Detsembritaevas 2015Alar Puss | 16.12.2015 Arvatavasti on veel paljudel meeles tänavuse detsembrikuu esimene ja tormine ning kõike muud kui talvne nädalavahetus. Kes aga (endiselt tormise) esmaspäeva, 7. detsembri hommikul kella 6 paiku kagupoolsest aknast välja vaatas, võis pilvede vahelt aeg-ajalt märgata vana Kuu sirpi, mille lähedal, Kuust vasakul ja pisut allpool, säras ülimalt hele täht. Hommikutaevas tasub planeete jälgida kuu (ehk siis aasta) lõpuni. Kõige enne tõuseb hele Jupiter, olles valgeks mineku ajal suhteliselt kõrgel lõunakaares, veel heledam Veenus tõuseb mõned tunnid hiljem ja asub madalamal. Ka Marss asub hommikutaevas. Kuigi ka Marss on heleduselt esimese suurusjärgu “täht” (heledus 1.4 tähesuurust), ei pruugi Marssi Veenuse (ja Jupiteri vahelises piirkonnas esiotsa tähelegi panna. Detsembri kolmandal dekaadil lisandub madalasse hommikusse kagutaevasse ka Saturn (heledus 0.5 tähesuuurust), asudes Maokandja tähtkujus. Õhtutaevas tänavu detsembris planeete pole. On küll Uraan Kalade tähtkujus ja Neptuun Veevalaja tähtkujus, kuid nende jaoks läheb vaja teleskoopi. Uraan paistab 6. tähesuuruse heledusega tähena. Me oleme ju kuulnud, et palja silmaga näeb tähti kuni 6. tähesuuruseni. Samas öeldakse, et alates 6. tähesuurusest me tähti enam ei näe. Nii et 6. tähesuuruse tähed on parajasti nähtavuse piiri peal – mõni veel näeb, mõni enam ei näe. Uraani (täpne heledus 5.8 tähesuurust) võib ilmselt siiski liigitada täpiks, mida võib silm pimedates tingimustes eristada, kuid selliseid on palju, jämedas hinnagus umbes 700-800 nähtava poolsfääri kohta. Suvaliselt ringi vaadates on muidugi praktiliselt võimatu sellisel kombel oma asukohta väga aeglaselt nädalate vältel muutvat planeeti tähtedest eristada. Teleskoopi omades ja koordinaate teades võime siiski vaatlust katsetada. Teleskoobiga ja seejärel ilma. Ka Uraan ei erine teleskoobiga vaadates eriti tähtedest (nurkläbimõõt vaid 4 kaaresekundit), kuid seda võib siiski märksa kergemini ära tunda kui Neptuuni. Nagu Jaak Jaaniste artiklist võisite lugeda, on hommiktaevas veel üks objekt, komeet C/2013 US10 Catalina. Komeet avastati 31. oktoobril 2013. aastal (see lõunataeva piirkond on Eestis nähtamatu). Praegu on komeet teel põhja poole, mis tähendab, et tema vaatlusaeg aina kasvab. Kehvem lugu on heledusega. See küll kasvab enamuse ennustuste järgi 6. tähesuuruseni, kuid teatavasti ei ole komeet punktallikas nagu tähed, ta omab taevas teatud pindala ja see tähendab, et heledus on jaotatud komeedi näiva pindala peale laiali. Sellisel viisil on lootused sama heledusega komeeti palja silmaga näha väiksemad kui sama heledusega tähte või planeeti näha. Siiski ei tasu lootust kaotada, sest komeetide heledusi Päikese suhtelises läheduses täpselt ette arvutada on väga raske ülesanne. Ennustatud heledus võib saada nii ületatud kui ka olla mitte selleni küündiv. Antud juhuk on lootust on siiski seda enam, et on ka arvutusi, mis lubavad komeeti detsembri lõpus ka palja silmaga nägema hakata. Küll tasub komeeti vaadata aga läbi teleskoobi. Komeet liigub Neitsi tähtkujust Karjase tähtkujju, 31. detsembril on Catalina-komeet heleda tähe Arktuuruse kõrval (komeet on umbes poolteist kraadi madalamal), see on hea orientiir. Samas on mõnevõrra segavaks faktoriks hommikune kuuvalgus. Lisaks kuu keskpaiga geminiidide metoorivoolule on talvise pööripäeva paiku võimalik vaadelda ka ursiidide meteoorivoolu. Eeldatav maksimum saabub 22/23 septembri ööl. See vool on geminiididega võrreledes vähem aktiivne. Samas on ursiidide vool suhteliselt halvasti uuritud, pole võimatu, et esineda võib ka eeldatust märksa suuremat aktiivsust. Ka ursiidide meteoorivoolu jälgimist segab sedapuhku Kuu. Räägime “päris” tähtedest ka. Detsembrikuu jooksul võib tähele panna, et kogu sügise pimedat õhtutaevast “sisse juhatanud” Suvekolmnurk (Veega Lüüra tähtkujust, Deeneb Luige tähtkujust ja Altair Kotka tähtkujust) osutub pimenedes üha enam lääne poole vajunuks. Varsti peale pimenemist leiame pea kohalt Kassiopeia, temast lõuna poole jäävad Andromeeda ja Pegasus. Andromeedast allpoole jäävad pisikesed tähtkujud Kolmnurk ja Jäär. Ühe haruga Andromeeda täheketi alla, teisega Pegasuse ruudu alla jääb Kalade tähtkuju, Kaladest veel madalamale jääb Vaal. Madalas edelataevas paistab Veevalaja. Madalast kagutaevast paistab siksakilise kujuga Eriidanus. Neli viimatimainitud tähtkuju on suured, kuid koosnevad tuhmidest tähtedest. Kesköö paiku on lõunataevas koha sisse võtnud esimese suurusjärgu tähtedest koosnev Talvekuusnurk. Need on ülalt vastu kellosuti suunda lugedes: Kapella, Polluks (temast kõrgemale jääb “teine kaksik”, pisut tuhmim, teise tähesuuruse täht Kastor), Prooküon, Siirius, Riigel ja Aldebaran. Peaaegu loetud “kamba” keskele jääb veel Betelgeuse, mis koos Riigeliga asuvad Orioni tähtkujus. Siirius on Suure Peni, Prooküon aga Väikese Peni täht. Väikesest Penist kõrgemal on Kaksikud, millest paremale poole jääb Sõnn (Aldebaraniga). Kõige kõrgemal on Veomees (Kapellaga). Hommikupoolsesse taevasse tõusevad juba Vähk, Lõvi, Neitsi ja Kaalud, samuti Suur Vanker, mis jõuab suisa pea kohale kerkida. Talvine Päike aga liigub väga madalas asendis. Kuu esimesel poolel oli päike Maokandja tähtkujus, 18-ndal liigub Amburi tähtkujju. Aasta pikim öö on 21. vastu 22. detsembrit, sellele järgneb aasta lühim päev, 22. detsember. Päike saavutab lõunapoolseima eemaldumuse taevaekvaatorist kell 6.48. Rahvapäraselt tuntakse seda momenti talve algusena. 23. detsembril kell 20.38 – 21.46 katab Kuu Aldebarani. Vaatlusefekti segab ka antud juhul see, et Kuu on väga hele (2 päeva enne täiskuud). Siiski võib panna tähele, et Aldebaran “kaob” enne Kuu heleda serva taha kadumist. Poliitikarindelt pisut ka. Väljas on küll sedapuhku väga sügisene detsembriilm, kuid meile anti lootust! Pariisis toimus mastaapne kliimakongress, kus võeti vastu otsus Maa kliima juhtimine oma, st inimkätesse võtta! Tegu pole esimese taolise ideega. Juba Nõukogude ajal valitses hüüdlause: “Me ei vaja looduselt armuande, me võtame need!” Vahepeal sai see seisukoht targemate peade poolt õigustatult üldrahvaliku naeru alla pandud. Nüüd on aga ring täis saanud. Sedapuhku juba ülemaailmselt otsustatati, et “armuande võtame ise” ehk tõstame Maa temperatuuri just akuraat 1.5, mitte 2 kraadi võrra! Hurraa, seltsimehed! Kui keegi mäletab 1988-ndaist aastast HTV uudiseid, siis sinna sobiks see vastne “kliima-uudis” küll kui rusikas silmaauku. Kahju küll, kuid jutumärke ei saanud siinkohal panemata jätta. Tegelikult kujundab kliima end ise, inimtegevus ei mängi siin põhilist rolli. On ju veel soojemaid aegu olnud. Näiteks Gröönimaa – see tähendab ju rohelist maad. Seega pikki-pikki aastasadu tagasi, kui Gröönimaa avastati, polnud seal tegu jääsaarega. Praegu on nii sooja kliimani veel pikk tee minna. See tee ei pruugi aga sugugi olla ühesuunaline. Kuu faasid detsembris.
Märksõnad: tähistaevas, Tartu Observatoorium, Tartu Tähetorn |
|
