Päikesel pole vististi “nägu”, kuid on “pealagi”

Erik Tago | 21.02.2007

Arvatavasti on iga inimene, kes on vaadanud täiskuud, märganud, et Kuu pinna tumedate merede ja heledamate alade vaheldus loob piirjooned, mis mõnevõrra sarnanevad inimnäole. Ning igal juhul erineb see Kuu tagaküljest, mis on rohkem avatud Kuu pinnale langevatele taevakehadele ja täis löögikraatreid. Seega on Kuul olemas nägu, mis erineb kuklapoolest.

Jaan Pelt Tõraverest on nägu otsinud ka Päikesel, kuid pole siiski seda avastanud, kuigi mõnele Päikese uurijale tundus see olema koguni kahepalgelisena nagu Janusel (vt Tähetorni Kalender 2006, lk. 79, “Kas Päikesel on nägu?!). Miks peaks tähel, mis on ju pöördsümmeetriline gaasikera, nii öelda “idapoolkera” erinema “läänepoolkerast”? Tundub, et mingi lahenduse leiame 7. veebruaril 2007 toimunud kosmosejaama Ulysses ülelennust Päikese poolusest. Sel hetkel oli tema heliograafiline lõunalaius kõige suurem – 80 kraadi.

See hiljuti toimunud ESA-NASA kosmosejaama Ulysses lend üle Päikese pooluse näitas, et Päikesel on “pealagi”, mis erineb teisest poolusest, mida võiks siis “habemes lõuaks” nimetada. Juuste ja habeme osas on aga poolustest väljuvad magnetjõujooned ja päikesetuule osakesed. Ulysses on ainuke NASA ja ESA automaatjaam, mis on võimeline lendama üle Päikese pooluste, selleks on tema orbiiti eriliselt kallutatud. Juba esimese poolustest ülelennu tulemused 1994-95 a. näitasid, et pooluste temperatuurid erinevad 7- 8 %, mis tundus nii suurena, et tol korral teadlased seda ei uskunud. Uued ülelennud toimusid 2000-2001 a.

2007. aasta alguses Ulysses kordas oma ülelendu lõunapoolusest ning tulemused oli sarnased 12 aasta tagustele. Nüüd on Marylandi Ülikooli teadlased, kes Ulyssese vaatlustulemusi uurivad, veendunud tulemuste õigsuses. 2008 a algul toimub ülelend põhjapoolusest.

Raske on aga leida seletust nii suurele erinevusele pooluste vahel. Päikese temperatuuri mõõdetakse nn päikesetuule abil, see on laetud osakeste voog, mis väljub poolustelt nn koronaalsete aukude kaudu. Ning päikesetuule temperatuuri mõõtmine on iseenesest üsna keeruline asi. Päikese juurde ei saa ju mõõtma minna. Tegelik mõõtmine toimubki 300 miljoni km kaugusel Päikesest, kus analüüsitakse tuule koostist, eelkõigee hapniku kahe iooni O6+/O7+ suhet. Tulemused näitavad, et pooluste kohal on temperatuur umbes 1 miljon kraadi, kusjuures erinevus on umbes 80 tuhat kraadi. Seejuures selgus huvitav asjaolu: võrreldes 1994 a mõõtmisega olid magnetpoolused oma rolli vahetanud: seekord oli jahedam lõunapoolus. Selles peitub ka vastus pooluste erinevuse probleemile. Kui Maa puhul on põhjapoolus soojem eelkõige mandrite asetuse tõttu, siis Päikesel on see seotud tema magnetväljaga.

Nimelt on vahepeal Päikese magnetväli polaarsust vahetanud, mis on seotu Päikese aktiivsuse 11 aastase perioodiga. Viimane avaldub eelkõige päikeseplekkide arvu perioodilises muutumises, mis on omakorda magnetvälja muutlikkuse tulemus.

Muuseas, ka Maa magnetpõhjapoolus on praegu geograafilises lõunapooluses. Maa magnetpooluste vahetus toimub kord 300-400 aasta jooksul. Miks? Selle kohta on vaid hüpoteesid.

Märksõnad: Päike