Märtsitaevas 2024

Alar Puss | 02.03.2024

Päike kogub „jõudu”

Märts on esimene kevadkuu, kuigi talv jäi järjekordselt vahele. Vist sai juba üheteistkümnes järjestikune kord, kus talveilma osas oli kokkuvõttes liigse soojuse ja lumepuudusega tublisti üle pingutatud. Kuid kõigest hoolimata on nüüd käes märts. Päeva pikkus ja Päikese keskpäevane kõrgus kasvavad jõudsalt. Samas võime tähele panna, et pimedaks ja valgeks mineku protsessid toimuvad küllalt kiiresti. Põhjus on selles, et märtsis (nagu ka septembris) „liguleb” Päike horisondi lähedal kõige vähem, loojudes ja tõustes suhteliselt kiiresti oma kõrgusekoordinaati muutes. Päike asub kuu alguses Veevalaja tähtkujus; 12-ndal kuupäeval liigub meie päevavalguse ja sooja andja Kalade tähtkujju.

Kevad algab 20. märtsil kell 5.07. Seega võib öelda, et 20. märts on kuupäev, kus päev ja öö on ühepikkused ja seda praktiliselt kogu maakera ulatuses. Päike tõuseb (enam-vähem) otse idast ja loojub otse läände. Erinev on aga Päikese liikumise kaar päevases taevas.

Nagu juba jaanuari loo teises osas juttu oli, tõuseb ja loojub Päike ekvaatoril 20. märtsil ristsihis silmapiiriga idast ja kulgeb „otse” tõustes keskpäeval üle seniidi ehk lagipea ning sealt edasi laskub ja loojub sama „otse” läände.

Muudes Maa piirkondades teeb Päike 20. märtsil laugema kaare, olle keskpäevaks tõusnud seda madalamale, mida kaugemal on vaatleja ekvaatorist. Poolustel saavad kõik Maa pikkuskraadid kokku. Seega terkib siin ida- ja läänesuuna, samuti ka kirde, edela, kagu ja loode suhtes määramatus. Põhjasuund on samuti „kadunud”, sest maksimaalsed laiuskraadid paiknevad poolustel. Põhjapoolusel on 90. lauiuskraad, lõunapoolusel on vastavalt -90 kraadi lõunalaiust. Ainus ilmakaar, mis kehtima jääb, on põhjapoolusel lõuna ja lõunapoolusel põhi. Kusjuures olukorra teeb keerulisemaks see, et vaata põhjapoolusel 360 kraadi ulatuses kuhu suunas tahad, ikka on ainus suund… lõunasuund. Lõunapoolusel omakorda jääb üle ainult põhja poole vaadata (või minna).

Olles põhjapoolusele jõudnud, tekib seega piiripealne olukord. Esimese aspektina on Päikese päevase teekonna lauge kaar silampiiri kohal on nüüd suisa selline, et Päikese tõusu ja loojangu sihid on silmapiiriga 0-kraadise nurga all. Ka keskpäeval on Päikese kõrgus ikka null kraadi. Ehk siis… Päike jääb kogu päevaks silmapiirile! Kuna Päike ei paista punktikujulisena, siis on pool Päikest nähtaval, pool aga mitte. Teine aspekt: kuna ida ja lääne suuna määramine osutub poolustel võimatuks, siis kokkuvõttes jääb pool Päikest silmapiiril tiirutama kogu ööpäevaks!

Mis selle olukorda päästaks? Ei midagi muud, kui võtta arvesse uus asjaolu, nimelt ka Maa orbitaalne liikumine ümber Päikese. Seetõttu kerkib Päike põhjapoolusel 20. märtsil siiski, kuigi väga aeglaselt, üleni silmapiiri kohale.

Lõunapoolkeral ja lõunapoolusel toimub kõik sama moodi, ainult pooleaastase hilinemisega.

Edasi võiks taas meenutada jaanuari loo teist osa, kus samuti see teema käsitlusel oli.

Planeedid märtsikuus

Märtsi teises pooles saab õhtuti ehataevas näha Merkuuri. Planeet ilmub nähtavale 17-nda paiku. Merkuur hakkab edaspidi loojuma veidi enam kui 2 tundi pärast Päikest. Kuu lõppedes kaob Merkuur jälle ehavalgusse. 24-ndal märtsil on Merkuuril suurim idapoolne eemaldumus Päikesest (18.7 kraadi), omades siis heledust -0.1 tähesuurust. Merkuur asub Kalade tähtkujus nagu ka Päike. Kuid Kalad on suur tähtkuju, ruumi jagub.

Jupiter on teine planeet, mis tänavustel märtsiõhtutel näha on. Erinevalt Merkuurist on Jupiter nähtav igati hästi ja terve kuu ulatuses. Jupiter paistab parajasti heledaima „tähena” taevas. Siiski on Jupiter vaadeldav üha lühemat aega: kui kuu algul loojub Jupiter umbes 6 tundi pärast Päikest, siis kuu lõpuks on vaatlusaeg enam kui 2 tunni võrra lühenenud. Eriti halvaks see asjaolu Jupiteri vaatlustingimusi siiski ei muuda. Kuningliku säraga Jupiter asub Jäära tähtkujus. Noor Kuu on Jupiterile lähimas asendis 13. märtsi õhtul.

Rohkem planeete märtsis ei paistagi. Juba „traditsioonilise” puudujana esineb nähtamatuna Marss, ka Veenus ja Saturn on nähtamatud.

Tähtedest ja tähtkujudest

Tähistaevas väärib märkimist varaõhtuse pimeda aja taevapildi suhteliselt tõtlik muutlikkus. Seda on hea jälgida nt Orioni tähtkuju jälgides. Kuu algul paikneb Orion õhtu alguses lõunasuunal, kuu lõpus aga juba edelas. Samuti on heaks orientiiriks taeva heledaim päris-täht Siirius, mis samuti oma õhtust asendit kuu vältel hoolega vasakult paremale viib.

Sama lugu on muidugi ka teiste lõunakaares asuvate ja heledaid tähti sisaldavate tähtkujudega: Sõnn (sisaldab oranzi Aldebarani), Kaksikud (Kastori ja Polluksi tähepaariga, üks ülalpool, teine allpool), Väike Peni (põhiliselt on seal näha vaid hele Prooküon ja tuhm Gomeisa, need moodustavad Kaksikute paariga veidi analoogilise kombinatsiooni), Veomees (asub väga kõrgel taevas, heleda kollase Kapellaga). Üha kiiremini hakkavad Riigel, Siirius, Betelgeuse ja Prooküon koos Gomeisaga ka öösiti loojuma. Kastor, Polluks ja Kapella paistavad kogu märtsiöö, kuid vajuvad hommikuks madalamale, loodetaevasse.

Heledatest tähtedest on tähelepanu kõitev Arktuurus Karjase tähtkujust. Kui märtsikuu alguses peab Arktuuruse tõusmist õhtuti veidi ootama, siis peatselt hakkab Arktuurus paistma kogu öö, tõustes õhtul madalast kirdetaevast.

Terve öö paistab ka Reegulus Lõvi tähtkujust, olles Arktuurusest juba varem tõusnud, kuid see täht pole nii hele.

Veel üks päris hele täht, Spiika Neitsi tähtkujust, tõuseb hiljem kui öö saabub ja paistab hommikuni. Kuu lõpus paistab Spiika siiski juba peaaegu kogu öö.

Loojumatud tähed Veega ja Deeneb asuvad õhtul põhja-kirdekaares, kuid kerkivad hommikuks kirde-ida poolt kõrgele.

Hommikupoole ööd tõuseb idataevasse ka Altair Kotka tähtkujust.
Veidi enam kui tund peale Altairi tõusu ilmub väga madalasse kagu-lõunataevasse ka punakas Antaares Skorpioni tähtkujust. Vaadakem siis Antaarest koos ülejäänud osaga Eestis nähtavast Skorpioni tähtkujust, sest kui kevad hakkab suvele lähenema, siis kaovad teised Skorpioni tähed vaateväljalt. Ainsana jääb siis Skorpioni au kaitsma Antaares, aga sinna on veel aega.

Vaadates kõrgele kirdesse, siis Suur Vanker jõuab öösiti üha varem seniiti ehk lagipea kohale, kuid palju kaugemale kui veebruaris ei jõua sealt siiski ära vajuda: öö pikkus ju lüheneb.

Maakera mitut sorti poolused

Nagu teada, on Maal kaks geograafilist pooolust: põhjapooolus ja lõunapoolus. Poolustest maksimaalselt eemalolev suurringjoon on ekvaator. Ekvaator omakorda jagab maakera põhjapoolkeraks ja lõunapoolkeraks. Kõik Maa meridiaanid koonduvad mõlemal Maa poolusel kokku. Eelöeldu tuleneb asjaolust, et maa pöörleb ja just nimelt niimoodi et esineb kujuteldav pöörlemistelg läbi Maa keskme. Pöörlemistelje kaht lõikepunkti Maa pinnaga tuntaksegi geograafiliste poolustena.

Kuid geograafilised poolused pole Maa ainsad poolused. Mängus on ka Maa magnetväli ja sellega seotud poolused. Neid on isegi kaks paari, seega kokku 4 tükki.

Nagu on ka üldiselt teada, saab Maa tervikuna jagada kolmeks osaks: maakoor, vahevöö ja tuum. Tuum on kaheosaline: tahke tsentraalne tuum ja vedel välistuum. Kuna mõlemad tuuma osad koosnevad põhiliselt rauast, räägitakse kokkuvõttes raudtuumast.
Tuumapiirkonnas on kuum: mitu tuhat kraadi. See võimaldabki eksisteerida vedelal tuuma välisosal. Sisemises osas on omakorda rõhk liiga suur, et vedel olek saaks püsida.

Raud on heade magnetiliste omadustega, see asjaolu tingibki selle, et Maad ümbritseb magnetväli, kusjuures magnetvälja „ohje” hoiab Maa tuum. Magnetvälja kujunemisel mängib suurimat rolli just vedel välistuum, kus toimavad keerulised ringvoolud, seotuna Maa pöörlemisega. See asjaolu ei lasegi magnetvälja poolusi mitte just ülimalt kaugele geograafilistest poolustest.

Nagu teada, on olemas püsimagnetid, mis on mingil põhjusel isegi kaua aega tagasi magneetunud ja selle oleku säilitanud. Püsimagnetite magnetvälja hoiavad mikrotasandil alles nn. magnetilised domeenid. Kuid kõrgetel temeratuuridel domeenid lagunevad ja kaob ka püsimagnetite magneetunud olek. Siin tuleb jälle meenutada asjaolu, et Maa välistuum on vedel ja püsimagnetist rääkida ei saa. Ka sisetuum on püsimagneti oleku jaoks liiga kuum. Kuna Maa pöörleb, toimuvad liikumised ka Maa vedelas tuumas. Raua ja lisandite aatomid on positiivelt ioniseeritud, st omavad positiivseid laenguid. Ka negatiivse laenguga elekronid „sebivad ringi”. Kokkuvõttes tekivad juba mainitud ringvoolud ja need kokku omakorda kutsuvad esile globaalse magnetvälja, kusjuures mida kaugemalt Maa pinnalt eemal seda magnetvälja jälgida, seda enam sarnaneb pilt lihtsustatud mudelile, mile järgi paikneks Maa sisemuses justkui tavaline pikliku kujuga tahke püsimagnet.

Kirjeldatud asjaolu tunnetavad hästi Päikelt pärinevad laetud osakesed (ja ka mujalt pärit kosmilised kiired, millel on laeng). Suurtel kõrgustel (Maast eemal) tundub seega Maa magnetväli olevat lihtne, nn „dipooli” kujuga. Magnetväli tõrjub maa-väliseid laetud osakesi üldiselt eemale, kuid magnetvälja pooluste piirkonnas esineb võimalus laetud osakeste spiraalitades langemine Maa atmosfääri. Kohtudes atmosfääri osakestega, toimub vastastikmõju ja sellega seonduvalt saab näha virmalisi. Virmalised esinvad umbes 80 kuni 1000 km kõrgusel.

Virmaliste “mahakukkumist” pole kindlasti karta, siin on üksiti võttes mängus vaid eraldi aatomid või lihtsat tüüpi kerged molekulid.

Kirjeldatud piirkondade keskpunktid, mille ümber virmalised võivad ette tulla, kannavad Maa geomagnetiliste pooluste nimetust. Geomagnetpoolused on analoogiliselt geograafiliste poolustega täpselt üksteise vastas ja kujuteldav magnettelg läbib Maa keskpunkti. Vastavalt Maa geomagnetilise telje ja poolustega seonduvalt kujuneb ka kosmilises mastaabis Maa väline magmetväli.

Kuna Maa välistuuma reaalselt toimuvad sisesed liikumised peavad paratamatult arvestama Maa pöörlemisega, siis asuvad geomagnetilised poolused mitte eriti kaugel geograafilistest poolustest, kuid siiski ei ühti nendega. Aastakümnete jooksul on geomagnetpoolused georaafiliste pooluste suhtes ka aegapidi oma asukohta muutnud. Põhja suunas paiknev geomagnetiline poolus paikneb praegu Kanada Arktika saarestikus. Lõunapoolne poolus paikneb Antarktise mandril, täpselt vastassuunas eelmisega.

Kui vaatleja asub aga Maa pinnal (nagu meiegi), siis tuleb esile Maa magnetvälja reaalne ja keerulisem kuju kui magneeditud varda ehk dipooli mudeli puhul, millest geomagnetpooluste puhul juttu oli. Nüüd tuleb arvestada Maa vedelas välistuumas toimuvate pöörisliikumise ebaühtlast ja keerukat iseloomu. Maast kaugel olles need keerukamad efeketid lihtsalt ei tule eriti esile.

Maa reaalse, “lähedalt tuntava” magnetvälja poolusi nimetatakse magnetpoolusteks. Lihtne, eks ole? Ei mingit „geo”.d seal ees. Magnetvälja reaalse struktuuri keerukuse tõttu ei lange magnetpoolustega kokku ka geomagnetilised poolused. Iseärasusi on veel: magnetiline põhjapoolus ja lõunapoolus ei asu ühel teljel. Kuid eriti kaugel nii Maa geomagnetilistest kui geograafilistest poolustest ei saa olla ka magnetpoolused.

Põhjapoolne Maa magnetpoolus asub praegu geograafilisele põhjapoolusele lähemal kui põhjapoolne geomagnetiline poolus, seevastu lõunapoolne magnetpoolus asub geograafilsest lõunapoolusest praegu üle 20 Maa laiuskraadi võrra eemal, väljaspool Antarktise mannert ja on hetkel napilt isegi lõuna-polaarvöötmest väljaspool.

Magnetpoolusi iseloomustab ka suhteliselt kiire ajaline liikumine. Veel mõnekümne aasta eest olid need arvestatavalt teiste kohtade peal; nt ka lõunapoolne magnetpoolus paiknes polaarvöötme piirides.

Teatud liikumises on ka geomagnetilised poolused, kuid need liiguvad märksa aeglasemalt kui magnetpoolused.

Muuseas, kumbade pooluste sihis näitab meie kompass: kas geomagnetiliste pooluste või magnetpooluse sihis? Pigem siiski magnetiliste pooluste sihis (ilma “geo”-ta), kuid magnetpoolustest eemal olles ei näita kompass ka mitte täpselt nende poole. Sellele viitab juba asjolu, et magnetpoolused ei asetse ju ühel teljel, kompassinõel on aga oma telje ehituses sirge. Magnetvälja maapinnal mõjutavad ka maakoore sees olevate suurema rauasisaldusega lademed; tuntuim selline asub Siberis (Kurski magnetiline anomaalia).

Magnetpoolused (ilma „geo”-ta) saab paika katseliselt: poolus on seal, kus olles kompassinõel võtab vertikaalse asendi. Geomagnetpooluste paikapanek on aga pigem „tagantjärele arvutamise” laadi: jälgida tuleb Maa magnetvälja üldiseloomu maapinnast kaugel ehk kõrgel.

Üks oluline aspekt on seni mainimata jäänud. Geomeetrilise põhjapooluse lähedal asub hoopiski geomagnetiline lõunapoolus. Samuti on geograafilises mõttes põhjapoolne magnetpoolus tegelikult magnetiline lõunapoolus. Magnetiline ning geomagnetiline põhjapoolus asuvad seevastu lõunapoolkeral. Tuletame meelde, et kompassinõel on püsimagnet, mille põhjapoolne otse näitab põhja suunas. Kuna vastasmärgilised poolused tõmbuvad, mitte aga samamärgilised, siis peabki magnetiline lõunapoolus asuma põhja pool.

Poolusi ja muudki kirjeldava joonise kirjeldus

Kokkuvõtlikult on eelnev lugu toodud juuresoleval joonisel. Infot on siin palju koos ja tasub üle kommenteerida. Kõigepealt Maa koos oma siseehitusega. Ääres on õhuke maakoor (tumepruun), siis tuleb vahevöö (valkjaskollane). Maa sisemine osa on kaheosaline tuum. Joonisel on välistuum halli värvi, sisetuum aga valge. Edasi uurime poolusi. Geograafilisi poolusi ühendav pöörlemisetelg A on vertikaalne ning joonistatud rohelisena (Maa siseosas mitte kujutatuna). Põhjapoolust märgib A1 ja täpselt selle vastas olevat lõunapoolust A2.

Järgmisena vaatleme Maa geomagnetilisi osiseid.
Geomagnetiline telg B läbib (nagu ka pöörlemistelg) Maa keskpunkti, kuid ei ühti pöörlemisteljega. Punktis B1 asub geomagnetiline lõunapoolus ja punktis B2 omakorda geomagnetiline põhjapoolus. Need asuvad täpselt teineteise vastas. Geomegnetiliste koordinaatidega seostub ka Maa suuremastaabiline ja sümmeetriline koondmagnetväli, märgitud joonisel tumedate, miniatuurseid kompassinõelu sisaldavate joontega. Nõelakesed näitavad magnetvälja suundi mõõda neid jooni. Need jooned on tegeikult kinnised jooned, ilma alguse ja lõputa, neid saab nimetada ka magnetvälja jõujoonteks; need kulgevad ka läbi Maa sisemuse. (Siinsel joonisel on kujutatud vaid osa läbi vahevöö kulgevaid jõujooni, kuid need läbivad tegelikult ka tuuma.) Tsentris olev püsimagneti kujutis märgib Maa geomagnetväljale vastava magnetvälja allika lihtsustatud skeemi, mis vastab pildile, kui uurida Maa magnetvälja maapinnast kaugel eemal.

On jäänud veel Maa magnetpoolused. Punkktis C1 asub Maa magnetiline lõunapoolus ja punktis C2 magnetiline põhjapoolus. Neid poolusi ühendav mõtteline (ei ole jooonisel) joon ei kulge läbi Maa tsentri. Lähima magnetpooluse (mitte geomagnetilise ega geograafilise) suunas näitavad (ehkki sedagi veidi ligikaudselt) meie kompassid. Magnetpooluste kohal näitab aga uurija kujutletav kompassinõel (samuti ei esine antud joonisel) vertikaalselt ülevalt alla. Joonisel pole näidatud ka Maa reaalsete magnetjõujoonte keerukat kuju Maa sisemuses (seda olekski väga keeruline teha).

Revolutsioonilisi tulevikuplaane

Magnetpooluste võrdsuse seadus on meil kahjuks veel vastu võtmata. Kahtlemata võiks magnetvõrdsuse seaduse vastu võtta, miks mitte ei võiks Eesti olla siingi laguneva maailma teedrajavaks pioneeriks. Loomulikult ei tohi ka erinevaid elektrilaenguid võrdsustavat seadust vastu võtmata jätta. Elektromagnetilise üldneutraalsuse ja laengute puudumise väljakuulutamine oleks võrdõiguslikkuse seisukohalt enam kui üks samm edasi! Protsessil oleks selles mõttes hea praktiline järelkaja, et magnetpoolused ja elektrilaengud eiraksid neid suva-seadusi nagu igasuguseid muidki reaalsust väänata üritavaid mitte-loodusseadusi 100-protsendiliselt, andes selles osas inimestelegi head eeskuju. Mis teha, oleme absurdimaailmale aina rohelist tuld näidates sinnamaale jõudnud, et seni tavaliste töövahenditena tuntud anorgaanilisest ainest esemed (nt haamer või naelad) peavad kõrgklassi elusolendile (ehk inimesele) normaalset elamist õpetama… Nojah, eks ta ole. Viimati võtabki veel mõni sellegi lõigu sisu tõsiselt, lootes et nii saabki maailma muuta…

Jätkame Messier’ maratoni

Et mitte suuemalt jaolt Maaga seonduvaga piirduda, vaatame siiski vahepeal taevasse ka. Jaanuarikuu loos tekkis miskipärast idee loetleda kuulsa Messier’ „udukogude kataloogi” liikmeid. Veebruaris sai sellega jätkatud. Prooviks veel? See „proovi veel” meenutab lotomängude pika-nina- saamise kuulutamisi, kuid ärme siis mängime neid petturite mänge kaasa, eks ole?

Meie järjekorras viimatine Messier’ objekt oli veebruaris varbspiraalne galaktika M61 Neitsi tähtkujus. Läheme edasi.

M62 on kerasparv Maokandja tähtkujus. Tartu laiuskraadil paikneb see objekt lõunameridiaanile sattudes napilt 2 kraadi kõrgusel, Põhja-eestis veelgi vähem. Seetõttu võtaks õiguse öelda, et see objekt on Eestis vaatlemiseks kõlbmatu. Korraks võiks järjepidevuselt välja hüpata, kuid mitte ruumisuuna mõttes. M62-st ligi 4 kraadi kõrgemale jääb teine Maokandja kerasparv M19, Tartus kuni 6 kraadi kõrgusel. Loeme selle objekti siis teleskoobis vaadeldavaks, kuigi ka pigem kehvades tingimustes.

Järgmine objekt on M63. Nüüd vaatame kõrgele taevasse. Suure Vankri aisatähtedest ekvatoriaalsete taevakoordinaatide mõttes lõuna poole jääv Jahipenide tähtkuju on vaadatavuselt vilets, heledad tähed puuduvad. Ometi sisaldavad Jahipenid mitut küllalt head teleskoobiobjekti galaktikate näol. M51-st oli veebruaris juba juttu. Ka spiraalgalaktika M63, hüüdnimega Päevalill, asub Jahipenides.

Jahipenides võib hea tahmse korral siiski leida rea tuhme tähti. Selle rea Suurele Vankrile lähema otsatähe lähistel M63 paiknebki. Galaktika asub 29 miljoni valgusaasta kuagusel.

Järgmisena nimekirjas on M64. Seegi on galaktika, kuid paikneb Jahipenide naaabertähtkujus, Bereniike Juustes. See tähtkuju on Eestis tõusev ja loojuv. Märtsikuu öös on see tähtkuju siiski juba õhtul üle silmapiiri. Kuu alguses võiks ehk siiski selle tähtkuju, sh objetki M64, madala asendi tõttu õhtuti vaatlusega paar-kolm tundi oodata. M64 asub tuhmide tähtedega Bereniike Juuste tähest Diadem (alfa Com) umbes 5 kraadi ülal ja paremal, teisest tähest Aldafirah (beeta Com) ligi 7 kraadi allpool ja paremal. Bereniike Juuste hajusparve keskmest jääb M64 umbes 8 kraadi allapoole ja vasakule. Kehvad juhised, kuid teeviidad ongi kehvad.

Spiraalgalaktika M64 asub 17 miljoni valgusaasta kaugusel. Hüüdnimeks on Tumeda Silma Galaktika. Kui see tundub hirmutav, on teine nimetus veel varaks: Magav Kaunitar. Loodetavasti ei mõju see nimetus hirmutekitavana.

Nüüd siirdume Lõvi tähtkujju ja tabame 2 kärbest 1 hoobiga. Püüame „avastada” galaktikad M65 ja M66.

Leiame Lõvis tähe Chortan (teeta Leo) ja liigume sellest umbes 2 ja pool kraadi allapoole ja pisut vaaakule. Vastu tuleb spiraalgalaktika M65, mis omab mingil määral ka varbspiraalgalaktikaid meenutavat morfoloogiat.
Vaid 20 kaareminutit M65-st vasakul (ida pool) asub teine galaktika M66, eelmisest veidi heledam. Ka see on spiraalgalaktika ja „peaaegu” varbspiraalne. Koos Messier poolt avastamata jäänud (spiraal)galatika NGC 3628-ga moodustavad need Leo Tripleti ehk Lõvi Kolmiku. Kehtib ka nimetus M66 Grupp. Nii M65 kui M66 (kogu see kolmik) paiknevad ligikaudu 35 miljoni valgusaasta kaugusel.

Nüüd tuleb leida M67. Nüüd siirdume Lõvist järgmisse naabertähtkujju Vähk; see asub Lõvi ja Kaksikute vahel.

Heledast Sõime hajusparvest M44 oli jaanuaris juba juttu. See on uduse laiguna kuskil Vähi keskel ka palja silmaga näha. Kuid teine Messier’ objekt on Vähis veel: hajusparv M67. See palja silmaga ei paista, kuid astronoomid vaatlevad seda küllalt sageli, kuna tegemist on hajusparve kohta küllalt vana parvega (keskmine hinnang umbes 4 miljardit aastat).

M67 asub Vähi tähtkuju vasakul allosas, tähe Acubens (alfa Cnc) läheduses, sellest veidike allpool ja 2 kraadi lääne pool (paremal). Täht on kahjuks jälle tuhm, kuna ka Vähis heledaid tähti ei olegi. M67 on umbes 2600 valgusaasta kaugusel.

Paneme tähele, et paari tuhande ja paarikümne miljoni valgusaasta vahel on oluline erinvus!

Nüüd tuleb järjekorras M68. See objekt on kerasparv ja asub Hüdra tähtkujus. Selle tähtkuju läänepoolses servas, nagu mäletame, asub hajusparv M48. Kuid Hüdra ehk vesimadu on suurima pindalaga tähtkuju ja tõuseb pika veniva „ussina” pikka aega, kuni lõpuks ka idapoolne ja märksa madalamale jääv ots kohal on. Kõige keskmine osa jääb osalt isegi lõunasilmapiiri alla.

Hüdra „turjal” asuvad pisikesed tähtkujud tähtkujud Karikas (paremal, lääne pool, vasakule viltu) ja Kaaren (vasakul ehk ida pool, tähed on heledamad, moodustavad trapetsi).
Kaarna alumisest ja vasakpoolsest tähest Kratz (beeta Crv) 3 ja pool kraadi allapoole ning tsipake vasakule liikudes peaksimegi leidma M68. Kehv on aga asjaolu, et jõudes madalasse lõunataevasse ehk „parimasse asendisse”, on see kerasparv vaid 4-5 kraadi kõrgusel ja see teeb vaatlemise kehvaks.

M68 asub 64 000 valgusaasta kaugusel,

Kerasparved M69 ja M70 Amburi tähtkujus on Eestis paraku mittevaadeldavad. Siiski võiks märkida, et M70 imetlemise käigus avastasti kuulus Hale-Boppi komeet, mis 1997. aastal ka Eestis astronoomiabuumi tekitas. Avastajate nimed said ka juba välja toodud…

Joont alla vedades

Mida öelda lõpetuseks? Sageli näeme, kuidas spordimees, kasvõi algaja, uhkustades muskleid pingutab. Iseasi, kas neid musklid eriti ongi või need ka midagi reaalselt teha suudvad. Kuid väga „vingete vendadena” võivad endid esitleda teisedki, miks mitte ka tähistaeva uurijad. Selle tõestuseks võiks ära kuulata Mati Nuude ja Apelsini esituses loo: „Sisemine ilu”. Paneme tähele, et lugu läbib siiski ka kahtlusenoot, sest kaasata tuleb ka muid oskusi. Seega järeldame, et taevauurijatel on täiendava positiivse omadusena ka kriitikameelt. Koondjäreldus: kas on astronoomidest targemaid? Ei ole! Hm, kogu selles loogikas tekkis siiski mingi vastuolu…

Et astronoomilistel vaatlustel mitte kaelaradikuliiti saada, tuleb siiski ka sporti teha (kuigi tingimata ei pea muskleid publikule demonstreeerima). Õppevideoks võiks kasutada 1985. aastast pärit „animafilmi” „Sports Cartoon” („Spordi karikatuur”):

https://www.youtube.com/watch?v=cRYGSk5YgHc

Mehed, ärme siis unustame, et 8 märts on rahvusvaheline naistepäev. Selle puhul ka siitpoolt vastav tervitus koos kaasasoleva pildiga.

Tõsi, see pilt pärineb veidi varasemast ajast (1985. aasta Rahva Häälest), kuid olemuselt see ju asja ei muuda. Nädalapäev ju klapib: reede!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 3-ndal kell 17.23;
• Kuuloomine: 10-ndal kell 11.00;
• Esimene veerand: 17-ndal kell 6.11;
• Täiskuu: 25-ndal kell 9.00.

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega (GMT+2h).

Märksõnad: Jupiter, Kuu, Maa magnetväli, Maa teljed, Merkuur, Messier' objektid, Päike