Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Veebruaritaevas 2023, 3.osa

Alar Puss | 14.02.2023

Röntgenpulsarid, millisekundilised pulsarid ja „mustad lesed”

Jätkame alguses neutrontähtede lainelt. Esimene neist avastati 1967. aastal Rebase tähtkuju suunalt
fikseeritud regulaarsete, iga 1.3 sekundi tagant korduvate raadiokiirguse pulsside järgi. Esialgu peeti seda mõistuslike olendite, “väikeste roheliste mehikeste” poolt antavaks tehissignaaliks. Selliseid korrapäraseid signaale hakati aga peagi ka mujalt avastama. Leiti ka nähtuse looduslik põhjus, kiirelt pöörlevad neutrontähed.

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht. Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Massi kasvamise järjekorras: Maa, valge kääbustäht, neutrontäht, Valge kääbus ja Maa on ligikaudu ühesuurused, neutrontäht näib nende taustal tühise punktina. Valge kääbuse mass on aga lähedane Päikese massile. Kuid neutrontäht on veel suurema massiga: peaaegu 2 Päikese massi!

Siinkohal mõningane korrektuur Sõnni supernoova nähtavuse kohta 1054. aastal. Arvestades Maa telje pretsessiooni, pidi supernoova hommikuhämaral ajal vaatlemiseks aega rohkem jääma, kui eelmises loos sai kirjutatud, kuid põhjapoolkera suuremate laiuste jaoks polnud asi siiski ka väga palju parem.

Meenutame ka, et jaanuarikuu jutus oli juttu sümbioosist, vastastikku kasulikust kooseksisteerimisest tähtede maailmas. Kuid see pole ainuke variant. Esineda võib koguni variant, mida võiks nimetada „musta lese sündroomiks”. Seda võib ette tulla neutrontähe ja peajada tähe vastasmõjus, mis algab üldiselt kunagi hiljem, peale neutrontähe tekkimist. Kogu kasu saab siin endale neutrontäht. Kõigepealt rikastab juba algmassilt väiksem peajada täht aine ülekande kaudu materjali neutrontähe pinnal ja ümbruses. Selle käigus on neutrontäht vaadeldav just röntgenkiirguse pulsarina.

"Mustast lesest" ja selle tavalisest tähest kaaslane. Kaaslane on veel päris terve.

“Mustast lesest” ja selle tavalisest tähest kaaslane: Kaaslane on veel päris terve.

Aine ülekande tulemusel neutrontähele võib see saada lisaks ka palju uut pöörlemisenergiat. Nii (taas)sünnivad eriti kiirelt pöörlevad millisekundilised (raadio)pulsarid, mis pöörlevad ehk veelgi kiiremini kui pöörlesid samad neutrontähed oma eksistentsi alguses. Neutrontähe paariline, isegi kui ta on valgeks kääbuseks jõudnud areneda, võib edaspidi oma väiksema massi ja tiheduse tõttu lähinaabri kalgi lühilainelise kiirguse mõjul „ära keeda. Samuti võib loodeliste jõudude mõjul kaaslane täielikult laguneda. Kaasaegse turumajanduse mudel, eks ole? „Kurgid mulle, raha mulle, kõik mis sul üle jäi, ka mulle!”

"Mustast lesest" neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

“Mustast lesest” neutrontäht ja selle kaaslane. Kaaslase lammutamine on täies hoos.

Teise tähe jäänustest, mis neutrontähe ümber tiirutama jäävad, võivad mõnel juhul edaspidi kokku koonduda moodustised, mida tuntakse kui planeete neutrontähtede ümber. Esimene eksoplaneet avastatigi just sellisena, neutrontähe ümber tiirutava kaaslasena, 1992. aastal. See oli umbes 3 aastat enne kui avastati esimene nn „päris” eksoplaneet.

"Mustast lesest" neutrontäht ja kaaslase jäänused

“Mustast lesest” neutrontäht ja kaaslase jäänused

Kahest tähest võib üks saada ka „tavaliste tähtede” puhul, kui eriti intensiivne massiülekanne muutub kogu süsteemi massikaoks, tähtede nn ühise ümbrise staadiumis.

Siin on sümbioosist asi seega kaugel. Termin sümbioos on võetud kasutusele bioloogiast. Aga ka bioloogia puhul ei pruugi kõik olla sümbiootiline. Selle kohta, kuidas ohjeldamatult sissekanduv võõrliik võib sümbioosi asemel kohapealse elu katastroofiliselt segi paisata, võib täiendavalt tutvuda John Wyndhami ulmelooga „Trifiidide päev” (1986, eestikeelne esmatõlge aastast 1990). Kui kunagi ammu enda vanatädile selle raamatu lühikokkuvõtte jõudumööda ette kandsin, ütles ta selle peale ohates: „Need ju hullemad kui UFOd…” Astronoomilised sugemed trifiidide loos on komeetide ja meteooride temaatika näol muulgi viisil täitsa olemas.

Ulmelugu küll, kuid trifiidide asemel tuleb looduses ette ka täiesti reaalselt eksisteerivaid ekspansiivse bioloogia esindajaid. Meenutame kasvõi endagi maale meetaimena sisse toodud Siberi karuputke, mis hakkas end siin kohe vabalt tundma ja on edaspidi palju pahandust teinud. See on heaks näiteks, mida võib millegi võõrapärase ohjeldamatu sissevedu tuua.

Mida toob 2023. aasta?

See on iseäranis iga kalendriaasta alguses iseloomulik astroloogiline tavaküsimus. Eks hakkame meiegi seda uurima, veebruaris pole aasta algus ju veel kaugele jäänud. Vastuse ühe, kõige hullema variandi äratundmiseks võiks ehk veel kord pöörduda kirjanduse poole. Nagu kahe kuu eest, võtame appi ühe tuntud Šveitsi kirjaniku loomingu. Seekord tutvume teise sama masti kange kirjamehega kui Friedrich Dürrenmatt; nimelt soovitaks nüüd Max Frisch’i loomingu ühte pärlit: „Härra Biedermann ja tulesüütajad”, (esmatrükk 1953, eestikeelne tõlge jällegi Loomingu Raamatukogus, 1961. aastal). Eestikeelsetest järelkuulatavatest lavastusvariantidest on subjektiivsel hinnangul ehk parim samanimeline kuuldemäng aastast 2000, kuid kõlbab ka 1961. aasta variant. Lugege-vaadake lugu ise läbi, eks siis peaks saama selgeks, kas siin on lood sümbiootilised või hoopis midagi muud.

Vahepeal imetleme loomulikult õues tähistaeva ilu edasi, seejuures mitte külmetades. Toaseinte vahele tagasi tulles võiks aga tuleviku ennustamise huvides teha midagi praktilist, miks mitte nt seda, millele kohe keskendume.

Teeme ise horoskoobi!

1. Konkretiseerime tööks vajaliku

Midagi keerulist ei tohiks ju horoskoobi jaoks olla, sest senine praktika näitab, et Päikeseüsteemist kaugemale pole siin vaja vaadata. Sellega langevad ära paljud suured raskused nagu ainuüksi meie Galaktika tähtedelt lähtuva kiirguse levi, tähtede omavaheliste seoste arvutused (teatavasti on Linnutees tubli 200 miljardit tähte), lisaks muidugi ka arvukad planeedid tähtede ümber, ulatuslikud gaasipilved…. Ära langevad küsimused on ka galaktikatevaheliste hetkeseoste leidmise vajadus, viriaaliteoreemi probleemid galaktikate parvedes; tumeaine ja tumeenergia küsimused jne. Eks ka galaktikaid üldse kokku maailmaruumis hinnatakse kuskile 200 või koguni 300 miljardi kanti. Enamus asju, mida horoskoobiks kõike vaja ei ole, ei tulnudki kohe meelde… Seega tohutud lihtsustused, eks ju!

Päikesesüsteemi keskne taevakeha on Päike, seda nii läbimõõdu kui massi osas. Suuremaid ja raskemaid Päikese kaaslasi, planeete on 8, varem oli neid koos kääbusplaneet Pluutoga kokku 9. Horoskoobi koostamine aga rajaneb ka teatud ajavahemiku (mille kestus pole täpselt fikseeritav…) traditsioonidele, seega Pluuto tähtis roll pole kuhugi kadunud. Ning jälle peame horoskoobiasjatundjate maailma lähiajaloo pioneeridele tänu avaldama: ka arvukad asteroidid, komeedid, rääkimata loendamatutest meteoorosakestest, võime jälle välja jätta! Võiks seega hinnanguliselt öelda, et meie aja astroloogia kasutab kogu astronoomiast vaid 1 promilli ülimalt tühist murdosa. (Teatavasti on promill kümnendik protsenti).

Nii. Elektromagnetilise vastasmõju võime minema visata, sest taevakehad, mh Päikesesüsteemis, on elektriliselt neutraalsed. Ka aatomisiseseid tugevat ja nõrka vastasmõju pole meil vaja. Jätame ehk ainult selle meelde, et need jõud hoiavad taevakehi kompaktseina koos. Jääb gravitatsioon, kusjuures piisab tavalisest Newtoni mehaanikast. Seega selgub, et ka astrofüüsika eri harusid üleüldse on meil antud probleemis, horoskoobi koostamise probleemis nimelt, üsna vähe vaja, ühestainsast ja seejuures selle tuntud, lihtsamast osast täiesti piisab!

2. Nüüd aga tööle!

Oletame siiski, et midagi me juba varasemast teame. Nimelt seda, millised on Päikese ja planeetide massid. See on oluline abistav asjaolu.

Esimese asjana paneme nüüd uuesti tähele Päikese suurt massi planeetidega võrreldes. Ei tahaks küll ennast korrata, kuid jälle on meil lihtsustuse mõttes „jackpot”, eesti keeles peavõit (mitmes see nüüd juba on?). Sest me saame arvutada suurt viga tegemata eraldi iga taevakehade paari gravitatsioonilisi seoseid, kusjuures siin on „igas pulmas ühine peigmees”, Päike nimelt. (Peigmees, mitte pruut just sellepärast, et mees peaks ju olema suurem ja tugevam, sest mis kasu tast muidu oleks?)

Veel üks Kukerpillide laulurida ütleb: „Kuid kord iga pidu saab otsa!” Otsa saab viimaks ka meie lihtsustuste lõppematu jada. Tuleb välja, et kõigest hoolimata seisab horoskoobitegijal ees tõsine ja väga mahukas töö. Kõigepealt tuleb fikseerida mingi planeetide algseis, st Päikese kohalt vaadates tuleb kindlaks teha, kus asuvad kõik 9, praegust või endist, planeeti. Seda nimetatakse heliotsentriliseks süsteemiks. Seda on edasiseks tööks hädasti vaja, nii saame arvutusteks fikseerida vähemalt Päikese kui praktiliselt paigalseisva objekti Päikesesüsteemi mõttes. Mingi arvutuste lähteseisu, planeetide algseisu fikseerimine pole aga sugugi mingi naljategemine, vaja on eelnevalt koguda palju vaatlusandmeid, mida me teeme ju Maa pealt, mitte Päikese pealt. Seda viimast, kui tehnilised võimalused ka lubaksid, ei tasuks teha aga isegi mitte öösel… Vajalikud algandmed on seega vaja ka teisendada heliotsentrilisteks, koondada tabelitesse, nii saame ajapikku üha mahukama andmebaasi, mis aitab meil üha täpsemini fikseerida edasisteks arvutusteks vajalikke algandmeid. Eks nii neid kopsakaid tabelid tasapisi tehtud ongi.

3. Ülesannet lahendama!

Nüüd oleme siis viimaks taevakehade mingi algseisu mingil hetkel suutnud fikseerida. Edasi saab dünaamika ja kinemaatika reegleid kasutades asuda arvutama planeetide asukohti mingiks muuks, horoskoobi tellimuse esitajat huvitavaks ajaks. Lihtsat pole siin ikkagi aga midagi. Seda enam, et vaja on ikkagi arvestada ka planeetide omavahelisi gravitatsioonilisi seoseid, ikka jälle paarikaupa, sest keerulisemalt me vähemalt „jõumeetodil” arvutada ei oska! See töö pole seega põhimõtteliselt enam nii täpne, sest tõepoolest, tegelikult tuleks kõik planeedid kui sarnaste massidega objektid, korraga võrranditesse sisse toppida. Aga… kui erijuhud välja arvata, ei ole seni isegi ainult 3 kehast koosneva süsteemi ülesanne täpset lahendust leidnud. Taevaste asjade uurija peab olema aga kaval, kasutama lähendusi, nipitamisi, arendusi ja mida veel. Nii on siiski võimalik mingeid üldisi, kusjuures mitte väga valesid tulemusi saada.

Nagu näha, on meie töö kujunenud väga mahukaks. Ühest inimesest jääb „nullist alustamise” jaoks vist väheks, vaja on teadlaste gruppi ja midagi pole parata, jälle on vaja ka varem nende probleemide kallal töötanute tulemusi kasutada. Nii saab kokkuvõttes ka täiendada neid mahukaid nn efemeriidide tabeleid, millest saab ehk jälle edaspidi lähtuda.

4. Koordinaate teisendama!

Vaat nii! Kujutame siis nüüd ette, et lõpuks oleme saanud, mida tahtsime: planeetide ja Pluuto asetused mingil kindlal ajahetkel. Kuid oh häda – see on ju heliotsentrilises süsteemis. Muuseas, Maad me ei tohtinud ka seniste arvutuste käigus unustada! (Nii ju ei tohi, et „Maa on lihtsalt Maa ja siis on neid planeeete 1, 2, 3, jne. 8 tk koos Pluutoga kokku!”) Kusjuures täpsuse huvides oli kasulik, kui käsitlesime Maa asemel Maad ja Kuud kui kaksikplaneeti. Nagu ka Pluutot ja Charonit.

Nüüd peab aga hakkama teisendama saadud koordinaate geotsentrilisteks. See pole küll enam nii mahukas töö, kuid suisa lihtne ka muidugi mitte. Seda saab teha päris täpselt, kuid eksida ei tohi!

Saime siis lõpuks planeetide asukohad, lähtudes kujuteldavast Maa tsentrist vaadatuna. Päike pole ka loomulikult enam ühe koha peal, vaid on eri aegadel eri kohtades. Hakkab kujunema juba midagi tuttavlikku, eks ole? Ning üks töö on veel hoopis tegemata: arvutused seoses Kuu asukohaga. Kuna Kuu on Maa kaaslane, on see geotsentriline ülesanne, kuid mitte täpselt: Kuu ja Maa ühine raskuskese on Maa keskmest eemal. Ka see korrektuur tuleb ära teha.

Olgu. Ütleme, et seegi asi on tehtud. Aga jälle see „aga”. Ega me tegelikult ju Maa keskmes ole, vaid kuskil kindlas kohas Maa pinnal. Seega… jah, just nii: marss jälle teisendama! Sedapuhku geotsentrilisest topotsentrilisteks, vaatluskohakeskseteks koordinaatideks.

Alles nüüd on töö tehtud. Võime öelda, et sel õhtul kell kaheksa selles asulas (ning selle ümbruses) on Jupiter „vaat nii kõrgel selles suunas”, Veenus jälle „selles teises kohas” jne. Aga meenutame, et see polegi meie hetke-eesmärk, meie peame tegema horoskoopi, kusjuures nüüdseks oleme jõudnud väga otsustavasse etappi. Oleme kasutusele võtnud ekliptilised koordinaadid. Jagame naljapärast ekliptika joone 12 võrdseks osaks ja lähtume seda tehes kevadpunktist ehk taevaekvaatori ja ekliptika ühest kindlast lõikepunktist (kokku on neid kaks).

5. NB! Oluline käänupunkt paradigmas!

Nüüd aga „pöörame ootamatult ära”, UNUSTADES KOGU SENITEHTU! Millekski muuks on seda raske nimetada.
Kasutame siis oma äsja tarvitusele võetud ekliptilisi koordinaate, kuid taevakeha ekliptilise laiuskoordinaadi unustame nüüd ka ära. Ainsa asjana püüame edaspidi vaid meeles pidada, et jagasime teatud punktist (kevadpunktist) lähtudes selle taevasfääri suuringjoone 12 võrdseks osaks. Nüüd anname igale neile 12 osale mingi tähtkuju nimetuse ja väidame, et see on sodiaagimärk või ka päikesemärk. Kusjuures nii tehes satuvad päris tähtkujud samanimelistest märkidest umbes 1 liikme võrra nihkesse, aga seda me kah ei hakka tähele panema. Ka see ei vääri meie ehk siis horoskoobimeistrite tähelepanu, et tähtkujusid mahub ekliptika peale ritta 13, Maokandja lisandub ka (Skorpioni ja Amburi vahele).

Nüüd pühendume vaid ühele aspektile, nimelt… millised on Päikese, Kuu, planeetide ja Pluuto näivad nurkkaugused üksteise suhtes ja millise „märgi” sisse miski neist millalgi satub.

Kui koostame üliprimaarse, kuid levinuima variandi, nn sünnihoroskoobi, arvestame vaid Päikese vaatesuunda sel vajalikul hetkel, jämedamas hinnangus vajalikul päeval.
Siit siis tulevadki need Kalad, Amburid, Kaksikud, Jäärad ja Sõnnid jt. Kust tulevad aga Maokandjad ja kus nad üldse selles üldises „nihkehoroskoobis” peaksid paiknema, sellest ajalugu vaikib…

„Keerulisemal juhul” siis, nagu öeldud, vaatame ka Kuud, planeete, kuid arvestame ikka vaid… nendevahelisi näivaid nurkkaugusi!

Kujuteldav suvaline "planeetide seis" sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Kujuteldav suvaline “planeetide seis” sodiaagimärkide (sisemine ring) ja tähtkujude (välimine ring) taustal.

Arvutuste osas ongi vist kõik. Aga ei oskagi selle töömaratoni üle enam rõõmu tunda, sest tekib põhjendatud küsimus, MIKS me seda üldse tegime. Tekib ka mõte, et kohe võinuks ju alustada sellest käesolevast, alapunktist viis. Arvestades juba ette töö edaspidist iseloomu, võime ju teha ka koguni kasvõi nii, et paigutame ekliptikale hoopis mingid kujuteldavad planeete asendavad objektid, osad võivad „täpsuse huvides” ka reaalsed planeedid olla. Ning miks meil üldse on kasutusel just ekliptika tasand? Ei tea…

Keegi pole ka kusagil öelnud, milline on ekliptika RAADIUS. Päris tühiseks ei tasu seda aga võtta, üldmulje on siis liiga kahtlane.

Punktid 1-5 (alternatiiv)

Esitaks nüüd ühe suvalise alternatiivse näite, kuidas võiks kogu selle eelnevalt kirjeldatud ja antud teemapüstituses päris mõttetuks osutunud hiigelarvutusliku (mõtte)töö asendada suurelt osalt lihtsa „kondimootori” tegevusega.

1. etapp

Ronime selgel ja kuuvalgel ööl kõrge puu otsa. Meil on kaasas võimalikult pikk, ühest otsast äsja külmakindla sordiga värvipotti torgatud latt. Nüüd hindame kiirelt taevapilti ja joonistame seejärel värvist latiotsa kasutades maapinnale horisondi kohal oleva ekliptika osa jätku, piki maapinda. Kuud oli meil selleks vaja, et paremini näha. Latti ja puud kokku oli omakorda vaja selleks, et ekliptika raadius liiga napp ei saaks.

2. etapp

Ronime nüüd kiiresti alla, kahmame labida ja kaevame imekiiresti piki värvitud joont maasse poolkaare. Maksimaalse sügavusulatuse (see vastab taas kord ekliptika meie enda poolt valitavale raadiusele) valime ise, kuid liiga vähe ei ole jällegi kasulik. See kaevatav kaareke järgib muidugi ekliptika tasandit, saades seetõttu viltuse kuju. Mõningate tugede paigutamine kaevatavasse piirkonda on seega hädavajalik. Suurring(joon) on nüüd kokkuvõttes valmis; osa taevas, osa äsja maa sisse kaevatud.

3. etapp

Hüppame äsjavalminud kaevikusse. Seda on siiski raske kiiresti teha, kuna meenutame uuesti, et see kaevatud kaar maa sees pole vertikaalne, vaid viltune, eriti laia ristläbimõõduga ei tohiks see ka olla; see-eest aga peaks saama sealt suhteliselt kerge vaevaga välja ronida!

Harjunud astroloogina paneme nüüd kiirelt kaevikus paika tuntud 12 päikesemärgi maa alla ulatuvad osad ja piiritleme need millegagi, kiireim viis selleks materjali saada on näiteks sellesama pika lati (enne maa sisse hüppamist) lühikesteks juppideks löömine, hoiduda tuleks muidugi värvitud otsast.

4. etapp

Nüüd paigutame nähtamatu Päikese (öö on ju!) ning ka taevas mitte näha olevate planeetide asemele oma „maamärkide” sisse suvalistesse kohtadesse mingid esemed. Juhul, kui on siiski liiga pime, et ikka neidsamu äsja äravisatud latitükke võsast kokku korjata, võib kasutada ka muud kättesattuvat, nt tühju pudeleid (täis pudelitest võib hakata kahju, kuigi keelatud pole kasutada neidki), munakive, vanu saapaid vm, nii et kokku saaks koos Kuu ja võib-olla mõne parajasti paistva päris planeediga 10 liiget. Maakera on teatavasti horoskoopides mängust väljas; Päike meie öisel tööhetkel ka ei paista, ka mitte kaugemad planeedid.

Suvalisse kohta me taome need saapad ja pudelid sellepärast, et kes seda ikka täpselt teab, kus suunas need tegelikult peaksid paiknema! Pealegi pole meil üldse palju aega. Taevapilt muutub ja seega ka meie kaevatud kaeviku asend ja kuju peaks varsti ümber kaevatud saama! Vahepeal tuleks siis ka uuesti puu otsas käia, ka äsjalõhutud latt tuleks (ajutiselt) uuesti kokku liimida… Nii et jama kui palju, kui aega raiskame!

5. etapp – lihtsustused

Meenutame, et meil on ju veebruarikuu, seega oleks kasud sees, kui selleks värvi- ja kaevetööks kasutame kuu alguse või ka lõpu varaõhtust pimedust, sest siis on suurem jagu ekliptikast kena kõrge kaarega silmapiiri kohal ning värvida, kaevata ja märkida on vähem vaja.

Nagu loo 1. osas olnud tekstist võib lugeda, paistavad tänavu veebruaris umbes 2 tundi pärast Päikese loojumist horisondi kohal Marss, Jupiter ja Veenus. Kuu paistmine on meie töö üks põhieeldus, aga nagu juba öeldud, seegi tingimus on veebruarikuu alguses ja lõpus täidetud. Kaevatud kaevikusse tuleb seega kinni lüüa 6 väljavalitud objekti, millest samuti äsja jutu oli.

Nagu näha, saab ka selle töö juures teha lihtsustusi.

Ongi jälle kogu lugu. Läks ju arvutamisega võrreldes ikkagi vähem aega ja vaeva! Pealegi võib kaevamise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks kohale tuua trobikonna musklilisi meesterahvaid. Neid mehi saab rakendada ka sellesama pika lati juppideks löömisel. Tõsi küll, töökäsk seoses kaevamisega tuleb neile täpne ette anda.

Kuigi me pole nüüdseks selle „paralleellülituse” järel omadega just täpselt samas kohas, kui eelmise alapunkti 5 lõpus, oleme me siiski põhimõtteliselt ka mitte sealt kuigi kaugel.

Nüüd ja edaspidi on igatahes meie horoskoobitöö kaks „paralleeljuhet” taas „ühe traadina” koos”.

6. „Populaarteaduslik” osa

Järgmise sammuna hakkame siis nende nurkkauguste ja ekliptika äsjajagatud osade ja taevakehade (olgu nad siis tegelikult neis valitud asendeis või mitte!) kohta kokku luuletama mingeid „ennustuslikke” lugusid. Lood ei tohi siiski olla päris suvalised, vaid peavad sisaldama nii palju tõde, et vale koos püsiks ja usin kuulaja-lugeja ikka uskuma jääks. Näited ei hakka siin enam tooma, sellega saab igaüks hakkama!

7. Ongi meil horoskoop valmis!

Kui kogu selle pikaks kujunenud horoskoobi tegemise juhise kirjutamise mõtte juurde naasta, siis on see soovitus igaühel omaenda mõtlemisveski käima panna. Nt võib pahasoovlik „horoskoobiluuletaja” kinnitada, et lood on sul kehvad jah, aga ära loodagi olukorra paranemisele. Mingeid juhiseid võib horoskoobist ka saada: nt seda, et plaanid küll suvel ilusa ilmaga heina teha, aga viimasel hetkel selgub, et “pagan, Kuu on veemärgis”, seega aidaa heinategu! Et heina tea, tuleb oodata sobivamat astroloogilist seisu! Ilm on siin muidugi teisejärguline. Nii võib ka veebruar „osutuda” sobivaks heinakuuks!

Tegelikult siiski horoskoopidesse lausvalesid ei kirjutata, see poleks usutav. Kui panna kirja üpris mitmed tavaelus aset leida võivad sündmused ja miski, olgugi kasvõi pisike osa neist ka realiseerub, siis saabki mõnegi horoskoobilugeja psüühikat mõjutada uskumuse suunas, et horoskoobid ongi tõekuulutajad.
Puha jama muidugi.

Lisamõtteid horoskoobiloole

Tegelikult ei hakka keegi tuntud ega vähe tuntud astroloogidest mitte kunagi neid eelkirjeldatud pikki arvutusi läbi tegema. Puu otsima ronima ja seejärel käbedalt kaevama minna pole samuti vaja, kuigi ka mitte keelatud. Astroloogide õnneks on olemas astronoomid ja nende tööde tulemused, samuti on aastakümneid juba olemas arvutid ja paljud arvutiprogrammid. Selliseidki programme leidub, mis on koostatud astroloogidele abiks. Neis on vajalikud algtingimused juba sees olemas, samuti ka algoritmid arvutuste ning teisenduste jaoks. Astroloog peab sisestama vaid omalt poolt „täpsustavad lähteandmed”: inimese nime ja sünniaja, küla koordinaadid ning kas inimene on (olevat) loru või tubli, vastavalt loodetava honorari suurusele. Varsti „viskabki arvuti vastuse näkku”. Jaani või Jüri sünnihoroskoop ongi valmis.

Aga põhipunktides 1 kuni 4 kirjeldatud arvutustegevus on loomulikult siiski väga vajalik ja oluline. Ega seda tööd tegelikult ju horoskoopide jaoks ole tehtud ega tehtagi. Ei selleski loos märgitud Kuu faasid ega planeetide nähtavus poleks vastasel juhul üldse kirjeldatavad.

Meie eelnevale teoreetilisele horoskoobi-kondikavale (kuigi vähemalt alates viiendas alapunktis mainitud käänupunktist nõuab see jutumärke) tuginedes saame lõpuks anda täpse vastuse juba tükk aega tagasi esitatud küsimusele: mida toob 2023. aasta? Eks ikka seda, mille poole me igaüks ise püüdleme. Horoskoobid ei tee siin midagi. Välisjõudude vastu saab tööd teha vaid omaenda sisemiste jõududega, nii ütleb ka mehaanika üks printsiipidest.

Veel üks katse enne uinumist

Aga mis neist astroloogidest ikka piinata. Nad ka inimesed nagu kõik teisedki. Ka teised teevad oma tegemisi. Siinkohal üks „õpetus”, kuidas kujuteldav erihariduseta juhthumanitaar, äsja edutatud kujuteldavaks juhtfüüsikuks, kirjeldab valguse kiiruse mõõtmise katset.

„Valime välja kaks posti. Ühe posti juurde paneme lambi ja kella. Teise posti juurde paneme vastuvõtja ja teise kella. Läheme esimese posti juurde ja lülitame lambi sisse ning paneme kella käima. Nüüd jookseme kiiresti teise posti juurde ja ootame, kuni valgus ka sinna jõuab. Siis paneme teise kella kinni. Nüüd saame lihtsasti arvutada kella näitude vahe, mis ongi valguse kiirus.”

Kirjeldatud katse õigsuse „tõestus”:
„Katse korrektsust kinnitavad anonüümsed internetiküsitlused, mille järgi eeltoodud katset peab korrektseks väidetavalt koguni üle 30 protsendi väidetavatest füüsikutest!”

Märksõnad: , , , , ,