Juunitaevas 2017Alar Puss | 07.06.2017 Kätte on jõudnud aasta valgeim kuu – juuni. Päike käib taevavõlvil aasta kõrgeimaid ja pikimaid radu, saavutades taevaekvaatorist suurima põhjapoolse eemaldumise 21-sel kell 7.24. Seda momenti teame kui suve algust. Samal päeval, 21. juunil kell 17 liigub Päike Sõnni tähtkujust Kaksikute tähtkuju piiridesse. Aasta lühim ja valgeim öö on siis sedapuhku 20. vastu 21. juunit. Tegelikult on erinevus ülejäänud juunikuu öödega pisike, valged ööd kestavad terve juunikuu (ja kauemgi). Samas näpuga järge ajades ei ole jaaniöö aasta kõige lühem öö. Juuni on esimene suvekuu, kuid näiteks juuliga võrreldes võivad ilmad veel olla suhteliselt ebastabiilsed. Seda muidugi mitte igal aastal. Nagu me teame, on Eesti ilmastik väga mitmekesine. Tähistaeva kirjeldamine on ideeliselt ehk mõneti lihtsam. Siin tuleb toetuda taevamehaanika seadustele (loodetavasti mäletavad lugejad midagi Newtoni seadustest ja ülemaailmsest gravitatsiooniseadusest). Detailidesse laskudes on muidugi siingi väga palju keerulist ja peaaegu lahendamatut (nt kasvõi kolme keha probleem), kuid üldiselt on paljud ülesanded täpselt lahendatavad oluliselt pikema aja peale. Valgete ööde põhjuseks on asjaolu, et öistel tundidel, kui Päike ei paista, ei vaju ta eriti palju allapoole silmapiiri. Kui Päike juuniõhtutel loojub (Eesti laiuskraadilt vaadates ligikaudu loodesse), jääb temast maha tavapärane ehakuma, mis on kollakaspunase tooniga; olenevalt atmosfääri läbipaistvusest kas pigem punakas (sogasem juhtum) või kollakam (läbipaistvam juhtum). Enamuse aastast (pimedate ööde aegu, siis loojub Päike läände-edelasse) toimub protsess edasi nii: ehakuma aina nõrgeneb ja selle ulatus väheneb, taevavõlvile ilmuvad algul heledamad, seejärel tuhmimad tähed. Viimaks jääb ehakumast järele vaid nõrgapoolne värvitu kuma madalas loojangutaevas, mis samuti peatselt kustub ja pime öö ongi saabunud. Hommikul tekib idakaares koidukuma, kõik eelkirjeldatud nähtused toimuvad vastupidises suunas, kuni Päike tõuseb ja taevas võtab päevase, sinise tooni. Kõik mainitud värvidega valgused on päikese poolt kiiratud. Kuid Maad ümbritseva atmosfääri üheks omaduseks on valguse hajutamine sõltuvast värvusest ehk teisisõnu lainepikkusest või siis sagedusest. Mida lühema lainepikkusega ehk mida sinisem valgus on, seda tugevamini ta Maa õhkkonnas hajub. See ongi selge päevase taeva sinise värvuse põhjuseks. Mingil määral, kuid vähem, hajuvad ka teist värvi kiirguse liigid, jäädes siiski kõige enam sealtkandist kiirgama, kus Päike otse paistab. Seetõttu ongi päeviti taevas Päikese lähiümbruse värv vähem sinise ja rohkem valgema tooniga (ning suurema intensiivsusega), sest päris valge valgus koosneb kõigist värvilistest valgustest. Kui Päike on allpool silmapiiri, kuid mitte väga ,,sügaval”, jõuabki hajunud päikesekiirgusena Päikese tõusu/loojangu kandis mitte enam sinisena, vaid pikemalainelisema kiirgusena. Sinine valgus hajub silmapiiri all liialt paljudesse suundadesse laiali… Pöördume tagasi juunikuu öödesse. Antud juhul on jah siis lugu nii, et Päike ei ,,vajugi” eriti sügavale silmapiirist allapoole. Päikese suunda reedab kogu lühikese öö ehakuma (see valgustab, nagu vaatluskogemustest teame, mingil määral kogu taevast), mis ,,purjetab” aegapidi vasakult paremale ehk siis loodest üle põhjakaare kirdesse. Peale kohalikku keskööd, kui Päikese asimuut vastab täpselt põhjasuunale, peaks ehakuma koidukumaks nimetama hakata. Edaspidi hakkab valge öö veelgi valgenema; peatselt tõuseb ligikaudu kirdesuunast Päikese ketas nähtavale ja algab uus päev. Kas heledavõitu öötaevas midagi näha ka on? On ikka. Heledamad tähed on vaadeldavad igal ööl. Mingiks orientiiriks võiks võtta suhteliselt kõrgel (hommikupoole madalamal) loodetaevas asuva Suure Vankri tähtkuju, mille liikmed (nagu ka Põhjanael Väikeses Vankris) on ka suvise pööripäeva ööl nähtavad. Tuletame nüüd meelde, et põhjapoolne taevaala on valgete ööde aegu kõige heledam (mida madalamal, seda heledam). Kui pigem lõunasuunas ringi vaadata, siis näeme siin-seal tähti kuni kolmanda tähesuuuruseni. Täpne nägemispiir oleneb vaatlejast, kuid kuuenda, viienda ja neljanda (vähemalt enamuses) ning põhjakaares ka paljud kolmanda, madalamal teisegi tähesuuruse tähed on taevast ,,kadunud”. Kuid just selliste, suurema tähesuuruse arvväärtusega ehk tuhmimate tähtede hulk on taevavõlvil tugevas ülekaalus ja nende näival puudumisel jääbki mulje, et ,,tähti nagu eriti ei polegi”. Nähtamatu on muidugi ka Linnutee. Kuna puuduvad pimeda taeva orientiirid, siis harjumuspäraseid tähtkujusid me reeglina juuniöödel ei näe. Kuu algul leiame õhtuti kõrgel lõunataevas oranzika Arktuuruse, Eesti laiuskraadil heleduselt teise tähe üleüldse. Madalas kagu-lõunataevas paistab punakas Antaares. Idakaares võib leida Suvekolmnurga: Veega (Eestis heleduselt kolmas täht), Deenebi ja Altairi. Põhjakaares, heledaima taeva taustal on leitav Kapella, Eestis heleduselt neljas täht. Madalas loodekaares on leitavad ka Polluks ning Kastor (mitte eriti silmapaistvatena). Suhteliselt madalas lõuna-edelataevas paistab Spiika ja lääne pool, veel veidi madalamal on näha Reegulus ja veel mõni Lõvi tähtkuju liige. Mõne hämarikutunni jooksul liiguvad kõik nähtavad tähed: idakaarest lõuna poole, lõuna poolt lääne poole ning lääne poolt üha madalamale, kuni loojuvad. Mitteloojuvad tähed (praktiliselt on nähtav seal vaid Kapella) siirduvad madalast põhjataevast omakorda kirdetaevasse. Juuni lõpuosa õhtud (jaanipäeva aegu) on veidi nihkunud taevapildiga. Arktuurus asub päris kõrgel edela-läänetaevas, Suvekolmnurk asub märksa kõrgemal idataevas kui kuu alguses. Kastor ja Polluks on kadunud ehavalgusse. Napilt enne loojumist on näha veel Spiikat ja Reegulust. Planeedid juunis. Väga hästi on vaadeldav sedapuhku Jupiter, mis särab näivalt heledaima tähena taevas lühikese juuniöö õhtupoolsel osal, planeet asub Neitsi tähtkujus Spiikast paremal ja mõnevõrra kõrgemal. Ööl vastu 4. juunit oli Jupiteri kõrval Kuu. Kogu öö näeme sedapuhku Saturni, mis on leitav madalas lõunataevas (<strong<Maokandja tähtkujus). 15. juunil on Saturnil vastasseis Päikesega. Väiksema heleduse ja ka madala asendi poolest taevas on Saturn siiski veidi raskemini leitav kui Jupiter. Kuu on Saturni lähedal ööl vastu 10. juunit. Hommikuti näeme ka Veenust. Planeet tõuseb kuu algul 1 tund enne Päikest, kuu lõpus aga 2 tundi enne Päikest, seega vaatlustingimused paranevad. Planeet siirdub Kalade tähtkujust Jäära tähtkujju, sealt edasi Sõnni tähtkujju. 21. juuni hommikul on Veenuse lähedal vana Kuu sirp. Kuu faasid.
|
|
|||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||
