Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Aprillitaevas 2017

Alar Puss | 06.04.2017

Ongi käes naljakuu aprill, mis eesti rahvakalendris jürikuu nime kannab. Sellest vaatevinklist vaadates oli aga asi naljast väga kaugel.
Põhjuseid tuleb otsida ajast, kui meie maad valitsesid veel Saksa parunid. Kes Eesti rahva hulgast ei olnud suutnud ise oma talus peremeheks saada, pidi iga aasta jüripäeva eel „küüsi närima“, kas tuleb kohast välja kolida või mitte. Eks ka kaasajal tule paljudel sedalaadi (sund)otsuseid teha, kuigi jüripäeva selleks enam ootama ei pea…

Jätame nüüd maised probleemid ja siirdume taevavaatlustele. Aprill on kevadkuu, kevadööd on on aga aina lühemad ja lühemad. Siiski leidub aprillis kuu lõpuni pimedat taevast, kuigi ametlikud astronoomilised valged ööd algavad juba 25. aprillil. Praktikas see siiski nii kiiresti ilmsiks ei saa. Huvitav kokkulangevus on ehk see, et umbes samal, enne aprilli lõppu kaob õhtuti ehavalgusse tähistaeva heledaim täht Siirius (heledus -1.46 tähesuurust), mis aprilli algul koos talveõhtutest tuntud tähtkujudega (Veomees, Sõnn, Orion, Väike Peni, Kaksikud, samuti Suur Peni, kuhu Siirius kuulubki) läänetaevast kroonib.
Veel varem, juba veidi enne kuu keskpaika, kaob ehavalgusse Riigel (heledus 0.12 tähesuurust), Orioni tähtkuju heledaim täht. Ülejäänud 5 esimese suurusjärgu talveõhtute heledat tähte jäävad nähtavaks kuu lõpuni. Tõsi küll, osad tähtkujud nagu Orion ja muidugi ka Suur Peni koos Siiriusega kaotavad kuu lõpuks oma uhked kontuurid, sest lähevad osaliselt (Orion) või täielikult (Suur Peni) looja. Seda muret pole aga Kaksikute, Väikese Peni ja Sõnniga, kuigi eriti viimane kipub kuu lõppedes siiski „ohtlikult“ madalale vajuma, olles leitav loodesuunal.

Lõunataevas aprilliõhtutel

Lõunataevas aprilliõhtutel

Päris pea kohal paistab aprilliõhtutel Suur Vanker, mis hommikuks jõuab pisut madalamale, loodesuunda vajuda.

Aprilliöödel on kogu öö ilusasti näha Arktuurus, Karjase tähtkuju heledaim täht, olles meil Eestis nähaolevatest tähtedest heleduselt teisel kohal (-0.04 tähesuurust), sest lõunataeva tähed Kanoopus ja Alfa Kentauri (Toliman) pole Eesti laiuskraadil nähtavad.

Kui teha teatud üldistus, siis võiks öelda, et kevadises õhtu/öötaevas on lõunakaares näha 3 esimese suurusjärgu tähte. Lõvi tähtkuju koos Reegulusega on tõusnud juba mõnda aega enne Karjast, tähtkuju kontuur on isegi Lõvi moodi, loomulikult tuleks siiski appi võtta ka fantaasia. Reegulus, kõige tuhmim esimese suurusjärgu tähtedest (heledus 1.35 tähesuurust) ei torkagi Lõvi muude tähtede hulgas eriti silma, sest ka teised Lõvi tähed on päris heledad. Siin võib seetõttu algajal taevauurijal tekkida probleem, et kus see Reegulus siis õieti on?

Kui võtta orientiiriks Arktuurus (muuseas, sellele tähele osutab Suure Vankri aisa otsa pikendus), siis kui ta on juba suhteliselt kõrgel, tasub madalast kagutaevast hakata otsima ka Spiikat (heledus 0.98 tähesuurust), mis on Neitsi tähtkuju heledaim liige. Tänavu kevadel on Neitsi tähtkujus aga palju võimsama heledusega objekt – planeet Jupiter, mis paistab eriti heleda tähena (-2.3 tähesuurust). Spiikast jääb Jupiter kõrgemale ja paremale. Jupiter paistab kogu öö, olles 8-ndal aprillil vastasseisus Päikesega.

Nagu senisest jutust vist juba selgeks on hakanud saama, pole kevadõhtute lõunataevas nii rikkalikult heledate tähtedega kaetud kui talveõhtute oma. Mõned tähtkujud on tähtede heleduselt päris „päkapikud“. Üheks selliseks võiks pidada Lõvist lääne poole jäävat Vähi tähtkuju, millest pimedates tingimustes paistab ehk kõige paremini (kuigi samuti halvasti) nõrk udune laik – tähtede hajusparv Sõim. Teleskoobis on parve täherikas pilt muidugi palju ilusam.
Paljud ilmselt ei tea, et taevavõlvil leidub ka Väikese Lõvi tähtkuju, asudes suure Lõvi „kukil“. Tähed aga on seal paraku päris tuhmid, nagu tähtkujudega sageli paraku juhtub.

Ka Neitsist veel hiljem kagutaevasse tõusev Kaalude tähtkuju on kehvake vaadata – vaid paar-kolm tähte hakkab silma, eriti muud nagu polegi. Paraku pole midagi „kiitvat“ öelda ka tähistaeva suurima tähtkuju, Hüdra kohta, mis lookleb pikalt madalas lõunakaares ja väike osa sellest jääb isegi lõunahorisondi alla.
Kõrgeimale tõuseb Hüdra kujuteldav pea, mis jääb Vähi tähtkujust madalamale.
„Peast” veidi eemale ja madalamale jääb vaid üks heledam Hüdra täht, heleduselt teise tähesuurusse kuuluv Alphard (heledus 1.98 tähesuurust; tõlkes üksik) on teistega võrreldes heledapoolne. Hüdra „saba“ ulatub Kaaludeni välja.

Lõunataevas aprillhommikutel

Lõunataevas aprillhommikutel

Hüdra „kukil“ on veel paar pisikest tähtkuju. Paremal (lääne pool) asub Karikas. Kui aus olla, on karika kuju siin tõesti olemas, kuigi see paikneb vasakule viltu, kuid tähtkuju madal asend, väike pindala ja mis ehk olulisim, tähtede nõrk heledus, muudavad tähtkuju “pildi” päris tagasihoidlikuks. Karika kõrval paiknevad heledamad tähed, mis moodustavad Kaarna tähtkuju. „Kompensatsiooniks“ Karikast heledamate tähtede eest pole see tähtkuju aga sugugi kaarna moodi, vaid meenutab pigem pisikest trapetsit.

Veel jäi mainimata Sekstant, mis jääb Lõvi ja Hüdra vahele, kuid siin pole õieti midagi näha. Nurkade mõõtmisega seotud tähtkujusid oli ja on tegelikult veel: lõunapoolkeral asub Oktandi tähtkuju; muuseas, see tähtkuju asub taeva lõunapooluse kohal, paraku piisavalt heledat “lõunanaela” seal ei eksisteeri. Kunagi eelajal oli kasutusel ka Kvadrandi tähtkuju, osa sellest moodustab praegu Lohe, mis on samuti selline tähtkuju, kus puuduvad heledad tähed.

Kui juba jutt tuhmidele tähtkujudele läks, mainime siis mõnda eriti tuhmi veel: mitteloojuvaid Ilvest ja Kaelkirjakut ning Orionist vasakule jäävat Ükssarviku tähtkuju. Ka viimane hakkab aprilli lõpupoole loojuma (kuigi vaatleja sellest suurt midagi ei kaota…).

Põhja-kirdekaares on leitavad kaks heledat tähte – mitteloojuvad Veega, mis on neist kahest mõneti heledam (0.03 tähesuurust) ning Deeneb (heledus 1.25 tähesuurust). Hommikuks jõuavad nad juba kõrgemale kerkida. Hommikupoole ööd jõuab koos Kotka tähtkujuga tõusta ka Altair (heledus 0.77 tähesuurust), seega taas üks esimese suurusjärgu täht nagu ka kaks eelnimetatut.

Hommikuks, kui hakkab valgenema, on enam-vähem lõunasuunda jõudnud pisike, kuid ilus poolkaarekujuline Põhjakrooni tähtkuju (asub Karjasest vasakul), suhteliselt heleda teise tähesuuruse tähega nimega Gemma (heledus 2.23 tähesuurust) ning kohe Põhjakrooni kõrval (vasakul) asub Herkules. See tähtkuju on küll päris suur, kuid taas on puudu heledad tähed. Näitena võib siiski tuua paar heledamat: Korneforos (heledus 2.77 tähesuurust) ja Rutilicus (heledus 2.81 tähesuurust), seega on tegu 3. tähesuuruse esindajatega.
Gemma (teised Põhjakrooni tähed on veel pisut tuhmimad) ei näi arvudes küll kahest eeltoodud tähest just palju heledam, kuid Põhjakrooni muudab hästi vaadeldavaks just tähtkuju kompaktsus ja ilus kuju.

Herkulesest madalamal leiame hommikuti samuti päris suure, paremale kaardu tähtkuju Maokandja, kus siiski on ka mõni heledavõitu liige: Ras Alhague (heledus 2.08 tähesuurust), Sabik (heledus 2.43 tähesuurust); mainida tasuks ka tähte Han (heledus 2.56 tähesuurust). Sabik ja Han erinevad heleduselt vähe, kuid reeglid on reeglid: Han on tuhmim kui 2.5 tähesuurust, seega on ta 3.tähesuuruse täht, Sabik aga kuulub nagu ka Ras Alhague teise tähesuurusse. Muide, Ras Alhague on ka kõrgeimale ulatuv arvestatava heledusega Makoandja täht. Han omakorda on aga kuulus oma spektriklassi poolest: Eestis näha olevatest heledapoolsetest tähtedest on ta vaid üks kolmest O-spektriklassi tähest, mis omavad teatavasti tähtede hulgas kõrgeimat pinnatemperatuuri. Teised kaks: Alnitak (heledus 2.03 tähesuurust) ja Mintaka (heledus 2,23 tähesuurust) on Orioni vöö äärmised tähed, mis on vaadeldavad aprilli algul õhtutaevas. Nagu siit järeldub, on O-spektriklassi tähti Galaktikas päris napilt, sest need tähed paistavad ju väga suure kiirgusvõimuse tõttu väga kaugele. Kuna neid ikkagi vaid väga vähe säramas paistab, ei saa O-tähti ka Galaktikas palju olla ja eks see asi nii tegelikult olegi.

Kõige rohkem tähti on seevastu külmimas, M-spektriklassis, tegu on punaste ja tuhmide kääbustähtedega. Väikese heleduse tõttu pole aga punaseid kääbustähti, isegi mitte lähimaid, mitte ühtki palja silmaga näha, kuigi neid on väga palju! Need (ikkagi suhteliselt vähesed) M-spektrikassi tähed, mida me palja silmaga näeme, näiteks Betelgeuse Orionis (näiv heledus 0.5 tähesuurust), on juba kaugele evolutsioneerunud, väga suureks paisunud ning seetõttu suure heleduse omandanud tähed, mis oma väga kauges nooruses olid samuti kuumad, enamasti B-spektriklassi tähed. B-klassi tähti näeme taevas juba palju arvukamalt, põhjuseks on lisaks nende O-tähtedest suuremale arvule ka nende suur kiirgusvõimsus, kuigi see jääb O-klassi tähtedele alla. Enamus tähti, mida me öötaevas näeme, kuuluvadki spektriklassidesse A ja B, mis on nii peajadal (vesiniku termotuumapõlemise faasis) olevatena kui ka (üli)hiidudena) piisavalt heledad. B-tähti on tegelikult märksa vähem kui A-spektriklassi tähti, kuid sedapuhku „päästabki“ siin B-klassi tähtede suurem kiirgusvõimsus ehk absoluutne heledus. Näiva arvukuse “rekordiomanikeks” võiks siiski napilt pidada A-spektriklassi tähti.

Veel paarist tähtkujust. Maokandjast kahele poole jääb ainus kaheosaline tähtkuju Madu. Paremal (lääne pool) on Mao kujuteldav pea, mis meenutab kujult sirpi, vasakule (Maokandjast ida poole) jäävat Mao saba välja selekteerida on juba tõsisem pähkel.

Kotka tähtkujust madalamale jääb Kilp – üldiselt taas üks silmapaistmatu tähtkuju, kuid meie laiuskraadil on Linnutee just selles suunas kõige heledam. Kilp paistab hommikuti enne valgenemist madalas kagutaevas.

Linnutee ehk Galaktika üldiselt paistab kevadöösiti, eriti õhtupoole, halvasti – kaardudes madalas põhjakaares. Hommikupoole ööd Linnutee vaadeldavus aegamööda paraneb.

Planeetidest aprillis

Nagu juba juttu oli, paistab tänavu aprillis kogu öö Neitsi tähtkujus Jupiter, paistes heledaima „tähena” taevas. Kuu algul on õhtuti hea Jupiteri (paistab madalas kagutaevas ja Siiriust (asetseb madalas lõuna-edelataevas võrrelda ja oma silmaga veenduda, et Siirius jääb siinkohal „hõbemedalile“. Teised tähed on muidugi veel tuhmimad. Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 11-ndat aprilli.

Kuu algul on madalas ehavöös leitav ka Merkuur (liigub Jäära tähtkujus, heledus 6-ndal 1.0 tähesuurust, kusjuures iga päevaga heledus veidi langeb). 8-nda paiku kaob Merkuur ehavalgusse.

Merkuurist kõrgemal ja vasakul (mitte eriti lähedal) paikneb Marss, mille heledus on sedapuhku samuti tagasihoidlik, langedes 1.5-st 1.6 tähesuuruseni, olles “langenud” seega teise tähesuuruse objektiks. Ka Marss on kuu algul Jäära tähtkujus, edaspidi liigub Sõnni tähtkujju. Marss loojub umbes 3 tundi peale Päikest. 28-nda õhtul on Marsi lähedal noorkuu sirp.

Siinkohal tasub veel märkimist, et juba mainitud 28. aprill kell 21.26-21.46 varjutab Kuu Aldebarani (heledus 0.85 tähesuurust). Ajad on arvutatud Tartu järgi, kuid kehtivad ligikaudselt ka mujal Eestis. Tõsi küll, ülemineku ajal on veel päris valge, Päike loojub Tartus kell 20.56, Lääne-Eestis veelgi hiljem, kuid head abi annab teleskoop või korralik binokkel. Pilt on päris efektne, kui Aldebaran äkki „kaduma läheb“, seejuures just Kuu valgustamata osa serva taha.

Kui planeetide teema juurde tagasi tulla, siis aprillis näeme öö jooksul ära kõik 5 palja silmaga nähtavat planeeti. Saturn tõuseb umbes 4 tundi enne Päikest, olles leitav madalas kagu-lõunataevas Amburi tähtkujus, heledus 0.3 tähesuurust. Kuu on Saturnile lähimas asendis 17-nda aprilli hommikul.

Veenus on vaadeldav Koidutähena, tõustes tund enne Päikest, (heledus -4.4 tähesuurust), paiknedes Kalade tähtkujus (mis ise on sel ajal muidugi nähtamatu). Olles küll väga hele, kuid tõustes juba valgenemise ajal ning asudes madalas koiduvöös, paistab Veenus arusaadavalt tuhmimana kui ta paistaks pimedas taevas.

Ka Päike asub kuu esimesel poolel Kalade tähtkujus, 18-ndal siirdub Jäära tähtkujju.

Kuu faasid.

  • Esimene veerand 3-ndal aprillil,
  • täiskuu 11-ndal aprillil,
  • viimane veerand 19-ndal aprillil,
  • noorkuu ehk kuuloomine 26-ndal aprillil