Kepleri kosmoseteleskoop alustas uut missiooni

Kadri Tinn | 25.06.2014

Eelmise aasta mais reaktsiooniratta purunemise tõttu vaatlused lõpetanud Kepleri kosmoseteleskoop on alustanud uut missiooni. Lisaks eksoplaneetide leidmisele võib nüüd saada rohkem informatsiooni ka tähtede, planeetide ning Päikesesüsteemi väikekehade kohta.

Kunstniku ettekujutlus Kepleri kosmoseteleskoobist.
Pilt: NASA/Ames/JPL-Caltech

Kepleri kosmoseteleskoop jõudis orbiidile 2009. aasta kevadel. Paar kuud testiti teleskoobi süsteeme ja 2009. a mais alustati vaatlustega. Testimise käigus liigutati näiteks peapeeglit 40 mikromeetri võrra lähemale fokaaltasandile ja muudeti selle nurka 0.0072 kraadi võrra. Nii sai fookus teravamaks ning see tõstab vaatluste kvaliteeti.

Kepleri esmane missioon oli uurida planeedisüsteemide mitmekesisust ja struktuuri. Näiteks oli eesmärgiks hinnata, kui palju planeete on mitmik-tähe süsteemides; hinnata kui palju Maa-suuruseid ja suuremaid planeete on nn. eluks sobivas „Kuldkihara“ tsoonis erineva spektriklassiga tähtede ümber; kindlaks määrata avastatud lühikese perioodiga hiidplaneetide suurus, mass, tihedus ning orbiidi suurus.

Kepleri teleskoobil on 1.4 meetrise läbimõõduga peapeegel, millele jõuab valgus läbi Schmidt-i tüüpi korrektorläätse. Peapeeglilt suunatakse valgus edasi fotomeetrisse, milles jäädvustavad valgust 42 CCD sensorit suurusega 2200X1024 pikslit. Nii saadakse kaamera resolutsiooniks 95 megapikslit.
Võrdluseks: nutitelefoni kaamerad on resolutsiooniga vahemikus 5-10 megapikslit, tavalisemad peegelkaamerad aga on resolutsiooniga ca 15-20 megapikslit.

Peamissioonil vaatles teleskoop taeva-ala, mis jäi Luige, Lüüra ja Lohe tähtkujudesse, teleskoobi vaatlussuunda hoiti täpsena kasutades nelja reaktsiooniratast. Üks neljast rattast purunes aga 2012. aastal ning teine 2013. aasta mais, nii tuli missioonile lõpp.

Kepleri esialgse missiooni jooksul avastati sadu uusi eksoplaneete, kuid kõiki eesmärke ei suudetud veel päriselt täita. Kuna kõik teised teleskoobi osad olid töökorras, hakati otsima võimalust, kuidas hoida teleskoopi kolmes teljes stabiilsena kahe reaktsiooniratta ja Päikeselt tuleva kiirgusrõhu abil. Samal ajal oodati ettepanekuid ka vaatluste osas.

Pakuti välja võimalus kasutada teleskoopi eluks sobivate planeetide otsimiseks tuhmide punaste kääbuste ümber. Sooviti ka koguda vaatlusandmeid, mis aitaks kaasa planeetide tekkeprotsesside uurimisele, noorte tähtede, tähtede aktiivsuse, struktuuri ja arengu mõistmisele. Need andmed võimaldaksid uurida ka väiksemaid Päikesesüsteemi objekte nagu komeedid ja asteroidid.

2014. aasta alguses viidi läbi erinevaid teste, et saada aru, kas kosmoseteleskoopi saab uueks missiooniks kasutada. Testid olid edukad, ja leiti, et Kepleri juhtimine läheneb täpsuse poolest kolme reaktsioonirattaga töötava teleskoobi omale. Missioonile pandi nimi K2.

Mõni nädal tagasi kogunes NASA-s komisjon, mis otsustas anda Kepleri teleskoobi uuele missioonile rahastuse järgnevaks kaheks aastaks.

K2 missioon on aga väga erinev Kepleri esialgsest missioonist – kuigi teleskoop on sama, on juhtimisviis märgatavalt teine. Peamissioonil kasutas Kepleri teleskoopi üks suur töörühm, uuel missioonil saavad kosmoseteleskoopi kasutada mitmed töörühmad. Põhitööks ei ole enam eksoplaneetide otsimine, neile lisanduvad veel paljud teised suuremad ja väiksemad astronoomilised objektid.
Kepleri uus K2 missioon näeb ette vaatlusi ekliptika tasandis asuvatest taevaaladest, iga ala vaadeldakse ca 80 päeva jooksul. Nii saab vaadelda paljusid täheparvi, sealhulgas näiteks ka Plejaade ja Hüaadide täheparve.

Samas ei ole Kepleri töö veel ideaalne – probleeme on stabiilsusega, iga kuue tunni tagant tuleb kompenseerida teleskoobi väikest triivimist. Kuna vaatlusalad on ekliptika lähedal, võib vaatlusandmete kvaliteeti mõjutada ka mõni alasse sattuv hele Päikesesüsteemi planeet.

Märksõnad: eksoplaneedid, kosmonautika, Päikesesüsteem, Tartu Tähetorn