiseks, mis tal seni puudus ja mille saamisest ta juba ammu unistanud oli.

Õige varsti sai selgeks, et Pluuto on palju väiksem kui oodatud ja ei saa tekitada selliseid häireid teiste planeetide liikumises, millel põhinesid Lowelli arvutused. See sai lõpliku kinnituse 1978. aastal, kui Pluutol avastati kaaslane Charon. Kaaslase olemasolu annab võimaluse planeedi massi täpsemalt määrata ja nii selguski, et Pluuto on ligi 500 korda kergem kui Maa. Tema mass on isegi Kuu omast väiksem, moodustades viimasest vaid ühe kuuendiku! Selge, et avastamisel üheksanda planeedina väljakuulutatud taevakeha tegelikult seda tiitlit ei vääri. Pärast Voyager 2 möödalendu sai selgeks, et Neptuuni tegelik mass erineb varem arvatust ning selliseid häireid, mida P. Lowell kasutas uue planeedi asukoha leidmiseks, polegi tegelikult olemas! Aga millega on siis tegemist? Vastus peitus hollandi päritoluga Ameerika astronoomi Gerard Kuiperi juba 1951. aastal esitatud hüpoteesis, et Neptuunist kaugemal paikneb suhteliselt väikeste taevakehade vöö, millest pärinevad lühiperioodilised (sellised, millel kulub tiiru tegemiseks ümber Päikese vähem kui 200 aastat) komeedid. See Kuiperi vööks kutsutav moodustis jäi hüpoteetiliseks kuni 1992. aastani, kui sealkandis avastati teine taevakeha Pluuto järel. Ajapikku leiti neid veelgi juurde ja sai järjest selgemaks, et Pluuto on vaid üks paljudest Kuiperi vöö objektidest. Mõned neist taevakehadest olid küll üsna suured – nende läbimõõt ületas tuhandet kilomeetrit, kuid esialgu oli Pluuto oma 2390 km diameetriga siiski suurim objekt Kuiperi vöös ja võis õigustada vähemalt sellega oma planeedi staatust. Kuid mitte enam praegu.

Eelmise aasta juuli lõpus teatas edukaim Neptuuni-taguste taevakehade avastaja, Ameerika astronoom Michael Brown (Kalifornia Tehnoloogiainstituut), et tema töörühmal on õnnestunud leida sealt Pluutost suurem objekt. Kuigi selle, artikli kirjutamise ajal veel nimetu taevakeha täpne läbimõõt pole teada, saab juba öelda, et ta on kindlalt suurem kui Pluuto ja tema diameeter võib küündida isegi 3000 kilomeetrini! Muidugi kerkis kohe üles küsimus, et kui Pluutot kutsutakse, küll patuga pooleks, planeediks, kas ei peaks siis sama tiitliga austama ka sellest suuremat taevakeha? Antud küsimuses saab otsuse teha aga vaid Rahvusvaheline Astronoomialiit (International Astronomical Union, rohkem tuntud lühendi IAU all), mis juba paar aastat tagasi moodustas vastava komisjoni. Paraku osutus probleem nii keeruline olevat, et selle lahenduseni jõuti alles eelmisel kuul, nagu võib lugeda käesolevast “Vaatlejast”. Ja seda Pluuto kahjuks.

Märksõnad: Päikesesüsteem, pluuto