Septembritaevas 2008

Tõnis Eenmäe | 05.09.2008

Alates 2008. a. augustikuust olen kirjutamas ajakirjale Roheline Värav (http://www.greengate.ee/) igakuist ülevaadet tähistaevas nähtavast. Kokkuleppe kohaselt saab sama tekst väikse viivitusega väljas olema ka “Vaatlejas”.

September on peale valget suve esimene tõesti pimedate öödega kuu. Sel kuul, 22. septembril algab astronoomiline sügis. Meie maal tunduvad kõik aastaajad veidi nihkes olevat, suvi saab sageli otsa augusti lõpuga, kuid tegelikult kestab mitu nädalat kauem. Headel aastatel on küll „vananaistesuvi“, mis venitab vahel ka septembri lõpuni välja. Astronoomide jaoks on aastaaegade vaheldumised väga täpselt määratud sündmused – sügis algab siis, kui Päike mööda ekliptikat kulgedes liigub taeva põhjapoolkeralt lõunapoolkerale, talve alguseks loetakse hetke kui Päike on ekliptikal kõige lõunapoolsemas punktis. Kevade algust märgib Päikese naasmine taeva põhjapoolkerale ning Jaanipäeva paiku on meie valgusallikas ekliptikal kõige põhjapoolsemas punktis – algab suvi. Arvutuste abil on leitud, et sel aastal on sügise alguse kellaaeg 18.44, sekundeid ja selle murdosi juurde arvestamata. Ekliptikaks nimetatakse „joont“ taevas, mis tekib taevasfääri lõikamisel Maa orbiidi tasandiga. Kuna Maa orbiidi keskel asub Päike, siis liigub too täpselt mööda ekliptikat. Et Päikesesüsteem on väga lapik, siis liiguvad ka kõik suured planeedid mööda ekliptikat. Tähelepanelik lugeja ehk juba oletas õigesti, et tähtkujud, mida läbib ekliptika, on antiikajal saanud nimetuse sodiaak. Tänapäeval ei ole sodiaagi tähtkujusid küll mitte 12 vaid 13.

Septembrikuu märksõnaks on kindlasti Linnutee. Kui augusti keskel hakkas Linnutee üha paremini paistma (sest ööd läksid üha pimedamaks), siis septembris on seda näha juba terve öö. Augusti ja septembri õhtud on tähelepanuväärsed seetõttu, et pimeduse saabudes on kahe kuu jooksul näha samad tähed. Kuu algusega võrreldes tõuseb mingi täht kuu lõpus kaks tundi varem, kuid augustist septembri lõpuni saabub ka pimedus ligikaudu samas tempos varem. Seetõttu näeb Linnuteed õhtuti terve septembrikuu jooksul üle taeva põhjast lõunasse ulatumas.

Pimedas kohas on hästi näha, et Linnutee ei ole ühtlane helenduv riba, vaid lõheneb Luige tähtkujus kaheks. Põhjuseks on meie Galaktikas ehk Linnutees asuvad tolmupilved. Sarnaseid tolmuribasid või -laike on näha üle kogu Linnutee. Nagu suvelgi, torkab õhtutaevas kohe silma Suvekolmnurk. Libistades pilku piki Linnuteed Luige tähtkujust üle seniidi, ei jää kindlasti märkamatuks W-tähte meenutav Kassiopeia tähkuju. Tõsi, õhtusel ajal on W idataevas küljeli. Kassiopeia all asuv Perseus on viimane tähtkuju, kus Linnuteed on veel selgelt märgata. Südaöö paiku ilmub Perseuse all nähtavale nõrkade tähtede tihe kogum Taevasõel, antiikajast hästi tuntud Plejaadide täheparv. Ütlus „seitse tähte taevasõelas“ kirjeldab nähtavat täitsa hästi, meie esivanemad olla Taevasõela abil hinnanud silmanägemist – kuue tähekese nägija silmad on teravad. Kui palju tähti näete seal teie?

Septembrikuus on hea võimalus näha meie lähimat suurt kosmilist naabrit – Andromeeda galaktikat. Vaadates Kassiopeia suunas, leiab veidi paremal ja allpool Andromeeda tähtkuju, milles on väga selge ja pimeda, Kuuta ja valgusreostuseta, taeva korral lihtsalt leitav udune laigukene. Binokliga on Andromeeda galaktika lihtsalt märgatav. Mis selles nii erilist on? Tegu on meie Galaktikast ligi kaks korda suurema tähesüsteemiga, milles paar-kolmsada miljardit tähte. Neist praegu meieni jõudev valgus „asus teele“ siis, kui meie esivanemad Aafrikas puu otsast alla tulid, umbes 2 miljonit aastat tagasi.

Planeedirindel on endiselt muutusteta. Madalal lõunataevas paistab õhtuti silmatorkavalt hele Jupiter, soovi korral on võimalik teleskoobiga Kaljukitse ja Veevalaja tähtkujudest üles otsida Neptuun ja Uraan. Kohe peale loojangut on päris septembri alguses väga madalal läänetaevas nähtavad Veenus, Merkuur ja Marss. Ainsana neist on põhimõtteliselt palja silmaga nähtav Veenus, Merkuuri ja Marsi leidmiseks on vaja vähemalt binoklit. Veenus on madalal ehataevas nähtav terve kuu. Septembri lõpus ilmub vahetult enne koidikut madalale kagutaevasse Saturn, mis jõuab õhtutaevasse alles järgmisel kevadel. Saturni teleskoobiga vaadates torkab silma, et tema rõngas on muutunud väga kitsaks. 2009. aasta septembris muutub rõngas mõneks nädalaks nähtamatuks ka kõige võimsamate teleskoopide jaoks, paistes meile täpselt servalt.

On teada, et sügisene noorkuu käib taevas madalalt, võite selles septembri esimesel-teisel nädalal ise veenduda. Seevastu on viimases veerandis Kuu sügisese pööripäeva paiku eriti kõrgel, asudes ekliptikal selle koha lähedal, kus Päike on Jaanipäeva paiku. Kuu esimene veerand on 7. septembril, täiskuu 15., viimane veerand 22. ning noorkuu 29. septembril. Kuna kolmanda veerandi aeg langeb kokku pööripäevaga, on Kuu eriti kõrgel taevas, olles sel korral ekliptikast pea 3.5 kraadi kõrgemal ning seega taevas veelgi kõrgemal nähtav. 20. septembri hommikul alates kella 5-st kuni päikesetõusuni on võimalus vaadata, kuidas Kuu läheb Plejaadide eest läbi. Kõige kenam vaade avaneb kindlasti binokli või teleskoobi abil. Taevasõela kattumine Kuuga on huvitav veel seetõttu, et lühikese aja jooksul saab aimu Kuu liikumise tegelikust kiirusest taevavõlvil. Tähed jäävad Kuu taha peitu umbes tunniks, kattumise kestuse järgi on võimalik mõõta Kuu nurk- ning kaugust teades ka tegelik läbimõõt.

Tartu Tähetorni planisfäär. Tartu Tähetorni Planisfäär võimaldab teada saada, millised tähed paistavad meie taevas suvalisel ajahetkel. Planisfääri tagakülg näitab Päikese asukohta sodiaagil ning öö ja päeva paiknemist Maa põhjapoolkeral.

Täpsemat infot Päikese, Kuu ja planeetide nähtavuse kohta saab siitsamast, veebiajakirjast „Vaatleja“ (http://vaatleja.obs.ee/) või Tähetorni Kalendrist. Kel tähistaevaga tutvumise huvi veidigi suurem, saab palju abi planisfäärist, Eesti jaoks mõeldut võib küsida suurematest raamatupoodidest.

Märksõnad: tähistaevas