Novembritaevas 2023, 2. osa

Alar Puss | 08.11.2023

Kuu varjutab Veenuse

Kuu algul jäi suures tuhmi komeedi tuhinas kirja panemata üks mardilaupäeva keskpäeva astronoomiline nähtus: Kuu varjutab Veenuse. Asi polegi ehk eriti teemat väärt, sest nähtus toimub ajal, kui lisaks asjaosalistele on horisondi kohaĺ ka Päike. See rikub efekti ära. Kuna aga Veenus on väga hele ja teleskoobis päevalgi hästi vaadeldav, võiks ehk teema kallal siiski pisut lokku lüüa.

Pimedas oleks pilt väga ilus ja seda see 9. novembri öises hommikutaevas ju ongi. Heleda sirbikujulise Kuu kõrval paistab väga lähestikku imeliselt hele „täht”. Ei keegi muu kui Veenus isiklikult! Kuid kattumise nähtus jääb kahjuks täitsa keskpäevasesse aega.

Veenuse faas on umbes 57%, planeet paistab seega pisut suurema kui poolkuu kujuga. Kõrvaloleva Kuu faas on palju väiksem! Ning Veenuse faas on vastupidine võrreldes Kuuga!

„Kuule, seltsimees „astronoom”, muheleb kõiketeadev Küla-Karla. „Nüüd oled omadega küll sees! Vana Kuu ja vana Veenus hommikuti kõrvuti küll vastupidiste kujudega ei ole! Hee, kus ülikooli lõpetanu sihuke mul väljas. Sa õpi ikka elu tundma, mitte ära aja tuima jama!”

Tuleb vaikida. Viisakusest. Jäägu igaühele oma arvamus. Süüdlasliku näoga tuleb püüda alustatu lõpuni kirja panna. Seda enam, et Karlal (ei, ta nimi oli hoopis… no ei mäleta!) on osaliselt õigus.

Me ju vaatame Veenust läbi telekoobi! Ning enamus teleskoope pöörab pildi ringi! Silmale vaadates on Veenus punktikujuline ja mis kuju on punktil? Ikka… punkt…
Kuu paistab teistpidi küll kui Veenus, aga ainult nii kaua, kui me teleskoopi Veenuselt Kuu suunas ei pööra. Ning siis selgub, et paistavad nii Kuu kui Veenus ühte pidi, kusjuures noore Kuu kujuga!

Teeme veel ühe „pöörde”.
Ega see Veenus tegelikult praegu siiski väga vana ei ole, pigem ikka noor, kui tuua analooogiaks Kuu. Veenus on antud kontekstis tõesti noor, Kuu aga vana! Kuuloomise ajal on ju Kuu alumises ühenduses Päikesega. Mis siis, et ülemist ühendust Päikesega Kuul kunagi ei olegi. Hetkel siiski vana Kuu ongi alles sinnapoole, (alumise) ühenduse suunas teel; kuuloomine tuleb 13. novembril. Omakorda Veenuse just viimatine ühendus Päikesega oli aga samuti alumine. Teisisõnu, Veenus oli viimatise ühenduse ajal Maa pole pööratud oma valgustamata küljega nagu ka Kuu mõne päeva pärast kuuloomise aegu… Tähendab, kõrvuti on „noor Veenus” ja „vana Kuu”!

Lugu hakkab siiski keeruliseks minema. Tuleme Veenuse- varjutuse juurde tagasi. Seega: jutt on 9. novembrist. Veenus kaob Tartust vaadates Kuu kumera külje taha kell 11.49 ja naaseb kell 13.03. Talinnas on asi vaid väga pisut nihkes: Veenus kaob kell 11.47 ja taasilmub kell 13.02. Kuressaares on asjad samuti sarnased: Kuu kaob kell 11.47 ja uuesti saame Veenust tervitada kell 13.04.

Kusjuures Veenus ei taasilmu mitte „sirbi kõverduses”, vaid väljaspool Kuu näivat ketast. Öötaeva tingimustes oleks nähtus väga efektne; iseäranis Veenuse süttimne „eimillestki” kuusirbist eemal. Tõsi küll (eeldades taas pimedust või vähemalt korralikku hämarust), Kuu nähtamatu osa peaks tuhkvalguse efetki kaudu samuti näha olema ning Veenuse taasilmuine toimuks just „tuhkketta” kontuuri tagant. Selgituseks vihje: Kuu läbi ei paista.

Teleskoobi või binokli puudumisel polegi keskpäeval toimumva kattumise aegu õieti midagi erilist taevas näha. Mitte kõige kitsama kuusirbi peaks edelasuunalt pikapeale leidma, see ongi üldiselt kõik. Siiski: Veenus on väga hele ja päevalgi kuskil palja silmaga nägemise piiri lähedal, kuigi see oleneb konkreetsest inimesest (sellest oli juttu loo 1. osas ja tuleb jutuks veel kolmandaski osas). Nii et võib teha katset päeval kella kolmveerand 12 ja poole 2 paiku Kuud uurida-„puurida”, äkki Veenus hakkabki Kuu kõrval silma. Lootusetu selline katse ei ole, muidu ei soovitakski.

Ongi kogu lugu

Mida veel? Ei muud kui seekord jääb jutt lühikeseks ja ehk see ongi hea. Vabalt võib juhtuda, et seniseid sama autorlusega lugusid pole keegi veel lõpuni viitsinud lugeda.

Meenutaks veel siiski seda ka, kuidas käskjalg Švejk telefonogrammi vastu võttis.

Esimene katse oli läinud täiega nurja, kuna Švejk polnud ühestki sõnast aru saanud. Teine katse.

„11. marsirood.. Korda!”

„11. marsirood…”

,,Rooduülem… On kirjas? Korda!”

,,Rooduülem…”

,,Nõupidamisele homme… Oled valmis? Korda!”

,,Nõupidamisele homme…”

„Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See on allkiri. Korda!”

„Kell üheksa. — Unterschrift. Kas sa, ahv, tead, mis on Unterschrift? See … on… allkiri.”

„Oled sa aga jahupea. Pane allkiri; oberst Schröder, tõbras! On valmis? Korda!”

„Oberst Schröder, tõbras.”

„Väga hea, sa härg! Kes võttis telefonogrammi vastu?”

„Mina.”

,,Himmelhergott, kes see sihuke mina on?”

„Švejk. Veel midagi?”

„Jumal tänatud, muud ei midagi.”

Märksõnad: Kuu, Veenus