Novembritaevas 2015

Alar Puss | 05.11.2015

Nüüd oleme jõudnud novembrisse ehk talvekuusse. Kuigi nimetus on lumine ja külm, tuleb novembrikuistesse talveilmadesse enamasti suhtuda kui ajutistesse nähtustesse. Siinkirjutaja meenutab, et kogu meelesoleva aegrea jooksul, alates 1980-ndate algusest, on novembris alanud talv ja sadanud lumi püsinud kevadeni vaid 1981. aastal, 2010. aastal ning ka 2012. aastal.
Kui arvestada vaid külmakraade, võib päristalve tulekuks lugeda ka 2002. aasta 29. novembrit, kuid esimesed lumehelbed jõudsid kohale 2. detsembriks.
1981/82 talv on meelde jäänud sagedaste lörtsiseguste lumesadudega, nii et sageli jäid sõidukid lumme kinni. Järgmine kestma jäänud novembritalv saabus siis 2010. aasta novembri viimasel kolmandikul ja seda kohe korraliku külmaga, vähehaaval tuli ka lund. Edaspidistel kuudel tuli nii külma, sula lund kui vihmagi, kuid lumikate püsis aprilli alguseni. Aprillis võis vana lund leida ka 1982. aastal. 2012. aasta novembri viimastel päevadel tulid samuti talveilmad, mis, kui pühadeaegne sula maha arvata, kestsid aprillini.

Vaatame novembrikuisesse taevasse. Taas on põhjust alustada planeetide “paraadist” hommikutaevas, kus paistmas „kolm sõpra“: väga heledad Veenus ja Jupiter ning neist palju tuhmim Marss. Planeedid paistavad suhteliselt lähestikku, paiknedes Lõvi ja Neitsi tähtkujude piirimail, Jupiter on Lõvis, Veenus ja Marss aga Neitsis. Mida öö edasi, seda enam võib aga tähele panna, et Marss ja Veenus eemalduvad üha Jupiterist, nii on kuu keskpaiku lähestikku vaid Veenus ja Marss. Kuu teisel poolel on üha enam märgatav, et ka Veenuse ja Marsi vahemaa kasvab. Planeetide rida venib kuu lõpuks välja: kõigepealt tõuseb Jupiter, siis Marss ja lõpuks Veenus. Jupiteri ja Marsi vaatlusaeg kasvab. Mis puutub Veenusesse, siis see planeet tõuseb kuu algul ligi 5 tundi enne Päikest, kuid kuu edenedes hakkab vaatlusaeg aegamööda lühenema. Vana kuu sirp on planeedikolmiku kandis 6. kuni 8. novembrini.

Õhtuti pimenedes võib ikka veel märgata kõrgel taevas asuvat Suvekolmnurka. Püüame seda kolmnurka veidi lähemalt uurida. Heledaim liige neist kolmest, Veega Lüüra tähtkujust, on Eesti taevas heleduselt kolmas täht, jäädes napilt alla Arktuurusele (mis novembriõhtu alguses madalas läänekaares ja hommikupoole ööd kirde-idataevas asetseb).

Veega on juhtumisi esimene täht, mille kaugus Maa pealt, täpsemalt Tartu Tähetornist 19. sajandi algul ära mõõdeti. Kasutusel oli selle aja suurim ja parim teleskoop, Fraunhoferi 24 cm-ne läätsteleskoop. Arvestades mõõtmiste väikest täpsust, sai astronoom Struve tulemuse, mis päris hästi klapib praegu teada olevaga, umbes 26 valgusaastaga. Veega on oma olemuselt nn peajada täht nagu Päikegi, kuid on kuumem (pinnatemperatuur 10 000 kraadi) ja 2.75 korda suurem kui Päike.
Veegat ümbritseb midagi, mis peaks olema protoplanetaarne pilv. Selle pilve sees võib isegi mõni planeet olemas olla, kuid kindlust selles osas praegu pole.

Päikese-lähedane täht on ka A7-klassi peajada täht Altair Kotka tähtkujust. Altair on meile veelgi lähemal, 16.7 valgusaasta kaugusel. Päikesest on ta umbes 1.8 korda suurem. Kuna täht on mõneti muutlik, võib antud suurus olla muutlik. Planeete pole Altairi juurest leitud.

Deeneb Luige tähtkujust on hoopis omaette „ooper“. Spektriklassilt küll samuti A2, kuid peajadast (tähtede heledust ja temperatuuri määraval Hertzprung-Russelli diagrammil) asub ta väga kaugel eemal, kõrgemal. Tegemist on sinakasvalge ülihiiuga, mis ületab Päikese suuruselt umbes 150-200 korda. Ka kaugus on Deenebil suur, enim aktsepteeritav on 1600 valgusaastat, kuid on jõutud ka hinnanguteni üle 3000 valgusaasta. Luige tähtkuju suunal asub teatavasti Linnutee, kus paikneb ka palju gaasi- ja tolmupilvi. Seetõttu pole kaugete tähtede kauguse täpne määramine lihtne.

Tüüpiline sügistaevas, mis kerkib Suvekolmnurga läände vajudes, ida poolt lõunataevasse, ei sisalda heledaid tähti. Öeldu kehtib, kui me loode-põhja-kirdekaarde ei vaata, sest seal asuvad esimese suurusjärgu tähed (heledamad kui 1.5 tähesuurust) Veega (näiv heledus 0.03), Deeneb (1.25) ja Kapella (0.08), mis on meie laiuskraadil loojumatud.

Kõrgel pea kohal särab mõni tund peale pimenemist Kassiopeia, sellest veidi madalamal (ometigi kõrgel) lõunakaares asuvad Andromeeda ja Pegasus. Andromeedast veidi allpool on pisikesed Kolmnurga ja Jäära tähtkujud.

Sügistaeva lõunakaare heledaim täht on Marfak Perseuse tähtkujust. See tähtkuju asub idataevas, Kassiopeia ja Veomehe vahel. Marfak omab näivat heledust 1.79.
Tegu on F-klassi ülihiiuga, ta on umbes 500 valgusaasta kaugusel ja on Päikesest umbes 70 korda suurem.

Suhteliselt heledana võiks esile tuua veel tähte Hamal Jäära tähtkujust, (heledus 2.0 tähesuurust). Tegu on oranži K-spektriklassi hiiuga, mis on umbes 15 korda Päikesst suurem ja asub umbes 70 valgusaasta kaugusel.

Madalam lõunataevas on ulatuslik üpris nõrkade tähtedega piirkond, mille moodustavad (vaskult paremale vaadates) Eriidanus, Vaal ja Veevalaja. Vaalast kõrgemal asub Kalade tähtkuju. Selle taevaala heledaim täht on Deeneb Kaitos (heledus 2.04 tähesuurust) Vaala tähtkujust. See täht on hiidtäht G-spektriklassi jahedaimast otsast (G9), asub 96 valgusaasta kaugusel ja umbes 17 korda Päikesest suurem.

Õhtutaevas sedapuhku planeete ei ole, tuleb oodata öö hommikupoolset osa.

Kuu faasid.

• Viimane veerand 3. novembril kell 14.24,
• Kuuloomine 11. novembril kell 19.47,
• esimene veerand 19. novembril kell 8.27,
• täiskuu 26. novembril kell 0.44.>