Augustitaevas 2023, 1. osa

Alar Puss | 01.08.2023

Päikese asendist

Augustis käib Päike juba mõneti madalamalt kui kahel eelmisel suvekuul. Kuu esimesel dekaadil asub Päike tähekaardil Vähi tähtkuju taustal. 11-ndal augustil liigub Päike Lõvi tähtkujju. Kuigi august võib mõnel aastal olla juba küllaltki sügise nägu, on hetkel ülevalolev Eesti absoluutne maksimumtemperatuur +35.6 kraadi mõõdetud just augustis. Kusjuures mitte ka väga kuu alguses, vaid 11-ndal kuupäeval, 1992. aastal. Enne seda aastat jäid absoluutsed aastamaksimumid juulikuuse, mõned kümnendikud kraadi vähem.

Planeedid augustis

Kui arvestada kokku heledust ja vaatlusaega, siis kõige vägevamalt paistab augustikuus Jupiter. Negatiivne aspekt on küll see, et planeet paistab hommikupoole ööd ja kes see väärtuslikku uneaega kulutada tahab. Samas Jupiteri vaatlusaeg üha pikeneb ja kuu lõpupoole paistab Jupiter enamuse ööst, tõustes ka päris kõrgele taevasse. Jupiter asub Jäära tähtkujus, olles heledam kui -2 tähesuurust. Umbes 8 kraadi kaugusel piki ekliptikat Jupiterist ida pool paistab Uraan, asudes ka Jäära tähtkujus, selle idapiiri lähedal. Kuid Uraan on 6. tähesuuruse „täht”, maksimaalne heledus on täpsemalt 5.8 tähesuurust. Sellise objekti palja silmaga kindla nägemise peale ma kihla ei vea. Kuigi Uraani nägemine on võimalik. Teleskoobi kasutamine on palju parem ja kindlam. Ka paari selgelt eristuva tumedama vöödiga Jupiter koos oma 4. suurima kaaslasega on objekt, mida tasub teleskoobiga vaadelda. Võimalik, et näha on ka Suur Punane Laik, kuid selle jaoks on vaja esiteks seda, et Laik on parajasti meie poole suunatud küljel ja kujutis peab ka hea olema.

Kuu on Jupiteri lähistel 7-ndal vastu 8-ndat ja 8-ndal vastu 9-ndat augustit.

Saturn paistab kogu öö, asudes Veevalaja tähtkujus. 27-ndal on Saturnil vastasseis Päikesega. Heledus on Saturnil 0.4 tähesuurust. Saturn liigub öö jooksul suhteliselt madalas kagu-lõuna-edekaares. Siiski on Saturni asend taevasfääril mõneti paranenud võrreldes üpris mitme järjestikuse varasema aastaga.

Saturn on teatavasti ka tuntud kui uhke rõngaga planeet. Tegelikult on asi hoopis nii, et palju erineva heledusega rõngaid on üksteise sees ning ükski osarõngas pole ka tegelikult kompaktne rõngas. Kokku on tegu lugematu hulga Saturni miniatuursete kaaslastega, mis tiirlevad ümber Saturni, selle ekvaatori tasandis. Püüame siis võimalusel ka seda Saturni keerulist, kuid ilusat süsteemi ise teleskoobi abil vaadata! Kuu on Saturni lähistel 2-sel vastu 3-ndat ja 3-ndal vastu 4-ndat augustit, kõige lähemal aga 30-ndal vastu 31-st augustit.

Veenus esialgu ei paista. Planeet on 13. augustil alumises ühenduses Päikesega. Kuid 22. augusti paiku ilmub Veenus hommikuti koidutaevas nähtavale. 10 päevaga, mis kuu lõpuni kulub, pikeneb Veenuse vaatlusaeg 2 tunnini. Teisisõnu, kuu lõpus tõuseb planeet 2 tundi enne Päikest. Veenus on nii hele, et ületab ka Jupiteri heleduse, olles mitu komakohta heledam kui -4 tähesuurust. Nii nagu juuliski, on Veenus teleskoobiga vaadates jälle kena kuusirbi kujuga, kuid sirp on nüüd vastupidise orientatsiooniga. (Tuline tuhat, ka see sõna on vabakäigu-hullude poolt ära rikutud!)

Veenus paikneb Vähi tähtkujus. Kahjuks on vaatlusaeg veel siiski liiga lühike, et palju tuhmimate päris-tähtede taustal tähele panna Veenuse liikumise retrograadsust. See tähendab seda, et Veenus liigub sodiaagivöö taustal aegapidi vastupidises suunas ehk lääne poole. Juulis oli ju Veenus Vähist idapoolsemas, Lõvi tähtkujus.

Oi, see retrograadsus! See on astroloogide „teaduslik põhisammas”, sõna mille tähendust katsutakse hoida salapära loori all. Ka Saturn liigub parajasti retrograadsena, koguni mitu kuud jutti. Kuid Jupiter on tubli poiss, liigub täitsa mitteretrogaadselt.

Kuid olles „Päikesesteemi kontrollikotta saatmiseks mandaadi kätte saanud”, läheb juba järgmises kuus ka Jupiter „astroloogilise ula peale” ehk hakkab retrograadselt liikuma: „juba vastuvõetud toetused oma looduslikele kaaslastele saavad muuhulgas siis kiiresti tagasi võetud!” Alles „näärivana oodates”, 31. detsembril, saab Jupiterist jälle „tore poiss”, hakates päripidi liikuma.

Kuu lõpus, alates. 23. agustist, läheb ka Merkuur „sassi” ehk retrograadseks kätte. Aga stopp! Astroloogide õhin läheb vastupidiselt liikuva Merkuuri puhul erilisse resonantsi! Kasulik on selliselt võnkuva silla pealt eemale hoida! Merkuuri pole terve augusti jooksul ju nähagi, nii et hoiame Merkuursit praegu eemale! Marssi ka augustis ei näe, kuid Marss on praegu eeskujulik: mitte juttugi retrograadsusest. Seega on Marss praegu astroloogilliselt igav ja täidab sabaga närilise osavusega üleliidulise parteikomisjoni nõudeid.

Jupiter, Io ja valguse kiirus

Jupiter paistab tänavu augustis siis hommikutaevas. Jupiteri nime all tunti vanade roomlaste mütoloogias peajumalat, kes oli muidugi väga tähtis tegelane. Rooma riigi ajalugu polegi aga üleni eriti ilus; selle läänepoolse osa kapitaalset allakäiku ja hävingut kiputakse võrdlema ka tänapäeva lääne tsivilisatsiooni täie hooga käimasoleva loojanguprotsessiga. Meiegi oma kodumaal näeme seda viimasel ajal väga tihti täies oma koleduses.

Siiski pole planeet Jupiter väärt, et teda roomlaste süü läbi halvasti koheldaks. Püüame siis veidi rääkida Jupiterist kui abimehest teaduse arengule.

Veebruarikuu loo 3. osa lõpus oli korraks “iseprofessorite ajukapatsiteedi” „ülistamiseks” mainitud ka teemat valguse kiiruse mõõtmisest, õigemini sellest, kuidas seda mõõta ei saa. Peaks ehk siiski ka veidi juttu tegema, kuidas seda ometigi tehtud on.

Esimene, kes proovis valguse kiirust mõõta, oli Galilei, kes 1600. aastal tunnistas, et ainus tulemus oli arusaam, et valguse kiirus on väga suur ja selle väärtuse mõõtmine ebaõnnestus. Kuid tegelikult oli ka see tulemus oluline.

Esimene, kes aga valguse kiirusele konkreetse väärtuse sai, oli taanlane Roemer, 1676. aastal. Roemer vaatles Jupiteri kaaslaste varjutusi, keskendudes Io-le, mis suurima läheduse tõttu Jupiterile liigub oma orbiiidil ümber Jupiteri kõige kiiremini. Õnneks oli siis juba „teleskoobiajastu”, muidu poleks keegi Jupiteri neljast suurimast kaaslasest midagi teadnudki, veel vähem nende liikumist hoolega uurida saanud.

Roemer leidis huvitava asjaolu: Io väljatuleku moment Jupiteri varjust hakkas eeldatust ajahetkest üha hilinema ja hilinema. Seejärel hakkas Io üha varem nähtavale ilmuma. Kogu selle ajalise muutlikkuse edasi-tagasi ulatuseks hindas Roemer 22 minutit. Kui aasta oli täis saanud, klappisid Io taasilmumised uuesti. Roemer tegi õige järelduse, et põhjus on Jupiteri ja Maa vahekauguse perioodilises muutumises. Kui Jupiter on Maast kaugemates asendites, kulub ka valgusel Jupiterilt (ja tema lähiümbrusest, kus asuvad ka kaaslased, sh Io) Maale jõudmiseks rohkem aega. Roemer püüdis selle järgi ka valguse kiiruse väärtust arvutada. Esimene arvestatav, ehkki üpris ligikaudne hinnang valguse kiiruse väärtusele siit ka tuli. Peab muidugi arvestama, et kogu aasta jooksul ei saa Jupiteri ega tema kaaslasi järjepanu jälgida, sest mingil ajavahemikul, sealhulgas suurima vahemaa aegu Maast, kaob Jupiter Päikese kiirtesse ja pole nähtav. Eks siit tulene ka üks põhjustest, miks valguse kiiruse mõõtmine Roemeril tänapäeva mõistes väga täpne ei olnud. Kuid see oli oluline verstapost valguse kiiruse mõõtmisel.

Edaspidi tehti valguse kiiruse mõõtmiseks mitmeid maapealseid katseid, kasutades pöörlevaid hammasrattaid ja peegleid.

1879. aastal sai oma tulemuse kirja A. Michelson, enam küll tuntud eetri olemasolu välistanud katse ühe sooritajana. Michelsoni saadud valguse kiiruse väärtus on juba kaunis lähedane tänapäeval tuntud väärtusega, ümmarguselt 300 tuhat kilomeetrit sekundis.

Edaspidi täpsustati valguse kiiruse väärtust üha täiustatud katseseadamete abiga.

Päris halb õnn aga oleks füüsikatudengil, kes saaks optika praktikumis ülesandeks valguse kiiruse määramise Roemeri meetodil! Ülikoolis on üldjuhul ikka olnud kohustuseks, et iga praktikumitöö tuleb valmiskujul esitada peale tööloa saamist juba nädala – kahe jooksul…

Praeguseks ajaks tunneme valguse kiirust konstandina:
c = 299 792 458 m/s ehk
1 079 252 848.8 km/h . (Seega ligikaudu miljard kilomeetrit tunnis!) Ometi jõuab valgus tähtedelt meieni parimal juhul mõnede aastate jooksul, rõhuval enamusel juhtudest kulub veel oluliselt kauem aega. Seega tähti vaadates vaatame me tegelikult ammumöödunud aegadel kiiratud valgust! Õnneks on maailmaruum ja selle väga arvukad täht-objektid tervikuna üldjuhul väga pikaajalise muutlikkusega, seega tinglikult saame enamikul juhtudest siiski rääkida ka tähtede ja tähesüsteemide hetkeseisu vaatlemisest.

Tähistaevas

Juulitaevas, eriti kuu kahel esimesel kolmadikul, vääris põhiliselt vaid Suvekolmnurga mainimist: ka augustiõhtutel paistvad kõrgel lõunataevas Veega ning Deeneb kõrgel ja Altair neist umbes poole jagu madalamal. Juulikuu lõpp oli siiski juba märksa täherikkam.

August on aga tuntud pimeda suvekuuna. Eks pimedus tähendab ka palju tähti; eeldame, et pilvi ei ole. Õhtune tähtkujude paigutus on sisuliselt sama mis juulikuus, nüüd on aga tähtkujud näha kogu nende ilus. Kui hakata lõunakaares suunalt alt ülespoole tulema, siis kuu algul võib lõuna-edelapoolse silmapiiri lähistel näha Antaarest ning tema ümbruses ehk mingit nappi osa ka ülejäänud Skorpioni tähtkujust. See osa on siiski päris kasin ja üha väheneb seegi. Antaares, punaka tooniga Skorpioni „peatäht”, kaob ehavalgusse augusti keskpaiku ning ega peale seda pole enam mõtet Skorpioni otsida.

Ambur

Skorpionist ida poole (vasakule) jääv Ambur on samuti Eestis vaadeldav vaid osaliselt, kuid augustikuu õhtupimeduses on selle vaatlemiseks kõige soodsamad tingimused, septembris ka. Amburi näha olevad tähed on suhteliselt heledad, kuid silmapiiri lähedus teeb vaatlemise raskemaks. Nähtava Amburi osa kohta mingi joonise soovitamine polegi nii lihtne, igaüks leiab sealt vast ise midagi, kui lihtsalt öelda: suhteliselt heledad tähed madalal horisondi kohal. Amburi tähtkuju suunas jääb meie Linnutee ehk Galaktika tsenter. Sellega seoses pole vist raske ette kujutada, et projektsiooniefekti tõttu jääb Amburi kanti ka küllalt palju täheparvi (nii kerasparvi kui hajusparvi) ning udukogusid. Kuid jälle segab see Amburi kehv asend, kui Eestist vaadata. Ligi pool tähtkujust koos sealsete süvataeva objektidega jääb üldse silmapiirist allapoole. Mõned objektid jälle tõusevad küll õige vähe ja lühikeseks ajaks üle silmapiiri, kuid paks atmosfäärikiht mõjub ikkagi vaatlemisele kahjustavalt. Mõni objekt tuleks siiski ära mainida.

Päikese “talvepesa” lähedal, nagu varemgi on juttu olnud, paiknevad kaks difuusset udukogu M20 ülalpool ekliptikat) ja M8 (ekliptikast allpool). Augustiööd peaksid võimaldama nende ülesleidmist, kui madalale suunamist võimaldavat teleskoopi kasutada. Üldiselt pole selliste teleskoopide leidmisega suuremat muret, enamus amatöörtelekoope niisugused ongi.

Muuseas vahemärkusena olgu öeldud, et sõna „amatöör” ei tähenda kindlasti midagi, mille üle peaks pahandama. Igaüks, kes tähistaeva vastu huvi tunneb, ei pea loomulikult selleks mitmed aastad ülikooli uksi kulutama. Taevasse vaadata, kas abivahendiga või ilma, saab ju igaüks. Seda on päris raske ka ära keelata, kui just inimesi uute „piirangute” loba katte alle suisa kinniste aknaluukidega tubadesse ei suleta. Kuid me ei luba seda endiga teha, eks ole!

Veel üks difuusne udukogu M17 asub Amburi põhjaservas, seega mõnevõrra kõrgemal kui kaks eelmainitut.

Veel veidi põhja pool, juba naabertähtkuju Mao (sabaosa) piirides asub M16. Mõnes kataloogis esineb ka M16 difuusse udukoguna, mõnes aga täheparvena. Hea kvaliteediga pildid aga on selle objekti teinud eriti kuulsaks. Hubble kosmoseteleskoobi ülesvõtted andsid võimsad kujutised, veel teravmad pilte samast piirkonnast on saadud uue, Webbi kosomosetelekoobi abiga, mis alustas oma tööd 2022. aastal, seega päris hiljuti. Nende kosmiliste sammaste kujutiste mastaapsust ja võimsust vaadates meenuvad miskipärast kuulsad King Kongi filmid (neidki on tehtud mitmeid).

Amburis on ka mitmeid hajusparvi, nt M23 ja M25, samuti väärivad märkimist kerasparved M22 ja M28. Need asuvad kahjuks umbes sama madalal kui neist paremale poole jääv M8, kuid leidmise hõlbustamiseks võik fikseerida tähe Kaus Borealis (lambda Saggitarius). M22 asub sellest tähest 2 ja pool kraadi ülal vasakul ning M28 1 kraadi jagu ülal paremal pool.

Amburi idaservas (vasakul ääres) paiknevast kerasparvest M75-st oli juulikuu loos seoses selle läheduses oleva Pluutoga juba juttu. Nüüd on öösiti pime, võib ju proovida Pluuto M75 abiga kätte saada. Vahest läheb korda, kui ilmad mitmel ööl lubavad.

Kaljukits

Amburist veel enam ida poole jääb Kaljukits. Seegi paikneb madalal horisondi ligidal. Õnneks tõuseb see tähkuju meie laiusel tervikuna silmapiirist kõrgemale. Kujund on päris konkreetne, kuid kahjuks on tähed päris tuhmid. Kujund meenutab see kujund mingit anumat, mille põhi pole tasane, vaid on kahest haarast koosnev ja terava tipuga.

Huvitavaid objekte siiski on. Tähtkuju ülal paremas nurgas asub Algedi (alfa Capriorn). Tegu on optilise kaksiktähega, mille komponendid pole füüsikaliselt seotud. Komponentide vahekaugus on 6.6 kaareminutit, nii et terav silm peaks suutma neid ka niisama eristada, lihtsam on seee töö binoklit või teleskoopi kasutades. Kumbki komponent eraldi pole samuti üksiktäht, kuid need aga ka füüsikaliselt seotud süsteemid. Vasakpoolne (teleskoobis parempoolne) komponentidest on kolmktäht: peatäheks on hilise G-klassi hiidtäht, mille valgust me põhiliselt näemegi. Selle ümber tiirutab oranz-punaste kääbuste paar, kaugus peatähest jällegi 6.6, kuid sedapuhku mitte kaareminutit, vaid 6.6 kaaresekundit. Nii et teleskoobis on ühe tähena paistev kaaslaste paar peatähest eristatav, kuid märksa tuhmim. Kääbuste paar ise niisama lihtsalt juba eraldi ei paista.

Algedi teise optilise komponendi peatäht on eelmisest pisut vähem hele, kuid omegi on just see tuntud kui “Algedi nr 1”. Ka see on sa G-klassi täht. Kuid asudes meist märksa kaugemal, peab ta teisest optilisest G-tähest olemuselt heledam olema ning nii ongi: tegu on G3Ib klassi ülihiiuga. Maalt vaadates sellel väga lähedal, 0.65 kaarersekundi kaugusel asub kaaslane, kuid liigse läheduse tõttu pole nad teleskoobis vaadates reaalselt eristatavad. Kolm nõrka komponenti, 10. tähesuurus ja vähem, 1 kaareminuti piires, on siin veel, kuid vähemalt 1 neist on omakorda lihtsalt samas suunas projekteerunud ehk on taaskord lihtsalt optiline, mitte füüsikaline kaaslane.

Algedi suunal, veel täpsemalt nr.1 – komponendi suunal, asub ka alfa-kaprikorniidide meteoorivoolu radiant. Augusti alguses võib veel selle nõrga voo esindajaid märgata, maksimum oli juuli lõpus.

Messier’ objektidest on Kaljukitse sattunud vaid üks, kuid see-eest jällegi kerasparv, M30. See objekt asub Kaljukitse kaguservas, juba kirjeldatud tähtkuju kontuuri vaskpoolsest osast allpool. Fikseerida võiks kontuuri vasakult teise heledama tähe Nashira (gamma Capricornus). Ja sõita teleskoobiga mõned kraadid kraadi lõuna poole ehk siis ligikaudsemalt öeldes otse allapoole.

Maokandja, Madu ja Kilp

Maokandja jääb Amburist paremale poole ja on päris suur, ulatudes oma põhjapoolse osaga täiesti viisakale kõrgusele. Midagi erilist Maoakandja paremale kaardunud tuhmipoolne tähekaar ei kujuta, küll aga on siin mitmeid kerasparvi, mida tasub vaadata: Kõige lõunapoolsemad M19 ja M62 ei kõlba asendi tõttu eriti kuskile, veidi kõrgemal asub M9, kuid veel kõrgemal paiknevad M10, M12 ja M14 on päris heas asendis. Oma viga on siin aga ikkagi – puuduvad head kergesti meeldejäävad tähtedest reeperid, mis neile osutuvad. Madaluselt umbes keskmises asendis olev M107 on ka peaaegu sobival kõrgusel, aga see kerasparv ise on kehvavõitu.

Tuleb ilmselt anda koordinaadid:

M10: otsetõus 16h 57m 9s; kääne -4º 5’ 58’’

M12: otsetõus 16h 47m 14s, kääne -1º 56’ 55’’,

M14: otsetõus 17h 37m 26s kääne -3º 14’ 45’’

M107: otsetõus 16h 32m 32s kääne -13º 3’ 14’’

M9: otsetõus 17h 19m 12s kääne -18º 30’ 59’’

Maokandjast lääne pool (õhtul madalas edelataevas) asub taevasfääri ainsa kaheosalise Mao tähtkuju paremini nähtav osa, mis on püsitise sirbi kujuline. Mingil määral on Mao kuju kaarekujulise Maokandja kuju vähendatud mastaabiga kordusväljaande moodi. Maost tasub otsida kerasparve M5, millest maikuu loos juttu oli.

Amburis on Linnutee väga hele, kuid madal asend ei lase Eestis seda nautida. Meil torkab silma Amburist kõrgemal olev heledam Linnutee tomp, mille piires on moodustatid tähtkuju nimega Kilp. Tähtkuju ise ei torka silma, aga just Linnutee peaks seda kergesti leida aitama. Messier’ kataloogist asuvad Kilbis hajusparved M11 ja M26. Neist viimane (allpool) on üsna kehvake, kuid M11 tasub rohkem vaatamist: peaaegu et kerasparv vaatab teleskoobist vastu.

Herculese, Lüüra ja Luige objekte

Detailid kipuvad juttu ummistama. Tuletame lühidalt meelde, et Maokandjast kõrgemale jääb Herculese tähtkuju. Hercules on suur tähtkuju, mis ulatub juba nii kõrgele, et ülemine pool on Eestis loojumatu. Tähtkuju ise, nagu sageli juhtub, pole eriti silmapaistvate tähtedega. Neist võib moodustada igasuguseid kujndeid, muuhulgas vägeva mehe kuju, kuid isiklikult meenub sinna vaadates halvasti ehitatud kolme pulgaga redel.
Herculest tasub siiski uurida, sest seal on vahvaid asju.

Kõigepealt muidugi kuulus kerasparv M13. See jääb „redeli” kahe ülemise ja parempoolse „pulgaotsa” vahele. Hea silm võib juba ilma abivahndita midagi märgata, siiki soovitaks ikka telekoopi kasutada. Tähtkuju ülemises osas, ülemisest vasakust „pulgatähest ülalpool, asub M92, ligikaudu sama hea, kuid veidi väiksema heledusega kerasparv.

Nüüd vaatame Herkulese lõunapoolset osa, „redelist” allapoole. Näeme suhteliselt lähestikku kahte tähte. Alumine ja vasakpoolne on heledam. See täht on juba Maokandja liige, Ras Alhague (alpha Oph). Sellest ülalpool ja paremal olev tuhmim täht on aga Herkulese alfa, Ras Algethi.

See ei ole küll siski Herkulese heledaim täht. Siiski tasub seda vaadata ka teleskoobi abiga. 4 ja poole kaaresekundi kaugusel teineteisest eristuvad kaks komponenti, mis on ka erinevat värvi.

Ka 95 Her väärib uurimist. Siingi on teleskoobis ilus kaksiksüsteem (nurkkaugus 6.3 kaaresekundit). See kaksiktäht on küll nõrga üksiktähena palja silmaga eristatav, kuid seda leida võib olla raske.

Paneks hoopis kirja koordinaadid:

otsetõus 18h 1m 30s ja kääne 1kr 35m 44s.

Võtame ühe kaksiku veel: roo Her. See täht on ka tuhm, kuid palja silmaga nähtav. Siin on leidmine parem: leiame „redeli” ülemise vaskpoolse tähe Fudail (pi Her). Leiame nüüd selle lähedal vasakul ja veidi kõrgemal oleva läheduselt teise arvestatava tähe ja see ongi otsitav.

Teleskoobis peaksime nägema seda kaksikuna, nurkkaugus 4.2 kaaresekundit.

Hoiatus ka: halva kujutise korral võib mõnikord 4 kaaresekundi lähedane nurkkaugus olla kaksiku komponentide jaoks eraldamiseks liiga vähene, kuigi kasutatav aparatuur on üks ja sama. Kuid suveöödel on lootused eduks siiski enamasti head. Muidugi peab ikka selge ka olema…

Herkulesest vasakul särab Veega, hele täht Lüürast. Veegast allpool ja vasaku, pisikese vankrikese kahe alumise ratta vahel on kuulus Lüüra udu ehk planetaarudu M57.

Ei tohi unustada neliktähte epsilopn Lyr, Veegast veidi ülal ja vasakul.

Veel Lüürast vasakule poole jääb Luik, see on kõrge tähtkuju Linnutee taustal, juhttäheks Deeneb. Siirdudes Deenebist alla vasakule, leiame esimese heledama tähe ja sellest veel alla vasakule minnes püüame leida ajalooliselt kuulsa kaksiku 61 Cygni.

Selle tähe kauguse uurimisel võistles kuulus Bessel meie kuulsa Struvega, kes uuris Veeega kaugust. Täht on tuhmike, kuid leitav. Teleskoop eristab kergesti ka komponendid, palun vaadake kui viitsite.

Ning muidugi veel Albireo (beeta Cyg), kirss tordil.
Luige lõunapoolse piiri lähedal asub kergesti leitav päris hele täht, mis teleskoobis jaguneb kauniks kahevärviliseks kaksiktäheks.

Umbes poolel vahemaal M57 ja Albireo vahel on leitav veel üks Lüüra tähtkuju objekt, kerasparv M56

Mainida tuleb ka planetaasrudu M27, paikneb Luige piiridest lõunas, nõrkade tähtedega miniatuurse Rebase tähkuju piires. M27 justkui asuks kitsa noolekese turjal, see tähtkuju on tõepoolest Nool. Nool mahutab endas kerasparve M71.

Delta-akvariidid

Juba juuli teises pooles aktiveerus koos ööde pimenemisega suhteliselt tuntud, kuigi mitte just tihe meteoorivool, mille aktiivsuse hinnatav maksimum saabus 30. juuli ööl vastu 31. juulit. Oleksime nagu hiljaks jäänud selle vaatlemisega. Samas pole senised vaatlused näidanud, et see meteoorivool omaks hästi eralduvat maksimumi. Delta-akvariidid on nähtavad päris pikalt, ka veel augusti keskpaiku, pakkudes teatud konkurentsi kuulsale perseiidide meteoorivoole. Radiant asub Veevalaja tähtkujus, see on küll madalal, kuid agustiöö jooksul kogu öö üle horisondi.

Üldiselt avavad delta-akvariidid aasta teise poole heade meteoorivoolude hooaja. Avapoolaasta on selles osas palju vaesem. Augustis on põhjust meteooridest enamgi rääkida. Kuid teeme seda järgmises osas.

Aeg maha!

Augustis on reeglina öösiti suhteliselt soe, seega hea teha vaatlusi. Teeme siin siiski pausi, et jälle liiga pikaks ei läheks, juba ongi läinud.

„See oli kolmene!”, teatas korvpallimängu vilistav riigikohtunik, olles sooritanud vabaviske vastaste korvi.

Kuu faasid

1. Täiskuu: 1-sel kell 21.31
2. Viimane verand: 8-ndal kell 13.28
3. Kuuloomine: 16-ndal kell 12.38
4. Esimene veerand: 24-ndal kell 12.57
5. Täiskuu: 31-sel kell 4.35

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Märksõnad: Hubble, Jupiter, Kuu, Linnutee, Messier' objektid, Päikesesüsteem