Marsil vett otsimasAlar Puss | 30.09.2015 Planeet Marss on olnud Maa-asukate hoolika uurimise all juba kaugetest aegadest. Sest see planeet oma oranzikas-punase tooniga on ikka köitnud vaatajate meeli. Kuna punane värv on ka vere värv, siis on paljude rahvaste mütoloogia pannud Marsi “paha poisi” rolli: temaga on seostatud hüpoteetilisi tulnukaid, kes Maa ja selle asukate suhtes on vaenulikult meelestatud. Ka Marss liigub eelöeldud kombel, kuid näiteks Maaga võrreldes on Marsi orbiit piklikum. Seega vastassseisud, kui Marss on Maale lähimates asendites ja paistab kogu öö, korduvad rohkem kui 2-aastaste vahedega, ei ole võrdsed. Kõige lähemale jõuab Marss Maale 15 või 17-aastaste vahemike tagant ja neid vastasseise nimetatakse suurteks. Üks selline suur vastasseis toimus 1877. aastal. Sel aastal toimus mitmeid sündmusi, nt. Vene-Türgi sõda. Lähestikku paiknevaid heledat Marssi ja tuhmimat Saturni peeti siis sõdivate vaenupoolte taevasteks kehastajateks. Sama suure vastasseisu ajal toimus muudki. Ameerika astronoom Asaph Hall avastas Marsi kaks kääbuskaaslast. Nimes sai neile Phobos ja Deimos, tõlkes Õudus ja Hirm. Ikka selle Marsi punase värvi tõttu. Tasapisi, 20. sajandi keskpaiku, hakkasid arenema ja teostuma plaanid kosmoselendudest. Esimene ameeriklaste aparaat, mis Marsist 15. juulil 1965 möödus, oli Mariner 4. Esimene Marsi orbiidile (30. mail 1971. aastal) jõudnud aparaat oli Mariner 9. Esimene õnnestunud (jällegi NASA) aparaadi (Viking 1 maandur) maandamine Marsile toimus 20. augustil 1975. aastal. Peale 1970-ndaid tuli Marsi lähiuurimisel peaaegu 20-aastane paus, kuni see 1990-ndate teisest poolest alates jälle hoo sisse sai. Loomulikult ei ole kaugeltki igat plaanitud ja ka lendu lastud Marsi-missiooni saatnud edu, kuid ärgem antud loos sellele keskendume. Orbiidil ümber Marsi tiirutab praegu koguni 5 kosmoselaeva. 1) Mars Odyssey alates 7. aprillist 2001 (NASA); Just MRO (Mars Reconnaissance Orbiter – Marsi Luuraja Orbiidil) on siis hiljutine “päevakangelane”. Marsi ümber tiirutav MRO leidis hiljuti uusi tõendeid vee aeg-ajalt planeedi pinnal voolamise kohta. Tõsi küll, vett ennast pole ikka veel tabatud. Avastus ise oli järgmine. MRO spektromeetri abiga avastati keemiliselt veega töödeldud mineraale järskude küngaste nõlvadel, mida oli varem vaadeldud kui lihtsalt imelikke triipe. Sellised tumedapoolsed triibud näivad vaikselt hääbuvat ja tekkivat sesoonselt, st neil kaljunõlvadel tekib vool soojal aastaajal ja kaob külmal aastaajal. Arvatakse, et sellisted nähtused, lühidalt siis vee voolamine mõnel järsul nõlval, tuues kaasa veega seotud mineraalide tekke, võivad tekkida mitmes erinevas kohas Marsi pinnal, kui temperatuur ületab -23 kraadi Celsiuse järgi. Tuletame meelde, et aastaajad on Marsil tegelikult täiesti olemas, sest Marsi telje kalle orbiidi tasandi suhtes on väga lähedane Maa omale. (Muuseas, ka Marsi ööpäev on veidi pikem Maa ööpäevast). Teisest küljest muidugi on tingimused Marsil ja Maal nagu “öö ja päev”. Marsil on väga hõre, peamiselt süsihappegaasist koosnev atmosfäär, mis paistab kenasti läbi. Olles Päikesest kaugemal kui Maa, on Marsi peal märksa külmem kui Maal ning vaid päris harva võivad esineda tingimused, kui temperatuur tõuseb üle 0 kraadi. Selles kontekstis on -23 kraadi Marsi jaoks soe küll… Külmades tingimustes muidugi ei saagi eriti ette tulla, et voolavat vett otse tabada, sest pinna alt välja tungides külmub vesi kiiresti ja kattub peatselt Marsi liivakihiga, sest kuigi atmosfäär on õhuke, on ta olemas ja tuuledki loomulikult eksisteerivad. Kui Marss on periheelis, läheb Marsi peal ka veidi soojemaks. Siis on parimad tingimused “sulailmadeks” ja voolava vee leidmiseks. Teisalt, siis saab Marsi atmosfäär samuti lisaenergiat ning tihti tulevad just siis ette kogu planeeti katvad tolmutormid. Marsi suured oletatavad kuivanud jõesängid võivad viidata, et miljardeid aastaid tagasi oli Marsil rohkem vett ja seda voolas suisa jõgedena. Selle hüpoteesi valguses tundub, et mingi suur kliimamuutus on Marsilt vee ja tihedama atmosfääri “minema viinud”. Mis on kõigi nende vee-otsingute eesmärk? Eks ikka see, mida unistasid juba antiiksed inimesed “punast planeeti” vaaates. Et vaatamata kõigele senisele ebaedule elu otsinguil Marsil see siiski seal võiks äkki leiduda. Ehkki vaid väga primitiivsel kujul. Marslasi “klassikalises” mõttes pole muidugi oodata… Uuringud ja otsingud jätkuvad! Märksõnad: Marss, Päikesesüsteem, Tartu Observatoorium, Tartu Tähetorn |
|