Tähistaevas märtsis 2009

Tõnis Eenmäe | 15.03.2009

Märtsi alguses avaldatud artikkel saab Rohelise Värava toimetajate nõusolekul avaldatud (nagu enamasti) ka Vaatlejas. Tekstis on tehtud ka mõni pisiparandus.

Märtsikuu on Eestis taevasse vaatamiseks üks sobivamaid kuid. Meie sügis ja talv on reeglina üpris pilvised, selgeid öid on rohkem märtsist septembri lõpuni. Märtsis on järgnevate kuudega võrreldes veel ka täitsa palju pimedat aega.

Viimaks ei ole kaugel aeg, mil algab kevad. Vähemalt astronoomiliselt. 20. märtsil kell 13.44 ületab Päike oma teekonnal taevavõlvil joone – taevaekvaatori, mis eraldab taeva põhja- ja lõunapoolkera, seejuures liigub ta nädal varem Veevalaja tähtkujust Kaladesse. Ühtlasi tähendab Päikese asumine taevaekvaatoril, et tema kõrgus horisondist on südapäeval juba üle 30 kaarekraadi (võrdluseks: jõulude paiku oli vähem kui 10 kraadi!). Kuni jaanipäevani tõuseb Päike taevas üha kõrgemale. Kevadist pööripäeva nimetatakse vahel ka kevadiseks võrdpäevsuseks, öö ning päeva pikkus peaks siis võrdne olema. Üllatav on see, et tegelikult on öö ja päeva pikkused kõige võrdsemad mõni päev varem.

Punkt taevasfääril, kus taevaekvaator ning Päikese teekonna joon e. ekliptika kevadisel pööripäeval lõikuvad, on astronoomias väga tähtis. Suisa nii tähtis, et sellele on antud eraldi nimi – kevadpunkt. Kevadpunkt paneb paika enimkasutatavate ekvaatoriliste taevakoordinaatide alguspunkti. Üks koordinaatidest kannab nime otsetõus ning seda mõõdetakse aja ühikutes kevadpunktist ida suunas, täisringile vastab 24 tundi. Näiteks Veega otsetõus oli 2000. aasta esimestel hetkedel 18 tundi 36 minutit ja 56,3364 sekundit. Teise koordinaadi nimetus on kääne ning teda mõõdetakse kraadimõõdus taevaekvaatorist taevapoolusteni. Taeva põhjapoolusel on kääne +90 kraadi ning lõunapoolusel -90 kraadi. Näitena toodud Veega kääne oli 2000. a. alguses +38 kraadi 47 kaareminutit 1,291 kaaresekundit.

Märtsis seisab ees inimeste jaoks oluline sündmus, suveajale üleminek. See toimub märtsi viimasel pühapäeva (29.03) öösel. Kui kell peaks saama 2.00 öösel, siis tegelikult sunnitakse teda sel hetkel tegema hüpet näidu 3.00 peale. Vaene aeg. Ja kell ka.

Saab näha Cerest

Märtsikuus saab taevas näha õige mitut huvitavat sündmust. Üheks haruldasemaks on esimese avastatud asteroidi ja nüüdse lähima kääbusplaneedi Cerese vastasseis ning sellele järgnev silmuse joonistamine. Vastasseis ise oli 25. veebruaril ning siis asus too pisikene (umbes 1000 km läbimõõduga) taevakeha Maast vaid 1,583198 astronoomilise ühiku kaugusel. Viimati oli Ceres sellisel kaugusel 1857. aastal ning järgmine kord ei tule enne 4164. aastat! Kogu märtsikuu on Ceres binokli või väikese teleskoobiga lihtsalt leitav, leidmiseks tuleks kasutada tähekaarti. Asteroidid saidki oma nime selle järgi, et nad paistsid isegi suurtes teleskoopides tähesarnastena, erandiks pole ka Ceres, mis paistab väikeses teleskoobis nõrga, aeglaselt liikuva tähekesena.

Cerese otsimiseks võib kasutada näiteks seda kaarti (ülal olev kaart suuremalt), lugemiseks ingliskeelne artikkel Cerese vaatlemise kohta.

Jaanuaris ja veebruaris oli kõrgel loojangutaevas nähtav väga hele Veenus. Märtsis on Veenuse heledus kahanemas ning planeetki Päikesele üha lähemale nihkumas, 27. märtsil on Veenus alumises ühenduses e. Maa ja Päikese vahel. Tundub, et vaatlustingimused ei ole kiita? Vastupidi! Veenuse näiv läbimõõt kasvab kuni ühendusse jõudmiseni, jõudes selleks ajaks maagilise ühe kaareminuti piirimaile. Üks kaareminut on maagiline seetõttu, et seda loetakse inimese silma teoreetiliseks lahutusvõimeks. Läbi aegade on olnud üksikuid eriti terava silmanägemisega inimesi, kes on Veenust alumiste ühenduste eel ja järel palja silmaga sirbikujulisena näinud. „Lihtsurelikel“ on soovitatav kasutada binoklit või väikest teleskoopi. Sel aastal on Veenuse asend Maa põhjapoolkera vaatlejatele veel eriti soodne – samal ajal, kui planeet on Maa ja Päikese vahel, asub ta oma ekliptika suhtes mõnevõrra kaldus orbiidil ekliptika tasandist kõige kõrgema punkti lähedal. Seetõttu paistab Veenus alumises ühenduses olles taevas Päikesest 8,2 kaarekraadi kõrgemal. Huvitavaks teeb selle fakti asjaolu, et Veenus on mõne päeva jooksul enne ja pärast alumist ühendust (ja ka selle ajal, parim on 25. märts!) näha nii eha- kui koidutähena! Väga natukene enne päikesetõusu või pärast -loojangut kuni 5 kaarekraadi kõrgusel horisondist, just seal, kuhu Päike loojub või kust tõuseb. Loomulikult eeldab Veenuse ühe ööpäeva sees eha- ja koidutähena nägemine VÄGA selget atmosfääri ning takistusteta ida- ning läänesuunalist horisonti. Vaatlemiseks läheb arvatavasti vaja binoklit või teleskoopi, aga… kui te Veenust sel ajal leida proovite, olge äärmiselt ettevaatlikud, et te mingil juhul ei vaataks teleskoobi või binokliga Päikest!

Märts on sel aastal Saturni vaatlemiseks parim kuu

Naistepäeval on Saturn vastasseisus Päikesega ning nähtav terve öö, asudes Lõvi tähtkujus. Vastasseis tähendab ühtlasi ka seda, et Saturn kulmineerub südaöösel. Sel ajal asub Saturn ka Maale kõige lähemal, planeedi ketta läbimõõt on siis 19,8 kaaresekundit. Saturni rõngas on väga kitsas, kalle vaatekiire sihis kasvab väga aeglaselt kahest kolme kaarekraadini. Kes varem Saturni teleskoobis näinud, võiksid oma mälupilti praegu nähtavaga võrrelda. Märtsi jooksul plaanitud arvukad avalikud vaatlusõhtud Tartu Tähetornis ja Tartu Observatooriumis annavad selleks hea võimaluse. Nagu varemgi kirjutanud olen, võimaldab Saturni väga kitsas rõngas juba väikese teleskoobiga ära näha õige mitmed planeedile küllalt lähedal tiirlevad kaaslased.

Hommikuses taevas ajavad üksteist taga Marss, Jupiter ja Merkuur, kuid kõik nad on niivõrd madalal ning Päikesele lähedal, et nende tabamiseks on vaja vähemalt binoklit ning kuni horisondini selget taevast. Nende otsimisel jällegi ettevaatust Päikesega!

Veebruarikuu ülevaates pikemalt kirjeldatud sodiaagivalguse tabamiseks on sobivaimad 12. – 28. märtsi õhtud umbes 80-120 minutit pärast loojangut. Ajavahemiku sobivuse paneb paika Kuu puudumine õhtuses taevas.

Õhtusel ajal, kohe pärast pimeduse saabumist taevasse vaadates paistab meile tüüpiline talvetaevas. Madalal lõunasuunas paistab taeva heledaim täht Siirius, veidi enam edela pool ja kõrgemal kütt Orion. Kõrgel nende kohal on Sõnn, Kaksikud ja Vähk. Pimeda taeva korral on Vähi tähtkujus näha udune laik, mida meie esivanemad nimetasid Vanaks Sõelaks. Tegu on suhteliselt suure ja heleda täheparvega, juba väikene binokkel näitab seal kümmetkonda foonist selgelt eristuvat tähte. Vähi tähtkuju allosas on teinegi binokliga lihtsalt leitav täheparv, Messier 67. Võrdlemisi kõrgel kagutaevas näeme Lõvi tähtkuju, mille tagumise jala juures paistab heleda kollase tähekesena Saturn. Lõvi turjaks olev küllalt hele täht gamma Leonis on väikeses teleskoobis lihtsalt vaadeldav kaksiktäht, mis koosneb kahest Päikesest jahedamast hiidtähest. Nõrgem kaaslane asub heledamast peatähest kagu suunas.

Varsti peale loojangut hakkab idataevas paistma hele Arktuurus, Karjase tähtkuju heledaim täht. Karjase ja Suure Vankri vahele jäävad Jahipenid ning Arktuurusest Lõvi poole Bereniike Juuksed. Piirkond on huvitav selle poolest, et seal on väga arvukalt galaktikaid ning päris mitmeid heledaid kerasparvi. Bereniike Juustest madalamal, on väga suure ulatusega Neitsi tähtkuju, jällegi täis üpris heledaid galaktikaid, mis on valdavalt koondunud nn. Virgo superparve. Heledamad neist on väga pimeda taeva korral leitavad ka binokliga, abiks on hea tähekaart.

Paar tundi pärast südaööd on Neitsi juba üpris kõrgel taevas ning idast-kirdest hakkavad nähtavale ilmuma suvised tähtkujud: Herkules, Maokandja, Lüüra, Luik ja Kotkas. Märtsis on parim aeg vaadelda meie laiuskraadi jaoks eksootilist Skorpioni tähtkuju. Väga selge taeva korral on paar tundi enne päikesetõusu väga madalal kagu- ja lõunakaares võimalik märgata heledat punakat tähte – Antarest. Sellest pisut kõrgemal ja paremal on näha poolkaares kolme tähte, Skorpioni suiseid. Kahjuks oleme me paarkümmend kraadi liiga kaugel põhjas, nägemaks Skorpioni tähtkuju kogu oma ilus – selleks tuleb sõita näiteks Egiptusesse või Kanaaridele.

Valgusreostuse mõõtmise kuu

Nagu varemgi kirjutet, on 2009. aasta kuulutatud Rahvusvaheliseks Astronoomia Aastaks. Selle raames toimub väga mitmesuguseid rahvusvahelisi ja kohalikke üritusi. Üheks selliseks on projekt GLOBE at Night. Õige mitmetes kuuülevaadetes olen maininud valgusreostust. GLOBE at Night on ettevõtmine, mille käigus üle terve maakera hinnatakse öise taeva heledust. Vaatlus on väga lihtne: 16.-28. märtsi õhtutel otsige pärast pimeduse saabumist üles Orioni tähtkuju ja pärast silmade harjumist pimedusega võrrelge taevas nähtut GLOBE projekti poolt etteantud Orioni tähtkuju kaartidega. Pange kirja vaatluse kuupäev-kellaaeg ning vaatluse asukoht ning sisestage oma mõõtmistulemus veebis olevasse andmebaasi. Sellised mõõtmised on väärtuslikuks täiendavaks infoks kosmosest tehtavatele valgusreostuse uuringutele. Kõige rohkem materjali on GLOBE at Night projekti ametlikul (inglisekeelsel) veebilehel, kuid vaatlusjuhend, Eesti jaoks sobiv Orioni otsimiskaart ja tähesuuruste kaardid on saadavad ka eestikeelsetena aadressil http://www.globe.ee/globeatnight. Kui te sellel ajavahemikul niikuinii taevasse vaatate, lööge kaasa! Seejuures on GLOBE at Night hea võimalus tähistaevast ka sõpradele-tuttavatele tutvustada.

Kuuvalgusest, Kuust ja uuest kodulehest

Lühidalt ka meie “kõige olulisemast valgusallikast”, Kuust. Päeval, kui Päike paistab, on ju niikuinii valge, aga öösel on ju ilma Kuuta pime! Kuu esimene veerand on 4. märtsil, täiskuu 11. märtsil, viimane veerand 18. märtsil ning noorkuu 26. märtsil. Täiskuu ajal ja päev varem on Kuu Saturni läheduses. 22-24. märtsil on kitsas kahanev kuusirp Jupiteri ja Marsi juures. Märtsi viimastel päevadel, täpsemalt 30-ndal on kitsas kuusirp Plejaadide naabruses, Taevasõelast üle sõidab ta kahjuks päevavalguses.

Märtsi algusest on avalikkusele avatud Eesti Astronoomia Seltsi veebileht http://www.astronoomia.ee/, mille eesmärgiks on koondada ühte lihtsalt leitavasse kohta võimalikult täielik info kvaliteetsete eestikeelsete astronoomiaalaste internetiresursside kohta. Sealt leiate ka jooksvalt täieneva (oma rakendustesse imporditava!) ürituste kalendri, iga nädal uue mingil moel Eestiga seotud astronoomiapildi ja lähitulevikus astronoomiaalase foorumi, mis kolib koos senise sisuga veebiajakirjast “Vaatleja” ümber. Ärge kõhelge oma küsimuste, uudiste ja piltidega sinna tulla. Sel aastal Tartu Observatooriumis Tõraveres ja Tartu Tähetornis toimuvad avalikud vaatlusõhtud on ka www.astronoomia.ee kalendris kajastatud.

Veebiajakirjas „Vaatleja“ ilmub edaspidigi info Päikese, Kuu ja planeetide nähtavuse kohta ning artikleid mitmesugustel astronoomiaga seotud teemadel. „Vaatleja“ toimetus ootab ka lugejate kaastöid. Loomulikult leiab sarnast infot ka Tähetorni Kalendrist!

Märksõnad: tähistaevas