Astronoomia 2006

Erik Tago | 27.12.2006

Vaatame kokkuvõtlikult üle astronoomia aastal 2006.

Päikesessüsteem

• Pluuto hääletati kääbusplaneediks.
  Rahvusvahelise Astronoomialiidu kongressil Prahas augustis 2006 hääletati planeet Pluuto kääbusplaneediks, sest ei täitnud uusi planeedi määratlemise tingimusi. Selline oli hind, et planeetide hulk ei hakkaks uute Päikesesüsteemi väikekehade avastamisega pidurdamatult kasvama. Pluuto avastas 1930.a. Clyde Tombaugh. kes lahkus meie hulgast 1997. aastal ja Pluuto “kohtuotsust” ei näinud.
• Automaatjaama Cassini avastused jätkuvad: Enceladusel purskab jääd.
  Lisaks Saturni kuu Titaani metaani-järvedele üllatas 2005.a lõpus ka teine Saturni kuu omapärase nähtusega: NASA kosmosejaam Cassini vaatles Enceladusel jäägeisreid. Planeediuurijad on arvamusel, et jää-fontäänid on pärit pinna-alustest suure rõhu all olevast vedela vee reservuaaridest.

Tähed

Spitzeri infrapunane silm näeb eksoplaneete

Edukalt jätkas vaatlusi NASA poolt 2003 a orbiidile lennnutatud infrapuna-satelliitteleskoop Spitzer. See on viimane 4 suurest kosmoseteleskoobist ja ta on infrapunakiirguse vastuvõtjate tõttu sobiv planeetide otsimiseks teiste tähtede juures (eksoplaneedid) ja ka Linnutee uurimiseks.
2006. aasta oktoobrikuine uudis sellelt teleskoobilt on esmakordne eksoplaneedi temperatuuri mõõtmine. Jupiteri-taoline hiidplaneet tiirleb palja silmaga nähtava tähe tähe Ypsilon Andromeeda ümber, kuid hulga lähemal kui Jupiter ümber Päikese.

Aastal 1996 avastatud eksoplaneet tiirleb ematähe ümber perioodiga ligi 5 päeva ja on loodeliste jõudude mõjul pööratud tema poole vaid ühe küljega. Tal on seetõttu ligi 1400 K temperatuuri erinevus päeva- ja ööpoolel. Selline erinevus tingib gaas-planeedi atmosfääri ägeda kiirgus- ja liikumisrezhiimi ja see avastus toob ka pöörde eksoplaneetide uurimisse.

Kuidas sünnivad planeedid

Euroopa Lõunaobservatoorium on Lääne-Euroopa riikide ühine teaduskeskus, mis võimaldab Euroopa täheteadusel olla maailmas esirinnas. Seda suuresti tänu neljale interferomeetrina toimivale 8.2 meetrise läbimõõduga telesoobile VLTI, mis asub Tshiilis. Novembri lõpus 2005 teatasidki kaks VLTI-l vaadelnud meeskonda kahe tähe ümbruse enneolematult üksikasjalikust ülesvõttest. Üks tähtedest on noor tekkiv , teine aga oma arengu lõpus olev täht. Mõlema puhul on selgelt näha tähe ümber asuv ketas. Noore kümne Päikse massiga 800 valgusaasta kaugusel asuva tähe puhul on sellest gaasi ja tolmu kettast ilmselt tekkimas planeedid. Selline detailne kujutis avab uued võimalused planeedisüsteemide tekke seletamiseks, sealhulgas Maa-sarnaste planeetide ning tulevikus neil ka võimaliku elu otsimiseks.

Heledaim supernoova sai 1000 aastaseks.

Astronoomia on küll vanim teadus, kuid siingi on harva tähistada mõne sündmuse eriti auväärset aastapäeva. Taevahuvilisi on aastal 2006 põhjust õnnitleda inimajaloo arvatavalt heledaima registreeritud supernoova super-juubeli puhul. Tuhat aastat tagasi 30.aprillil 1006.a. nähti mitmes kohas maa peal (Jaapanist Shveitsini), et lõunataevas Hundi (Lupus) tähtkujus süttis ülihele uus täht. Näiva visuaalse heledusega -7.5 (mõnel hinnangul ka -9.0) jäi ta heleduselt Kuu ja Veenuse vahele. SN1006 nimelise jäänukina näevad röntgenteleskoobid seda tänapäevalgi. Tema kaugus hinnatakse paisumiskiiruse ja nurkläbimõõdu põhjal 3500 valgusaastale.Üsna hiljuti – 2004.a. – olid ka kahe teise kuulsa supernoova ilmumisest möödas ümmargused aastaarvud: Krabi udu Supernoova 1050 (1054.a.) ja Kepleri Supernoova 400 (1604.a.). Paradoksaalselt öeldakse supernoova puhul, et sündis üliuus täht, kuigi tegelikult tähendab see tähe surma. Loodame, et veelgi lähemal ei löö niipea helendama ühtki supernoovat, sest neilt lähtuv gammakiirgus pole maisele elule ohutu.
Supernoovade tähtsus astronoomias kasvab: lisaks massiivse tähe arengu lõppfaasile ja võimaliku neutrontähe või musta augu tekkele, on supernoovad osutunud asendamatuks ka heleduse etalonina kosmoloogilise kauguse skaala kindlakstegemisel. On tekkinud uus teadusharu – supernoova-kosmoloogia. Universum

Universumi reliktkiirguse polarisatsioon on kaardistatud : kolm aastat
WMAP vaatlusi

Märtsil keskel tegi NASA teatavaks, et on avaldatud reliktkiirgust mõõtva satelliidi WMAP (Wilkinson Microwave Anisotropy Probe) kolme aasta vaatlustulemused. Reliktkiirgus ehk mikrolaineline taustkiirgus on jääkkiirgus varasest Universumi arenguhetkest, mil aine muutus jahtudes kiirgusele läbipaistvaks. See kiirgus kannab Universumi ehituse kohta kõige varasemat informatsiooni.

Epohhiloovad tulemused WMAP vaatlustest avaldati juba esimese tööaasta järel. Praegused andmed pole enam nii uudsed, kinnitades veel täpsemalt eelmisi tulemusi inflatsioonilise universumi mudeli kohta.

Siiski on ka uusi vaatlustulmusi, nimelt mõõtis WMAP ära kogu taeva taustkiirguse polarisatsiooni. Polarisatsioon ehk kiirguslaine eelistatud võnkesuund annab võimaluse teha peenemat vahet, milline inflatsiooniteooria vastab kõige enam vaatlustest nähtavale Universumile. Meenutame, et kosmoloogiline inflatsioon on Universumi ülikiire paisumine väga varases arengujärgus, mille käigus ta muutus geomeetriliselt tasaseks. Piltlikult öeldes toimus Suure Paugu alguses Veel Suurem Pauk, mille käigus Universum kasvas mitukümmend suurusjärku. Edasi toimus rahulikum Hubble’i laienemine, mis tumeda energia mõjul on muutunud kiirenevaks.

Mõne aasta pärast kavandab ESA (Euroopa Kosmoseagentuur) orbitaaljaama Planck ülessaatmist, mis veelgi täpsemalt mõõdab reliktkiirguse häiritusi ja polarisatsiooni.

Varia

Nobeli füüsikapreemia 2006 anti kosmoloogidele

USA kosmoloogid George F. Smoot (Kalifornia Ülikool) ja John C. Mather (NASA) pälvisid tunnustuse avastuste eest, mis kinnitavad Suure Paugu Universumi teooriat. Nad vaatlesid mikrolainelist taustkiirgust ehk reliktkiirgust satelliidi COBE (Cosmic Background Explorer) abil, mis lennutati orbiidile 1989.a. Avastus on kosmoloogiale pöördelise tähtsusega, andes kõige vanemat teavet Universumi kohta.

Eesti

• Eesti pürgib Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA – European Space Agency) liikmeks, pidades mitmel tasemel läbirääkimisi. Juba praegu osalevad Eesti astronoomid satelliidi Gaia ja koostöös Soome kolleegidega ka reliktkiirguse satelliidi Planck’i vaatluste ettevalmistamises.
• Eesti astronoomiale austav sündmus – Ernst Öpiku mälestusseminar – toimus Tallinnas 31. augustil, kus osavõtjate seas oli ka Öpikuga koos töötanud USA tippteadlane Fred Singer. I.Pustõlnik Tartu observatooriumist tegi sissejuhatava sõnavõtu ning külalised andsid ülevaate koostööst Öpikuga, tunnustades teda oma õpetajana ning erakordselt mitmekülgse teadlasena.
• Astronoomia-taevas toimus aga veelgi huvitavat. Näiteks päikesevarjutus 29. märtsil 2006, mida käis ka bussitäis Eesti astronoomiahuvilisi Türgis täisvarjutusena vaatamas. Eestis näeb täisvarjutust alles aastal 2126.

Märksõnad: Päikesesüsteem, tähed