Juunitaevas 2022

Alar Puss | 01.06.2022

Juunitaevas 2022 – kiirgav Päike, hommikused planeedid ja nähtamatud kesköised udukogud.

Käes on juunikuu, tuues kaasa aasta kõige pikemad päevad, kõige kõrgemalt käiva Päikese ning lühikesed valged suveööd. Koit ja Hämarik kohtuvad igal ööl, eriti ilus on see vaatepilt muidugi selge ilma korral.
Juunis on samuti suvine pööripäev.
Ongi nagu kõik juba öeldud, võiks jutu lõpetada. Aga siiski. Ka detailid räägivad…

Kuna enim vaatlusvõimalusi on juunis just Päikese puhul, siis vaatame esiteks seda taevakeha. Kohe tuleb hoiatada, et Päikese ketas oma väga suure heleduse tõttu ei sobi palja silmaga imetlemiseks (kui, siis vilksamisi ja lühidalt). Päikese hoolikaks vaatlemiseks tuleb kasutada selliseid abivahendeid, mis toimivad valguse nõrgendajatena. Ammust ajast tuntud on tahmaklaasid, keevitaja mask, hilisemast ajast flopi-kettad. On olemas ka spetsiaalsed amatöörteleskoobid Päikese vaatamiseks.

Üks võimalus – hariliku teleskoobi sisendava ette paigutatakse tugev filter (filtrite süsteem). See võib olla ühtlaselt valgust nõrgendav, kuid võib olla eelistatult ühevärviline, kasvõi roheline, sealt läbi vaadates näemegi siis Päikest peaaegu nagu ta päriselt on: rohelisena. Hästi töötavad – coronado-päikeseteleskoobid, millest läbi vaadates paistab Päikese atmosfäär, samuti ka kromosfääri loiteid ja protuberantsid – aine väljapursked, samuti on näha laike.

Võimalik on ka täiesti tavalise teleskoobiga projekteerida Päikese kujutis paberilehele või ekraanile, mille kaugus okulaarist on vaja valida selline, et pilt oleks terav. Selle süsteemi eelis on, et ekraani vaadata saab korraga mitu inimest. See-eest ei tohi nüüd mitte mingil juhul üritada silmaga läbi teleskoobi Päikest vaadata.

Eksisteerib ka nn „tõelisi”, proffide-teadlaste kasutatavaid päikeseteleskoope koos kõrgete tornidega, jälgides siis Päikese pinna detaile tõelise detailsusega, kuid siin sellel aspektil me ei peatu.

Mis see Päike siis on? Astronoomide keeles üks päris harilik ja „harju keskmise” täht: G2V. Teisisõnu, Herzpung-Russelli heal ajaloolisel diagrammil on Päike G klassi täht, täpsemini G2 klassi kuuluv ning heledusklass on V, seega asub Päike nn peajadal, vaat et kõige rahulikumas piirkonnas kogu diagrammil.
Kuidas nii? Sest diagrammi peaaegu kõik muude piirkondade tähed teevad sagedamini läbi kiireid ja sageli ootamatuid muutlikkusi. Eks see asjaolu olegi pannud astronoome juhtima teleskoope (lähemate) Päikese-sarnaste tähtede suunas, et oodata nendest kantidest mõistuslikke raadosignaale. Seni pole lootused täitunud, kuigi eluotsingute piirkondi on laiendatud ja loodetakse ka tehisoptilisi „signaale” või ka miskit muud („elustavat”), eelkõige sobivaid keerulisi keemilisi ühendeid leida, seni ikka asjatult.

Päikese ligikaudne kaugus Maast on peaaegu 150 miljoni kilomeetrit, selle täpne väärtus on üheks astronoomiliseks pikkusühikuks nimetusega astronoomiline ühik.

Lahendaks siinkohal ka ühe näiva paradoksi. Päike on päeval kõrgel. Mäed on justkui ka kõrged. Mida lähemal Päikesele, seda soojem peaks olema. Seega lihtloogika nagu ütleb, et mägedes peaks ka soojem olema kui Maa peal. Ometi on teada-tuntud see, et mägedes on temperatuur madal, tippudel ei sula lumigi ära…

Probleemi lahendus on see, et mäed on LIIGA VÄHE Päikesele lähemal. Ümmardame mäetipud kuni 10 kilomeetrini maapinnast. 150 miljoni kilomeetriga võrreldes on see tühine suurus. Piirdudes ka kaugusega Päikese pinnani, on kasvõi lagipea kohal oleva Päikese kauguse erinevus mäetipult ja merepinnalt ikkagi sisult täiesti olematu. Mägede ja maapinna temperatuuride erinevused määravad ikkagi ära Maa atmosfääri protsessid, seotuna maapinnal ja merel toimuvaga.

Samas on mägedes ohtlik päevitamisega liialdada. Siin on siiski mõnedel kilomeetritel juba suur tähtsus, kuna hõredamast atmosfäärist pääseb enam läbi ka tervisele ohtlikku ultraviolett- ehk UV-kiirgust. Sellega tuleb ometigi arvestada ka merepinna tasemel, kusjuures mõnel päeval on kiirgust rohkem, mõnel vähem. Seda iseloomustab nn UV-indeks: mida kõrgem väärtus, seda lühem aeg on soovitav päevitamisele kulutada. Indeksi väärtusi 1 kuni 3 võib pidada ohutuks, 5 ja enam aga on numbrid, mille puhul (pikalt) päevitamine pole enam eriti soovitav. Näitajaid võib kirjeldada ka nii: UV-kiirguse intensiivsus 25 millivatti ruutmeetri kohta annab UV-indeksi 1, edasi, väärtusele 2 vastab 50 millivatti ruutmeetri kohta ja nii edasi.

Nüüd siirdume tõesti juunikuu öötaevasse, jääme esialgu kuu algusse.

Öötaevast annab õhtuti oodata, sest seegi vähene pimedus, mis tuleb, saabub aegamööda, kui Päike on loodekaarde loojunud. Siiski, kella 23 paiku (seda Tartu meridiaani kandis, nt Kuressaares on samad tingimused veerand tundi hiljem) võib märgata esimest tähte kõrgel lõunakaares, see on kergelt punakat tooni Arktuurus enam-vähem ülemises kulminatsioonis. Tegu ongi hetkel heledaima kinnistähega Eesti taevas (heledus -0.04 tähesuurust). Idataevast, samuti päris kõrgelt, leiame Veega, mille heledus jääb Arktuurusele napilt alla (0.03 tähesuurust). „Pronksmedaliomanik”, kohe heleduselt kahe eelmise kannul, Kapella (0.08 tähesuurust) on leitav madalas loodetaevas.

Aegapidi muutuvad nähtavaks ka teised heledamad tähed: madalas edelakaares asub Spiika (0.98 tähesuurust), Reegulus aga läänekaares (1.35 tähesuurust). Deenebi (1.25 tähesuurust) leiame Veegast vasakul, ida-kirdetaevas, veel üks punakas täht, Antaares (0.96 tähesuurust), on äsja tõusnud (loojub siis, kui valgeks läheb) ja asub väga madalas kagu-lõunataevas. Madalast idataevast leiame heleda tähena ka Altairi. Loodetaevas, samuti madalas, ilmuvad hämaruse süvenedes peaaegu korraga nähtavale nähtavale Polluks (1.14 tähesuurust) ja Kastor. Viimane on juba 2. suurusjärgu täht, aga „ülempiiri” lähedal (1.58 tähesuurust)t. Ka Altair (0.77 tähesuurust) saab endale näiva kaaslase – temast üsna vähe kõrgemal paikneb Tarazed. Viimane on koguni juba 3. tähesuuruse klubis (2.72 tähesuurust), kuid lähedus Altairile teeb tähe leidmise lihtsaks, kuigi heleduste vahe on neil kahel tähel suur.

Eks neid tähti paistab siiski rohkemgi, kõige enam umbkaudu kella 00 ja 2.30 vahel. Kusjuures hoolimata Eesti pisikesest pindalast on ikkagi erinevusi, olenevalt vaatluskohast: Põhja-Eestis on ööd valgemad ja tähti vähem näha. Kuressaares, nagu juba mainitud, algab ja lõpeb Tartuga võrreldes pimedam aeg umbes veerand tundi hiljem. Kuressaare puhul on muuseas huvitav märkida sarnasust Moskvaga – mõlemad linnad asuvad 2. ajavööndi piiril. Seega Kihelkonna ja Lümanda piirkonnad ning Sõrve poolsaar asuvad koguni 1. ajavööndis: näpuga järge ajades peaks Lääne-Saare rahvas ka uut päeva ning uut aastatki tunni võrra hiljem alustama…

Vaatame uuesti öötaevasse. Jätaks vaatlejale koduseks ülesandeks teha kindlaks, palju on taevapilt muutunud umbes 3-4 tunni jooksul, kui jälle päris valgeks läheb. Vihje: väga kardinaalseid muutusi ei saa olla, kuid midagi siiski muutub, eriti kui otsida läänekaares mainitud heledamaid tähti.

Juuni lõpupoole on ööd sama lühikesed, isegi pisut veel lühemad, kuid taevapilt ole ei siiski täpselt sama kui kuu algul. Seda nii õhtul kui hommikul: kogu pilt on teatud määral lääne poole nihkes. Arktuurus pole enam õhtuti lõunasuuna näitajaks, samas on sinnapoole teel Veega, tema järel Deeneb. Mainida võiks ehk, et Kastor ja Polluks on kadunud. Jõulutähte Kapellat tuleb otsida kõige valgemast piirkonnast, madalast põhjataevast.

Räägiks ka midagi neist asjust, mis ehk teatud kaalutlustel näha peaksid olema, aga ei ole.

Kujutame korraks ette hoopis talvist pööripäeva detsembris. Lühike päev, madal Päike… Kuid eriti teadaolev ei pruugi olla asjaolu, et Päike asub siis huvitava koha peal. See on Amburi tähtkujus paiknev madalaim punkt ekliptikal, mis peaaegu samas kohas ristub Linnutee tasandiga. See pole veel kõik, mis on huvitav: Päikese „turvameesteks” nii üleval kui allpool on 2 difuusset udukogu: M20, nimetusega Trifiid (ülalpool) ja M8, Lauguun (allpool).
Keerame aega pool aastat (suund pole hetkel oluline…) ja saame parimaks vaatlusajaks juunikuu südaöö. Vaatame madalasse lõunataevasse, umbes 8 kraadi kõrgusele ja näeme… ei midagi võrreldes muu taevaga. Muidugi, ööd on valged. See on üks põhjus. Aga kujutame sama piirkonna täiesti pimedasse taevasse. Nüüd näeme… palju tähti jah, aga ei mingeid udusid.
Põhjus: loomulikult tuleb arvestada ka sellega, et enamus nn süvataeva objekte on paljale silmaga igas olukorras nähtamatud, kaasa arvatud jutuksolevad udukogud. Ka teleskoobivaatlustele teeb hele taevafoon siiski liiga, samuti pole kasuks objektide madal asend. Seda madalat taevaala ehk Päikese talvist pesa ongi pimedas öötaevas võimalik päris harva tabada: kas paar tundi või veidi enam enne Päikese tõusu märtsis-aprillis või siis sama palju peale Päikese loojumist augustis-septembris.

Planeetidest. Õhtuti planeete näha ei ole. Hommikuks aga on neid madalas idakaares koguni 3, vasakult paremale lugedes Veenus, Jupiter ja Saturn. Heledused on vastavalt -3.8, -2.2 ja 0.6 tähesuurust. Nagu näha, võib Veenuse ja Jupiteri ära tunda nende suure heleduse tõttu. Tõsi, Veenus ja ka Jupiter (vähemalt kuu algul) väga silmapaistvad sedapuhku ei ole, kuid on siiski leitavad, kui on juba üpris valge. Suvise pööripäeva paiku lisandub Veenuse ja Jupiteri vahele veel neljaski, punaka tooniga Marss (0.5 tähesuurust). Kõigi nende vaatlusajad ajapikku pikenevad, kuid kõige viletsam on see asi ehk Veenuse puhul: see planeet tõuseb kuu algul vähem kui tund, kuu lõpuks poolteist tundi enne Päikest. Veenus asub Jäära ja Sõnni tähtkujudes, Marss ja Jupiter on Kalades ning Saturn Kaljukitse tähtkujus. Tähtkujud, kus planeedid paiknevad, ootavad ööde pikenemist ja valgenemist.

Kui veel kord aga lisada objekte, mida näha ei ole (ilusad linnulaulused juunikuu ööd, ehk antakse andeks…), siis on madalas hommikutaevas teiste planeetide vahel veel ka Uraan ja Neptuun, kumbki aga ei sobi vaatlemiseks teleskoobi abita.

Loomulikult paistab enamusel ööpäevadest mingil ajal taevas ka Kuu, kuid see, kes igatseb kõrgel paistvat täiskuud, peab paraku pettuma: juunikuus liigub Kuu täisfaasi aegu just eelkirjeldatud Päikese pesa ümbruses.

Kuu faasid:

Esimene veerand: 7. juuni kell 17.48,
Täiskuu: 14. juuni kell 14.52
Viimane veerand: 21. juuni kell 6.11
Noorkuu: 29. juuni kell 5.52 .

Märksõnad: Päike, Päikesesüsteem, Tähetorni ring, tähistaevas