Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Avastati kosmilise tolmu päritolu

Rain Kipper | 12.07.2011

Kasutades Herscheli kosmoseteleskoobi vaatluseid leiti, et kosmiline tolm on peamiselt pärit supernoovade plahvatustest. Selleks uuriti 1987. aastal Suures Magalhaesi pilves toimunud supernoova plahvatuse jäänukit.

Supernoova SN 1987A.

Supernoova SN 1987A. Kahe teleskoobi poolt tehtud pilt samast supernoovast. Parempoolne on Hubble kosmoseteleskoobi poolt tehtud, vasakpoolne Herscheli poolt. Pilt: ESA/NASA-JPL/STScI.


Supernoova jäänukit vaadeldi spektri kauges infrapunapiirkonnas ning leiti, et selle ümbrus kiirgab nagu külm keha.
Arvatakse, et tegemist on plahvatuse käigus tekkinud tolmuga. Võimalus, et tolm oli seal enne ja praegu soojendati üles, välistati supernoova jäänuki ümbruskonda pildistades ja varasemate aegade pilte uurides (tol ajal ei olnud plahvatuse lööklaine nii kaugele jõudnud).

Kosmiline tolm on oluline aine tähtede moodustamisel. Tolmul on selles jahutaja roll: et tähte moodustav gaasipilv saaks kokku tõmbuda, peab mingi mehhanism selle maha jahutama. Tahked tolmuosakesed kiirgavad infrapunakiirgust ja jahtuvad selle käigus, gaasipilv aga on infrapunakiirguse jaoks peaaegu läbipaistev ning ei takista energia ära kandumist. Enne avastust oli lahendamata probleemiks piisavalt suure koguse tolmu päritolu, et saaks tekkida nii kiiresti ja nii palju tähti, nagu on näha varajaste galaktikate piltide pealt. Iva on selles, et supernoova plahvatus on väga kiire protsess. Supernoovad tekivad tavaliselt massiivsetest tähtedest, millede eluiga on väike ning seetõttu saab kiiresti tekkida suur kogus tolmu.

Supernoova SN 1987A, mille põhjal uurimus tehti, oli eriline supernoova, kuna see toimus väga lähedal. Jäänuk asub 170000 valgusaasta kaugusel. Eriliseks teeb supernoova SN 1987A veel see, et seda on pidevalt jälgitud ning uuritud missugused protsessid toimuvad lähiümbruses pärast plahvatust.

Avastus ei ole päris uudne, kuna Spitzeri infrapunateleskoobi abiga saadi varemgi sarnaseid tulemusi. Erinevus kahe avastuse vahel on selles, et Spitzer vaatles tolmu kiirguse soojemat (st. lühemalainelisemat) osa, mille kaudu tolmu koguse leidmine ei ole väga täpne. Herscheli vaatlustest saadi aga palju usaldusväärsemaid tulemusi.

Märksõnad: