Südaöine päikesevarjutus oli Eestiski vaadeldav

Tarmo Tanilsoo | 06.06.2011

Ööl vastu 2. juunit oli polaaraladel võimalik näha osalist päikesevarjutust. See, et meil Eestis Päike loojas oli, ei tähendanud siiski seda, et me ei saanud kogeda varjutuse mõju siinsele taevale.

Kui ma maikuus kuulsin lähenevast varjutusest ning varju trajektoorist, tekkis idee teha eksperiment vaatamaks, kas taevas ka meil hämardub. Sellel aastaajal on siin ju valged ööd ning põhimõtteliselt peaks siis polaaraladel oleva päikesevarjutuse korral osa Kuu poolvarjust ka meie kohal olema, kuigi üleval atmosfääris. Parema mõõtmistehnika puudumisel otsustasin taevast teha hulga samasuguste seadetega digifotosid, et neid pärast analüüsida. Kõik pildid said tehtud neljasekundilise säriajaga ning ISO 200 tundlikkusega, kasutades Pentax Optio M60 kompaktkaamerat minu kodus Tartumaal Lagujas.

Öine päikesevarjutus. Piltidel on kõrvuti näha vaated põhjataevast kell 0:11, 0:41 ja 1:11. Kolmas pilt on tehtud vaid minutid enne Päikese alumist kulminatsiooni.

Ajavahemikus kell 23:46–1:41 tegin ma reeglina iga viie minuti järel põhjataevast täpselt samasuguste seadetega pildi. Pärast kella 0:45–0:50 märkasin kaamera ekraanilt järjekordselt pilti tegema hakates, et väljas on valgem kui enne. Ometi oli Päikese alumise kulminatsioonini veel aega – tavaolukorras ei saaks ju juba valgeneda! Aga ka edasised pildid näitasid, et taevas on tõesti valgenenud. Varjutus ületas mu ootusi, kuna ise olin valmistunud selleks, et tuleb teha veel ka samasugune pildiseeria tavalisest öötaevast ning siis otsida piltide põhjal tehtud valguskõveratelt võimalikku varjutuse mõju. Seda, et ta nii ilmne on, ma küll ei osanud oodata.

Kokku tegin 24 pilti. Piltide analüüsiks tegin programmiga IrfanView neist mustvalged versioonid PNG formaadis. Seejärel kirjutasin Pythonis väikese skripti, mis igalt pildilt kõigi pikslite väärtused (0–255) kokku liitis ning leidis aritmeetilise keskmise. Kuna JPEG’s originaalide EXIF andmestikus oli olemas ka pildi tegemise aeg, siis ei olnud selle keskmise piksli väärtuse graafikule panemine eriline kunst.

Öise päikesevarjutuse graafik. Pimedaim aeg langeb kokku varjutuse keskmomendiga, mitte Päikese madalaima asendiga.

Algne idee oli leida iga kaadri maksimaalne piksli väärtus, kuid selle meetodi puhul ei olnud ma paraku arvestanud tähistaevaga ning 23-l kaadril 24-st asus kõige heledam piksel seal, kus asus Perseuse tähtkujus olev Algol. Kõige pimedamal ajal tehtud originaalsuuruses piltidelt hakkas silma mitmeid +4 tähesuurusega tähti, samuti oli varjutuse maksimumi aegu tehtud piltidel õrnalt näha täht HIP 16147, mille põhjal hindasin põhjataeva piirtähesuuruseks varjutuse ajal +5.

Varjutus nähtud, kuigi Päike loojas!

Vaata lisaks: Astronoomiapilt #82: Öine päikesevarjutus

Märksõnad: päikesevarjutus