Novembritaevas 2014

Alar Puss | 10.11.2014

Kätte on jõudnud november. Eesti talurahvakalendris talvekuu, samuti tuntud hingedekuuna. Väga keskmiselt erinevaid aastaid kokku võttes on novembrikuu ilma poolest ehk kõige viletsam kuu aastas – sageli sajab vihma, mõnikord vahelduseks ka lumelörtsi või lund, mis peatselt jälle ära sulab. Kui ilm juhtubki selgeks minema ja Päike oma olemasolu meelde tuletab, siis kannab pikk öö hoolt, et kraadiklaas alla nulli langeks. Teatavasti on aga Eesti ilmastik muutlik – vilets novembriilm võib halvemal juhul kesta ligi pool aastat – oktoobrist aprillini. Teisest küljest võib mõni november üllatada sagedaste selgete ilmadega. Selge ilma lootusele toetumegi järgnevas tähistaeva kirjelduses.

Nii üllatav kui see ka pole, näeme pimenevas õhtutaevas jällegi lõunakaares Suvekolmnurka, mis ülima aeglusega on lääne poole nihkunud. See võib tekitada segadust. Teatavasti Maa ju tiirutab ümber Päikese. Selle protsessi peegelduseks Maalt vaataja jaoks on Päikese aeglane liikumine tähistaeva taustal. Selles saab veenduda, jälgides öise tähistaeva muutlikkust. Iga konkreetne täht (ja tähtkuju) peab samasse asendisse jõudma üha varem, sest täheööpäev on 4 minutit lühem kui päikeseööpäev. Põhjus sai just äsja välja toodud.

Kuid miks siis on sügistaeva pimenedes muutused väga aeglased? Tegelikult peame tähele panema veel üht aspekti. Kogu aeg läheb ju õhtuti üha varem pimedaks. See asjaolu kompenseeribki suurel määral tähtede üha varasemaid tõuse-loojanguid ning Luige, Lüüra, Kotka ning nende naabertähtkujude varaõhtust “suhtelist püsimist”.

Siiski hakkab mainitud seltskond üha enam edela-lääne suunda vajuma. Lõunasuunal näeme üha varem juba oktoobri taevaülevaates tutvustatud “vesiseid” tähtkujusid Veevalajat, Kalasid ja Vaala. Tuhmide tähtedega Veevalajat võib ette kujutada viltuse anumana, millel on pikk konks küljes. Vaal asub sabaga idas ning see tähtede moodustis meenutab tõesti veeelaniku saba.
Muu Vaala kontuur asub küllaltki madalas, silmapiirist mitte väga kõrgel ning kuigi seal leidub ka heledamaid tähti, on tähtkuju tervikuna pigem halvasti vaadeldav. Vaalast kõrgemal paikneb Kalade tähtkuju. Siingi on tugev heledate tähtede defitsiit, kuid võiks püüda üles leida teravnurkse (terav nurk alla vasakule) kujuteldava õngenööri, mille kummaski otsas on mingi kala.
“Vesisesse” loetellu võiks veel lisada Vaala järel madalasse kagutaevasse tõusva Eriidanuse tähtkuju, mille siksakiline joonis oleks päris efektne, kuid tähed on taaskord paraku päris tuhmid. Eriidanus kujutab mõtteliselt lookleva voolusängiga jõge.

Kaladest ida pool ja veidi kõrgemal asuvad pisikesed Kolmnurga ja Jäära tähtkujud. Kolmnurk meenutab tõepoolest võrdhaarset kolmnurka, kuid Jäära tähtkuju 3 heledamat tähte meenutavad rohkem jäära sarve kui jäära ennast. See-eest on Jäär mõneti heldamate tähtedega kui Kalad tema kõrval.

Veel kõrgemal näeme pisut heledamaid tähti. Kolme viimtimainitud tähtkuju kohal paikneb “Vale-Suur-Vanker”. Selle piirkonna läänepoolne osa kannab nime Pegasus (lendamisvõimeline hobune Kreeka mütoloogiast), tuntud ka Peaguse Ruuduna. Ida poole kulgeb ketikujuline Andromeeda ning veel võiks siia lisada Algoli Perseuse tähtkujust. Suur Vanker ise asub samal ajal põhjataevas. Otsene võrdlus viib ilmselt nentimisele, et päris Suur Vanker on rohkem vankri sarnane…

Veel veidi tähest nimega Algol. Seda keskmiselt heledat tähte on peetud kõige jubedamaks täheks taevas, ta on kandnud ka nime “Deemoni silm”. Kui seda tähte paar-kolm ööd hoolega jälgida, siis vahepeal tema heledus langeb, püsib siis mitu tundi madal, seejärel jälle heledus kasvab. Selline kindel perioodilisus kordub juba väga vanadest aegadest.
Astrofüüsikaliselt pole siin midagi jubedat. Algoli puhul on tegemist kaksiktähega, neid on tähtede hulgas palju. Antud juhul on tegu varjutusmuutliku kaksikuga. Üks komponenttäht on pisut heledam kui teine. Samas tuhmim täht on heledamast tähest suurem. Kaksiktähe komponentide teineteise ümber tiireldes varjutab tuhmim täht aeg-ajalt heledama tähe. Tulemuseks näemegi “silma pilgutavat tähte”.

Olgu siinkohal öeldud ka seda, et tavaline tähtede vilkumine on põhjustatud Maa atmosfääri ebaühtlustest. Rahulikuma atmosfääri korral on tähtede vilkumine palju vähem märgatav. Samuti vilguvad rohkem tähed, mis asuvad silmapiirile lähemal (madalamal).

Juba enne keskööd hakkavad ida poolt tõusma uued tähtkujud. Veomees, heleda tähega Kapella, paistab juba novembriöö alguses kirdetaevas. Ida-kirde suunas paikneb pisike udune piirkond, Sõel, mis hoolikamal vaatlemisel meenutab jällegi vankrit, sedapuhku võib vaatleja arvata, et tegu on Väikese Vankriga. Tegelikult on tegu tähtede hajusparvega (suurusjärgus 500 liikmega), mille 6-7 heledamat liiget on vaadeldavad palja silmaga. Taevasõel pole eraldi tähtkuju, ta kuulub Sõnni tähtkuju koosseisu, mis samuti juba õhtupoole ööd idakaarde ilmub, heleda oranžika tähega Aldebaran. Enne keskööd jõuab madalasse kirdetaevasse ka Kaksikute tähtkuju. Nende järel tõuseb Orion.

Hommikupoole ööd on taevapilt muutunud. Veomees koos Kapellaga särab kõrgel lõunataevas, temast pisut madalamal asuvad Kaksikud ja Sõnn. Veel madalamal Orion, Orionist allpool vasakul aga Suur Peni koos taeva heledaima tähega Siirius, millest omakorda kõrgemal paikneb Väike Peni.

Siit saame sujuvalt üle minna planeetide juurde. Hommikuses idataevas asuvad Vähi ja Lõvi tähtkujud, enam-vähem nende tähtkujude vahel särab kirka tähena planeet Jupiter, mis ületab kõigi tähtede, isegi Siiriuse, heleduse. Selles võib vaatleja ise veenduda. 14. novembril on Jupiteri juures Kuu.

Hommikuti on kuu algupoolel, umbes 13-ni, koidukumas leitav ka Merkuur. Kuu algul tõuseb Merkuur 2 tundi enne Päikest, edaspidi Merkuuri vaatlusaeg aeglaselt lüheneb.

Madalas õhtutaevas on vaadeldav Marss, mis paikneb Amburi tähtkujus. Kuu “külastab” Marssi 26. novembril.

Kuu faasid.
Täiskuu 7. novembril,
viimane veerand 14. novembril,
noorkuu 22. novembril,
esimene veerand 29.novembril.

Märksõnad: tähistaevas