Kulgurid Spirit ja Opportunity kümme aastat Marsil

Janet Laidla | 20.01.2014

Kümme aastat tagasi jaanuaris maandusid Marsi pinnal kaks kulgurit – Spirit (Hing) ja Opportunity (Võimalus).
Sellised nimed leiti kulguritele läbi esseekonkurssi, mille võitis kolmanda klassi õpilane Sofi Collis. Kulgurite missioon pidi kestma kolm kuud ja nende eesmärk kõige üldisemas mõttes pidi olema vee jälgede leidmine pinnases. Kuna kõik meile teadaolevad eluvormid vajavad eksisteerimiseks vett, on vee või vee jälgede otsimine kõige aluseks.

Elu võimalikkuse üle Marsil on spekuleeritud alates 17. sajandist. Marssi peeti Maale väga sarnaseks nii looduse kui elusolendite poolest. Paljude inimeste kujutluspilti Marsist mõjutas kaart, mille autor oli Itaalia astronoom Giovanni Schiaparelli. Ta nägi läbi oma teleskoobi Marsi pinnal sirgeid jooni, mida ta nimetas canali ja mis tõlgiti inglise keelde selliselt, et jäi mulje kunstlikult loodud ehitistest.

Marsi kanalite idee viis läbi artiklite ja loengute laiade massideni Ameerika Ühendriikide astronoom Percival Lowell. Mitmed astronoomid proovisid kutsuda laiemat avalikkust üles suuremale ettevaatusele, aga see ei õnnestunud. Kanalid jäid Marsi kohustuslikuks osaks pea pooleks sajandiks. Kujutletav Marsi tsivilisatsioon oli enamasti vana ja väljasurev. Marslased ei teinud füüsilist tööd, põdenud haigusi ega pidanud sõdu. Looduse ja olendite kirjeldamisel lähtuti teadaolevatest faktidest – Marsi gravitatsioon on väiksem, õhk hõredam ning pind kuivem, seega Marsi taimed peaksid olema kitsamad, kõrgemad ja taluma hästi kuivust.

20. sajandil muutus meie ettekujutus Marsist päris palju. Ulmekirjaniku Herbert George Wellsi ajal tekkis idee inimkonda ohustavatest tulnukatest. Need ei olnud inimesest paremad elusolendid elamas utoopilises ühiskonnas, vaid võimsad, julmad ja küünilised tulnukad. Robert Heinleini raamatus „Punane planeet“ on Marss aga Maa koloonia, mida asustavad inimesed ja mille loodust nad vastavalt oma vajadustele vormivad. Marss on uus piirimaa (frontier), mida koloniseerida, järgmine samm inimkonna kosmosevallutustes. Ray Bradbury „Marsi kroonikad“ oli ja on jätkuvalt üks populaarsemaid Marsi raamatud, kuid tema Marss on jällegi ebausutav ja fantastiline. Seda meelega, sest Bradbury ei kirjutanud teaduslikku ulmet, vaid kasutas Marsi Maa peeglina.

Veelgi selgemalt tõmbasid piiri uue ja vana kujutluse vahele esimesed Marsile saadetud kosmoseaparaadid. Varajased Mariner missioonid paljastasid Marsi kui tühja ja elutu ning inimese jaoks esialgu elamiskõlbmatu planeedi. Mariner 9 aga näitas Marsi pinnal võimalikke jõesängide jälgi. Esimene õnnestunud pisike marsikulgur Sojourner maandus 1997. aastal ja uuris oma ümbrust umbes kolm kuud.

Alguses ebaõnnestusid pea pooled Marsimissioonid. Aastal 2000 tehti ettepanek ehitada korraga kaks kulgurit, mis maanduksid planeedi vastaskülgedel. Kahe puhul suurenes tõenäosus, et vähemalt üks jõuab õnnelikult pärale.

Kulguritel olevaid aparaate valiti pikalt, lõpuks jäid sõelale kaks panoraamkaamerat, kaks navigatsioonikaamerat, robotkäsi, millel oli mikroskoopkaamera, puur kivimitesse ja pinnasesse aukude puurimiseks ning mitu spektromeetrit, mis tuvastasid keemilisi elemente ja mineraale. Patareid säilitavad vaid vähese hulga energiat, seega peavad kulgurid aeg-ajalt puhkama, et energiat säästa. Probleeme tekitab tolm, mis päikesepaneelidele langeb ning talveperiood, mil Päike on liiga madalal. Õnneks puhuvad Marsi tuuled kulgurite päikesepaneele aeg-ajalt puhtaks, eriti Opportunity omi.

Umbes üks kord päevas saadab kulgur pilte ümbritsevast maastikust ja üks kord päevas saadetakse käsud tagasi kulgurile. Suhtlemine toimub läbi Marsi orbiidil olevate satelliitide ja ajanihe on umbes kümme minutit ühes suunas. Kulguritel on võimalik suhelda Maaga ka otse teise antenni abil, aga selle kasutamine on aja- ja energianõudlik.

Spirit maandus Gusevi kraatris, millest loodeti leida vee jälgi, kuid leiti põhiliselt laavat. Kui missioon oleks kestnud plaanitud kolm kuud, polekski Spirit midagi tõeliselt huvitavat avastanud. Oma ühe olulisima avastuse tegi Spirit läbi õnnetu juhuse. Nimelt murdis kulgur 2006. aastal ratta ja seda enda järel lohistades “kündis” Marsi pinda – see andis teadlastele võimaluse  avastada ränidioksiidirikka kihi ning kivid.

Opportunity maandus Meridiani Planumil, sest seal oli turvaline maanduda. Teadlased ei oodanud maandumispaigast kohe huvitavaid leide, kuid esimesed pildid üllatasid kõiki. Kuigi lõpliku kinnituse andmisega viivitati, et koguda üha rohkem andmeid, siis Opportunity oli meeskonna sõnul leidnud jälgi kunagisest veekogust.

Spirit jõudis uurida kahte mäestikku – Columbia ja Husband Hills ning Opportunity on uurinud kraatreid Eagle, Endurance, Victoria ja Endeavour.

Missioonid ei ole läinud probleemideta. Kommunikatsioonikatkestused, tugevad tolmutormid ja liiva sisse kinni jäämised tekitasid meeskonnas korduvalt tunde, et seekord ongi lõpp. Kuid alati prooviti veel kuni 2010. aastal, olles juba mõnda aega liiva sees kinni, Spirit enam Maaga ei suhelnud.

25. jaanuaril oma 10. sünnipäeva Marsil tähistav Opportunity on hetkel Endeavouri kraatri lähistel. 17. jaanuaril sattus tema kaamerate ette üks huvitav kivi, mida selle koha peal mõned päevad varem ei olnud. Hetkel kõige tõenäolisema teooria kohaselt rappus kivike lahti kui kulgur viimati manööverdas. Loodame, et Opportunity’l on meile Marsi kohta veel palju põnevat öelda.

Märksõnad: Marss