Avaleht Foorum Ajakiri «Vaatleja» Tähistaevas Maailm Õpik Astronoomia Facebookis Astronoomia Twitteris
None

Juulitaevas 2022

Alar Puss | 01.07.2022

Juulitaevas 2022 – ulme, teadus, uutmine ja reaalsus

Juulis on ööd veel valged, kuu kahel esimesel dekaadil pole selles osas suurt vahet juunikuu öödega. Päevad lähevad kuke sammu kaupa lühemaks ja ööd vastavalt pikemaks, aga need sammud on väga lühikesed. Alles kuu viimasel kümnendil on märgata pimeduse otsustavat süvenemist ja kuu lõpp pakub öötundidel juba ilusat täherohket taevavõlvi, kuigi üha nõrgenev kesköökuma põhjakaares on siiski veel alles. Eks seegi ole teatud liiki kalender. Varasematel sajanditel, kui kalendrid polnud veel levinud, pidi meie kodumaa põllumees teadma: valgete ööde lõppemine tähistab ühtlasi heinateo lõppu ja viljalõikuse algust. Lisaks muidugi ka seda, et sügis pole enam väga kõrgete mägede taga…

Õhtune hämardumine toob heledatest tähtedest kagu-lõunataevas esile Suvekolmnurga: kõrgel üleval Veega, temast ida pool (vasakul) paikneb Deeneb ja umbes poolel kõrgusel neist madalamal asub Altair. Kokku paistab midagi võrdhaarse kolmnurga taolist. Deeneb on neid kolme omavahel võrreldes kõige vähem hele, kuid on ka põhjust: see täht asub väga kaugel. Täpset Deenebi kauguse hinnangut pole siiamaani, kõige enam esineb arv umbes 1600 valgusaastat. Igal juhul on kaugus märkimisväärselt suur. Kui Veega (kaugus Maast 26 valgusaastat) või Altair (kaugus Maast 17 valgusaastat) mõttes sama kaugele viia, oleksid nad palja silmaga nähtamatud. Seevastu, kui Deeneb oleks emma-kumma „lähedusel” Maast, oleks tegu öötaevas äärmiselt heleda objektiga, mis oleks raskusteta vaadeldav ka keset keskpäevast taevasina.

Nagu teada, on tähistaevas olnud aineks paljude ulmejuttude kirjutamisel. Siin on mängus ka seesama Deeneb. Suure kauguse tõttu Maale on see täht (ehk siis tema läheduses võib-olla eksisteerivad planeedid) muuhulgas saanud au olla eriti müstiliste võimete ja olemuselt üsna kurjade olevuste kodupiirkonnaks maailmaruumis. Konkreetselt on siin silmas peetud vendade Strugatskite ulmejutustust „Väljasõit rohelusse” (1972, eestikeelsed tõlked on ilmunud 1987. ja 2016 aastal). Lühidalt seisneb loo sündmustik selles, et kunagi varem on Deenebilt lähtunud ja suhteliselt lühikeseks ajaks mõnes Maa piirkonnas „peatunud” ja nii muuseas ka ettejäänud inimesed (olenemata neile vastupanu osutada püüdnud Maa põlisasukate parimatest relvadest) hävitanud. Tulnukad on suvatsenud küll edaspidi (ajutiselt?) lahkuda, kuid jätnud endast maha igasugust „prahti”. Selle „prahi” erinevad koostisosad, mille sisemised olemused jäävad Maa elanikele arusaamatuks, toimivad kokkuvõttes „viienda kolonnina”, osutudes inimestele pea sama ohtlikuks kui olid tulnukad ise. Kokkuvõttes päris sünge lugu, loo alatoon paistab muuhulgas viitavat, et tulnukaid võib ju Deenebi juurest veel juurdegi tulemas olla või siis ehk koguni piisab kasvõi mahajäetud „prahist”, mille mõjupiirkondade ehk tsoonide kestev laienemine võib juba ise kogu Maa inimkonnale põhjalikke ja soovimatuid muudatusi tekitada..

Kui öine hirm Deenebi ees on veidi nõrgenenud, pöörame pilgu Veegale ja mõtiskleme veidi selle meile oluliselt lähemal asuva tähe kauguse üle. Mida tähendab kaugus 26 valguaastat? Eks see ole kaugus, mille läbib valguskiir vaakumis ühe aastaga. Valguse kiirus aga on teatavasti suurim võimalik kiirus looduses. Inimkond ei ole osanud ega suutnud leiutada apraate, mis ligiähedaseltki oleksid võimelised nii suure kiirusega liikuma.

Kujutame siiski ette, et selle ülesandega on hakkama saadud. Meil on juhtida kosmoselaev, mis praktikas on sisuliselt võimeline valguse kiirusega liikuma. Sellise aparaadi abil jõuaksime ligi 1 sekundiga Kuule, 8.3 minutiga Päikesele (jätame kõrvale aspekti seoses äärmuslike temperatuuridega), lähemate planeetide juurde mõnest mõnekümne minutiga, Saturnini ligikaudu tunniga ja Pluutoni 5 ja poole tunniga.

Võtame nüüd oma kujuteldaval raketil suuna teiste tähtedeni. Kolmiksüsteem Alpha Kentauri on meile kõige lähemal olev „tähestik”. Sinna jõudmiseks kulub aega 4.3 aastat (kaugus on 4.3 valgusaastat).

Järgmised (suvalistes suundades muidugi) tähed on meist üha kaugemal ja nendeni jõudmiseks kulub aina enam aega. Millalgi jõuame järjekorras Altairini, mis kuulub ka Päikesele lähedaste tähtede hulka ning siis edaspidi võtame mängult ette retke ka Veegale.

Eeldame ikka seda ka, et kosmoselend kulgeb edukalt ja retkelt pöördutakse ka Maa peale tagasi. Kujutledes ideaalset olukorda, et vahepeal eriti aega viitmata kihutatakse ligikaudu valguse kiirusega ka Veegalt tagasi. Muidugi kulub ka siis 26 aastat, nii raketi et Maalt startimise ja naasmise vahel on kulunud kokku 52 aastat. Nagu on kirjutanud tuntud teadlane Uno Veismann oma teoses „Tähed ja tehnika” (1968), on selline ajavahemik hinnatava maksimumi piiril, kus Maalt lahkunud ja naasevad kosmonaudid omavad veel lootust oma reisist aru anda neile, kes nad 52 aasta eest Veegale teele saatsid… Kui vaadata juulikuu öötaevasse, siis läänekaares paistev Arktuurus, 37 valgusaasta kaugusel (arv see tuleb ju kahega korrutada), paistab juba veidi liiga kaugel olevat…

Samas ei maksa kosmosereise alahinnata. Väga suurte kiiruste puhul hakkab kehtima erirelatiivsuteooria, mis lubab suure kiiruse arendajal endal oluliselt vähem aega kulutada. Piirjuhul, täpselt valguse kiiruse juures, taandub asi selleni, et aega ei kulu üldse, kosmonaut ehk astronaut viibiks nagu ühel ja samal ajahetkel igal pool korraga, st satuks väga veidrasse olukorda, saamata vähimalgi määral aru, kus ta viibib. Õnneks on selline asi siiski võimatu, sada protsenti täpselt pole rakettidel valguse kiiruse saavutamine võimalik. Küll on võimalik aga jõuda sellele väga lähedale, nii et ka Deenebi juurde võib raketis viibija oma kella järgi küllaltki kiiresti jõuda, inimene saaks põhimõtteliselt ette võtta ka galaktikatevahelised lennud. Ikka sel põhjusel, et mida suurem kiirus, seda aeglasemalt aeg reisijal kulgeb. Kahjuks on siiski nii, et rändur ise ei tunneta kuidagimoodi aja aeglasemat kulgemist, see saab selgeks alles siis, kui võrrelda raketi kella näitu Maale tagasi jõudes Maa peal olevate kellade näitudega.

Võtaks nüüd enatusiastlikku hoogu tasapisi vähemaks. Vaatame veel juuliõhtu hämaruses ringi ja leiame läänetaevast juba mainitud Arktuuruse, värvuselt veidi oranzi tooni. Väga madalal lõunataevas asub Antaares, mis paistab ehk veelgi punasem. Põhja-kirdetaevast, ka suhteliselt madalalt, leiame Kapella. Kuu algupoolel on päris madalas edelataevas leitav ka Spiika. Otsime Suure Vankri ka üles, see asub loodekaares, mitte eriti kõrgel, kuid ka mitte väga madalal. Kaks aisatähtedest kaugemat „vankiratast” sihivaivad ülespoole, kus leiame Põhjanaela. Sellele tähele saab alati kindel olla, kui soovime põhjasuunda ja sealt edasi kõiki teisigi ilmakaari paika panna. Kirdetaevast leiame ka W-kujulise Kassiopeia. Tasub tähele panna, et kassidega siin pistmist ei ole, tegu on (mitte küll Eesti mõistes) tavalise inimese nimega. Tõsi, nii nimetati mitte just päris tavalist inimest, vaid müütilist Etioopia kuningannat.

Vaatame jälle taevasse, nüüd juba vastu hommikut. Nüüd tasub kiita juba „planeetide seisu”. Madalas lõunakaares Kaljukitse tähtkujus asub Saturn, mis kuu teises pooles hakkab paistma isegi kogu öö jooksul. Nii saab lõpuks leevendust juba veebruari keskpaigast alanud planeetide nähtavuse põud õhtutaevas (tõsi küll, aprilli lõpus ja mai algul paistis õhtuti Merkuur).

Ka Jupiter on Vaala tähtkujus (Vaal on ekliptikast kohati vaid õige pisut lõuna poole jääv Kalade naabertähtkuju) hommikupoole ööd hästi vaadeldav, planeet hakkab kuu edenedes näha olema üha pikemat aega, tõustes üha varem enne keskööd. Ka punakas Marss paistab ilusasti, vaatlusaeg samuti jõudsalt kasvab. Marss on nähtav Kalade ja Jäära tähtkujudes. Samuti hommikuti näha oleva Veenuse vaatlusaeg on lühem, planeet tõuseb kuu algul vähem kui 2 tundi, kuid kuu lõpus pisut varemgi kui kaks tundi enne Päikest. Seega pole vähemalt kuu lõpus, kui koiduhämarus ka juba süveneb, väga viga ka Veenuse vaatlustingimustel (Sõnni ja Kaksikute tähtkujudes), sest planeet on väga hele. Tõsi küll, vaadata tuleb madalale.

Sõnni heledaim kinnistäht Aldebaran ilmub hommikutaevasse kuu teisel dekaadil, Polluks ja Kastor Kaksikute tähtkujust aga kolmandal kümnendil. Aldebaran oli nähtamatu pisut enam kui 2 kuud, Kaksikute tähepaar aga veidi üle ühe kuu.

rivi2

Juuresolev kaart lubab võimendatud kujul juuli esimeste hommikutel kirdest kuni lõunani põhimõtteliselt vaadata kõigi teisi Päikesesüsteemi planeetide (sealhulgas ka Pluuto) suunas, paar tundi edasi lisandub rivisse ka Päike…

Praktikas sellest ilusast rivist aina valgeneva hommikutaeva taustal suurt kasu pole, ehk keegi leiab teleskoobiga kätte Merkuuri või Uraani, muus osas ei tasu eriti optimistlik olla. Pluuto on 14. tähesuuruse täht, siin on asi lootusetu, olgu teleskoop nii automaatne kui tahes. Neptuun on vastavalt 8. tähesuurusega, automaatika ehk aitab. Merkuur on küll heledusega -0,7 tähesuurustt , kuid tõuseb vaid tund enne Päikeset. Paar tundi hijem lisandub rivi otsa ka Päike, mis kustutab taevasina sisse kõik muu.

Teleskoobiga peaks siiski Veenuse ja Jupiteri ka selgel päeval päeval, kui koordinaate umbkaudugi kasutada saab, kätte saama. Muus osa sõltub palju kogemusest. Päeval saab, kui teleskoop on piisvalt võimas ja ka koordinaate tunneb, koordinaatide abil ka harvu heledamaid kinnistähti teleskoobiga vaadata. Mõtet see ponnistus väga ei oma, tähed on efektsed siiski ka läbi teleskoobi just pimedal või hämaral ajal… Pindobjektidena teleskoobis paistvate Marsi ja Saturniga (tegelikult mingil määral ka isegi Jupiteriga) on veelgi keerulisem.

Näitena võib tuua ühe suvalise iskliku kogemuse. Nende ridade kirjutajal õnnestus nt 2009. aasta 1. juunil kella 2 paiku päeval Tõravere suure teleskoobi giidi (läbimõõt 30 cm, vähemalt sel ajal Eesti suurim läätsteleskoop) abil näha Päikesest mitte kaugel olnud Betelgeuset ja veel paari heledamat tähte, samuti Veenust, ettevõtmise peasihiks aga oli pilverünkade kõrval äsja idakaarest tõusnud Saturn. Saturn sai ka tabatud, kuid päris lihtne see protseduur ei olnud ja ega Saturn niimoodi muidugi pilkupüüdev ka polnud, kuigi ka rõngas oli nähtavalt olemas. Arvestades vaatleja jaoks tol ajal eriti ebamugavat asendit Tõravere suure teleskoobisüsteemiga madalasse idataevasse vaatamisel, olles lisaks samaaegselt luugiavast sisse kõrvetava Päikese käes, oli torni sulgedes lausa heinatöölt tulija tunne…

Kõik protseduurid muide, tuli sel ajal ja varem, enne ajaloolist teholoogia moderniseerimist ja digitaliseerimist 2012. aastal, Tõravere teleskoobitornis teha märksa keerulisemal viisil kui hilisemal ajal. Selle tõttu hoidis ka enamus astronoome öötööst eemale, sh ka mõned need, kes peale 2012. aastat lõpuks tee ka vaatlemise juurde on leidnud. Iseeenesest on see ju igati positiivne, astronoom peab teadma, mis on teleskoop!

Vaatame jälle taevasfääril toimuvat. Hommik toob paratamatult kaasa tähtede tuhmumise ja vaateväljalt kadumise, põhjuseks Päikese valgus, mida Maa atmosfäär igas suunas hajutab. Päike ise paikneb suurema osa kuust Kaksikute tähtkujus, 21-sest juulist alates aga Vähi tähtkujus. Kuna Päike käib väga kõrges kaares ja päev on pikk, tuleks taas, nagu ka juunikuu loos, viidata pikalt päevitamise ohtudele ja UV indeksi jälgimisele. Näitude 7 või koguni ligemale 8 korral on Päikese kiirguse suurem kogus tervisele üha ohtlikum. Samas ei tasu Päikest ka täiesti vältida – mõõdukas koguses õhu-ja päikesevannid ongi ju eelduseks, et talvisel viirustehooajal tuleks nohu harvem ette (tahaks väga loota, et võidab terve mõistus ja enam kollektiivsele passi-ja maskisündroomile üle ei minda). Samuti mõjub Päikese kiirgus organismile kasuliku D-vitamiini tekitajana.

Kuu faasid:

  • Esimene veerand: 7. juuli kell 5.14
  • Täiskuu: 13. juuli kell 21.37
  • Viimane veerand: 20. juuli kell 17.18
  • Noorkuu: 28. juuli kell 20.55

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega.

Märksõnad: ,