Komeet Perseuse tähtkujus

Jaak Jaaniste | 01.12.2007

Kui ilm peaks selgeks minema – ja ükskord läheb ta selgeks niikuinii – on Eestimaa taevavaatlejail järjekordne võimalus vaadelda palja silmaga nähtavat komeeti.
Hoiatame: ilusat sabaga tähte te seekord taevast ei leia. Aga hele on ta küll – võrreldav Suure Vankri või Kassiopeia tähtkuju heledate tähtedega. Tavatähest eristab komeeti seekord ebaterav udune kujutis. Binoklis peaks ta välja nägema selline:

Komeet Holmes: 31. oktoobril, Lagujas, Tartumaal. Tarmo Tanilsoo foto

Asub komeet Perseuse tähtkujus. Leiate ta kergesti, kui vaatate õhtul kella 8 paiku idakaarde:

Kaart1: komeedi asukoht õhtutaevas, idakaares.

Aga kui selget ilma ei tule niipea? Pole põhjust muretseda – seda komeeti (sabatäheks ei julge teda kuidagi nimetada) näeme veel mitu kuud, ja ikka Perseuse tähtkujus. Järgmisel kaardil ongi tema teekond tänavu augustist kuni tuleva aasta märtsini.

Aga seda, et tegu on väga erilise komeediga, tahaks küll rõhutada. Ametlik nimi - 17P/Holmes – osutab perioodilisele komeedile (seda näitab täht P), pealegi väga vana tuttavaga (kuna number 17 ongi tema kui perioodilise komeedi järjekorranumber avastamise aja alusel). Holmes on loomulikult nimi: komeedi avastas Briti amatöörastronoom Edwin Holmes 6. novembril 1892. Komeet oli suhteliselt hele (avastaja kommentaari kohaselt läbimõõduga 5 kaareminuti ringis ja “kergesti leitav palja silmaga”). Teda jälgiti peaaegu terve aasta, kuid oodatud heleduse tõusu ei järgnenud. 1893.a. jaanuaris heledus küll pisut suurenes, aga sügiseks oli ta kadunud.
Vaatlusrea alusel püüti kindlaks teha komeedi orbiiti. Ka see oli kummaline, asudes täies ulatuses Marsi ja Jupiteri orbiitide vahel. Perioodi hinnati kuuele aastale, seega pidanuks ta nähtavale ilmuma aastal 1899. Pärast pikki otsinguid ta tõepoolest avastati, aga selleks läks vaja tolle aja parimat teleskoopi – Lick’i observatooriumi 91-cm refraktorit. Heleduseks mõõdeti kõigest 16 tähesuurust… Ei mingit “kergesti palja silmaga leitavat”. Komeet oli nähtaval kuni järgnise aasta jaanuarini.

1906. aastal komeeti enam leida ei õnnestunud.

Möödus pool sajandit. Siis asus kadunud komeeti otsima meie aja tuntuim orbiidirehkendaja Brian Marsden. Söötnud elektronarvutisse kahe vaatlusperioodi andmed ja võttes arvesse naaberplaneetide Marsi ja Jupiteri mõju, tegi ta ennustuse: komeet peaks nähtav olema 1964. aasta suvel. 16. juulil 1964 teataski USA Mereväe Observatooriumi vaatleja Elisabeth Römer, et on leidnud “komeedisarnase objekti” heledusega 19,1 tähesuurust. Järgnevad vaatlused näitasid, et “objekt” liigub tõepoolest piki Marsdeni arvutatud orbiiti, seega on ilmselt tegu Holmesi kaotsiläinud komeediga.

Sellest ajast peale on komeeti nähtud kõigil lähenemistel (Maale, mitte Päikesele!). 2007.a. juulis ilmus ta taas nähtavale, senisest aga sada korda heledamana, näiva heledusega 14,5 tähesuurust. Ja siis toimuski plahvatus, 24. oktoobril. Ühe ööga suurenes komeedi heledus miljon korda. Heleduse kiiret suurenemist märkas esimesena J. Henriquez Santana Kanaari saartelt; mõned minutid hilje hiljem mõõtis Ramon Naves tema heleduseks juba 7,3 tähesuurust. Öö jõudes Ameerika mandrile oli heledus tõusnud 3 tähesuuruseni, sellisena püsib ta tänaseni.

Mis siis ikkagi juhtus? Selge on see, et mingil meile teadmata põhjusel paiskus tollest pisikesest taevakehast välja suur kogus gaasi ja tolmu. Et see sündis viis kuud pärast periheeli läbimist (4. mai 2007), ei saaks nagu Päikest süüdistada… Tõsi, septembri lõpus möödus komeedist Marss, aga rohkem ku 50 miljoni kilomeetri kauguselt. Ilmselt on “plahvatuse ” põhjus siiski komeedis endas.

Tegu on kahtlemata väga huvitava taevakehaga. Huvitav on eeskätt tema liikumine, “kehast” endast ei tea me suurt midagi. Ta tiirleb Marsi ja Jupiteri vahel üsnagi piklikul orbiidil – periheelis 2,05 ja afeelis 5,18 astronoomilise ühiku kaugusel Päikesest. Orbiidi kalle ekliptika suhtes on 19,1 kraadi, tiirlemisperiood 6,9 aastat, liikumine päripidine. Orbitaalliikumise väga hea animatsiooni leiate aadressil

http://ssd.jpl.nasa.gov/sbdb.cgi?sstr=17p&orb=1 .

Huvitavaks teeb liikumise asjaolu, et umbes iga 32 aasta tagant tormab komeedist mööda Jupiter. Just nimelt tormab, kuna afeelis liikuva komeedi kiirus on märksa väiksem ringorbiidil liikuva Jupiteri kiirusest. Et kaugus nende vahel on siis “ainult” 0,05 a.ü., “tõmbab” Jupiter komeedikest kaasa. See “tõmme” suurendab viimase kiirust, mis omakorda nihutab periheeli Päikesest kaugemale. Õige pisut muutub ka orbiidi kalle.

Loomulikult on sellist orbiiti raske arvutada. Aga see-eest saab temast väga häid olümpiaadi-ülesandid.

Seniks aga nautige komeeti. Ja kui olete ta taevast üles leidnud, mõelge meie kummalise maailma peale.

Ja lõpetuseks veel ilupilt. Muigame koos komeediga!

Märksõnad: komeedid