Septembritaevas 2014

Alar Puss | 11.09.2014

Saabunud on septembrikuu!
Nagu ütleb luulesalmi lõik:
Septembrikuus kõik-kõik on uus!
Eks see puudutab ennekõike asjaolu, et suvevaheaega nautinud õpilased päevapealt kooli minema peavad…

Teatud muutusi esineb ka taevasel “rindel”, seda ennekõike päeva kiire lühenemise ja vastavalt öö kiire pikenemisega. Ometi võrreldakse ilma osas tihti septembrit maiga, mille päevad palju pikemad on. Eks siin ole asi maapealse looduse “inertsis”. Maikuus pole ei päris ookean ega õhuookean veel jõudnud vabaneda talvisest “allajahtumisest”, seevastu septembrisse jätkub “konserveeritud kujul” veel suvejäänuseid. Ning tõepoolest, nii septembri kui maikuu ametlikud maksimumtemperatuurid ületavad 30 kraadi piiri. Tõsi, tänavune mai tegi “tiigrihüppe” ja kasvatas maikuu maksimumi juba 19. kuupäeval 33 kraadini. Põhimõtteliselt pole päris võimatu millegi taolise juhtumiseks ka septembrikuu alguspoole puhul. (Siinkohal ei käsitle ma mitte konkreetset 2014. aastat, vast septembrikuu “potentsiaali” üleüldse…)

Kuid jäägu iga kingsepp ikka oma liistude juurde ja nii pöörakem pilk Maa atmosfäärist kõrgemale, lootes pilvede puudumist.
Nagu tavaks saanud, teeme eelduse, et vaatleja tunneb aega ja tahtmist pöörata huvi astronoomiliste nähtuste (tähtede, tähtkujude) vastu just õhtusel ajal. Sellega seoses käsitleme peamiselt õhtutaevas vaadeldavat.

Seal õhtutaevas polegi tegelikult augustiga võrreldes väga palju muutunud.
Muidugi, pimedus saabub varem. Muuseas, just septembris, konkreetsemalt just sügisese pööripäeva aegu saavutab maksimumi ka pimenemise kiirus peale Päikese loojumist. Vastavalt annab oodata ka valgenemist hommikul enne koitu.
Põhjus – sel ajal liigub Päike kõige rohkem sarnaselt olukorraga Maa ekvaatoril: Päike loojub ja vajub kiiresti silmapiirilt allapoole. Hommikune Päikese tõusmine on analoogiline.

Nüüd siis tähtkujude juurde.
Endiselt, kuigi pisut lääne poole siirdununa, särab lõunakaares Suvekolmnurk:
kõrgel idas särab Deeneb koos Luige tähtkujuga, mille saba ta kujutab, lääne pool asub veidi heledam Veega koos pisikese Lüüra tähtkujuga, (mille tuhmimad tähed muuseas pisikese vankri moodi paistavad) ning Veega ja Deenebi all, umbes poolel kõrgusel horisondist, särab Altair. Altair on Kotka tähtkuju heledaim täht. Kotkas on veidi kesisema joonisega kui Luik, see-eest vägev nokk on esiplaanil: kolm tähte reas, keskmine ei miski muu kui Altair ise. See täherida on Eesti mütoloogias ka Sautähtede, veel konkreetsemalt Vanade Sauatähtede nime all olnud.

Kotkast veidi kõrgemal on pisike, kuid selge noolekujuline Noole tähtkuju. Noole suund on umbes itta. Noolest veel kõrgemal, juba Luige pea lähedal, asub pisike, kuid nõrkade tähtedega ja ebaselge Rebase tähtkuju. Neist kahest vasakule (ida poole) jäävad veel kaks pisikest tähtkuju. Üks on Delfiin (Eesti mütoloogia Väike Rist Suure Risti ehk Luige läheduses). Taas peab märkima sarnasust pisikese vankrikesega, nii et Vale-Väike-Vankreid taevas jätkub…
Delfiini kõrval, ida-kagu suunas paikneb pisike Hobu on taas väga “viletsate” tähtedega “komplekteeritud”. Sellest seltskonnast allpool, päris madalal, asub Kaljukitse tähtkuju, jällegi ilma heledate tähtedeta. Kaljukitsest omakorda ida-kirde suunas jääb Veevalaja tähtkuju ja jällegi pole põhjust kiidelda heledate tähtedega.

Ida poolt hakkavad üldse tasapisi üha märgatavamalt esile tõusma sügistaevale iseloomulikud tähtkujud. Siin ei saa mainimata jätta nn. Pegasuse Ruutu ja sellest edasi vasakule hargnevat ketikujulist Andromeedat, mis kokku meenutavad jällegi vankrit, sedapuhku Suurt Vankrit. Päris Suure Vankriga, mis sel ajal asub loodetaevas, nihkudes sealt aegamisi põhjataevasse, segi minekut ilmselt siiski ei juhtu. Ametlikult on siis tegu kahe tähtkujuga, osaliselt loojumatu Andromeedaga ja Pegasusega, mida ennekõike iseloomustava ruudukujulise pildi ülalt vasakpoolne täht kuulub hoopiski Andromeeda tähtkujju…
Need kaks tähtkuju on pisut heledamate tähtedega kui mõned varem nimetatud, silmapaistvalt heledaid tähti aga pole sealgi.

Kõrgemal, ida-kirdetaevas aga on vaadeldav Kassiopeia tähtkuju, mis meenutab kujult w-d, Eesti mütoloogias tuntud ka Taevaloogana. Kassiopeia tähed on umbkaudu Suure Vankri tähtede heledusega ja ka võrreldes Suure Vankriga asuvad umbes samal kaugusel Põhjanaelast, ainult vastassuunas.

Madalas kirdetaevas särab hele täht Kapella, tõustes aegapidi kõrgemale.

Taeva läänepoolne osa on aegapidi allapoole vajumas, kuid septembris pole veel suuri muutusi näha, peale Antaarese ja Skorpioni tähtkuju, mis kipuvad kaduma ehavalgusse.

Edelakaares on näha (ülalt allapoole) mitte just heledate tähtedega Herkules, Maokandja ja Madu, ka Maokandja lõunapoolne osa kaob juba õhtul allapoole silmapiiri.
Kotkast lõuna-edela suunal asub Kilp, paistes Linnutee heledama tombuna ja temast allpool
väga madalas on näha nii palju Amburi tähtkujust, kui lõunasilmapiir lubab.
Läänetaevas on ilusti näha Karjane (heleda tähega Arktuurus) ning sellest vasakul pisike Põhjakroon. Kui on mahti veel päris kõrgele vaadata, leiab Luige ja Kassiopeia kohalt veel ühe “lahjavõitu tähtkuju” nimega Kefeus.

Planeetidest.

Selle aasta september meid õhtutaevas planeetidega ei rõõmusta.
Hommikutaevas kaks planeeti siiski on, nimelt Veenus ja Jupiter. Kui augusti keskel olid nad väga lähestikku, siis nüüd eemalduvad nad üha teineteisest. Seejuures Jupiteri vaatlusaeg kasvab, kui Veenuse oma lüheneb.
Jupiter on Vähi tähtkujus, Veenus liigub Lõvi ja Neitsi tähtkujudes.
Kui kuu algul tõuseb Veenus poolteist tundi enne Päikest, siis kuu lõpus vaid kolmveerand tundi enne Päikest. Jupiter tõuseb kuu lõpus juba 5 tundi enne Päikest.

Kuu faasid veel ka.

Esimene veerand 2-sel kell 14.11,
täiskuu 9-ndal kell 4.38
viimane veerand 16-ndal kell 5.05,
kuuloomine 24-ndal kell 9.14.

Märksõnad: tähistaevas