Heeliksi udukogu uutes värvides

Robert Matjus | 23.01.2012

ESO (European Southern Observatory) teleskoop VISTA, mis paikneb Paranà observatooriumis Tšiilis, on jäädvustanud markantse pildi udukogust Heeliks (NGC 7293 Helix Nebula). Ülesvõte on tehtud infrapunases piirkonnas, eksponeerides seeläbi madalatemperatuurilist gaasi, mis jääb varjatuks nähtava valguse piirkonnas tehtud ülesvõtetel.

Heeliksi udukogu. Foto: ESO/VISTA.

Heeliksi udu on üks lähedasematest ning märkimisväärsematest planetaarudude mõiste alla käivatest objektidest. See paikneb Veevalaja tähtkujus ca 700 valgusaasta kaugusel Maast. Objekt kui selline moodustus protsessis, mille käigus Päikesele ligilähedase massiga täht viibis evolutsiooni hilisfaasis, suutmata kontsentreerida oma väliskihte. Aegamööda on kihid hajunud kosmosesse, formeerudes pildilolevaks uduks.

Heeliksi kontuuri moodustab sfäärilaadne tolmust, ioniseeritud ainest ning molekulaarsest gaasist koosnev mateeria, mille läbimõõtu hinnatakse poolele distantsile Päikese ja temale lähima tähe vahel, seega vähemalt kaugusele 4 valgusaastat. Objekti põhitonaalsust ning väga kaugele ulatuvat hõrendatud gaasi kuma on võimalik fotolt küllaldase täpsusega eristada, seda tänu 4.1-meetrise teleskoobi erilistele detektoritele, mis on infrapunases piirkonnas kõrge tundlikkusega. Teleskoop VISTA näitab läbiviidud vaatlusega, kuivõrd struktureeritud on madalatemperatuuriline molekulaarne gaas, nagu ka udukogu filamentaarsed ning rõngjad detailid.

Kuigi need tunduvad väiksed, on molekulaarsest gaasist moodustunud tihedamad kohad, pälvides ka nimetust kui „komeedisõlmed” (Cometary Knots), oma suuruselt sarnased Päikesesüsteemiga. Molekulid suudavad eksisteerida selles kõrgenergiapiirkonnas, mida kujundab pidevalt surev täht, jättes nad ühtviisi gaasi ning tolmu sisse mähituks. Käesolevaga pole lõplikult kindel, millise päritoluga ning kuivõrd visuaalsed-reaalsed on need „komeedisõlmed”.

Märksõnad: planetaarudud