Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Septembritaevas 2022: 1. osa.

Alar Puss | 31.08.2022

Päikesepaiste, pimedus ja nende saabumine

Käes on mihklikuu, september! Ühtlasi käib täie hooga aasta teine pool, mis keskeltläbi peaks olema suhteliselt sajusem, tuulisem ja pilvisem kui avapoolaasta. Tõepoolest, mõnedel aastatel ongi nii, et september ei paku eriti palju selget ilma. Võib aga juhtuda ka vastupidi ja siis saab astronoomiahuviline teha rahulikult oma taevavaatlusi. Enamjaolt juhtub midagi vahepealset…

Pimeneb üha varem ja valgeneb hiljem, ka hämarik ning koit kestavad päris lühikest aega, st ööpimedus saabub uskumatult kiiresti, peaaegu nagu „nagu kott üle pea”. Kes ei usu, veendugu ise. Ka õhtuhämaras paari kotitäie õunte korjamine võib pooleli jääda, sest õunad kaovad puude alla pimedusse!

Põhjus on ka, muidugi olemas. Septembris, sügisese pööripäeva ümbruses, on õhtust õhtusse üha hiljem loojuva Päikese langemisnurk kõige väiksem, st Päike loojub kõike rohkem „otse” silmapiiri alla, jätkates samasuunalist liikumist ka allpool seda. Päikese tõusmisprotsess on sarnane. See tähendab, et ka valgeks minek, kui see lõpuks ometi (igal hommikul ju aina hiljem) pihta hakkab, on sama kiire. Päev ja öö on sügisesel pööripäeval, 23. septembril, kogu Maal ühepikkused, 12 tundi. Päike asub siis Maa ekvaatori kohal, nn sügispunktis, olles siirdumas Maa lõunapoolkera kohale.

Päike Maa ekvaatoril ja poolustel, mujal ka

Ekvaatori piirkonnas kukub Päike tõesti täiesti „otse alla” ja seal pimeneb ning valgeneb väga suure kiirusega. Sealkandis on selline lugu lisaks ka aastaringne, piltlikult öeldes igal hommikul kell 6 pannakse tuli põlema ja õhtul kell 6 kustutatakse ära. Kuigi Päike ka ekvaatoril enamuse aastast keskpäeval just päris otse pea kohal ei paista, tõuseb ja loojub Päike seal alati näivalt päris suure kiirusega. Aastaajad mõistagi ka ei vaheldu ning temperatuur on kõrge.

Tulles sügisese pööripäeva temaatika juurde tagasi, siis teistpidi ekstremaalne on olukord poolustel. Päike loojub seal vaid kord aastas ja just sügisesel pööripäeval. Algab 6 kuu pikkune polaaröö. Öö aga ei saabu põhjapoolusel üldse mitte kiirelt, vaid ülimalt aeglaselt. Mitmeid ööpäevi tiirutab ehakuma ümber silmapiiri, kustudes väga aeglases tempos.

20. märtsil, kevadisel pööripäeval, on asi igati sarnane, kuid suunalt vastupidine. Päike asub taas Maa ekvaatori kohal, kuid edaspidi siirdub põhjapoolkera kohale. Põhjapoolusel siis Päike (peale pikka koiduvalgust) tõuseb ja algab polaarpäev, mis seisneb Päikese ööpäevaringses tiirutamises madalal silmapiiri kohal.

Kõrgeima asendi, 23 kraadi ja 26 kaareminutit, saavutab Päike põhjapoolusel suvisel pööripäeval, 21. juunil. Eestis tõuseb Päike suvise pööripäeva keskpäeval umbes 55 kraadi kõrgusele. Lõuna poole liikudes vastav näit aina kasvab, vastavalt tuleb ka sooja juurde. Vähi pöörijoonena tuntud põhjalaiusel 23 kraadi 26 kaaresekundit on Päike 21. juunil keskpäeval otse seniidis, 90 kraadi kõrgusel. Veel enam lõuna poole liikudes asub Päike otse „korstna kohal” kahel korral aastas. Ekvaatoril siis toimub see 20. märtsil ja 23. septembril. Lõunalaiusel -23 kraadi ja 26 kaaresekundit, Kaljukitse pöörijoonel, on Päike seniidis 22. detsembril, meie jaoks talvisel pööripäeval. Sel ajal on siis lõunapooluse ümbruses polaarpäev. Kui vaatleja paikneb veel rohkem lõuna pool kui Kaljukitse pöörijoon, jääb keskpäevapäike alati põhja poolt paistma, seniiti mitte kunagi ulatudes.

Päikese ja tähtede näivast liikumisest

Päike (ja põhjataeva tähed) liiguvad Kaljukitse pöörijoonest lõuna pool vaatlusi tehes alati justkui kellaosuti liikumisele vastassuunas. Meile harjumuspäraselt, põhjapoolkera suurtel laiustel, Vähi pöörijoonest põhja pool, paistavad omakorda lõunakaarde jäävad taevaobjektid, Päike ja Kuu nende hulgas, alati liikuvat hoopis kellaosuti liikumise suunas. Miks selline erinevus?

Kõik paistab olenevat sellest, kuskohas maakera peal inimene vaatlushetkedel asub. Kui kujutada seda pilti ette Maast parajalt eemal, kuid kindlas asukohas oleva kujuteldava vaatleja pilgu läbi, siis põhjapooluse lähedal seisab inimene „üht pidi”, oletame, et „pea ülevalpool”.

Kerakujulise Maa lõunapooluse kandis püsti seisva isiku puhul on lood aga vastupidised. Eelmises lõigus fikseeritud, Maast parajalt eemal olevast vaatluspunktist vaadates on see inimene hoopiski seismas, „pea Maast allpool”. Inimene Maa peal aga, olles ükskõik kuskohas maakera punktis, tunnetab alati „allpool olevana” just seda suunda, kuhu Maa külgetõmme mõjub, ehk siis suunda otse risti Maa pinnaga Maa tsentri suunas ja nii ka kõik õigetpidi seisavad, vähemalt enda arvates.

Nii juhtubki, et meie siin kaugel põhjapoolkeral näeme alati Päikest vasakult paremale liikumas. Otse Eesti vastas läbi Maa tsentri, lõunapoolkeral, Uus-Meremaa kandis vaadeldes, aga liigub Päike näivalt vastassuunas, paremalt vasakule. Poolustele minnes on nii, et põhjapoolusel pöörleb Päike (polaaröö juhul kogu tähistaevas) horisontaalselt kellaosuti liikumise suunas. Lõunapooluselt vaadates on kõik vastupidi. Lisaks sellele, et kõik tähed on hoopis teised, mitte need, mida näeb põhjapoolusel, vaid ka kogu taeva ringiratast pöörlemine toimub siin hoopiski vastupäeva vaadates!

Kuidas on lugu aga ekvaatoril? Siin on variante mõlemale maitsele, nii nagu sealolev vaatleja võib soovida!
Poolaastal, mis algab 23. septembril ja lõpeb 20. märtsil, on Päike lõunataevas ja liigub, kuigi kõrge kaarega, vasakult paremale. Teisel poolaastal aga, olles põhjataevas, liigub Päike samamoodi, aga paremalt vasakule. Öötaevas on samuti korrektselt „paigas”! Tähed ja planeedid liiguvad lõunakaares olles alati vasakult paremale, põhjakaares olevad tähed aga paremalt vasakule. (Veel rohkem, nagu juba mainitud, hakkab ehk silma kõigi objektide järsk üles-alla liikumine). Miks on nii? Põhjus on tegelikult väga lihtne: kuna seljas silmi pole, peab lõuna poole vaatav vaatleja end põhjasuuna jälgimise jaoks 180 kraadi pöörama.

Kogu taevasfääri näivast liikumisest on paradoksaalselt ehk just ekvaatoril ka väga lihtne aru saada: liiklus on ühesuunaline ja idast läände. Selleks piisab, kui heita põhja-lõuna sihis pikali ja mõni tund toimuvat jälgida.

Sama mängu võib mängida võib ka teiste reeglitega, võttes „vasak-parem” asemel aluseks ilmakaared. Põhjapoolkeral öösiti põhjakaarde (ja lõunapoolkeral lõuna poole) vaadates on asi justkui keeruline: ülemised tähed käivad nagu „õiget pidi”, samapidi lõunakaare tähtedega, idast läände, alumised liiguvad aga vastupidises suunas. Põhjataevas on veel koguni 1 liikumatu objekt nimega Põhjanael.

Kui aga veidi mõelda, siis kõik see ju kinnitab seda, mida me teame: objektiivselt võttes pöörleb kogu taevasfäär ikka vaid ühte pidi, idast läände. Tähistaeva pöörlemisefekti põhjustav Maa ise pöörleb aga vastupidises suunas, läänest itta.

Kuumad ja külmad Maa piirkonnad

Tuleb tõdeda, et Päikese keskpäevane kõrgus „maksab”. Polaaraladel on ju suvel polaarpäev, aga ikkagi on ööpäevas keskmiselt palju jahedam kui alati just 12 tundi päevas Päikest näha saavas Aafrikas. Pikkadest polaaröödest ei maksa muidugi rääkidagi, siis on loomulikult veel märksa külmem.

Poolusepiirkondades tuleb ilmekalt esile veel üks nähtus, mida nimetatakse atmosfääri refraktsiooniks. Nimelt mängib Maa atmosfäär sellist kavalat mängu, et „tõstab” silmapiiri lähistel oleva Päikese kõrgemale kui see oleks atmosfääri puudumisel.
Sel põhjusel kestab polaaraladel polaarpäev (Päike on nähtav) näivalt alati kauem kui polaaröö. Teisisõnu, märtsis tõuseb Päike põhjapoolusel varem kui see jõuab Maa ekvaatori kohale ja loojub sügisel, septembris, omakorda hiljem. Sama asi, kuigi vastupidises rütmis, toimub Antarktikas. Ning muidugi ei saa reaalselt ka vaid veidi silmapiiri all oleva Päikese puhul veel mingist reaalsest pimedast ööst rääkida. Pimenemise ja valgenemise protsessid, nagu juba juttu oli, kestavad polaaraladel pikalt.

Kogu senine lugu ei arvestanud Maa mandrite ja ookeanide suurusi ja vastastikuseid asukohti, lisaks ka atmosfäärilisi protsesse (tsüklonid, antitsüklonid, frontaaltsoonid jne) nende kohal. Selliste asjaolude arvessevõtmine teeb soojade ja külmade ilmade temaatika palju keerulisemaks, aga põhitõdesid, mida sai siinkohal püütud esitatada, need ikkagi päriselt ei murra.

Siirdume öötaevasse

Mis juhtub aga meie kandis septembrikuu öösel? Kindlasti võib vähemalt kuuloomise aegu vastata: „Ööd on siin mustad”. Nii on see ju aasta jooksul enamus aega. Kui vaid seda tehisvalgust ehk valgusreostust liialt segamas ei oleks. Eriti hästi levib see teatud sobiva kõrgusega ja paksusega pilvede korral. Isiklikult olen Tartu linna idaserva kasvuhoonete valguskuma nägema juhtunud juba Viljandist tükk maad lääne pool ehk peaaegu 100 km kauguselt. Õnneks on siiski nii, et selge taeva korral kunstvalgus kõige kaugemale ei levigi.

Õhtupimeduse saabumine toob selges taevas kaasa tuntud Suvekolmnurga (Sügiskolmnurga) ilmumise lõunakaares taevasfäärile. Kolmnurga liikmed on siis väga kõrgel olevad ja loojumatud Veega Lüüra tähtkujust ning temast vasakule jääv Deeneb Luige tähtkujust. Allpool asub Altair, mis paikneb Kotka tähtkujus. Peatselt, pimeduse saabudes, näeme Luigest läbi Kotka kulgevat Linnuteed. Suhteliselt madalamas läänetaevas asub Arktuurus, madalapoolses kirdetaevas aga Kapella, plaaniga öö jooksul aina kõrgemale „ronida”.

Planeetide nähtavusest

Heledatest tähtedest mõned on tegelikult planeedid. Konkurentsitult heledaim neist on septembritaevas Jupiter, mis kesköö paiku asub suhteliselt kõrgel lõunataevas, olles Kalade tähtkujus. Jupiter on 26. kuupäeval Päikesega vastasseisus. Igaks juhuks võiks julgustada Jupiteri ka mitte suisa UFO-ks (tundmatu lendav objekt) pidama, tegu on ikkagi „oma poisiga”. Jupiteri on ka teleskoobi abiga hea vaadelda, planeet paistab siis vöödilise kettana koos nelja kaaslasega tema läheduses (osad kaaslased võivad vaatlushetkel olla nähtamatud). Kuu on Jupiteri lähistel ööl vastu 12-ndat kuupäeva.

Jupiterist heleduselt märksa tuhmim ja asukohalt madalamal, kuid samuti lõunakaares liikuv Saturn paistab õhtupoole ööd Kaljukitse tähtkujus. Kuu algul on Saturn näha suurema osa ööst, edaspidi loojub planeet üha varem enne hommiku saabumist. Saturni suur ja tuntud ilu, mille tagab kuulus rõngas, avaneb aga just läbi teleskoobi vaadates. Kuu ja Saturn on lähestikku vastu 9. septembrit.

Ka Marss paistab pikka aega, hommikupoole ööd, tõustes paar tundi pärast Päikese loojumist. Marss on leitav Sõnni tähtkujus.
Marssi võib ka teleskoobiga imetleda: paistab oranžikas ketas, kus heades tingimustes võib märgata ebaühtlusi. Teleskoopi väga tugevalt fookusest välja keerates võib peale lihtsalt sogase pildi mõnikord näha aga ootamatuid asju, kasvõi „kanaliteni” välja. Selleks ei peagi tingimata teleskoopi just Marsi poole keerama. Näiteks õnnetus isikliku „kangelasteona” kunagi portatiivset teleskoopi Miitsar kasutades ka Merkuuri peal tugevaid „kanaleid” näha… Kuu on Marsi naabriks ööl vastu 17. septembrit.

Veenus on vaadeldav väga madalas hommikutaevas, kuid vaatlustingimused pole head: planeet tõuseb kuu algul poolteist tundi, kuu lõpus vaid kolmveerand tundi enne Päikese tõusu.
Veenus asub Lõvi tähtkujus, kuu lõpus siirdub Neitsi tähtkujju.
Ka Veenust võib muidugi vaadata läbi teleskoobi. Planeet on nähtav sel juhul mõistagi palju paremini, kuid sedapuhku enam-vähem kettakujulisena ja seetõttu ehk suhteliselt „igavalt”. Mõnel muul ajal on Veenus teleskooobis ju näha poolkuu või sirbikujulisena, omades ka suuremat näivat läbimõõtu.

Kuu ja Veenus… Siin on raske küsimus. Kuu ja Veenus on lähimas asendis 25. septembri hommikul. Kuid alla ööpäeva kuuloomiseni võib Kuu olla liiga kitsa sirbiga, et punktikujulise Veenuse (tõuseb kolmveerand tundi enne Päikest) juures vaadeldav olla! Päev varem küll: siis osutab Kuu endast allpool tõusvale Veenusele.

Veenus on tegelikult hämaral ajal näha olnud juba pikka aega järjepanu. Juba mullu peale aprilli keskpaika õhtutaevasse ilmununa oli Veenus päris hästi, ehkki ikkagi madalal, näha novembri lõpus – detsembri esimesel poolel. Edaspidi, nädal peale jaanuari algust, oli Veenus umbes 4 ööd suisa nii Ehatäht kui Koidutäht. Jäädes edaspidi vaid hommikutaeva objektiks, olid parimad, aga mitte just eriti head vaatlustingimused veebruaris ja augusti algul. Seega on siis Veenus juba peaaegu poolteist aastat järjepanu olnud pigem kehvasti vaadeldav objekt, kuid ikkagi kogu aeg õhtuti või hommikuti vaatlemiseks olemas. Nagu näha, jätkub sama asi ka nüüd, tänavu septembris.

Tähtkujude arvestuses on Veenus oma pika nähtavusaja jooksul juba ammu sodiaagile täisringi peale teinud. Jäära tähtkujus mullu aprillis õhtuti nähtavale ilmudes ja Sõnni suunas liikudes jõudis Veenus tänavu juunis ringiga Jäära tähtkujju tagasi. Vahepeal, detsembris ja jaanuaris, tegi Veenus planeetide tuntud silmuse, olles siis Amburi tähtkujus, kolides samal ajal sujuvalt üle hommikutaevasse. Nüüd, septembris, on Veenus aga juba Jäära tähtkujust taas kaugel, uuel ringil piki sodiaaki. Vastavate tähtkujude endi nägemine koos Veenusega on aga peaaegu kogu aeg osutunud võimatuks.

Suur Vanker ja tema analoog

Kui septembriöö on veidi edenenud, kerkivad lõunakaarde Suvekolmnurga asemele teised tähtkujud ja tähed. Kassiopeia jõuab seniiti, põhjataevas paikneb Suur Vanker, tagumised rattad ülespoole, Põhjanaela sihtimas. Põhjanael ise on teatavasti Väikese Vankri otsmine aisatäht, kuid kõlbab hästi ka reaalseks kompassiks. Teleskoopki sobib appi võtta, siis näeme Põhjanaela kena kaksiktähena. Heledam komponent on omakorda kaksiktäht, kuid teleskoobis eristamatu. Kassiopeiast allpool, lõuna pool, kulgeb suur „Vale-Suur Vanker” .

andromeeda_pegasus

Andromeeda+Pegasus

Tegelikult on siin kaks tähtkuju, vasakul on „liba-aisatähed” ehk Andromeeda, tema kõrval „rataste-kujuline” ehk ligikaudu ruudukujuline Pegasus. Kui täpsemalt asja uurida, siis siin käib hoolikas sohitegemine: „Pegasuse Ruudu” ülemine vasakpoolne täht, Alpheratz, on tegelikult Andromeeda tähtkuju ametlik liige. Samas on arvepidamine teistpidi aga täpne: Andromeeda on üldiselt Eestis mitteloojuv, aga just Alpheratz (alfa And) koos muu Pegasuse ruudukontuuriga (Alpheratzist lugedes kellaosuti liikumise suunas: Scheat (beeta Peg), Markab (alfa Peg), Algenib (gamma Peg)) on aga tõusev ja loojuv. Ida poole ehk vasakule liikudes on teised kaks heledamat tähte Andromeedas (veel üht, kuid tuhmimat vahe jättes) Mirach (beeta And) ja Alamac (gamma And). Neist esimesest paar tähte ülespoole jääb napilt palja silmaga leitav Andromeeda galaktika (M31), teine paistab aga teleskoobis kauni kahevärvilise kaksiktähena, kokku koosneb paari sinisem täht isegi kolmest komponendist.. Vankriaisa meenutava Andromeeda teises, vasakpoolses ääres olev suhteliselt hele täht, Algol, kuulub aga hoopiski Perseuse tähtkujju.

perseus

Perseus

Algoli ja Alamaci vahele jääb taas üks teleskoobis vaadeldav Messier’ objekt, hajusparv M34. Viimane asub samuti Perseuse tähtkujus. Perseus on loojumatu tähtkuju, olles septembri öötundidel nähtav kõrgel taevas, Kassiopeia naabruses. Algoli juurde tuleme varsti veel tagasi, kuid selleks on vist eraldi lugu vaja.

„Vee-elukad” ja nende naabrid

Kalad

Kalad

Liigume Andromeedast ja Pegsusest allpoole, lõuna poole. Suuremas osas katab sealpool nende lähinaabruse suhteliselt suur Kalade tähtkuju. („Lähisus” tähendab antud kontekstis tähtkujude lähinaabrust Maalt vaataja pilguga.) Kalad ei koosne heledatest tähtedest. Siiski saab lähiümbruse veelgi tuhmimatest tähtedest eristada kujuteldavad kaks nööri, mis on omavahelises kokkupuutepunktis teravnurga all. Kummagi nööri otsas on leitav lapergune „kala”, oletame nt, et lestakala. Kalade erinevate joonistuste ilmselt vastastikku maha kopeerijad pole miskipärast vist ise taevasse vaadanud ja selles veendunud, et ka ülemine, „idakala”, on lapergune. Madalamast ja läänepoolsemast „kalast” mõni kraad ida pool (vasakul) ja „õngenöörist” allpool paikneb kevadpunkt, kus Päike asub pool aastat hiljem, kevadisel pööripäeval, millest oli ka juba juttu.

Andromeedast allpool, Kalade kõrval, asuvad küllalt väikese kontuuriga Kolmnurk (ülalpool) ja Jäär (allpool). Mõlemad on aga suhteliselt selgesti eristatavad, eriti Jäär. Püstolikujulise Jäära kontuuri „käepideme” alumine ots Mesarthim (gamma Ari), tuhmipoolene täheke, on jällegi täht, mis teleskoobis paistab kaksikuna. Kaks heledamat tähte on Jääras Hamal (alfa Ari) ja Sheratan (beeta Ari). Liikudes aga Kalade „nööri sõlmest”, mainitud teravnurgast, kus asub Alrisha (alfa Psc), mõni kraad alla ja vasakule, jõuame sügistaeva teise ilmekalt muutliku täheni nimega Miira (omikron Cet). Ka Miirast räägime edaspidi veel, kui septembrialguse-külm ära eri ei võta.

Vaal

Vaal

Nüüd oleme Vaala tähtkujus, tähtkuju on Kalade ja Jäära lõunapoolne naaber, jällegi päris tuhm ja suure pindalaga, kuid siin on mõni täht heledam kui Kalades.

Veel „vesisest taevaalast”

Vaala juures tasuks ära märkida ka tähtkuju heledaim täht, Deeneb Kaitos (beeta Cet), heledus 2.04 tähesuurust, mis asub Vaala läänepoolses (parempoolses) piirkonnas. Kui Miirat „segamas” pole, on tegu mitut tähtkuju hõlmava suurema taevaala heledaima, ometigi mitte just eriti heleda tähega. See piirkond hõlmab ka Vaalast paremale (läände) jäävat Veevalaja tähtkuju, kus taaskord heledaid tähti ei ole.

veevalaja

Veevalaja

Mingi viltuse anuma kuju siiski peale vaadates ehk meenub. Seega siis jah Veevalaja, mis muud. Võttes arvesse ka Kalad, ongi meil tegu vesise taevaalaga. Tähtkujude nimed on vesised, pilt on ka … vesine. Alati pole sealkandis ka heledaid planeete. Sedapuhku parandab tugevalt pilti siiski Jupiter, mis asub Kalades. Kaljukitses, mõttelise piiri lähedal Veevalajaga, on ka Saturn. Vaatleja rõõmuks jääb Saturn edaspidi tükiks ajaks selles „vesises taevaalas” ankrusse.

Kui Veevalajat veel mainida, siis on ehk huvitav selline vaatluskatse, mis eeldab täiesti vaba lõunahorisonti.
Ülimalt madalas, otse lõunas, võib sobival ajal ja hea ilmaga Veevalajast allpool märgata suhteliselt lühikest aega (2 tundi ja veidi enam) üksikut heledat tähte. Paksu õhukihi tõttu silmapiiri suunas vaadates see muidugi kuigi hele ka ei paista. Ülesanne on Tallinna laiuskraadil raskem kui Lõuna-Eestis, sest see täht, Fomalhaut, esimese suurusjärgu täht (1.17 tähesuurust), kuulub Lõunakalade tähtkujju, mida Eestis loetakse nähtamatute tähtkujude hulka. Isiklikult võib kinnitada, et vähemalt Tõravere suure teleskoobitorni rõdult on Fomalhaut ära nähtud.

Pilk hommikutaevasse

Vaatame ka septembrikuu hommikutaevast. Saturn enam ei paista. Jupiter on vajumas läänekaarde. Marss on päris kõrgel, Veenus paistab valgenemise aegu, asudes väga madalas idataevas.

Kohe kuu algul ilmub hommikuti kagutaevasse Siirius, tähistaeva heledaim täht. Nüüd on idakaares nähtav kogu Taevakuusnurk: Aldebaran Sõnnis, Kapella Veomehes, Polluks (ja Kastor) Kaksikutes, Prooküon Väikeses Penis, Siirius Suures Penis ja Riigel Orioni tähtkujus. Orionis paikneb ka kuusnurga keskele jääv seitmes hele esimese suurusjärgu täht, Betelgeuse.

Kuigi pikalt hilist hommikutaevast siiski näha ei saa. Idast saabub Hämarikku otsinud, kuid mitteleidnud Koit ja üha heledam valgus vallutab taevalaotuse. Siis tõuseb Päike ja selge taevas muutub sügavsiniseks. Siinkohal võiks meenutada Ave Kumpase tuntud lastelaulu, mis algab sõnadega: „Algab päev, ,algab päev, algab päev! Päiksetõusust sünnib see…!” Kellel meelde ei tule, saab selle ilusa looga tutvuda kasvõi internetis „guugeldades”. Ergutavaid hommikulaule on muidugi teisigi, nt see, mille abil Švejk kogemata äratas pohmakat väljamagava veltveebel Vaneki (1960. aasta eestikeelses tõlkes lk 445). Kui ikka veel vähe tundub, võib soovitada ka ansambli Liepaja lugu: „Laul hommikuvõimlemisest”.

Teeks nüüd uuesti algusse naastes pika loo lühikokkuvõtte. 23. septembril on sügisene pööripäev, päev ja öö on saanud täpselt ühepikkusteks, septembri lõpus on ööd juba päevadest pikemadki. Kuu esimesel poolel asub Päike Lõvi tähtkujus, 17. septembril jõuab Neitsi tähtkujju. Öösiti on täiesti pime ja selge ilmaga tähine, kui just hele Kuu ei paista. Kuu on aga väga ilus vaatlusobjekt; seda ei saa ka teiste, tähena paistvate objektidega (päris tähed ja planeedid), segi ajada.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand: 3. september kell 21.08
  • Täiskuu: 10. september kell 12.59
  • Viimane veerand: 18. september kell 00.52
  • Noorkuu: 26. september kell 00.54

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.
Tähtkujude pildid on pärit lehelt www.dibonsmith.com.

Märksõnad: , ,