Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Detsembritaevas 2014

Alar Puss | 02.12.2014

Käes on aasta viimane kuu, detsembrikuu, jõulukuu. Eksivad need (eelkõige kommertstegelased ja need, kes lasevad endid kommertstegelaste reklaamidest hullutada), kes juba novembris või koguni oktoobris „jõuluralliga“ alustavad! Tegelik jõuluaeg koos jõuluettevalmistusetega algab toomapäeval, 21. detsembril. Isegi siis on kasulik kuuse toomisega ehk päev-paar viivitada – kuusk peab vastu pidama kolmekuningapäevani.

Teatavasti on detsembrikuus aasta kõige lühemad päevad ja pikimad ööd.
Päikesepaiste kestus selgel päeval Põhja-Eestis on umbes 6 tundi, lõuna-Eestis veidi rohkem. Siinses käsitluses tugineme (nagu varemgi) Tartu geograafilisele laiusele, mis on midagi Kesk-ja Lõuna-Eesti vahepealset. Suurt erinevust pole siiski ka Põhja-Eestiga, sest Eesti on väike.

Kui aastaajad vahelduvad nii nagu nad seda keskmiselt tegema peaksid, siis võtab ilm detsembrikuus talvise näo, muuhulgas tekib valge lumikate, tuues teatud positiivset vaheldust porisele ja seetõttu eriti süngele hilissügisele, mis talvele eelneb.
Kuigi ööd on pikad, siis statistiliselt ei kuulu detsember just eriti ilusate ilmadega kuude hulka. Ometi on taeva selginemist detsembrikuus ka päeval huvitav jälgida. Nimelt üldjuhul hakkab temperatuur detsembris selgeks minnes isegi keset päeva langema, kui taevas piisavalt pikalt selge suudab olla. Põhjuseks ikka Päikese madal asend ja samuti ka päeva lühidus.

Kui mõni detsembriöö suudab selget joont hoida, siis on taevahuvilisel aega ligi 15 tundi järjest pimedat tähistaevast imetleda. Kui hämarikuaeg juurde liita, saame ligi 17 tundi. Kui ainult vaadelda jõuaks! Pealegi kipub temperatuur olema madalavõitu… Oletame siiski, et kõik need probleemid on ületatavad ja vaatame, mida me siis detsembritaevas näeme!

Detsembri algul näeme pimenevas õhtutaevas (kella 16 – 16.30 paiku) ikka veel lõuna-edelasuunal Suvekolmnurka: Veegat, Deenebit ja Altairi. Kuu edenedes võime hämaruse saabudes siiski märgata, et mainitud seltskond hakkab üha kasvava kiirusega otsustavalt läände vajuma.
Ka läänetaevas õhtuti vapralt vastu pidanud hele oranžikas Arktuurus hakkab vastu õhtut loojuma, aasta lõpuks kaob see täht ehavalgusse.

Umbes kella kuueni (mõneti sellest kauem) võib kuu alguses madalast edelataevast veel leida Kaljukitse tähtkuju, mis samuti oli kogu sügisperioodi vaadeldav. Ambur enam vaadeldav ei ole.

detsember

Detsembriõhtu

Õhtupimedal ajal sisustavad lõunataevast „vesised“ tähtkujud Vaal, Veevalaja ja Kalad, neist veidi kõrgemal ja pisut heledamate tähtedega on Jäär, ribakujuline Andromeeda ja ruudukujuline Pegasus.
Seniidis särab W-kujuline Kassiopeia, tema kõrval kolmeharuline Perseus. Põhjataevas leiame Suure Vankri, mille tagumised „rattatähed“ sihivad kõrgemal oleva Põhjanaela suunas. Põhjanael ei võta osa tähistaeva ööpäevasest pöörlemisest, kuna asub üsna täpselt Maa põhjapooluse kohal. Ühtlasi on Põhjanael Väikese Vankri tähtkuju heledaim täht, moodustades vankri aisa otsa.

Kui novembritaeva ülevaates sai pikemalt räägitud muutlikust tähest Algolist Perseuse tähtkujus, siis nüüd võiks veidi peatuda ühel teisel muutlikul tähel nimega Miira Vaala tähtkujust. Täht asub piirkonnas, mis võiks ühendada Vaala saba (tähtkuju idaosas) Vaala ülejäänud kontuuriga.
Paraku praegusel ajal me seda tähte ei näe! Miira puhul on taas tegu muutliku tähega, mille heledus muutub veidi vähem kui aastase perioodiga. Ning muutlikkus on vägev! Heleduse maksimumis kuulub Miira antud taevapiirkonna heledaimate tähtede hulka, kuid miinimumis on vaadeldav vaid korraliku teleskoobiga. Tänavu oli Miira heleduse maksimum juunikuus.

Miira puhul pole probleemiks tähe kaksiklus, vaid asjaolu, et täht ise on väga muutlik, olles rütmiliselt kokku tõmbuv ja paisuv. Paisunud olekus on tähe kiirgav pind märksa suurem ning kauge vaatleja jaoks muutubki täht märksa heledamaks kui kokkutõmbunud juhul. Miira on vastava klassi muutlike tähtede, miriidide, prototüüp. Selle tähetüübi liikmete kohta võib öelda, et need on punased hiiud oma viimases järgus. Peatselt hakkavad need maailmaruumi laiali hajuma ja muutuma planetaarududeks, keskel kuum tähe tuum.

Detsembriöö edenedes hakkab ida poolt üha enam heledaid tähti tõusma. Kesköö paiku on kõrgele lõunataevasse jõudnud Veomees, mille heledaimat tähte Kapellat nimetasid vanad eestlased Jõulutäheks. Ei tule vist praegu imestada, et seda tähte just Jõulutähena tunti. Pisut madalamal asuvad nelinurkne Kaksikute tähtkuju ja temast lääne pool (paremal) on leitav Sõnn, heleda tähega Aldebaran. Kaksikute idapoolses osas asuvad Kastor ja Polluks, mõnevõrra tuhmimad kui Aldebaran ja Kapella. Madalamal lõunakaares särab Orion, jahimees Vana-Kreeka mütoloogias.

Orionist all vasakul asub halvasti vaadeldav Suure Peni tähtkuju. Küll aga ei tekita leidmisega probleeme selle tähtkuju heledaim täht Siirius, mis on ühtlasi kogu tähistaeva heledaim täht. Siiriusest kõrgemal võib leida Prooküoni, Väikese Peni heledaima tähe.

Detsembriöö on tõesti pikk. Vastu hommikut jõuavad idast tõusta veel uued tähed. Õhtul loojunud Arktuurus ilmub juba kesköö paiku uuesti kirdetaevas nähtavale ja jõuab valgenemise ajaks päris kõrgele kagu-lõunakaarde tõusta. Ilusasti on näha ka karikakujuline ülejäänud Karjase tähtkuju, mis asetub, tõsi küll, vasakule viltu. Karjasest lääne pool asub Lõvi, Karjasest lõuna suunas Neitsi tähtkuju. Lõvist veel edasi lääne pool asuvad Kaksikud, mis on juba suhteliselt madalale vajunud. Lõvi ja kaksikute vahel asub nõrkade tähtedega Vähi tähtkuju.
Nüüd läheb valgeks, kell on üle 8 hommikul.

Planeetidest.

Endiselt on parimad vaatlustingimused Jupiteril, mis hommikupoole ööd särab Lõvi tähtkujus. 12. detsembril on Jupiteri juures Kuu.

6. detsembri paiku lisandub hommikutaevasse Saturn, asudes madalas kagutaevas Kaalude tähtkujus. Tasapisi Saturni vaatlusaeg kasvab.
Kuu on Saturnist lähistel 19. ja 20. detsembril.

Õhtuti paistab madalas edelataevas Marss, liikudes Kaljukitse tähtkujus, ka Marsi vaatlustingimused paranevad aegamööda. 25. detsembril on Marsi lähedal Kuu.

Õhtusesse väga madalasse ehataevasse ilmub ka Veenus, olles leitav kuu teisel ja kolmandal dekaadil. 23. detsembril on Veenuse lähedal väga kitsas noorkuusirp.

Detsembri keskpaiku, teravama tipuga 14. detsembri ümbruses, võib näha öösel palju „langevaid tähti“. Tegu on nn geminiidide meteoorivooluga, mis aktiivsuse maksimumis ei jää alla tuntud perseiidide voolule augusti keskpaiku, kuid kestvus päevades (öödes) on geminiididel lühem.

Teine detsembrikuine meteoorivool, ursiidid, on palju nõrgem. Need langevad tähed on näha talvise pööripäeva paiku.

Kuu faasid.

Täiskuu 6. detsembril,
viimane veerand 14. detsembril,
noorkuu 22. detsembril,
esimene veerand 28. detsembril.

Märksõnad: , ,