Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Juulitaevas 2015

Alar Puss | 21.07.2015

Käes on juulikuu. Endiselt on päevad pikad, ööd lühikesed ja valged.
Keskmiselt võttes on juuli aasta kõige soojem kuu, viimas 10-15 aasta kogemus on seda vaid kinnitanud, sest domneerinud on keskmisest veelgi soojemad ilmad.
Juuli võib siiski olla ka päris jaheda näoga, kuigi viimased tõsiselt külmad juulikuud jäävad
1990-ndaisse: aastad 1993 ja 1996. Küll on juuli aga nii minevikus kui lähiajal pakkunud seinast seina sademeid: alates päris põuast kuni suurte sadudeni.

Kukesamm-haaval muutuvad päevad küll juba lühemaks, ja ööd pimedamaks, kuid seni on see efekt jäänud küllatki märkamatuks.
Juulikuu algupoole ööd ei erinenud juunikuu omades: hämarus saabus hilja ja päris pimedaks ei läinudki.
Ka enam-vähem samad tähed on olnud vaadeldavad. Õhtutaevas nägi välja selline: kõrgel kagutaevas paistis Suvekolmnurk: Veega, Deeneb ja Altair, kõrgel edelataevas aga Arktuurus, madalas põhjataevas kustumatu eha-koidu taustal säras Kapella. Väga madalas lõunataevas võis leida Antaarese. Lisaks neile, esimese suurusjärgu tähtedele paistsid ka teise suurusjärgu tähed ja mõned heledamad kolmanda suuruse tähed, kuid need ei hakanud nii kergelt silma.
Tähtkujudest võisime loodesuunas püüda leida Suure Vankri, kirde-idataevas Kassiopeia.
Mõni tund hiljem, valgenedes, oli kogu seltskond liikunud lääne poole, olles Maa läänest itta liikumise peegelpildiks.

Nüüdseks, kuu lõpupoole, on Suvekolmnurk õhtuks peaaegu lõunakaarde jõudnud. Ööle lisandub aegapidi pikkust ning just nüüd on kätte jõudmas aeg, kus iga ööga tuleb tähti taevasse juurde ja lisandub pimedust. Kuu viimastel öödel võib taevassevaataja rõõmustada üsna pimeda taeva üle, mis on kaetud tähtkujudega. Vaid põhjakaares säilub veel mõningane kuma.
Viimane aeg on öelda mõni sõna lõppema hakkavate valgete ööde olemuse kohta.

Mis see põhjataeva kuma, mis valged ööd põhjustab, siis õigupoolsest on?
Lühike vastus on lihtne: Päikese hajunud valgus. Täpsemini väljendudes: taevasina ja koidupuna on põhjustatud atmosfääri fluktuatsioonidest. Asi on selles, et atmosfääri molekulid on pidevas ja ebaühtlases liikumises, tekitades väga väikeste mõõtmetega hõrendusi ja tihendusi. Kui atmosfääri valgustada millegi piisavalt heledaga, nagu seda on Päike, on kergesti näha sellise valguse hajumise sõltuvust valguse värvusest ehk lainepikkusest. Mida sinisem on valgus, seda intensiivsem on atmosfääri fluktuatsioonidest põhjustatud hajumine. Sellepärast ongi päevane selge taevas sinine. Ühtlasi võib ehk veidi panna ka tähele, et Päikese lähemas ümbruses on taevafoon heledam ja rohkem valgemat tooni – märk sellest, et teatud määral hajuvad ka teised värvused ehk lainepikkused.

Kui Päike ligineb horisondile, kipub ta võtma enne loojumist punakat tooni. Ka muu taevas pole enam nii erksinine kui päeval. Põhjusena tuleb arvestada, et madalal silmapiiri kohal on Päikese kiirguse poolt läbitava atmosfääri paksus maksimaalne.

Peale Päikese loojumist jääb loojangu suunal alles ehakuma. Selle värvus aga on punakaskollane.
Põhjus on jällegi see, mis äsja mainitud. Kuna valgus hajub endiselt sinises spektriosas kõige rohkem, tuleneb sellest nüüd, et vaatleja silma seda suurt ei satugi. Vaatleja näeb hajunud valgusest just pikemalainelist osa, mis on omakorda kõige vähem piki paksu vaatekiiresuunalist atmosfäärikihti hajuda jõudnud.

Astronoomilise hämariku (või valgete ööde) aegu paistab see nõrk eha-koidukuma värvituna, sest silm teatud piirist alates värve eristada ei suuda. Kui aga Päike on silmapiirile (altpoolt) lähemal ja öö valgem, siis on ka vaatlejani jõudva hajunud kiirguse intensiivsus suurem ja punakaskollane värvus hästi eristatav. Kui atmosfääris on veepiisku või hoopiski tolmu suuremal hulgal, on eha-koidukuma rohkem punane, väga läbipaistva atmosfääri korral aga pigem kollane.

Niisiis võib Hämariku ja Koidu ligi kaks kuud kestvaid kohtumisi vähem romantiline isik nimetada nii, et tegu on vaid atmosfääri fluktuatsioonides hajunud Päikese kiirgusega ja mis romantikat te, seltsimehed, siin taga ajate….

Pikema ja pimeda öö puhul võib keskmiselt veel öelda, et koit on mõnevõrra kollasem kui eha, sest päeva jooksul võib Päikese kiirgusest tekkida võivate õhuvoolude tõttu atmosfääri rohkem tolmuosakesi jõuda. Öö jooksul saab atmosfäär puhtamaks. Kuid see ei pruugi igal konkreetsel ööl nii olla.

Planeetide nähtavusest.

Kuu algul paistsid õhtuses ehakumas (Lõvi tähtkujus) lähestikku kaks heledaimat planeeti: Veenus ja Jupiter.
Juuli teise dekaadi alguses kadus Jupiter ehavalgusse.

Veenus paistis umbes 20. juulini, seejärel kadus ka Veenus ehavalgusse. Kuusirp oli Veenuse ligidal 19. juulil.

Kolmas juulikuuõhtune planeet on Saturn, mis paistab madalas lõuna-edelakaares Kaalude tähtkujus ja loojub öösel. Kuu on Saturni lähedal 26. juulil.

Kuu faasid.

  • Täiskuu 2. juulil,
  • viimane veerand 8. juulil,
  • kuuloomine 16. juulil,
  • esimene veerand 24. juulil,
  • täiskuu 31. juulil.

Märksõnad: , , ,