Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Postitused sildiga "tähistaevas"

Kassiopeia

Novembritaevas 2022

Alar Puss | 01.11.2022

Novembrikuu, teise nimega talvekuu, on käes. Kuna reeglina puudub maas veel valge lumi, on pilt sajune, porine, hämar, pilvine ja jahe. Vahel ehk puistab ka lund, kuid reeglina lisab see vaid pori juurde. Kui vahel Päike paistabki, siis eriti see enam ei soojenda. Mõnikord võib november siiski aga olla ka talvist nägu. Just seetõttu ongi november Eesti rahvakalendris ikkagi tuntud kui talvekuu. Kui pikk öö juhtub olema selge, on vähemalt mingi öökülm hommikuks tagatud, kuid külmakraade võib ka palju olla. Meil on aga omas temaatikas vaja just neid selgeid ilmu. Üha madalamat kaart tegev hilissügisene Päike on enamuse kuust Kaalude tähtkujus, 23-ndal liigub Skorpioni tähtkujju, 30-ndal aga Maokandja tähtkujju.

Planeedid novembrikuus

Õhtu saabub varakult, surume soni silmile, maski näole ja siirdume tublidele tegudele. Muuhulgas võiks soovitada asuda selget taevast uurima. Kusjuures maski võib selle töö puhul minema visata.

sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Sügisene hilisõhtune taevas koos kevadpunkti lähistel oleva Jupiteriga

Novembrikuu öötaevas võime näha kolme planeeti. Jupiter on paistmas silmapaistvalt heleda tähena õhtupoole ööd Kalade tähtkujus. Kuu on Jupiteri juures ööl vastu 5-ndat novembrit. Jupiteri juurde tuleme edasise jutuga veel tagasi.

Marss on nähtav aga kogu öö Sõnni tähtkujus. Ka Marsil pole heledusest puudu, see on võrreldav öö edenedes kagust tõusva heledaima kinnistähe, Siiriuse omaga. Kuu edenedes muutub Marss üha heledamaks. Kuu külastab Marssi öödel vastu 11-ndat ja 12-ndat novembrit.

Saturn on juba mitmendat kuud näha õhtuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Vaatlusaeg aegamööda siiski lüheneb ja ka heledus pole just teab kui suur, kuid planeedile tasub siiski pilku heita: heleduse poolest konkureerivaid tähti selles piirkonnas pole. Suunalt lähim, ligikaudu sama heledana paistev täht on Altair Kotka tähtkujus, kuid paikneb Saturnist siiski märksa kõrgemal lõunakaares. Kuu on Saturni lähedal 1. novembri õhtul ning 28. ning 29. õhtul.

Siseplaneete pole tänavu novembrikuus näha.

Tähekell ja täheaeg

1. Tähekell

Varajane õhtutaevas eesotsas tuttava Suvekolmnurgaga (liikmetest kõige heledam Veega ja kõige kõrgemale ulatuv Deeneb asuvad ülal ning kõige enam Maale lähedasem Altair paikneb allpool) on küll teatud määral lääne poole liikunud, kuid siiski võrreldes oktoobriga üpris sarnane ja äratuntav. Ka oranži tooni Arktuurus vajub õhtuti läänes üha madalamale, kuid on veel täiesti olemas.

Edaspidi, pika pimeda õhtu edenedes kerkib üles pea kohale Kassiopeia. See on vahva tähtkuju, viis heledat tähte, paiknevad W-kujuliselt. Eesti rahvaastronoomias on see piirkond tuntud Vändatähtena ja ka Taevaloogana. Kui W-kujutise algusest lugema hakata, on need 5 tähte järgmised: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas, Ruchbah (delta Cas) ja Segin (epsilon Cas).

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Kassiopeia ja Caph kui taevakella osuti ots

Caph Kassiopeiast on aga selle poolest tuntud, et asub taevasfääri nullmeridiaani lähedal, mis läbib taevaekvaatoriga ristudes kevadpunkti. See on punkt, kus asub Päikese keskpunkt kevadise võrdpäevsuse hetkel, märtsikuisel pööripäeval. Siit saab määrata täheaega. Kui kevadpunkt (ja Caph) kulmineeruvad ülemises asendis ehk siis peaaegu otse pea kohal, on täheaeg null; kui aga on alumine kulminatsioon ja Caph asub otse põhjasuunas, oma madalaimas asendis, vastab see täheajale kell 12. Kevadpunkt Kalade tähtkujus on tõusev ja loojuv punkt taevas, kus pealegi ei asu heledat tähte, seega on see otseseks vaatlemiseks kehvake koht.

Tõsi küll, tänavu novembris kõlbab õhtupoole ööd ka kevadpunkti poole vaadata, sest selle koha lähedal asub ei miski muu kui parajasti taeva heledaima tähena paistev Jupiter isiklikult! Kui hakkab hämarduma, „süttib” ida-kagutaevas Jupiter. Sellele vastab täheaja väärtus, mis on mõne tunni võrra enam enam kui 18 tundi. Otse lõunameridiaanile, kõrgeimasse asendisse taevas tõusnud Jupiter osutab kellale 24 ehk siis 0. Kui Jupiter loojub, on sel ajal tähekell kuus.

Jupiteri ei saa aga ikkagi ka tänavu novembris kogu öö kasutada, kuna ta on hommikupoole ööd koos kevadpunktiga loojunud. Pealegi ei jää Jupiter edaspidistel kuudel, pikemas plaanis, kevadpunkti lähistele pidama, vaid liigub sealt eemale. Ometi sobib ehk siiski praegu Jupiteri abil harjutada Kassiopeia tähe Caph abil tähekella kogu öö jooksul vaatama. Selleks tuleb siis vaadata põhjakaarde, Jupiteri puhul vaatame lõunakaarde.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Tähekell põhjataevas näitamas kella nelja täheaja järgi. Pilt on pärit kogumikust Täheatlas; Jaak Jaaniste, Enn Saar, 1990.

Fikseerime Caphi ja Põhjanaela. Nüüd kujutame ette ringjoont keskmega Põhjanaela kohal ja näiva raadiusega, milleks on nurkvahemaa Põhjanaela ja Caphi vahel. Need ongi meie tähekella „numbrilaud” ja „osuti”. See kell, muuseas, käib vastupidises suunas harjumuspärasele „kellaosuti liikumise suunale”. Ikka sellepärast, et vaatame põhja poole. Jupiteri jälgimise „kell” lõunasuunal käib aga harjumuspärases suunas. Teema täpsustuseks võib kordamiseks pilgu peale heita ka tänavuse septembrikuu taevaülevaate 1. osale.

Niisiis, kell 0 täheajas asub Caph ülemises kulminatsioonis, Põhjanaelast otse üles; kell 12 aga alumises, asudes otse Põhjanaelast allpool. Põhjanaelast otse läände, vasakule jäämise korral on tähekell 6 ja kui Caph paikneb Põhjanaelast otse paremal pool, siis aga on meie taevakell, tähekell, näitamas 18.

Paneme tähele, et meie taevase tähekella kujuteldava osuti täisring ei ole mitte 12-tunnine, vaid 24-tunnine.

2. Tähekella võrdlus teiste kelladega

Novembrikuus võib öelda, et tähekell näitab kaks kuud peale sügisest pööripäeva nulli neli tundi enne kohalikku keskööd. Kohalik kesköö aga on näiteks Tartus 13 minutit hilisem kui meie tavakellade talvine vööndiaeg. (Vahemärkus. Nagu mäletame, tegime oktoobri lõpus „kangelasteo” ja keerasime vööndiaja järgi suveaja kella näidud viieks kuuks tunni võrra tagasi. Loodan, et me ei unustanud tagurpidi keerata ka nt elektriarvesti näite!) See 13 minutit tuleb siis liita, et saada kohalikust keskmisest ajast vööndiaja kellanäit. Tähekell on 22. novembri paiku siis meie tavakellade näitudest umbes 3 tunni ja kolmveerandi võrra ees. Kuu lõpus on seesama erinevus umbes pool tundi enam, kuu alates aga on see ligikaudu 2 tundi ja 40 minutit.

Otse tähistaevasse meisterdatud tähekella abil, mida just äsja kirjeldasime, saab seega aastaringselt ka ligikaudset tavakellade kellaaega määrata. Täpselt langevad täheaeg ja päikeseajale tuginev kohalik keskmine aeg kokku sügisese pööripäeva aegu, 22. septembril. Kohalik aeg on aga eri asulates erinev. Ka täheaja hetkeväärtus oleneb samamoodi kohast, kus asub vaatleja. Arvestada tuleb vastava asula geograafilise pikkusega. Tartu puhul sai eelmises lõigus näide juba toodud. Kuressaare puhul saame kohalikust keskmisest ajast (see on keskmine kohalik päikeseaeg) talvise vööndiaja kella näidu, kui liidame juurde 30 minutit. Tartu puhul, meenutame, on see liidetav 13 minutit. Ka vööndiaeg tugineb päikeseajale; Eestis on see Ida-Euroopa aeg.

Tähelepanu tuleb veel juhtida sellele, et suveaja kehtimise ajal muutub ka päikeseaja eri variantide kellade näitude erinevus tunni võrra. Kell 0 ehk südaööl kohalikus ajas ja samaaegselt ka täheajas 22. septembril on kell 1.13 suvise vööndiaja järgi Tartus ja kell 1.30 Kuressaares. Vastavalt on ka kohalik keskpäev neis kohtades kell 13.13 ja 13.30. Talveaja jaoks on vaja neist neist näitudest tund maha arvata (näiteks Tartus on kohalik keskmine keskpäev siis kell 12.13 ja kesköö kell 0.13).

Võib esineda ka soov võrrelda täheaega täiendavalt veel tõelise kohaliku päikeseajaga. Kuna selle aja kulg on mõneti ebaühtlane, on vaja arvesse võtta ka tõelise ning keskmise päikeseaja vahelist erinevust, mis on aasta lõikes muutlik (selle nimetus on ajavõrrand). See ei olene vaatleja geograafilisest asukohast. Maksimaalselt ulatub see erinevus umbes veerand tunnini ühele või teisele poole keskmisest kohalikust ajast. Jätame selle praegu ehk lihtsuse huvides mängust välja.

3. Kas veel lihtsamalt ei saa?

Saab küll, kuid eks üldiselt tuleb lihtsus ikka täpsuse arvelt. Aga tõepoolest, kõigile see suur ümberarvutamise maraton väga ei istu. Teeme nüüd veel lihtsamalt ja ligikaudsemalt ega arvesta ka eri kohtades erinevat kohalikku keskmist aega, mida seni korduvalt sai mängu toodud. Oletame ka, et kehtib pidev talvine vööndiaeg. Iga kuuga kasvab täheaja ja vööndiaja ehk päikeseaja erinevus 2 tundi ning 12 kuuga saame ringi täis. Septembrikuu kolmandas dekaadis on need kaks aega umbkaudu samade kellanäitudega. Täheaeg käib aga päikeseajast pideva rütmiga ette. Päikeseaja vahemikust täheaja vahemikuks teisendamise sobiva täpsusega võrdetegur on 1.0027379094. Aastaga koguneb erinevuseks 1 ööpäev, mis on 24 tundi ehk 0 ehk näidud langevad järgneva aasta septembris samal ajal jälle kokku.

Märkida tasub ehk veel, et Suur Vanker ja Kassiopeia on Põhjanaelast umbes sama kaugel, kuid üks ühel, teine teisel pool. Üpris jämedakoelise, kuid siiski mingi hinnangu täheaja kohta saab seega ka Suurt Vankrit, konkreetsemalt kahte esimest ratast Kassiopeia ja Caphi asemel põhjataevas vaadeldes, liites (või lahutades) nii mõõdetud „täheajale” 12 tundi.

Tähtkujud ja tähed novembris

Viskame oma arvukad ja erinevaid aegasid näitavad kellad nüüd üle õla nurka ja hakkame taevasfääri aeglast pöördumist arvestades tähti vaatama. Tähed liiguvad endist viisi ikka idast läände… Kui Kassiopeia on pea kohale jõudnud, jääb Suur Vanker põhjakaarde, Andromeeda ja ruudukujuline Pegasus ning „vesine taevaala”: Kalad, Veevalaja ja Vaal lõunakaarde. Kui Jupiteri Kalades ja ka Saturni Kaljukitse tähtkujus lõuna-edelataevas poleks näha, oleks pilt üsnagi kurb: heledaid päris-tähti suurt nagu polegi. Küll aga kerkib heledaid tähti ülespoole lõunakaarde südaöö paiku ja sealt edasi: tõusevad Taevakuusnurk ja mitmed teised, samuti suhtelised heledad tähed.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurk ja Betelgeuse koos Marsiga

Taevakuusnurga liikmed on järgmised. Kapella Veomehes on üldse kõige põhjapoolsem ja seega kõrgeimalt käiv esimese suurusjärgu täht, olles muidugi ka loojumatu. Polluks Kaksikutes ja Aldebaran Sõnnis on mõlemad K-spekriklassikuuluvad oranzid hiidtähed, kuid teisest peaaegu kaks korda lähemal asuv Polluks on Aldebaraniga võrreldes päris päkapikk ja paistab ka tuhmimana. Prooküon Väikeses Penis esindab päris haruldast täheliiki: allhiide F-spektriklassis, olles seega olemuselt kollakasroheline. Suures Penis asuv tähistaeva heledaim täht Siirius aga on väga hele lihtsal põhjusel: täht asub Maale päris lähedal. Orioni heledaimad esindajad Riigel ning peaaegu kuusnurga keskele jääv seitsmes samaväärse heledusega täht, Betelgeuse, seevastu on Maast kaugel eemal, päris mitmete sadade valgusaastate kaugusel, kuid on samas ülihiiud: Riigel esindab siniseid, Betelgeuse aga punaseid ülihiide, olles ka läbimõõdu osas kõige suuremate tähtede konkurentsis.

Laseme pikal hilissügise ööl edasi hommikusse kulgeda. Heledate tähtedega ja mainitud kuusnurga tähti sisaldavad Orion, Suur ja Väike Peni, Kaksikud ja Sõnn, samuti Veomees on juba läänekaarde vajumas. Kehvasti vaadeldav Vähk paistab aga hea koha peal, kõrgel lõunataevas.

Idataevast on kerkimas uued tähistaeva esindajad Lõvi, Karjane ja tuhmide tähtede „puruga” rikastatud Bereniike Juuksed nende vahel.

Karjase tähtkuju ja sele heledaim täht Arktuurus

Karjase tähtkuju ja selle heledaim täht Arktuurus

Üha kõrgemale tõuseb õhtul loojunud, kuid peale vahepealset puhkust kesköö järel uuesti tõusnud, Eesti taevas teine kahest negatiivset näiva heleduse väärtust omav Arktuurus, asudes Karjase tähtkujus. Kuu teises pooles jõuab see seltskond ilusasti valgenemise ajaks lõunakaarde.

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Lõvi tähtkuju ja selle heledaim täht Reegulus

Muidugi on leitav ka Reeglus Lõvis, mis väga kaugetel aegadel asus sama koha lähedal, kus Päike suvisel pööripäeval.

Idataevast tõuseb pikkamööda ka suuruselt teine tähtkuju taevas, Neitsi. Viimaks hakkame nägema ka Spiikat, Neitsi heledaimat tähte. Spiika ilmub madalas idataevas nähtavale umbes 8-nda novembri paiku. Spiika on heaks näiteks kaksiktähtedest, mille vahekaugus on võrreldav komponentide läbimõõduga.

Neitsi tähtkuju ja selle heledaim täht Spiika

Neitsi tähtkuju ja selle heldaim täht Spiika

Leoniididest

17. novembri ümbruses võib hommikupoole ööd otsida meteoore, nimelt leoniide. See meteoorivool kogus kuulsust oma suure aktiivsusega aastail 1998 ja 1999. Tuli ette isegi üksikuid nii heledaid, et nimetus boliid oli samuti õigustatud. Leoniidide meteoorivool on tuntud kui vool, mis saab iga 33 aasta tagnt eriti efektseks, sest siis jõuab Maa lähikosmosesse Tempel-Tuttle komeedi tuum. Meteooride ja nende voolude uurimine pole just tänuväärt tegevus, sest asjade käigu ette arvutamistel on suur võimalus mitte arvestada „kõrvalisi asjolusid”. Seetõttu ehk ei tasu liiga südamesse võtta mõningaid uurimusi, et edaspidi leoniidid aktiivseks ei muutugi.

Oktoobripühad novembris, muidu ajalugu ka

Nüüd siirdume kalendri-, ja ajalooteemadele; mitte just eriti kaugesse minevikku. Tundub, et tähistaevaga on siin vähe ühist, kuid siiski. Eks ka kalendri kasutamise alged tuginevad ju sellel, mis ülaltpoolt pilvi paistmas on ja on olnud. Varemjuhtunu meenutamine on muidugi üldse kahe otsaga asi. Üks vanasõna ütleb, et kes minevikku ei meenuta, elab tulevikuta. Teine levinud ütlus aga lubab vana asja meenutajail lausa silma peast välja lüüa. Arvestades lähenevaid valimisi, aktiviseeruvad nii ühe kui kindlasti ka teise „koolkonna” esindajad. Arvestades praegust väga tõsist hetkeolukorda Eestis, oleks kindlasti siiski kasulik, kui rahval mälu ikka nullist erinev oleks ja rumalatele mõeldud reklaamplakatitest ning juba ammu pidevaks saanud lausvalede laviinist mööda vaadataks. Vaadata tuleb ikka faktiliselt toimepandud tegude suunas. Vastasel juhul võib tõesti juhtuda, et Eestil ja eestlastel tulevikku enam ei ole.

Asume asja kallale. Kuni 1980-ndate aastate lõpuni, nõukogude okupatsiooni ajal, oli Eestis kõige suurem ametlik riigipüha aastas 7. november. Suisa nii suur, et riigipüha oli isegi järgmine päev, 8. november, mida mõnikord nimetati mitteametlikult ka peaparandamise pühaks… (Oli küll veel teinegi pea sama kange pühadepaar, kus ametlikud riiklikud rituaalid (nt isegi ajalehe Rahva Hääl esikülg), olid peaaegu täpselt samad; nimelt 1. ja 2. mai kui töörahva rahvusvahelise solidaarsuse pühad ning tagatipuks veel ka 9. mai kui võidupüha sinna otsa.) Samas aga nimetati neid novembripäevi kangekaelselt just oktoobripühadeks. Miks siis?

Noh, eks see 7. november oli käsitluses kui „suure, ühtse ja igavese” Euroopa, pardon, Nõukogu Liidule algusepanemise päev, kui Venemaa pealinnas Petrogradis toimus punane riigipööre. See leidis aset 25. oktoobril 1917. See oli sel ajal kehtinud juuliuse, vana kalendri järgi. Vahepeal, 1918. aastal mindi aga Venemaal ja Mandri-Eestis, kus samuti valitses punaseks muutunud vene võim, üle uuele, gregoriuse kalendrile. 2 nädalat jäid üleminekul vahele, 1. veebruari asemel loeti 14. veebruar ja nii edasi. Muuseas, Lääne-Eesti saartel, mis juba enne oktoobripööret olid Saksa vägede poolt vallutatud, võeti siis kohe ka uus kalender kasutusele, seega 1917. aasta sügisel. Ruhnus oli seda tehtud isegi veel 2 aastat varem. Katkenud oli igasugune side saarte ja mandri vahel.

Viimatimainitud asjaolu oli kindlasti üks tähtsatest aspektidest, miks puhkes praktiliselt veel endist viisi sakslaste valitsuse all olevail Saaremaal ja Muhus sõjaline konflikt Eesti oma meeste vahel 1919. aasta veebruaris. Lisaks muidugi ka täielik jäärapäisus, oskamatus ja soovimatus diplomaatiliselt suhelda ning omakasupüüdlikkus mõlema poole vahel. Võib-olla pole see kõigi arvates just objektiivseim hinnang, aga teadaolevalt suurem osa sõjakuritegudest tehti selle konflikti käigus mandrilt saabunud röövsalkade ehk karistussalklaste poolt; karistati rahvast, kes oma teada olid sisuliselt kõige enam vastastunud just Saksa parunitele.

Päris Eesti Vabariik ja terve mõistus jõudsid siin järele alles järgnevatel kuudel. Muuseas, Saaremaa sõjameeste enamus, kaasa arvatud allakirjutanu vanaisa Mihkel, ei osalenud siseriiklikel rumalustel, vaid tegid Vabadussõja päris rinnetel korralikke mehetegusid.

Tuleme tagasi 1917. aastasse. Kalender küll vahetati ära, kuid öö ja päev vaheldusid ikka endist viisi, reaalselt ei jäänud ju midagi vahele. Bolševike režiim, mis oli Mandri-Eestis kehtestatud, jäigi siin truuks päevade reaalsele loendamisele ja kalendri vahetuse kuupäevahüpet ei võetud arvesse: 25. oktoobri uueks nimetuseks oli gregoriuse kalendris, mis meil praegugi kehtib, lihtsalt 7. november. Aga nime poolest oktoobripühadeks jäid need tähtpäevad punase režiimi aegade lõpuni.

Muuseas, nõukaaja lõpupoole ilmunud kalendreid ja punaseid kuupäevi tagantjärele vaadates võib segadust tekitada veel ka 7. oktoober. 1977. aastal võeti N Liidus vastu uus konstitutsioon ja alates 1978. aastast sai see päev, 7. oktoober, samuti riigipühaks. (Varem oli konstitutsiooni päev kui riigipüha 5. detsember).

Nagu näha, on enamus ligi 40 aasta taguseid riigipühi juba ära mainitud. Paneme siis kaks ülejäänut ka kirja: 8. märts kui rahvusvaheline naistepäev ja 1. jaanuar, uusaasta.

See ei puutu küll enam üldse asjasse, kuid kangesti tahaks lisada, et lisaks igapühapäevasele Meelejahutajale rõõmustas Meelejahutaja rahvast ka enamasti siis, kui olid pühad: 1. jaanuaril, 8. märtsil, 2. mail ja 8. novembril. Seevastu 1. mail ja 7. novembril polnud selleks aega, kuna oli alati suure paraadi kohustuslik ülekanne. Meelejahutaja jaoks ei jätkunud miskipärast kunagi raadioaega ka 9. mail ja 7. oktoobril.

Aga jõulupühad?

Kui kord juba oleme veidi ajaloolaste mängumaale tunginud, siis sellesse teemablokki, kuigi see hästi ei taha siia sobida, tuleks vist midagi lisada ka jõulupühadest. Jõulud on ju alati, nagu ka praegu, olnud detsembris. Nõukogude ajal neid muidugi ametlikult ei peetud, üldiselt ei tohtinud neist valjusti rääkidagi, aga vaikselt pidasid paljud neid ikka, kusjuures kommertsivabalt. Siinkohal on aga koos kalendri vahetusega säilinud ka jõulude pidamise kuupäevad. Vana kalendri järgi oli jõulu 1. püha 25. detsembril, sama kuupäev, 25. detsember, tähistab jõule ka uues kalendris.

Siiski, mõneski kohas, sh Venemaal ja mingil määral ka Eestis, pole unustatud ka vana, juuliuse kalendrit. Selle kalendri järgi on jõulud ikka 25. detsembril, kuid uue, meie praeguse ametliku kalendri järgi on see päev hoopüis 7. jaanuaril. Sellest nädal edasi on siis vana kalendri uusaasta. Kui jõulude pidamise järjepidevust oleks soovitud teha nagu tehti oktoobripühade puhul, siis oleks ka meie uues kalendris jõulud jaanuaris, mitte detsembris.

Pikk heietamine sama asja üle pole mõnikord eriti hea jutt.
Kuigi, tuginedes kogemuslikele faktidele, on olemas ka inimesi, kes on võimelised isegi täpselt üht ja sama, kusjuures mitte alati just eriti suure sisuga lauset, järjepanu korrutama suisa kahekohaline arv kordi. Kuidagi tuleks ka siinne kalandritemaatika kokku võtta. Senise loo moraaliks kipub ehk olema arvamine, et vana kalender oli uuest parem ja täpsem. Aga just nii see ei olnud. Nimelt see vana, juuliuse kalender, oli aastasadadega reaalsest aastast üha enam nihkesse läinud. Kalendrireform tõi lihtsalt kalendrikuupäevad tagasi kooskõlla reaalse ajaga. Vana kalendriga pidevalt jätkates jõuaksime millalgi sinna, kus jõulupühi tuleks pidada valgete suveööde aegu, jaanituld tuleks teha aga pikal-pikal talveööl…

Loo lõpetuseks

Muide tänavu, 2022. aastal toimub endiste oktoobripühade aegu vahva astronoomiline sündmus: täielik kuuvarjutus 8. novembril. Eestis pole see siiski paraku nähtav.

Küll see kuupäev 8. november on sedapuhku ikka mainimisväärne! Kuuvarjutusigi on sel kuupäeval varem ette tulnud, nt. 1984. aastal, tõsi küll, siis oli varjutus poolvarjuline ja praktiliselt midagi polnud seega näha. Päris sageli juhtub, et poolvarjulist kuuvarjutust ei loetagi „päris” kuuvarjutuste hulka, sest Kuu pealt vaadates pole Päike siis ju üleni varjutatud.
Kui veel veidi senitoodud kuupäevade klapitamisega mängida, siis tasub meenutada ka eelmise kuu, oktoobrikuu, 25. päeva päikesevarjutust. Varjutusi aga on üldiselt pikkade aegade vältel peetud hirmutekitavaiks taevanähtusteks… Tähekell põhjataevas aga käib kõigest hoolimata üha edasi ja edasi. Aastatuhandete jooksul viib Maa telje pretsessioon selle kella küll paigast ära, kuid lõhkuda ei suuda seda ükski huligaan.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand: 1-sel kell 8.37
  • Täiskuu: täiskuu 8-ndal kell 13.02
  • Viimane veerand: 16-ndal kell 15.27
  • Noorkuu: 24-ndal kell 0.57,
  • Esimene veerand: 30-ndal kell 16.36

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Vaatlusõhtud Tartu Tähetornis

31. oktoober 2022 kell 19:00–21:00
1. november 2022 kell 19:00–21:00
2. november 2022 kell 19:00–21:00
3. november 2022 kell 19:00–21:00
4. november 2022 kell 19:00–21:00

Sel sügisel on Jupiter hästi vaadeldav, sest Maa ja Jupiter ei ole üksteisele nii lähedal asunud viimased 59 aastat.

„Lisaks sellele, et Jupiter on meile nii lähedal, on see ka Päikese poolt hästi valgustatud, mistõttu saame kenasti planeeti vaadelda,” lisas muuseumi haridusprogrammide kuraator Kaarel Nõmmela.
Taevakeha saab vaadelda nii üle saja aasta vanuse Zeissi teleskoobiga kui ka tähetorni õuel asuva väikese teleskoobiga.

Vaatlusi viivad läbi Tartu Ülikooli muuseumi haridusprogrammide kuraatorid Kaarel Nõmmela ja Kärt Soieva.

Tähetorni külastamine vaatlusnädalal on tasuta. Oodatud on annetused sarnaste ürituste korraldamise toetuseks.

Vaatluse toimumine sõltub sellest, kas taevas on selge. Info ürituse toimumise kohta avaldatakse Tartu tähetorni Facebookis ja kodulehel igal toimumispäeval kell 17.

Osaline päikesevarjutus 25. oktoobril

Oktoobritaevas 2022

Alar Puss | 02.10.2022

Oktoober on tuntud ka viinakuu ja porikuuna, seega mitte just meeldiva taustahinnanguga. Üks põhjusi on kindlasti selles, et oktoober võib tihtilugu ka süngena mõjuda: sagedaste pilves ilmade, sadudega ja aina lühenevate päevade, pikenevate ööde ning kuu jooksul keskmiselt aina külmemate ilmadega. Astronoomi seisukohalt on muidugi ideaalne, kui ööd on kogu aeg selged ja mitte liiga jahedad. Päevane päikesepaiste mõjub arvatavasti ka üldise tujutõstjana. Tuju parandab kindlasti ka äsjane „teadusuudis” „elektrimolekulide” olemasolu kohta. Jääb loota, et veel sellel kuul „avastatakse” ka „gravitatsioonimolekulid”…

Oktoobrikuu algul saabub pimedus orienteeruvalt õhtul kella seitsme ja kaheksa vahel, kuu lõpus ligi tund aega varem. Kuu viimasest pühapäevast alates, sel aastal 30. kuupäevast, on õhtu aga eriti sünge: ootamatult hakkab pimenema juba tunni võrra varem, kella viie paiku. See viimati mainitu on inimtekkeline: Eestis minnakse viieks kuuks üle süngetele pimedatele pärastlõunatele, kui oktoobri viimasel pühapäeval keeratakse kellad tund aega tagasi. Loomulikult hakkab hommikuti omakorda näivalt varem valgenema, kuid ka see efekt hakkab edaspidi, novembri-detsembri hommikutel end „tasa sööma”. Kogu seda koledat asja tuntakse ka talveajale üleminekuna. Inimene pidavat aga kõigega harjuma, miks mitte ka ootamatult varajase õhtupimedusega ja eks see nii olegi… Üks hea aspekt on selles loos siiski ka: lootes selgele ilmale, saab oktoobri lõpus hakata varem pihta ka astronoomiliste vaatlustega!
,
Osaline päikesevarjutus

25. oktoobril on Eestis näha mõnevõrra haruldane taevanähtus – päikesevarjutus. Nii hästi siiski ei lähe, et varjutus oleks täielik, peame taas kord piirduma osalisega. Lohutuseks võib lisada, et sedapuhku on varjutus igal pool, kus ta näha on, osaline. Päikesevarjutus on siis, kui Kuu asub Päikese ees. Keegi on vist umbes niimoodi ka laulnud.

Osaline päikesevarjutus 25. oktoobril

Osaline Päikesevarjutus

Siiski on varjutus meilgi päris korralik, sest Kuu katab Lääne-Eesti saarte piirkonnas maksimaalselt ligi 60 protsenti Päikeseketta läbimõõdust, mujal Eestis veidi rohkemgi. Katmata jääv osa Päikesest on siiski täiesti piisav, et mitte üritada Päikest palja silmaga jälgida, kuigi kiire pilguheit (millega samuti ei tohi liialdada) peaks juba ära näitama, et Päikesega pole kõik korras… Tuleb muidugi üle rõhutada, et Päikese jälgimiseks EI TOHI vaadata tavalistes tingimustes läbi tavalise teleskoobi ega binokli. Selle jaoks on spetsiaalsed Päikese vaatamiseks mõeldud valgust nõrgendavad aparaadid. Tavalist teleskoopi saab kasutada, kuid siis tuleb pilt projekteerida okulaari ette sobivale kohale asetatud ekraanile ja oleks hea, kui vajaliku ekraani asendi saaks kuidagi fikseerida. Võiks veel soovitada tahmaklaase või keevitaja maski, aga eriti seda viimast võib olla raske hankida…

Kahjuks ei ole arvatavasti oktoobri lõpus enam puude otsas palju lehti, kuid kui neid kohati on, siis võib püüda otsida Päikese kujutisi ka puude alt maapinnalt. Lehtede sees esineda võivad väikeste mõõtmetega avad toimivad siin samuti projektoritena.

Lähtudes Tartu asukohast, on konkreetsed numbrid järgmised. Varjutuse algus kell 12.14, maksimaalse faasi ajal kell 13.25 katab Kuu 63 % Päikeseketta läbimõõdust ja 54 % pindalast. varjutuse lõpp kell 14.35. Mujal Eestis on kellaajad ja ka protsendid veidi erinevad, kuid mitte märkimisväärselt palju.

Planeetide nähtavus

Kuu alguses võime kogu öö nautida väga heleda tähena paistvat Jupiteri, mis asub Kalade tähtkujus. Edaspidi aga hakkab Jupiter paistma vaid õhtutaevas, loojudes üha varem enne hommiku saabumist. Pole siingi aga halba ilma heata: peatselt peale Päikese loojumist saab Jupiter nähtavaks, olles sel ajal leitav üha kõrgemal õhtutaevas. Täisfaasis Kuu ja Jupiter asuvad päris lähestikku ööl vastu 9-ndat oktoobrit (Jupiter on veidi kõrgemal, Kuu ülemisest servast paari kraadi kaugusel).

Marsi kohta saab samuti kiidusõnu lausuda. Paistes suurema osa ööst (hommikupoole) Sõnni tähtkujus vasakul pool teisest oranži tooni objektist, Aldebaranist, on vaatepilt päris ilus. Kuu lõpus paistab Marss juba kogu öö. Marss on muutunud ka päris heledaks, nii et planeedi leidmisega ei tohiks erilisi raskusi olla. Kuu on Marsi läheduses ööl vastu 15-ndat oktoobrit.

Saturn on nähtav õhtuti madalas lõuna-edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Saturn on Jupiterist märksa vähem hele (ka Marss on Saturnist praegu heledam), kuid vastav taevaala madalas lõuna-edelasuunas ei sisalda heledaid päris-tähti. Kuu ja Saturn on lähimas asendis 5-nda oktoobri õhtul.

Hommikuti koidu ajal on kuu esimesel nädalal (Neitsi tähtkujus) väga madalas idakaares leitav ka Veenus, kuid vaatluseks on vaja vaba ja täiesti selget silmapiiri. Umbkaudu alates 7-ndast kuupäevast kaob Veenus koiduvalgusse. Sellega lõpeb sedapuhku Veenuse pikk ja pidev, kuid üsnagi kehvapoolne nähtavusperiood, mis algas juba õhtutaevas mullu aprilli teisel poolel. (Sellest oli juttu juba septembrikuu loos.)

Veenuse vahetab hommikutaevas korraks välja Merkuur, ilmudes 4-nda paiku madalasse koiduvöösse (Neitsi tähtkujus). Merkuur ei hakka siiski pikka perioodi paistma, kadudes 18-nda paiku uuesti koiduvalgusse. Vahepealsel ajal tõuseb Merkuur umbes 2 tundi enne Päikest. „Lohutuseks” võib öelda, et Merkuur ongi enamjaolt mitte vaadeldav planeet ja ka nähtavusperioodid pole enamasti umbkaudu kolmest nädalast pikemad, võivad aga veelgi lühemad olla.

Drakoniidid, orioniidid ja toitekomeedid

Oktoobrikuus esineb kaks üsna arvestatavat meteoorivoolu. Esimene vool on drakoniidid, mille maksimum peaks olema ööl vastu 9. kuupäeva. Drakoniidide vool on seotud Giacobini-Zinneri komeediga. Komeet on keskmisest väiksemate mõõtmetega, läbimõõdus hinnanguliselt umbes 2 kilomeetrit. Periood ümber Päikese tiirlemisel on komeedi kohta päris lühike: umbes 6.6 aastat. Viimati oli komeet periheelis 2018. aastal. Giacobini-Zinneri komeedi periheel on veidi kaugemal Jupiteri orbiidist, periheel jääb Maa orbiidist veidi väljapoole, kuid ulatab siiski piisavalt lähedale, et drakoniidide meteoorivool saaks võimalikus. Täpsemad seni tehtud arvutused näitavad, et komeedi ja Maa kokkupõrget pole ette näha. Mõningatel lähenemiste juhtudel Maale võib Giacobni-Zinneri komeet ka palja silmaga nähtav olla, kuid seda juhtub harva.

Drakoniidide radiant paikneb Lohe tähtkujus, siit ka nimetus. Lohe tähtkuju on teatavasti Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju. Drakoniidide vool ei ole eriti ühtlane: mõnel aastal on see nõrgavõitu, osadel aastatel, kuigi harvemini, aga päris muljetavaldav. Kindlat rütmi siin ei ole. Eks selgi aastal anna kindlaimad andmed reaalsed vaatlused. Kahjuks segab tänavu drakoniidide nähtavust hele täiskuu.

Teine oktoobrikuu meteoorivool on orioniidid. Nagu nimigi ütleb, on radiant Orioni tähtkujus, mis tõuseb hommikupoole ööd. Seetõttu on vaja ka orioniidide vaatlused hommikupoole ööd planeerida.
Maksimum peaks sattuma ööle vastu 22. oktoobrile. Kuu paistab jällegi, kuid ehk väga palju ei sega, on juba vanakuu viimane veerand.

Orioniidide „toitjaks” peaks olema Halley komeet, viimastel aastakümnetel ehk suhteliselt vähetuntud, kuid arvatavasti siiski sageli mainitud.

Halley komeet on nimelt esimene komeet, mille perioodilisus on suudetud kindlaks teha. Hakkama sai sellega Edmund Halley 1705. aastal. Vaatluslikud andmed selle komeedi kohta pärinevad aga oluliselt varasematest aegadest. Halley komeedi periood on keskmiselt 76 aastat, periheelis oli komeet viimati 1986. aasta algul. Periheel asub Päikesele lähemal kui Veenuse orbiit, afeel aga küünib Neptuuni orbiidist kaugemale.

Halley komeet 1986. aastal

Halley komeet 1986. aaastal

Halley komeet on suurem kui Giacobini-Zinneri komeet. Kujult mitte kerakujuline, võib anda orienteeruva suurusjärgu 9-10 km kanti. Samas on tegu väga kehva valguse peegeldajaga.

Halley komeedi seni maksimaalne lähenemine Maale juhtus arvutuste järgi 837. aastal. Selline, väga harva ette tulev kaugus Maast küündis siis 5 miljoni kilomeetri kanti. Komeedi koguheledus pidi siis küündima kuskile Veenuse ja Jupiteri heleduse vahepeale. Ka Halley komeedi puhul ei osata praeguse seisuga kokkupõrkeohtu Maaga ette näha.

Tähtkujudest ja tähtedest

Suvekolmnurk

Suvekolmnurk

Oktoobrikuu varane õhtupimedus toob lõunataevas nähtavale juba varasemast tuttava Suvekolmnurga: kõrgel üleval asuvad hele Veega ja tuhmim Deeneb. Allpool paikneb Veegast pisut tuhmim Altair. Kalendri seisu arvestades sobib see kombinatsioon nüüd rohkem Sügiskolmnurgaks. Madalas läänetaevas paistab Arktuurus, napilt heledam kui Veega ja põhja-kirdetaevas aga Kapella, Veegast veidi vähem hele. Vastavad tähtkujud, kus need asuvad, on Lüüra, Luik ja Kotkas, lisaks veel Karjane ja Veomees.

Luige ja Kotka vahel asub pisike Nool, sellest kõrgemal aga raskesti leitav Rebase tähtkuju. Kui võtta orientiiriks Nool, siis sellest pisut kõrgemal, Rebase tähtkujus, asub tuntud planeteaarudu M27, nimetusega Hantel. Udu on päris hele ja tasub vaatamist isegi binoklis, kuigi palja silmaga siiski nähtamatu.

Udukogu M27 - Hantel

Udukogu M27 – Hantel

Kesköö paiku võime lõunakaares leida Pegause ja Andromeeda, mis püüavad kopeerida Suurt Vankrit. Neist allapoole jäävad Kalad, Vaal ja Veevalaja, mitte eriti silmapaistvate joonistega. Andromeedast allpool asuvad ka Kolmnurk ja Jäär.

Muide, kes esmakordselt otsib „Pegasuse Ruutu”, võib allakirjutanu kooliaegse kogemuse näitel esimese hooga leida hoopis suure trapetsi. Parempoolsed tähed on tõesti otsitava ruudu liikmed. Kuigi jah, ülemine neist, Alpheratz, kuulub tegelikult Andromeeda koosseisu. Alumine täht on Algenib Pegausest. Trapetsi vasakpoolsed tähed on vastavalt Mirach Andromeedast (ülemine) ja Hamal Jäära tähtkujust (alumine).

Sügistrapets

Sügistrapets

Siin ongi hea näide sellest, et tähtkujud valmistab iga vaatleja enda jaoks ise… Nii et kasutusele saab võtta ka nt Sügistrapetsi.

Öö edenedes ja kuu vältel kerkib idast üha kõrgemale mitmeid heledate tähtedega tähtkujusid juurde. Ilmuvad Sõnn, Kaksikud, Väike Peni ja Suur Peni ning kahtlemata väärib märkimist Orion. Kolm päris heledat tähte:Mintaka (delta Ori), Alnilam (epsilon Ori) ja Alnitak (tseeta Ori) ühes sirges reas tähtkuju keskel on head abimehed Orioni leidmiseks.

Oktoobrikuu edenedes hakkab vastu hommikut tähti ida poolt juurdegi tulema. Õhtul läänetaevas paistnud ja vahepeal loojunud Arktuurus ilmub 10-nda oktoobri paiku ka hommikutaevasse ning ilmub selleks, et jääda… Edaspidi, üle 2 kuu, paistab Arktuurus nii õhtuti kui hommikuti. Mitte ühelgi ööl aasta jooksul pole Arktuurus nähtamatu, kuigi on tõusev ja loojuv! Karjase tähtkuju põhjapoolne osa on aga loojumatu. Ka Lõvi koos Reegulusega on nähtaval, samuti Vähk. Reegulus hakkas tegelikult näha olema juba septembrihommikutel, umbes kuu aega enne Arktuurust. Vähist allpool hakkab hommikuti „välja ronima” ka Hüdra, kuid see, suurima pindalaga tähtkuju on väga pikk ja madalam, idapoolne osa, veel nähtavaks ei saa.

Kolm kerasparve kolmel korrusel

Tuleme nüüd õhtuse taeva juurde tagasi. Siinkohal võiks juhtida teleskoobivaatleja tähelepanu kolme teleskoobiobjekti huvitavale kombinatsioonile. Konkreetsemalt rääkides on juttu kolmest kerasparvest kolmes eri tähtkujus.

Pegasuse tähtkuju

Pegasuse tähtkuju

Kõigepealt siirdume Pegasuse tähtkujju. See ei piirdu ainult enam tuntud ruuduga, vaid ulatub ka märksa kaugemale lääne poole ehk paremale. Kahe tähe, Baham (teeta Peg) ja Enif (epsilon Peg), vahelise sihi pikendus Enifist edasi viib meid kerasparveni M15, asub umbes 33 600 valgusaasta kaugusel.

Tsentraalset musta auku sisaldav kerasparv M15

Tsentraalset musta auku sisaldav kerasparv M15

Pole paha, kõlbab vaadata küll, juba binokliga. Kes näeb eriti hästi, võib ehk midagi aimata isegi palja silmaga. M15 on muuseas väga tihe kerasparv, keskel asub tsentraalne must auk, 4000 Päikese massiga. Otseselt see muidugi näha ei ole.

Edasi tuleme taevasääril lõuna poole ehk allapoole. Nüüd oleme uurimas Veevalaja tähtkuju. Leiame üles tähe Sadalsuud (beta Aqr). Sellest tähest 5 kraadi põhja poole ehk kõrgemale jääb kerasparv M2, kaugus ligikaudu 37 500 valgusaastat ja peaaegu sama hele kui M15.

Läheme nüüd veel allapoole, Kaljukitse tähtkujju. Tähtkuju kontuuri idapoolsest ehk vasakpoolsest osast allapoole liikudes ehk leiame üles ka kolmanda kerasparve, M30. Konkreetsemalt tuleks fikseerida küllaltki tuhm täht Nashira, (gamma Caph) ja siirduda 6 ja pool kraadi allapoole. Kääne -23 kraadi on madalavõitu, sellises asendis on Päike talvise pööripäeva paiku. Kuigi M30 on kahest eelmisest tuhmim, on objekt ikkagi suhteliselt hele, teleskoop peaks selle üles leidma. M30 asub ligikaudu 27 100 valgusaasta kaugusel.

Kerasparved M15, M2 ja M15 kolmel korrusel

Kerasparved M15, M2 ja M30 kolmel korrusel

Kokkuvõttes aga meenutab lugu objekte kolmel eri korrusel. Kui M15 on juba üles leitud, siis polegi suurt muud vaja kui liikuda telekoobiga delta-koordinaati ehk otsetõusu koordinaati muutmata umbes 13 kraadi allapoole ja leiamegi kerasparve M2. Edasi liigume veel ligi 22 ja pool kraadi allapoole ning leiame „alumiselt korruselt” üles kerasparve M30. Siiski, väga suurt suurendust ei maksa teleskoobi liigutamisel kasutada, kuna siis võime algul ida poolt, pärast aga lääne poolt mööda põrutada, sest päris akuraatselt võrdsed nende objektide otsetõusud siiski ka ei ole.

Kuu vaadeldavus

Öö on muidugi sobiv aeg ka Kuu uurimiseks. Paraku on oktoober selline kuu, et kasvav Kuu ehk noor Kuu, paistes õhtuti, kipub olema arg ja näitab end vaid lühiajaliselt, üpris madalasse lõunakaarde peitudes. Kui Kuu hakkab täis saama, kasvab ka tema kõrgus öises taevas. Kõige paremad on oktoobris aga kahaneva, vana Kuu vaadeldavuse tingimused hommikupoole ööd. Kuu käib siis hästi kõrgelt ja peaks olema mitmeid tunde leitav ka ennelõunasel ajal peale Päikese tõusu. Päike asub peaaegu kogu kuu vältel Neitsi tähtkujus, alles 31-sel oktoobril siirdub Kaalude tähtkujju.

Kuu faasid

  • Esimene veerand 3-ndal kell 3.14
  • Täiskuu 9-ndal kell 23.55
  • Viimane veerand 17-ndal kell 20.15
  • Noorkuu 25-ndal kell 13.49
  • .

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Astronoomialoeng Tartu Tähetornis

20. september 2022 kell 18:15–19:30

Ülevaade sügistaevast

Üllar Kivila

2022. aasta sügistaevas on planeeditaevas – mõnel ööl on teoreetiliselt võimalik kõik Päikesesüsteemi planeedid ära näha ning detsembris on põhjapoolkera vaatlejatele soodne Marsi vastasseis. Oktoobris on Eestis nähtav osaline päikesevarjutus.

Ettekandes tutvustab Üllar Kivila, millal ja mida sügistaevas vaadelda ja pildistada tasub.

Loeng on tasuta, kõik huvilised on oodatud.

Septembritaevas 2022, 3. osa: Algol ja Algoli paradoks

Alar Puss | 18.09.2022

Üldist

Ida-kirdetaevas

Ida-kirdetaevas

Septembriöödel paistab kirdetaevas teiste tähtkujude hulgas Perseuse tähtkuju. Nimetus on tulnud vanalt Kreekamaalt, kus see on üks inimese nimi. See aga ei iseloomusta siiski lihtsalt kedagi „meest tänavalt”. Kreeka mütoloogia peajumal oli Zeus ja Zeusi järglane pidi olema per-Zeus, tänapäeval tähtkujuna lühidalt tuntud kui Peresus. [...]

Septembritaevas 2022, 2. osa: Miira lugu

Alar Puss | 06.09.2022

Miira ja tema muutlikkus

Lõunakaar

Lõunakaar

Septembrikuu loo esimeses osas jõudsime muuhulgas ka Vaala tähtkujju. Seal paistab mõnikord üks sügisöö lõunataeva heledamatest tähtedest nimega Miira (omikron Cet). Just mõnikord, heledusega 2 tähesuurust. Mõnikord ja sealjuures enamasti aga ei paista selles suunas mitte midagi. Tõsi küll, teleskoobiga vaadeldes paistab Miira siiski alati, aga see võib siis olla minimaalselt vaid 10. tähesuuruse nõrk täheke. Seda kentsakat tähte on muidugi ammusest ajast tähele pandud ja ega siingi sarnaselt Algoliga, millest edaspidi ka lähemalt juttu teeme, just hea poisi staatust pole saadud. Muutlikkuse mõõdetud periood on suhteliselt pikk, 332 päeva, seega ligi kuu aega vähem kui Maa aasta.
[...]

Septembritaevas 2022: 1. osa.

Alar Puss | 31.08.2022

Päikesepaiste, pimedus ja nende saabumine

Käes on mihklikuu, september! Ühtlasi käib täie hooga aasta teine pool, mis keskeltläbi peaks olema suhteliselt sajusem, tuulisem ja pilvisem kui avapoolaasta. Tõepoolest, mõnedel aastatel ongi nii, et september ei paku eriti palju selget ilma. Võib aga juhtuda ka vastupidi ja siis saab astronoomiahuviline teha rahulikult oma taevavaatlusi. Enamjaolt juhtub midagi vahepealset… [...]

Keefeus

Augustitaevas 2022 – taaspimenenud ööd, planeedid, (langevad) tähed ja relatiivsusefektid

Alar Puss | 01.08.2022

Päevad ja ööd

Kevadeti on meil külas tädi Mai, keset suve saabus tädi Juuli, tema järel on nüüd sisse astunud ka onu August. Võrdõiguslastele on siinkohal paras pähkel hammustada, sest siin on ju selge sooline diskrimineerimine: aastas esineb koguni 2 naist ja vaid 1 mees… [...]

rivi2

Juulitaevas 2022

Alar Puss | 01.07.2022

Juulitaevas 2022 – ulme, teadus, uutmine ja reaalsus

Juulis on ööd veel valged, kuu kahel esimesel dekaadil pole selles osas suurt vahet juunikuu öödega. Päevad lähevad kuke sammu kaupa lühemaks ja ööd vastavalt pikemaks, aga need sammud on väga lühikesed. Alles kuu viimasel kümnendil on märgata pimeduse otsustavat süvenemist ja kuu lõpp pakub öötundidel juba ilusat täherohket taevavõlvi, kuigi üha nõrgenev kesköökuma põhjakaares on siiski veel alles. Eks seegi ole teatud liiki kalender. Varasematel sajanditel, kui kalendrid polnud veel levinud, pidi meie kodumaa põllumees teadma: valgete ööde lõppemine tähistab ühtlasi heinateo lõppu ja viljalõikuse algust. Lisaks muidugi ka seda, et sügis pole enam väga kõrgete mägede taga…
[...]

Juunitaevas 2022

Alar Puss | 01.06.2022

Juunitaevas 2022 – kiirgav Päike, hommikused planeedid ja nähtamatud kesköised udukogud.

Käes on juunikuu, tuues kaasa aasta kõige pikemad päevad, kõige kõrgemalt käiva Päikese ning lühikesed valged suveööd. Koit ja Hämarik kohtuvad igal ööl, eriti ilus on see vaatepilt muidugi selge ilma korral.
Juunis on samuti suvine pööripäev.
Ongi nagu kõik juba öeldud, võiks jutu lõpetada. Aga siiski. Ka detailid räägivad…
[...]