Märtsitaevas 2015

Alar Puss | 10.03.2015

Märts on paastukuu, nagu ütleb Eesti rahvakalender. Kuigi astronoomiline kevade algus tuleb alles 21. märtsil, tuntakse märtsi siiski tervikuna kui esimest kevadkuud.
Üldiselt on selleks ka põhjust: küllaltki sageli paistab Päike, tekitades tüüpilise „märtsiilma“ – päeval sula, öösel külm. Kuigi mõni eriti visa ja hilinenud pakane võib ka märtsipäevadel veel kergeid miinuseid tekitada. Loomulikult mõjuvad üha harilikumaks muutuvad sulailmad lumikattele, mis märtsi lõpuks on enamasti kadunud. Kui muidugi üldse oli, millel sulada, sest ühena neljast aastaajast kipub viimase 27 aasta vältel talv mõnikord Eestis „vahele jääma“. Paraku võib selliste, olematute talvede ritta lisada ka lõppeva talvehooaja. See aga ei sega lootmast märtsis ilusaid ilmu, loomulikult ka selgeid öid.

Seekord võiks alustada just ühest päevasest taevanähtusest.
Nimelt võime 20. märtsi keskpäeva paiku näha Eestis päris suure faasiga osalist päikesevarjutust. Teatavasti kujutab päikesevarjutus endast olukorda, kus kuuloomise (või noorkuu, nagu rahvas kipub ütlema) ajal satuvad Kuu ja Päike täpselt ühele suunale. Kuu kui Maale lähem taevakeha jääb siis Päikesele ette. Kuna Maa poole on parajasti pööratud Kuu valgustamata külg, siis Kuud ennast näha ei ole. Täieliku päikesevarjutuse korral katab kuuketas kogu päikeseketta. Meil siin Eestis on aga seekord tegu osalise varjutusega. Edasised kellaajad on antud Tartu kohta, kuid ligikaudu kehtivad need kogu Eestis. Osaline varjutus algab kell 11.00, maksimaalne faasini jõuab varjutus kell 12.09. Siis paistab Päike nagu väga viltune kuusirp, ligikaudu 78 % päikeseketta läbimõõdust on Kuu varjus, pindalalt on varjus 73 % Päikese kettast. Varjutus lõpeb kell 13.17. Eestist loode suunas on seekordne päikesevarjutus kitsa ribana jälgitav ka täielikuna: kaarega Gröönimaast ja Islandist lõuna poolt üle Norra mere Põhjajäämerele kuni põhjapooluseni. Kuiva maa piirkondadest jäävad täisvarju teele Fääri saared ja Teravmäed.

Nüüd vaatame, mis sünnib õhtuses tähistaevas. Tähtede „süttimise“ osas on asi sama, nagu veebruari teises pooles: praktiliselt kohe peale päikeseloojangut tuleb nähtavale läänekaares Veenus, vaid pisut hiljem saab idakaares nähtavaks Jupiter. Kolmanda tähena saab nähtavaks esimene päris-täht, Siirius madalas kagutaevas.
Märtsikuu jooksul märkame, et talveõhtute tähtkujud liiguvad pimeduse saabudes aegapidi üha lääne poole. Kõige lihtsam on seda märgata Orioni jälgides. Orioni on suhteliselt lihtne ära tunda tähtkuju keskel oleva kolme ühes reas oleva heleda tähe järgi. Orioni heledaimad tähed on Riigel, mis särab tähtkuju alumises parempoolses nurgas ja vastas-nurgas, ülal vasakul, paistab veidi oranžika tooniga Betelgeuse.

Betelgeuse pole Maale just väga lähedal, umbes 650 valgusaastat lahutab meid sellest tähest, ometi on see esimene täht, millest on otsestes vaatlustes suudetud punktist suurem kujutis saada. (Praeguseks ajaks on selliseid tähti juba märksa rohkem). Muidugi ei paista Betelgeuse kettana tavalises teleskoobis, vaja on märksa spetsiifilisemaid meetodeid. Loomulikult koorub siit välja järeldus, et Betelgeuse peab olema päris suur täht ja nii ongi, tegu on nn punase ülihiiuga, ligi 1000 korda suurema tähega kui Päike. Tähti jagatakse hiidudeks ja kääbusteks (tegelikult on see loetelu laiem) nende heleduse järgi, kuid mingil määral on siin mängus ka tähe läbimõõt. Osutub, et kõige suuremad tähed üleüldse ongi needsamad punased ülihiiud.
Ka Riigel on ülihiid, kuid sinine ülihiid. Sinised ülihiiud kiirgavad pea sama vägevasti kui punased, kuid nende mõõtmed on märksa väiksemad. Järelikult peab siniste tähtede kiirgav pind olema palju kuumem kui punastel ja nii see ongi. Riigel on Maast (ja Päikesest) umbes 860 va kaugusel ja tema läbimõõt on „vaid“ 80 Päikese läbimõõtu.
Riigelil on ka peatähest kaugel olev kaksiktähest kaaslane, seega Riigeli süsteem koosneb kolmest tähest. Kaksikust kaaslased on samuti sinised ja kuumad tähed (asuvad nn peajadal), kuid märksa tuhmimad kui peatäht.

Orionist allpool ja vasakul paikneb Siirius. Selle tähe suur heledus tuleneb tema suhtelisest lähedusest Maale (8,6 va). Tegu on valge värvusega nn peajada tähega (ka Päike kuulub peajadasse, sellises olekus viibivad tähed enamuse aja oma eksisteerimisest). Siirius on Päikesest kuumem ja mõnevõrra suurem (umbes 1,7 korda).
Siiriusest ja Suure Peni tähtkujust kõrgemal asuva Väikese Peni heledaim täht on Prooküon. Ka Prooküon kuulub kauguse mõttes Päikese-lähedaste tähtede hulka, kaugus 11,4 va. Tegu on valkjasrohelise värvusega tähega, nn allhiiuga. Kuigi Päikesest on see täht umbes 2 korda suurem, ei erine allhiiud Päikesest kuumemate tähtede puhul eriti palju sama värvi (sama pinnatemperatuuriga) nn peajada tähtedest ei suuruse ega heleduse osas. Märkuse korras olgu veel mainitud, et rohelist värvust tähistaevas silm eriti ei seleta, rohkem on silm harjunud kollase ja valge ning punakasoranži värvusega.

Veel kõrgemal taevas tuleb vastu Kaksikute tähtkuju, mille kahest heledamast tähest, Kastorist ja Polluksist ülemine, Kastor, koosneb tegelikult kuuest erinevast tähest.
Kollaksoranžika tooniga Polluks (34 va kaugusel) kuulub nn punaste hiidude hulka, konkreetsemalt oranžikate hiidude hulka. Asi on selles, et punaseid hiidtähti saab tegelikult samuti rühmadeks jagada. Polluks on umbes 10 korda Päikesest suurem, olles kirjeldatud tähetüübi kohta isegi suhteliselt pisike… Muu hulgas on Polluks üks tähtedest, millel on avastatud planeet.

Kõrgel lõunataevas paistab Veomehe tähtkuju koos heleda Kapellaga (43 va). Kapella on teleskoobis eristamatu kaksiktäht, kumbki komponent on kollane hiid – need on päikeselaadsed tähed, aga on umbes 10 ja 8 korda Päikesest suuremad. Tegelikult kuulub süsteemi veel külm punaste kääbuste paar.
Kaksikutest läänes asub Sõnni tähtkuju, ka selle tähtkuju heledaim täht Aldebaran kuulub oranžide hiidtähtede hulka. Aldebaran asub umbes 68 valgusaasta kaugusel, on nt Polluksiga võrreldes veidi „punasem“ ja märksa suurem oranžikas hiid, Päikesega võrreldes umbes 40 korda suurem. Aldebaranil on ka pisike punasest kääbusest kaaslane.
Kui mainida kaaslasi, siis on need ka Siiriusel ja Prooküonil. Nende kaaslaseks on valge kääbus. Seda tüüpi tähed on juba eksootilisemad ja nende energiavarud on ammendatud. Jämedalt öeldes on kõik valged kääbused umbes maakerasuurused, omades samas Päikeses massi, seega väga tihedad moodustised.

Kuid tähtkujusid on lõunakaares veel! Otse Orionist allpool paikneb Jänese tähtkuju, kahjuks on tähed küllaltki nõrgad. Orionist ja Jänesest paremal pool (läänes) asub Eriidanus, ka seal puuduvad heledad tähed.
Orioni ning Suure ja Väikese Peni vahele jääv „tühi koht taevas“ on Ükssarviku tähtkuju, millest omakorda lõunasse jääb Ahter. Taas tuleb tunnistada heledate tähtede põuda. Ometigi kulgeb läbi Ükssarviku ning Ahtri ja Suure Peni vahelt Linnutee – tegelikult on selles suunas tähti rikkalikult… Kõrgemal kulgeb Linnutee läbi Orioni, Kaksikute ja Sõnni vahelt ning läbi Veomehe kõrgele pea kohale, sealt edasi läbi Perseuse ja Kassiopeia.

Planeetidest.
Õhtutaevas särab ehatähena Veenus, loojudes kuu algul 3 tundi, kuu lõpus 4 tundi pärast Päikest. Kuu algul on Veenuse lähedal (allpool paremal) leitav oranžikas Marss, Veenusest on ta palju tuhmim.
Marssi tasub teleskoobiga vaadata 11. märtsi õhtul, sest siis on Marsi läheduses Uraan. Palja silmaga vaatlemiseks ehavöös asuv Uraan kindlasti ei sobi. Ometi on just 11-nda õhtul haruldaselt sobiv võimalus Uraan „kätte saada“, sest ta asub Marsist vaid 16 kaareminuti ehk poole täiskuu läbimõõdu kaugusel. Mõlemad planeedid peaksid korraga teleskoobi vaatevälja sattuma, kui just liiga suurt suurendust ei kasutata.
Kuu teises pooles Marsi vaatlustingimused halvenevad. Planeedid paiknevad Kalade ja Jäära tähtkujudes.
Kuu on Marsi juures 21. õhtul ja Veenuse juures 22-se õhtul.

Kogu öö särab taevas endiselt Jupiter, tehes Vähi tähtkuju ilusamaks. Kuu oli Jupiteri juures 3-ndal.

Hommikutaevas paistab madalas kagutaevas Saturn, asudes Skorpioni tähtkujus. Saturni „külastab“ Kuu 12-ndal.

Kuu faasid. Täiskuu 5-ndal, viimane veerand 13-ndal, noorkuu (kuuloomine) 20-ndal, esimene veerand 27-ndal.

Märksõnad: päikesevarjutus, taevaülevaade, tähistaevas, Tartu Tähetorn