Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Augustitaevas 2022 – taaspimenenud ööd, planeedid, (langevad) tähed ja relatiivsusefektid

Alar Puss | 01.08.2022

Päevad ja ööd

Kevadeti on meil külas tädi Mai, keset suve saabus tädi Juuli, tema järel on nüüd sisse astunud ka onu August. Võrdõiguslastele on siinkohal paras pähkel hammustada, sest siin on ju selge sooline diskrimineerimine: aastas esineb koguni 2 naist ja vaid 1 mees…

August on ikka veel suvekuu, ka augustikuus on üldjuhul aega end valgest pruuniks päevitada, ikka ei tasu ka unustada aeg-ajalt võimalikke kõrgeid UV-indekseid. Nüüd võib juba kuu algul Päikese hommikusi või õhtusi asukohti vaadates meenutada, et juunikuus, ka juulis, käis Päike kõrgemat rada. Mida enam kuu lõpupoole, seda enam on selgelt märgatav ka tublisti lühenenud päev ja vastavalt pikem öö.
Ka pimeduse saabumine on augusti lõpuks saavutanud päris kiire tempo. Hommikune valgeks minek kiireneb muidugi ka, aga see toimub ju üha hiljem. Meenutame, et mai lõpust alates ligi 2 kuud ju õieti väga pimedaks ei läinudki. Augusti esimesel nädalal võib madalas põhjakaares veel öö jooksul märgata nõrka, nüüd juba (inimsilma jaoks) värvitut kuma.

Mis seda kõike kõike põhjustab? Ikka see, et Päike liigub aegapidi ekliptikal lõuna poole, asudes kuu algul Vähi tähtkujus, kuid siirdub ööl vastu 11. augustit Lõvi tähtkujju.

Loode-põhja-kirdetaeva ehk siis eha-koiduvöö heledus võib mõnikord kasvada (üldiselt harva esinevate) helkivate ööpilvede arvel. Need on troposfäärist ehk tavaliste pilvede piirkonnast märksa kõrgemal tekkida võivad väga õhukesed pilvekesed, mis on vaadeldavad ainult siis, kui Päike altpoolt horisonti neid hämarikuvöös peaaegu paralleelselt valgustab. Kui mälu ei peta, siis suvalise näitena juhtus konkreetselt niimoodi mitmel ööl nt 1996. aasta augusti algul. Seda näidet ei tasu muidugi absolutiseerida, eks neid helkivaid ööpilvi ole loomulikult päris mitmetel teistelgi aastatel mõnedel suveöödel näha olnud…

Planeedid öötaevas

Päike loojub, saabunud on õhtu. Hommikune selge päeva ootamine on möödas, nüüd ootame selget ööd. Oletame, et nii ka juhtub. Mida näeme? Meeldiv on tõdeda, et enam-vähem kogu öö näeme heledat Jupiteri, mis tõuseb lõunakaares päris asjaliku kõrguseni (üle 30 kraadi). Planeet asub Kalade naabri, Vaala tähtkujus. Jupiter on tõesti hele, ei tasu ära ehmatada.
Kuu on Jupiterile kõige lähemal 15. augustil.

Suuremal osal kuust on ka Saturn näha kogu öö, olles 14. augustil vastasseisus Päikesega. Saturn on märksa tuhmim ja madalamal ka, olles näha Kaljukitse tähtkujus (kellel on meeles, siis umbes samas kandis, kus mullu oli Jupiter). Päris kuu lõpus Saturn enam lausa hommikuni välja ei vea, hakates muutuma vaid õhtutaeva objektiks. Ööl vastu 12. augustit on Saturni ligidal (allpool) täisfaasis olev Kuu. Edaspidistel öödel hakkab seni madalas taevas liikunud Kuu kõrgus öösiti kiiresti kasvama.

Marss paistab ka päris tublisti: tõuseb paar tundi peale Päikese loojumist ja peegeldab maailmaruumi Päikese pigem suhteliselt pikalainelist optilist kiirgust (ehk siis olles nähtav punakana) kuni valgeks läheb. Marss liigub Jäärast Sõnni tähtkujusse. Taasiseseisvumispäeva aegu on Marss vaid mõne kraadi kaugusel Taevasõela täheparvest, mis nii mitmegi vaatleja silmades on hea Väikese Vankri kandidaat. Marss ja Kuu on lähestikku 19. ja ka 20. augustil.

Veenus on vähemalt kuu algul, kui hommikuti madalasse kirdetaevasse vaadata, suhteliselt korralikult nähtav: planeet tõuseb veidi rohkem kui 2 tundi enne Päikest. Kuu lõpupoole siiski Koidutähe vaatlusaeg lüheneb. Seega Veenuse vaatlemissoovi puhul on kasulik puude ja majade segavast mõjust vabaneda (ehk siiski saagidest ja ekskavaatoritest vähem radikaalsete abivahenditega…). Veenus liigub kuu jooksul Kaksikutest läbi Vähi Lõvi tähtkujusse. Väga kitsas vana Kuu sirp ja Veenus on lähestikku 26. augusti hommikul.

Galaktika ja Gaia

Tähti on näha muidugi palju-palju rohkem kui mainitud 4 tk, mis on tegelikult hoopis planeedid. Õhtupimeduses on ilusasti näha Linnutee, mis kulgeb umbes põhja-lõunasuunaliselt. See on ühtlasi meie kodugalaktika nimega Galaktika ligi 200 miljardi tähega. Viimasel ajal on oma „kosmilise passi” saanud või saamas hinnanguliselt 1 protsent Galaktika tähtedest, peakangelaseks on olnud siin kosmosteleskoop Gaia. 1 protsent tundub kole vähe olevat, aga varem oli see number veel väiksem! Nüüd saame aga ka statistilist hinnangut kogu Galaktika tähtede kohta täpsustada. Ega siin just väga sensatsioonilisi uudiseid suurt olegi, aga teaduslikud arusaamad maailma kohta arenevadki samm-sammult (mõnikord tuleb ka veidi tagurpidi astuda), nii see paraku on.

Kefeus, Sisalik, Luik ja Lüüra

Keefeus

Kefeus

Augustiõhtutel asub otse pea kohal Linnutee taustal Kefeuse tähtkuju. Meenutab ehk veidi tuulelohet või trapetsit, mille küljes on kolmnurk. Heledaid tähti seal pole, nimega tähti siiski on: pisut ehk heledamat külge mööda lõuna poolt põhja (Põhjanaela) suunas lugema hakates: Alderamin (alfa Cep), Alfirk (beeta Cep), Errai (gamma Cep, põhjapoolseim heledam täht Kefeusel), teisel pool küljel, Alfirki vastas, asub Alvahet, (ioota Cep).
Esimese tähtkujuna enamasti Kefeus ilmselt silma ei hakka. Huvitaval kombel leiavad mõned siiski selle tähtkuju üsna ruttu, teistel kulub kurja vaeva, et Kefeus ka kaaslaste abiga kätte saada. Asja teeb ehk esmapilgul imelikul kombel tüütumaks just asjaolu, et Kefeus on mitteloojuv, olles eri aegadel näha eri kohtades (põhjataevas) ja paikneb siis ka „erinevat pidi”.

Kefeuse nõrgavõitu, kuid siiski nähtavate tähtede hulgas on siiski märkimisväärseid objekte. Tähtkuju teist külge mööda lõuna poole liikudes, saame „rivi” sellise: Errai, Alvahet, sealt edasi liigume tähtkuju lõuna-kagunurka, kus asuvad siksakilise paigutusega suhteliselt ligistikku 3 tähte: Alrediph (delta Cep), Tsao Fu (dzeeta Cep) ja Phicares (epsilon Cep). Neist esimene on kuulus perioodiliselt muutlik täht delta Cephei, olles väga olulise muutlike tähtede klassi, pikaprioodiliste tsefeiidide prototüüp. Nende puhul esineb huvitav seaduspära: mida pikem on heleduse muutlikkuse periood, seda suurem on tähe keskmine absoluutne heledus, mille ümber muutlikkus perioodiliselt pulseerib. (Absoluutne heledus on 10 parseki kaugusel asuva kujutletava tähe suhteline, Maa pealt mõõdetav heledus). Põhjus on siin suhteliselt keeruline, kuid enam-vähem lahendatud (kuigi küsitavusi siin ikka veel on) tähtede siseehituse teooria abil: toimuvad teatud liiki pulsatsioonid, mis kanduvad üle tähe pinna perioodilisele paisumisele-kokkutõmbumisele, siit siis koorub lõpuks välja ka see heleduse muutlikkuse ja heleduse seos.

Tänu selle seosele ja suurele absoluutsele heledusele on need tähed, tsefeiidid, tuntud ka Universumi majakatena ehk nn Hubble’i kauguste redeli tähtsa pulgana, nende abil on saadud määrata lähemate galaktikate kaugused.

Delta Cephei tüüpi muutlikud tähed on tegelikult kollakasrohelised F-klassi ülihiiud. Mõiste ülihiid on seotud tähe suure heledusega. Muidugi ei saa selline täht ka mõõtmetelt just „allameetrimees” olla, kuid reaalselt väga suured on ennekõike punased ülihiiud. Kefeus pakub siingi kaks head näidet.

Kefeuse trapetsi sellel küljel, mis asub tähtkuju põhjapoolse, kolmnurkse osa (Errai) vastas, paikneb Errakis (müü Cep), nn „granaattäht”. Algselt hinnatud läbimõõt 2000 Päikese läbimõõtu on hiljem siiski väiksemaks osutunud, kuid suur on see siiski.

Nüüd tuleks vaadata „granaattähest”, Errakisest, põhja poole, Kefeuse trapetsiosa sisemusse. Nii leiame Errakise lähema naabri nimetusega Cor Regis (nüü Cep). Liigume edasi põhja-loode suunas ikka „trapetsi” sisemusse.
Kui teada, milline täht just see õige on, näeme 4.8 tähesuuruse heledusega tähte VV Cephei. Lähipiirkonna heledaim täheke trapetsi keskosa kandis on Alkurah (ksii Cep), väänatud variante sellest ja teistestki siintoodud tähenimetusest on teisigi) 4.2 tähesuurusega. Pool tähesuurust tuhmim, kuid juba 5. tähesuuruse piiridesse jääv VV Cep asub naabrist umbes kraadi jagu lõuna-kagu suunas (seega Põhjanaelast rohkem eemal kui Alkurah).

VV Cep on siinkirjutajale oma teadlasetöö käigus üheks isiklikuks lemmikuks kujunenud objekt. VV Cep puhul on tegu samanimelise kaksiktähtede klassi prototüübiga, konkreetsemalt umbes 20- aastase perioodiga spektraalkaksiktähega, mis on osaliselt ka varjutusmuutlik. Ka komponentide massid omavad numrit 20, sedapuhku tähendab see seda, et kumbki on massiivne: omades umbes 20 Päikese massi (kogusumma tähtedel siis 40 Päikese massi). Paaris on punane M-klassi ülihiid ja kõige tõenäolisemalt B1-B2 spektriklassi kuum peajada täht. Siingi on tegu kaksiktähtede prototüübiga. Punase komponendi läbimõõtu on hinnatud (muude hinnagute kõrval) 1600 Päikese läbimõõdu kanti, enamgi veel kui praegu „granaattähe” puhul. VV Cephei tüüpi objektid võivad tunduda uurija jaoks esialgu igavad, kuid juba prototüüp ise osutub mitmes mõttes õpetlikuks ja huvitavaks ning on uurimise käigus püstitanud päris kaalukaid küsimusi, millest osad on senimaani vastamata.

Kefeuse heledaimast liikmest, Aldraminist, millega loetelu alustaime, jääb „granaattähest” vastassuunas veel paar nimega tähte: Al Kidr (eeta Cep) ja Tjan Gou San (teeta Cep). Nagu näha, lähenevad asjalood kuulsale Hašeki tegelasele Švejkile, kes püüdis kangelaslikult igatsugu idapoolsete rahvaste raskeid nimesid kirja panna.

Sisalik

Sisalik

Kefeusest lõuna-edela poole asub üsnagi silmapaistmatu, taaskord siksaki moodi Sisalik. Ülemine ehk põhjapoolne osa Sisalikust meenutab kujult ehk äsjamainitud kolmikut Kefeuses, mis sisaldab tsefeiidide prototüüpi. Sisaliku tähtkujus paikneb aga teine palja silmaga nähtav VV Cephei tüüpi täht, 5 Lac, heledus 4.4 tähesuurust. Meie Linnutees on aga teada sellist tüüpi kaksiktähti üldse kokku vaid alla 30!

Iga tähtkuju juures mitmete konkreetsete täheliste näidetega pikalt peatudes ei jõua arvatavasti enne valmis kui jutt on paksu raamatu pikkune. Püüaks seda siiski vältida, kuid ilma Luigeta arvatavasti päris ilma siiski ei saa. Luik, Kefeuse teine naaber, jääb Linnutee taustal augustiõhtutel kõrgele lõunataevasse. Muuseas, miks on just Linnutee taustaga tähtkujudes enim huvitavaid objekte? Õige, õpilane Kiir, istu. Linnutee riba suunal ju enamus tähti paiknebki!

Luik

Luik

Niisiis, Luik. Valge ja kuum ning hele ülihiidtäht Deeneb ning kujuteldavad tulnukatest röövlid selle kauge tähe juurest olid juulikuus juba jutuks. Kuid Deeneb pole siiski sugugi ainus väga suure kiirgusvõimsusega täht Luige suunal. Enamus neist on siiski nii kaugel ja/või tolm-ja gaasudude poolt varjatud ning seega paljale silmale nähtamatud. Seevastu Luige ristikujulise kontuuri keskel asuv Sadr (gamma Cyg) on kenasti vaadeldav. Ka see täht on suure kiirgusvõimsusga ja asub kaugel.

Deenebist vasakule poole jääv 61 Cyg, täht (tegelikult kaksiktäht), mille kauguse määras 1838. aastal Köningsbergis kuulus matemaatik ja astronoom Bessel, on samuti palja silmaga vaadeldav, kuid see töö on parajalt kena pähkel hammustamiseks.

Ilusaim objekt Luiges on ehk luige kontuuri pika kaela otsas lõuna poole jääv pea ehk Albireo, (beeta Cyg). Palja silmaga paistab Albireo tavalise, pigem heleda tähena, kuid ei pea just suur teleskoop olema, et näha ilusat vaatepilti kollakasoranzikast ja sinakast tähepaarist. Tegelikult on oranzi tähe lähedal veel teinegi sinakas täht (kokku siis 3 tk), kuid see komponent jääb eristamata.
Veel nimega tähti Luiges: keskkohast kagu suuunas jääb üht tiiba tähistav Gienah (epsilon Cyg), teisele poole aga Favaris (delta Cyg).

Lüüra

Lüüra

Luige naaber paremal (lääne pool) on Lüüra. Seal särab Veega, vanade eestlaste Vabamees. Kui Bessel mõõtis eelmainitud 61 Cyg kauguse, siis veidi varem ja esimesena maailmas, 1837. aastal, sai Tartu mees Struve mõõdetud Veega kauguse! Lüürast võib nimetada veel Veegast lõuna poole jäävaid märksa tuhmimaid tähti Sheliak (beeta Lyr) ja Sulafat (gamma Lyr). Nende vahelt võib teleskoobikasutaja üles otsida imekena planetaarudu M57, soovitan soojalt selle otsimise ette võtta, mäng väärib küünlaid!
Juhindudes juuresolevast pildist, siis vedades Sheliak-Sulafat joonelt kagusse edasi, saab leida teleskoobiga tuhmipoolse kerasparve Messier kataloogist, M56.
Veegast pisut kõrgemal ja vasakul paikneb e Lyr, mitte just hele objekt, kuid tegu on korralikus teleskoobis vaadates neliktähega! Palja silmaga vaadates on e Lyr kaheks komponendiks lahutatavuse piiril.

Relativistlikku juttu

Pöörduks siinkohal seoses Veegaga uuesti juba juulikuu loos ilmunud relativistlike efektide juurde. Nimelt siis olgu ette võetud valguse kiirusele lähedase kiirusega „soojamaareis” Maalt veidi alla 26 valgusaasta kaugusel oleva Veegani ja tagasi. Oletame siis, et aega kulus 52 aastat. Seda siis Maal olijate jaoks, kes kannatlikult just nii kaua peavad missioonil osalejaid ootama. Samal ajal, võttes raketi konkreetseks kiiruseks näiteks 0.999 999 9 kordse valguse kiiruse, kulub selleks raketis kulgevas ajas kokku ainult 6 päeva! See on ju „kukepea”! Suurim ehmatus aga avaldub ilmselt Maal omavahel kohtudes. Seda efekti tuntakse „kaksikute paradoksi” nime all. Oletame, et maailmaruumis reisija oli (ja on ka peale reisi, vt 4 lauset tagasi!) 26-aastane. Enne reisi äsja sündinud poeg aga on saanud isast kaks korda vanemaks, olles siis 52- aastane. Astronaut (kosmonaut) aga ei ole tegelikult 52 aastat „kokku hoidnud”, vaid lihtsalt ongi koos kogu raketiga ainult 6 päeva kulutanud!

Nüüd võib tähelepanelik lugeja esitada õigustatud küsimuse: relatiivusteooria on ju suhtelisuse teooria. Võime ju hoopis lugeda raketi paigal olevaks ja… sealt vaadates hoopis Maa koos Maalastega kihutas edasi-tagasi! Õige jutt! Aga… kontrollides tuleks ikka just nii välja, nagu eelmises lõigus juttu. Selles see paradoks seisnebki.

Lahendus on siiski olemas. Seni oli arvestatud ainult erirelativistlikke efekte. Tegelikult tuleb sellise „lõbusõidu” puhul arvestada ka üldrelativistlike efektidega. Siin tuleb aja kulu aeglustamise osas täiendavalt mängu gravitatsioon , mis on ekvivalentne mõjuga, mida annab kiirendusega liikumine. Seda on ju vaja:

1) Raketile Maalt hoo sisseandmiseks;
2) Raketile tähe juurde jõudes hoo mahavõtmiseks;
3) Raketile tähe juurest hoo sisse andmiseks;
4) Raketile Maale jõudes hoo maha võtmiseks.

Lisaks muudab vahepealne massiivse tähe lähedal olek samal kombel astronautide aja kulgemise aeglasemaks.

Loetud asjaolud on need, mis just nimelt kosmoses seikleja aja aeglasemalt kulgenuks muudavad. Kiirendamised kestavad mõlemas taustsüsteemis mingid erinevad ajavahemikud ja just sealt see suur vahe Maa ja raketi aegadel sisse tulebki, sest Maad ei kiirenda ega aeglusta ju vahepeal täiendavalt miski. Ühegi tublisti raske tähe ligiduses pole Maa ka vahepeal olnud, vahemaa Päikesega on ju kogu aeg ühesugune.

Asi tundub siiski üha keerulisemaks muutuvat, kuid relatiivsusteooria ongi keeruline. Lihtne on asi vaid Baskini anekdoodis, kus „kaks vangi jalutavad vangla hoovis, aga tegelikult nad ju istuvad!”

Herkulese tähtkuju ja tema naabrid

Herkules

Herkules

Lüürast lääne poole jääb suur, kuid nõrgavõitu tähtedest koosnev Herkules. Põhiline mulje jääb ehk kui valesti ehitatud redelist. Tähtkuju läänepoolses (parempoolses) osas kahe suhteliselt heleda tähe: Sophian (eeta Her, ülalpool) ja Rutilicus (dzeeta Her, allpool) vahel asub palja silmaga nähtavuse piiril, kuid teleskoobis väga ilus ja piisavalt hele objekt, kuulus Herkulese kerasparv M13.

Teise analoogilise tähtede paari moodustavad vasakul (ida) pool Fudail (pii Her) ja Cujam (epsilon Her). Kui võtta ette kõrgemal asuv Fudail, siis mõni kraad põhja poole ehk veel ülespoole jääb M13-ga võrreldav teine kerasparv M92. Nelja äsjamainitud tähte aluseks võttes leiame veel Cujamist allpool oleva tähe Sarin (delta Her) ja Rutilicusest allapoole jääb Korneforos (beeta Her), tähtkuju heledaim täht 2.8 tähesuurusega. Kokku saimegi 6 tähte ja neist moodustatud viletsa redeli.

Veel võiks Herkulese tähtkujus mainida tähte Ras Algethi (alfa Her), see jääb tähtkuju lõunaserva. Selle naabruses (vasakul ja pisut allpool) on aga märksa heledam täht, Ras Alhague (alfa Oph), kuid see on juba Maokandja tähtkuju täht. Herkulesest lääne pool asub pisike kaarekujuline Põhjakroon (suhteliselt heledad tähed, heledaim neist on Gemma (alfa CrB)).

Nool

Nool

Nii. Mis meil veel öötaevas näha on? Luigest allpool on pisike ja raskesti leitav Rebase tähtkuju ja veel pisem, kuid konkreetse kujuga Nool. Varem räägitud jutu põhjal vastavate objektide haruldusest võib see tunduda uskumatu, kuid Noole kontuuri keskmine täht, 4. tähesuuruse tähena paistev delta Sge on taas üks harvaesinevatest VV Cephei tüüpi tähepaaridest! Edasi lõuna poole tuleb Kotkas koos sealse heledaima tähe Altairiga.

Tähistaevast veel

Jättes järgnevas jutus ülejäänud tähtkujude konkreetsed liikmed enamuses nimetamata, jääb edasi lääne poole Karjane koos heleda Arktuuusega, kuu esimesel poolel on väga madalas lõuna-edelataevas leitav Antaares. Ka Antaares on siin juba mitu korda teemaks olnud VV Cephei tüüpi tähtede esindaja! Tõsi küll, kaunis ekstremaalne, olles selles kaksiktähtede klassis pikima, 800 aastat ületava perioodiga. Nii et Madisepäeva lahingu (1217. aastal) ja Võnnu lahingu (1919. aastal) vaheline Saksa parunite Eestis võimutsemise periood mahtus üheainsa Antaarese orbitaalse perioodi sisse ning aega jäi veel ülegi! Kaksiku punast komponenti siis meie oma madalas suveöötaevas imetleda saamegi. Muu Skorpioni tähtkuju enam ei paista. Kotkast allpool on Kilp koos eriti heleda tombuga Linnutees ning päris madalas lõunakaares on näha pool Amburi tähtkujust. Amburist vasakul on Kaljukits (Saturn paistab seal), kirdetaevas on tõusmas hele Kapella koos Veomehe tähtkujuga.

Veomehe kõrval on Perseus, sealt edasi, kõrgemale, jääb Kassiopeia. Suur Vanker asub loode-põhjakaares, Väike Vanker koos Põhjanaelaga on kõrgemal. Põhjataeva teiste tähtkujude vahel keerdub Lohe, ka mitte just eriti heledatest tähtedest koosnev.

Öö jooksul vallutavad ida poolt lõunataeva mitte eriti silmapaistvad Veevalaja, Kalade, Vaala ja Jäära tähtkujud, kuid tänu Jupiterile ja Marsile on seda kanti siiski lõbus vaadelda.
Kõrgemal on ruudukujuline Pegasus ja ribakujuline Andromeeda.

Hommikupoole tõusevad uued heledad tähed Aldebaran koos Sõnni tähtkujuga ning Polluks ja Kastor koos Kaksikutega. Varsti peale kuu algust ilmub hommikuti idast nähtavale oranžikas Betelgeuse Orioni tähkujust, kuu kolmandal dekaadil tõuseb juba kogu Orion, madalal asuv sinakasvalge Riigel kaasa arvatud.
Pärtlipäeva, 24. augusti paiku saab nähtavaks ka Prooküon Väikesest Penist, märksa tuhmim Gomeisa saab seal ka nähtavaks, tõustes varem ja olles veidi kõrgemal.

Tähesadudest ka….

Muidugi ei saa jätta mainimata ka astronoomiahuviliste kokkutulekutele alusepanijat, tuntud perseiidide meteoorivoolu kuu varases keskpaigas, see on pikima kestusega suhteliselt tihe meteoorivool aastas, mis rõõmustab hilissuviseid pimeda taeva vaatlejaid. Õnneliku juhuse läbi asub suisa meteoorivoo radiandis ilma teleskoobitagi uduse laiguna paistev kaksikhajusparv NGC 869 / NGC 884 kõrgel kirde-idataevas, nii et küsimusele: ”Issi, kust tulevad meteoorid?” saame augustiöödel esimeses lähenduses peaaegu täpse vastuse anda. Tõsi, eksimisvõimalus on siingi olemas, sest meteoore, kuigi vähem, tuleb mujaltki, eelkõige tuleb lisaks arvestada delta-akvariide.

Perseiidide puhul on tegu suhteliselt lühiperioodilise Swift-Tuttle komeedi veidi laialivajunud rajaga, kuhu Maa iga aasta augustis satub ja komeedi pisiosakesed siis üritavad Maaga kokku põrgata. Nüüd on hea tunnetada, et meid koos Maaga ümbritseb atmosfäär, vastasel juhul satuksime „herneste rünnaku” alla…

(Kuigi Swift-Tuttle komeet ise on Päikesest ja Maast kaugel eemal, kuulutame ehk kindluse mõttes siiski välja (esialgu vaid…) augustikuuks kosmilise meteooripandeemia, topime igaühele kõikjal (sh varjendeis ja kodus teki all) „tühistamise” ähvardusel lisaks nüüdseks juba iga-aastaselt armsaks saanud „maskidele” ja „vaktsiinidele” veel ka „maski – kiivrid” pähe, „kosmosepassid” pihku, „kosmosevaktsiinid” käsivarde ning kiitkem sisseharjutatud harduses ikka edasi kopsaka rahasüsti saanud vaktsiini-ja kiivrifirmasid, Parteid ja Valitsust, tuginedes keeleseadusele ja selle „praktilisele rakendusele” vähemalt viimastel kuudel avalikus teeninduses ja mujal:
„Prošla zima, natšalo leto,
Thank You, pravitelstvo, za eta!”)

Kuu faasid.:

  • Esimene veerand: 5. august kell 14.06
  • Täiskuu: 12. august kell 4.36
  • Viimane veerand: 19. august kell 7.36
  • Noorkuu: 27. august kell 11.17

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Märksõnad: ,