Jaanuaritaevas 2017Alar Puss | 11.01.2017 Käes on jaanuar ja uus, 2017, aasta. Mitme ebameeldiva põhjuse kokkulangevusel jäi paar taevaülevaadet vahele, nüüd püüame asja parandada. Nagu teada, oli jaanuari algul kvadrantiidide meteoorivool. Praeguseks hetkeks oleme selle juba “maha maganud” või, kellel vedas,selle kõledale kirdetuulele vaatamata ka ka ära näinud.Kuid pole viga, igal selgel ööl näeb mõnda sporaadilist (juhuslikku) meteoori Maa atmosfääri sisenemas ja “ära põlemas”. Protsess ise väärib ehk lähemat seletust. Läheneme asjale samm-sammult. Kõik me vist teame, et maapinna lähedal toimib vabalangemiskiirendus (tähis “g”,mõni ehk mäletab koolist isegi selle ligikaudset väärtust: 9,8 meetrit sekundi ruudu kohta). Põhjuseks on maakera suur mass, mis teisi massiga Tegelikult on Maa pinnale langemisel veel üks tegur mängus ja nimelt takistusjõud, sest alla langedes põrkume ju pidevalt kokku väga suure hulga õhuosakestega, mille olemasolu kipume üldiselt kergesti unustama. Puu otsast piisavalt raske eseme alla langedes on selle (“g”-ga võrreldes vastassuunalise) kiirenduse väärtus tühiselt väike. Takistusjõudu peab paraku arvestama ka raskete esemete puhul, kui langemise algkõrgus on suur, olles võrreldav kasvõi juba Maa atmosfääri läbimõõduga. (Muide, ka “g” väärtus on suures kõrguses mõneti väiksem kui maapinna lähedal.Kuid see pole eriti oluline, ka õhk on väga kõrgel hõredam.) Oluline on langeva osakese üha kasvav kiirus. Ning mida suuremaks saab langemiskiirus, seda tugevamaks muutub Maa atmosfääri takistusjõud. Nii saabuki peatselt Kuid ka see pole veel antud teema kohta kõik – alles nüüd hakkame tegelikult lähenema meteooriprobleemi Mis aga puutub meteoori endasse, siis kuumeneb ta nii kõvasti, et lakkab peagi olemast – sulab ja/või aurustub ära. Seejärel ongi ta ka vaatleja pilkude eest kadunud. Mida suurem ja raskem on meteoorkeha, seda võimsama optilise efekti ta vaatlejale jätab. Selliseid eriti heledaid meteoore nimetatakse boliidideks, millest omakorda heledamad võivad selgesti näha olla kasvõi keskpäeva ajal, äärmuslikel juhtudel olla koguni Päikese heledusega võrreldavad. Kui Maal olijatel veab, siis lakkab ka boliid olemast või siis teisel juhul lihtsalt lendab see Maa atmosfäärist Aga boliidi arengustsenaarium võib olla ka teine. Rõhutame, et siin on tegu juba tõeliselt raskete kehadega, mille mass võib küündida tonnidesse ja palju kaugemalegi. Objekti kosmiline kiirus kahaneb Maa atmosfääris, kuni elektrilahendused ehk valgusefektid kustuvad. Lühikeseks ajaks tundub, et kogu lugu on lõppenud. Kuid seejärel järgneb võimast pikselööki meenutav raksatus – meteoorkeha on meteoriidina Maa pinnale jõudnud. Sellised “raskeid külalisi” võib põhimõtteliselt langeda aastaringselt. RÕhuv enamus meteoore ja boliide on õnneks sellised, mis pakuvad vaid kena silmailu. Lõpetame nüüd rahva liigse hirmutamise ja pöördume jaanuaritaeva juurde tagasi, kuhu me veel õieti pole oma jutuga jõudnudki. Jaanuar on pikkade öödega talvekuu, kahjuks küll sageli pilvine ja selge ilma korral omakorda sageli pakaseline. Õhtu alguses, kui “päris-tähtedest” rääkida, veel palju heledaid tähti eriti palju pole, kuid ida poolt kerkib neid aina juurde, nii et kuskil mõned tunnid enne südaööd ja ka mõnevõrra hiljem on palju, mida lõunakaares vaadata: taevane jahimees Orion (eestlaste Koot ja Reha), heledaimad tähed seal on Riigel ja Betelgeuse, kuid olulisim tunnus on vahet 3 sirge joone peal paiknevat eelmistega võrreldes vaid veidi tuhmimat tähte (üldse on Sõnni tähtkuju loodenurgas asub väga ilus tähtede hajusparv, millel, nagu heal lapsel ikka, on mitu nime, toome siinkohal neist mõned: Taevasõel, Plejaadid, Subaru (jaapanlaste) järgi. Tegu on ühe meile lähema tähtede hajusparvega, mis paistab vankritaolise kobarana. Aga vankril ja autol on oluline ühine omadus – nimelt nad mõlemad veerevad. Kes teab, kas sellest ei tulene ka Subaru-nimeline automark… Päris kõrgel lõunataevas särab eestlaste Jõulutäht ehk Kapella Veomehe tähtkujust. Mingit meest (ega naist) see tähtkuju küll ei meenuta, pigem tuleb silme ette veidi väänatud hobuseraud, kellel selline asi tuttav juhtub olema. Küll on aga Kapella üks heledamid tähti taevas, jäädes napilt alla Veegale (Eesti rahvaastronoomias Vabamehele), mis jaanuariõhtutel “nukralt” madalas põhjakaares paikneb. Peaaegu otse Veega vastas, madalas lõunakaares, paikneb aga tähistaeva heledaim täht Siirius (Orjatäht eestlaste järgi), mis tõesti vähemalt Eesti laiuskraadil päris “pika puuga” teistele tähtedele heleduselt ära teeb. Lõunataevas, mida me Eestis ei näe, on Siiriuse järel heleduselt neljandale kohale, kuid Eestis nähtavatest heledatest tähtedest jääb Siiriuse järel teisele kohale, Veegat napilt edestades, Arktuurus Karjase tähtkujust, mis on ise on vaadeldav Suur Vanker on kasutatav ligikaudse kella eest. Õhtul asub ta madalas kirdetaevas, öö edenedes aga kerkib. Olles pea kohale jõudnud, võiks ehk juba magama minna, sest kes pika jaanuariöö järjest üleval istub, sellest päevatöö tegijat vaevalt suurt on… KUID kui tegu on tõelise taevahuvilisega ja seda me siin ju eeldamegi, siis on loomulikult suisa soovitav hommik ära oodata, kuigi midagi peab tegema pakaseprobleemiga – aeg- ajalt tuleb kuskil soojas käia ja/või kuuma jooki juua. Planeetidest. Kui eespool sai öeldud, et õhtu alguses heledate tähtedega hulgaga just kiidelda ei saa, võis mõnigi ehk lugemise sootuks lõpetada – “see “jutumees” ei tea ju mitte midagi!” Nimelt kohe alates päikeseloojangust, veel täies valguses võib lõunakaares juba näha nõrka tähekest, mis väga kiiresti väga heledaks “paisub”, olles võimeline vaatleja suisa siseruumidesse tagasi hirmutama, tekitades mõtte, et UFOd on kohal…Tegelikult kirjutasin enne siiski, kui hoolega üle lugeda, päris-tähtedest. See “supertäht” lõuna-edelataevas on tegelikult planeet Veenus, paistes, tõsi küll, tähena, kuigi väga heledana. Kellel juhtub olema teleskoop, siis läbi selle vaadates paistab Veenus vana Kuu viimase veerandi sarnane. Ilus pilt ka sel juhul! Ah et miks mitte kettana? Samal põhjusel nagu ka Kuu ei paista enamasti kettana – me ei näe korraga kogu Veenuse valgustatud poolkera. Kuid Veenuse (tegelikult Veenuse tiheda atmosfääri) väga hea peegeldusvõime tõttu piisab meile sellestki. Palja silmaga Veenuse (ja ka Merkuuri, kui see näha on, praegu mitte) faasid siiski ei eraldu, inimsilma lahutusvõime pole piisavalt suur, kõik nähtavad planeedid paistavad paljale silmale punktallikana ehk tähena ja punktil teatavasti kuju ei ole… Heleda Veenusega võrreldes (kui Kuu välja arvata) pole miski piisavalt hele. Seetõttu paistab Veenusest vasakule ja veidi kõrgemale jääv kergelt punakas Marss heleduse mõttes suisa “poisikesena” – kuigi heleduselt küünib Kui lubada siinkohal “lüüriline kõrvalepõige”, siis kellel on hea mälu, see mäletab umbes sarnast Veenuse ja Marsi vastastikust asendit ka nt 1985. aasta külmadel jaanuariõhtutel… Nt nende ridade kirjutaja tõepoolest Marssi vist siis tähele ei pannudki, küll aga imestas Veenuse puhul (teadmata, mis see on), kui hele võib mõni täht ikka olla… Ka hommikupoole ööd leidub planeete. Neitsi tähtkujus asub samuti võimsalt hele planeet Jupiter, jäädes siiski arvestatavalt Veenusele heleduselt alla. Seevastu võib Jupiter oma suure heledusega “uhkustada” Neitsi tähtkuju heledaima tähe Spiika juures, millest ta möödub 20-ndal 4 kraadi põhja poolt. Võrdluseks: pool kraadi on ligikaudu täiskuu läbimõõt. Päev varem, 19-nda hommikul on nende kahe taevakeha juures Kuu (ligikaudu viimane veerand). Ka teleskoobis uhke rõngaga paistev Saturn on hommikuti vaadeldav, kuid kehvasti. Olles küll ka “hele täht”, on ta võrreldav tavaliste esimese suurusjärgu tähtedega. Põhiprobleem on paraku siiski Saturni lühike vaatlusaeg ja päris madal asend kagutaevas. Kuu keskel tõuseb Saturn 2 tundi enne Päikest, kuu lõpus umbes pool tundi varem, kuid palju paremaks see asja ei muuda. Planeet asetseb Maokandja tähtkujus, kus märkimisväärselt heledaid tähti pole. 24-nda hommikul on Saturni juures vana Kuu sirp. Merkuuri selle aasta jaanuaris ei paista. Kuu faasid.
|
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
