Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Struve kaare punkt Meegastemäel

Külalisautorid | 06.08.2016

Veel on Tartu Tähetorni õuel avatud näitus “Maailma mõõtmine” (kuni 30.09). Üks sündmus Valgamaal 29. juulil on selle näitusega üsna tihedalt seotud. Nimelt avati Otepää looduspargis Meegaste turismitalu õuel Struve kaare Arula punkti tähis. Talu õue läbib Tartu Rattamaratoni rada, lähedal on suusamaratoni põhirada. Nüüd on õuel tähistatud ka tükike UNESCO kultuuripärandit.

Meegastemägi

Struve kaare Arula punkt Meegastemäel. Foto Lea Leppik

Eesti Geodeetide Ühingult tuli juba 2010. aastal ettepanek korraldada igal aastal matk Struve kaare Võivere-Simuna baasjoone otspunktide vahel. Sellest on saanud traditsioon, kuhu kaasatakse ka laiemat üldsust (sel aastal 27. augustil kell 11 Simunast). On ju meie kohus UNESCO kultuuripärandisse kuuluvaid objekte igal võimalusel rahvale tutvustada.

grupp

Arula punkti avamine 29.juulil 2016. Foto Eike Tasa

Nüüd on kohalike initsiatiivil veel üks 22st Eesti alale jäävast Struve kaare punktist, Arula punkt, tähelepanu orbiiti tõstetud. Uue turismiobjekti juurde juhatavad viidad Pukas, Pühajärvel ja Meegastel. Peremees Tõnu Tämm on geodeetide abiga täpselt välja mõõtnud kunagise punkti, püstitanud sinna 3 korda vähendatud (3 meetri kõrguse), aga muidu täpse koopia Struve I järgu signaalist. Künkal on tähistatud ka Arula punktiga seotud kolmnurkade tipud (1 km vastab 1 m): 8 km Harimäeni, 27 km Helme kirikuni, 25 km Aru ja 35 km Annikatsi punktini. Kunagisi vaatesuundi varjavad tänapäeval kahjuks suureks kasvanud metsad või uusehitised, kuid silmaga haaratavad vähendatud kolmnurgad annavad hea ettekujutuse, kuidas töö käis.

Suunad Meegastemäelt naaberpunktidesse. Foto Lea Leppik

Suunad Meegastemäelt naaberpunktidesse. Foto Lea Leppik

Miks punkt tähtis on? 200 aasta eest lasi Friedrich Wilhelm Struve (1793-1864) sellele Arula mõisast 4 versta kaugusel asuvale kuplile püstitada Liivimaa triangulatsiooni jaoks vajaliku signaali ja teada on, et 30. juulil 1816 tegi ta selles punktis mõõtmisi. Sama punkt oli kasutusel ka Suures Vene kraadimõõtmises, mille tulemus Struve kaare nime all 2005. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja jõudis. Struve kaar – 2820 km pikkune triangulatsiooniahel Mustast merest Põhja-Jäämereni – sündis paljude aastate jooksul (1816-1855) ja selle erinevad etapid mõõdeti erinevaid eesmärke silma pidades.

1816-19 läbi viidud Liivimaa triangulatsiooni peamine eesmärk oli luua kaartide koostamiseks vajalik astronoomiliselt ja geodeetiliselt täpne alusvõrgustik (määrata mõnede punktide koordinaadid astronoomiliselt, mõõta vahemaad ja kõrgussuhted). Astronoomia ja geodeesia polnud veel nii selgelt eristunud nagu tänapäeval ja sedalaadi tööd usaldatigi sageli astronoomidele. Suurde teadusse andsid siin omal ajal kindlasti panuse ka kohalikud talupojad, kes pidid signaaltornide tarvis materjali kohale vedama, ehitama, härradele küüti pakkuma ja nende toidulaua eest hoolt kandma.

1821 alustas Struve juba teaduslikku kraadimõõtmist eesmärgiga teada saada, kui palju muutub ühe laiuskraadi pikkus meridiaani mööda mõõdetuna. Struve võttis aluseks Tartu tähetorni läbiva meridiaani ja tema eesmärk oli liikuda seotud kolmnurkade võrgustikuga nii kaugele põhja poole kui loodus lubab. Vene valitsus pidas seda riikliku tähtsusega projektiks, Tartu tähetornile osteti mitu uut ja väga kallist instrumenti (nt Reichenbachi meridiaanring ja Fraunhoferi refraktor, misläbi Tartust sai Vene riigi parima varustusega observatoorium) ja vajalike välitööde läbiviimiseks eraldati Struvele nii raha kui abilisi sõjaväetopograafide näol. Esimene etapp – Balti kaar (Jekabpilsist Suursaareni Soome lahes) – sai mõõdetud 1827. aasta sügiseks.
1828 saabus Tartusse Vene armee kindral Karl Tenner (1783-1859, eesti soost Auvere mõisavalitseja poeg), kes Struvega samaaegselt tegi triangulatsioonitöid lõuna pool, eesmärgiks Venemaa läänepoolsete piirialade täpsete topograafiliste kaartide koostamine. Edasi ühendati tsiviil- ja sõjaväeametkonna tehtu üheks süsteemiks. Struve ja tema abilised liikusid edasi põhja kuni vastu tuli Põhja-Jäämeri, Tenner lõuna poole, kuni jõudis Musta mere äärde.
Kogu triangulatsiooniahela pikkuseks on 2820 km (25°20′), see kulgeb Hammerfestist (Norras) kuni Izmailini (Ukrainas) ja läbib 10 riiki. Meridiaanikaar koosnes 258 kolmnurgast ja 265 põhipunktist. Kahjuks ei olnud kõik meridiaanikaare punktid kindlustatud, või olid kindlustatud ebapiisavalt, ning paljud neist on praeguseks hävinud.

Mis selle hiigeltöö praktiline tulemus oli? Tohutu töö tulemusena saadi teada, et astronoomiliselt määratud laiuskraadile vastav distants maapinnal suureneb põhja poole ebaühtlaselt, seega on maakera poolustelt veidi kokku pressitud. Struve-Tenneri ja teiste tolleks ajaks valminud merdiaanimõõtmiste alusel arvutas Königsbergi tähetorni juhataja Friedrich Bessel (1784-1846) 1841 välja maakera kuju, mida hakati nimetama Besseli ellipsoidiks. Seda kasutati mudelina Eestis kuni 1946. aastani, mõnes riigis on kasutusel aga tänapäevani. Rajatud triangulatsioonivõrgustik lubas teha paremaid kaarte. Paljusid rajatud triangulatsioonipunkte (signaale, torne ja tsentrimärke) kasutati korduvalt ka hilisemates mõõtmistes. Saavutatud täpsus aga hakkas tõeliselt praktilist tähtsust omama alles sadakond aastat hiljem, satelliitide ajastul: esimeste sputnikute orbiitide väljaarvutamiseks oli tõesti vaja teada, kui palju maakera täpselt lapik on. Ja kui tänapäeval võib kellelegi toonane hiigeltöö paista mõttetuna, kuna meil on nüüd ju GPS, siis ilma selle ja teiste sarnaste triangulatsioonitöödeta me polekski üldse satelliitide ja GPSi ajastusse jõudnud. Muide, ka GPS töötab põhimõtteliselt triangulatsioonimeetodil.

Vaevalt oskasid Struve ja Tenner, keda kannustas ennekõike teaduslik huvi, seda ette näha. Tänasel teadmishuvilisel reisilisel on aga kindlasti huvitav teada, et ollakse oma aja suure teaduse sünnipaigas. Niisiis loodame lähitulevikus kuulda järgmiste Struve punktide tähistamisest ja matkaradadega sidumisest.

Märksõnad: ,