Oktoobritaevas 2024

Alar Puss | 04.10.2024

Virmalised!?!

Päike on praegusel ajal oma aktiivsuse maksimumi lähedal; aktiivsuse tipp peaks sedapuhku saaabuma 2025. aastal.. Teisisõnu, Päikesel esisneb keskmisest sagedamini laike ja laikude gruppe. Laikude kandis esineb aga tihti võimsaid aine väljapurskeid ehk protuberantse. Kui Maa satub mõne säärase purske väljundproduktide teele ning samal ajal on vaatluskohas selge öö, siis oleme uhke taevase vaatemängu ehk virmaliste tunnistajateks.

Järjekordne võimas plahvatus toimus 3. oktoobril kell 15.10 Ida-Euroopa suveaja järgi. Seda hinnatakse koguni käesoleva Päikese aktiivuse tsükli seni võimsaimaks (mida on fikseeritud Päikese nähtaval küljel). Vastav aktiivne piirkond asub Päikese näiva ketta tsentrist mitte eriti kaugel, seega on oodata laetud osakeste ehk prootonite voo jõudmist Maa lähistele, seda tõenäoliselt 4. või 5. oktoobril. Seega eeloleval ööl ja igaks juhuks ka järgneval ööl tasub loota virmalisi, kui veab, siis koguni uhkeid.

Planeedid oktoobris

Veenus on õhtuti leitav päris madalas edelataevas. Võrreldes septembriga hakkab planeedi vaatlusaeg aeglaselt kasvama, kuid pigem seista tahtvate künnihärgade, mitte ratsahobuste vedamisel. Tõepoolest: kuu algul loojub Veenus mõni minut enam kui pool tundi pärast Päikest, kuu keskel kolmveerand tundi, kuu lõpus ligemale tund pärast Päikest. Veenus selle ajaga siiski, tähistaevast reeperiks võtttes, paigal ei püsi, liikudes kuu jooksul Kaalude tähtkujust läbi Skorpoioni Maokandja tähtkujju. Veenus möödub 26-ndal oktoobril Antaaresest 3 kraadi põhja poolt, kuid Antaarest mõistagi siis näha ei ole. Kuu on Veenusele kõige lähemal 5. oktoobri õhtul, kuid nii nagu kuu aega tagasi, loojub Kuu ka seekord enne Veenust ja on nähtamatu.

Teine õhtutaevas näha olev planeet on Saturn. Saturn on Veenusest alati märksa vähem hele, kuid sedapuhku paistab Saturn Veenusest kindlasti paremini. Saturn asub öö alguses küllalt madalas kagutaevas, liigub edaspidi üle lõunataeva ning loojub mõni tund peale keskööd. Tõsi küll, kuu lõpuks on planeedi vaatlusaeg mõneti lühenenud. Heledus on Saturnil umbes 0.7 tähesuurust. Kuu on Saturni lähedal 14. oktoobri õhtul.

Marss paistab punaka tähena heades tingimustes hommikupoole ööd, tõustes juba enne keskööd. Planeet läheb ka heledamaks. Kuu algul on Marsi heledus 0.5 tähesuurust, kuu lõpus aga umbes võrdne kinnistäht Kapella heledusega (0.08 tähesuurust). Marss paikneb enamuse oktoobrikuust Kaksikute tähtkujus, kuu lõpus liigub Vähi tähtkujju. 19-ndal oktoobrul möödub Marss Polluksisit 6 kraadi lõuna poolt. Polluks on värvuselt veidi Marsi moodi, kollakas-oranz, kuid tagasihoidlik heledus (1.13 tähesuurust) ei too seda värvitooni eriti välja. Kuu on Marsi lähedal ööl vastu 24. oktoobrit.

Kõige paremini on tänavu oktoobrikuus näha Jupiter, samuti hommikupoole ööd, kuid vaatlusaeg on pikk ja üha pikeneb, kuna planeet tõuseb aina varem, ka Marsiga võrreldes üha varem. Kuu lõpus on Jupiter näha juba peaaegu kogu öö. Jupiter saavutab heleduse -2.5 tähesuurust, olles kõigist päris-tähtedest märksa heledam. Kuu on Jupiterile kõige lähemal ööl vastu 21.oktoobrit.

Merkuur on sedapuhku nähtamatu.

Nähtamatuks jäi Eestis ka rõngakujuline päikesevarjutus 2. oktoobril.

Päikese ja kellade seisud

Päike asub peaaegu kogu oktoobrikuu vältel Neitsi tähtkujus. 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju.

Teatavasti kasutame me igapäevaelus ajavahemikena keskmist päikeseaega. Millega aga seletada igal aastal kahel korral teostavaid „ajahüppeid”? Muidugi ei hüppa aeg ise, vaid öeldakse, et „tuleb”(!) kellasid keerata. Järjekordne selline „suursaavutus” tehakse arvatavasti 27. oktoobril, kui suveajaga harjunud inimestel kästakse („tuleb!”) ajanäitajad kell 4 öösel tund aega tagasi kruttida. Kui aga arvestada, et üha kiirenevas tempos tehakse meil ja mitmes kohas mujalgi üha enam ebanormaalseid asju (neid samal ajal “(uus)normaalusteks”) nimetades, siis polegi suurt midagi ka seoses kellade keeramisega eriliselt imeks panna. Eriliselt mittenormaalne selle kasvava kaose taustal on hoopiski see, et katseobjektiks olev rahvas alati kõigega päri on. Hoopis terve mõistuse kaitseks esitatavad „irisemised” olla need, mis tulevat juttudest ja mõtetestki välja transporteerida. Aga eks seegi kuulub kogu „kompoti” juurde nagu rihmad-traksid pükste juurde, kui pisut järele mõelda. Taolise nähtuse kohta on muide ka ilus nimetus ammuilma välja möeldud: “Stockholmi sündroom”.

Igatahes, ilusaid peatseid pimedaid pärastlõunaid siis! Kevadel on siis omakorda jälle järjekordselt tore ühtäkki tund aega varem ärkama hakata ja uimasena liiklusesse ning mujalegi tormata, eks ole? Muidugi on! Hurraa, seltsimehed!

„Ning …maal jätkus suur segadus”, kui veidi väänatult tsiteerida „Kuldvõtmekest”, rohkem tuntud Buratino loona.

Kuu oktoobrikuu „miinimum”

Septembrikuu loos tuli kõne alla, et Kuu võtab kuu jooksul taeva taustal ette väga erinevaid trajektoore. Eks selline lugu jätkub oktoobriski. Vaatame konkreetsemalt, mis seekord juhtub.

Kuuloomine on 2. oktoobri õhtul. Kitsukest vana Kuu sirpi võis leida veel 1. oktoobri hommikul, mis tõusis ligi 2 tundi enne Päikest. Kuid 3. ega ka 4. oktoobril pole Kuud mõtet otsida, kuna Maa kaaslane loojub ikka veel veidi enne Päikest. Palju parem pole asi ka 5. ja 6. oktoobril, kuid mõni teravsilm võib Kuu enne Päikese loojumist kuskilt üles leida. 7. ja 8. oktoobril on juba paksemaks saanud kuusirp arvatavasti leitav, kui vaatleja paikneb lagedal, kuid tingimused on ikka väga kehvad, Kuukene-noorekene paistab siis lühiajaliselt väga madalas lõuna-edelataevas.

Siis saabub 9. oktoober, juhtumisi kolmapäev, kuid see polegi antud kontekstis oluline. Kuu loojub Tartus 1 tund ja 40 minutit pärast Päikest. Ikka väga ruttu, kuna sirbiks ei saa Kuu enam pidada (juba järgmisel päeval saabub Kuu esimene veerand).
Kuu pole siis ka kaua taevas olnud, olles tõusnud veidi enam kui 2 tundi enne Päikese loojumist. Konkreetrsemalt: Tartus tõuseb Kuu kell 16.19 ning loojub kell 20.05. Vahepeal, kell 18.24 loojub Päike.
Kokku aga saame, et Kuu (täpsemalt selle ülemine serv) asub horisondi kohal 3 tundi ja 46 minutit. Päris vähe!

Uurime asja Tallinnas, kujutades ette, et leiame vaatluseks lageda koha, kus parajasti isegi kastjalgrattureid ei seikle. Kuu tõuseb Tallinnas (ikka 9. oktoobrit arvestades) kell 16.50 ning loojub kell 19.51. Päike loojub samas kohas kell 18.30. Päris lihtne on veenuda, et Kuu nähtavus piirdub 3 tunni ja 1 minutiga.
Seda jällegi ülemise serva arvestuses, sest nii neid tõuse-loojanguid defineeritakse. Üleni on Kuu nähtav veel lühemat aega.

Muuseas, Tallinn paikneb Tartust lääne pool. Peaksime teadma, et kõik tõusud-loojangud, mis leiavad aset mingist meridiaanist lääne pool, toimuvad hiljem kui antud meridiaanil. Seega oleks loogiline see, et Kuu tõuseb Tallinnas hiljem kui Tartus. Samuti ka see, et Päike loojub Tallinnas varem. Siiski tekitab kõhklevaid mõtteid asjaolu, et Päikese loojanguaegade vahe on 6 minutit, Kuu tõusuaegade vahe aga hoopis 32 minutit (vt eestpoolt).
Kuid nüüd satume täielkku hämmingusse, kuna Kuu loojub Tartus 14 minutit HILJEM kui lääne pool asuvas Tallinnas!

„Mina tean!” ütleb keegi. „Kuu liigub tähistaeva taustal ju vastupidises suunas, ida poole!” Ega see väide vale ei ole. Kas teeme siis järelduse, et peale Tallinnas loojumist liigub Kuu taevas pika nurkvahemaa ida poole, et saaks Tartus hiljem loojuda? Seega peaks Kuu Tallinnast vaadates kohe peale loojumist uuesti samast kohast tõusma ning seejärel uuesti loojuma?
Ka Tartus peaks siis olema kella 8 paiku õhtul selline olukord, et Kuu loojumine ajutiselt seiskub ja pöörduks korraks koguni suunalt vastupidiseks.

Noh, nagu öeldud, eelmise lõigu alguses esitatud väide iseenesest on õige: Kuu liigub keskelt läbi iga päev 13 kraadi ida poole. Veidi üle 27 päerva läheb aega, et Kuu jõuaks samade tähtede kõrvale tagasi. Siiski peame arvestama, et Kuu ei liigu ekvaatoriga paralleelselt vaid pigem mööda ekliptikat. Tegelikult on Kuu orbiit ka ekliptika tasandiga 5.1 kraadise nurga all. See tähendab, et Kuu liikumine läänest itta, arvestades ekvatoriaalseid koordinaate, pole päevade lõikes võrdsete sammudega. Kuid 27 päevaga (ja pisut üle selle) saab ring ikkagi täis.

Kuid mõnede minutitega ei juhtu siiski eriti midagi, kujutlegem siis Kuu „omaliikumist” ükskõik mis koordinaatides: Kuu asukoht tähtede taustal on nii lühikese ajavahemiku vältel praktiliselt konstantne. Seega eelmises lõigus kirjeldatud „kuuvigurid” ikkagi arvesse ei tule.

Põhjus, miks Kuu nt 9. oktoobril Tartus hiljem loojub kui Tallinnas, seisneb selles, et Tallinn erineb Tartust ka laiuskraadide osas, asudes Tartust põhja pool. Samasse võtmesse asetame Kuu suure lõunapoolse nurkkauguse taevaekvaatorist. Lisaks on ju Maa ümmargune, mitte lame. Tõsi küll, „lamemaalasteks” tahetakse nimetada just neid, kes teavad, et Maa on ümmargune (kuigi mitte päris täpselt kerakujuline), aga see sellega…

Teisiti võib ka nii öelda, et mängus on seesama Kuu kehv ehk madal ja lühiajaline asend vaatlusteks. Mida kaugemal lõunataevas Kuu paikneb, seda lühemat aega on ta põhjapoolkeral vaadeldav. Ehk siis mida enam põhja pool vaatleja paikneb, seda lühemat aega ja madalamal paistab toodud tingmuste puhul Kuu. See on mõistagi üldine reegel, mis kehtib iga taevaeha kohta. Kuid kuna Kuu nähtavustingimuste muutlikkus on märkimisväärne, on ajas muutlikud ka Kuu vaadeldavuse tingimiuste erinevused.

Antud juhul avaldub erisus muuhulgas selles, et Kuu loojub 9. oktoobril Tartus varem kui Tallinnas.

Kuu oktoobrikuu „maksimum”

Kui on miinimum (või miinimumid), siis sümmetriakaalutlustel ei tohiks puududa ka maksimum (või maksimumid). Tõepoolest, oktoobrikuus on olemas ka päev(ad), kui Kuu nähtavus on väga hea. Sümmetrikaalustlustest võib sedagi eeldada, et kui väga madalas asendis on Kuu pisut enne 1. veerandit, siis kõrgeimas asendis paistev Kuu juhtub olema pisut enne viimast, 3. veerandit.

Tõepoolest, nii see ongi. Kuu viimane veerand on 24. oktoobri ennelõunal. Kuu „maksimaalne seis” on paar ööd varem, 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit. Võtame jälle kõigepealt Tartu. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.51. Vananev, kuid veel siiski „tüsedavüitu” Kuu tõuseb kell 18.46, vähem kui tund peale Päikese loojumist, siis on ju alles hämarik. Täpsemalt, äsja on siis konkreetsemalt õppenud alles tsiviiilne hämarik, kestavad nautiline ja astronoomiline hämarik. Kuu loojub 22. oktoobril kell 15.48. Päike tõuseb 22. oktoobri hommikul kell 8.05 ja loojub kell 17.49, paar tundi hiljem kui loojub Kuu.

Kuu tõusu ja loojangu ajamonentide vahe Tartus on aga 21 tundi ja 2 minutit. Kui võrdleme seda ajavahemikku maksimaalse Kuu nähtavusajaga septembris, siis oktoobris tuleb 6 minutit juurde. Asi on selles, et Kuu liikumine oma orbiidil ei ole samas faasis kellaaegade muutumise ja päevade vaheldmise rütmiga. Lisaks on Kuu täpne orbiit keerulisem kui ellips.

Siirdume Tallinna. Päike loojub 21. oktoobril kell 17.56. Kuu tõuseb kell 18.33. Päikese loojumisest on möödas pisut üle poole tunni, seega poolvalge aeg alles. Kuu loojub aga alles 22-sel oktoobril kell 16.17. Päike tõuseb 22. oktoobril Tallinnas kell 8.16 ja loojub kell 17.53, vaid poolteist tundi pärast Kuu loojangut. Paneme tähele, et Kuu pole veel viimases veerandis, kuid ligemale kogu päeva peaks Kuu paistma ju kuuloomise aegu! Võrreldes Kuu tõusu ja loojangu ajamonente Tallinnas, saame, et Kuu on vaadeldav järgemööda 21 tundi ja 44 minutit.

Kuna Kuu asub sedapuhku taevaekvaatorist väga kaugel põhja pool, avaldub see ka selles, et sedapuhku Kuu tõuseb Tallinnas varem kui Tartus. Tähelepanuväärne on aga kindlasti ka see, et Tallinnas on Kuu näha 42 minutit, ligemale kolmveeerand tundi kauem kui Tartus.

Kuu „ekstreemumitest” teisel pool Soome lahte

Tekib mõte, mis juhtuks, kui liiguksime veelgi enam põhja poole. Tõsi küll, kohe tekib looduslik takistus Soome lahe näol. Kuid tublimad mehed olevat suisa üle Soome lahe ujunud. Siiski, jätame sügisese ekstreemspordi kõrvale ja aerutame, purjetame või lihtsalt „laevatame” või koguni lendame Soome välja.

Oleme Helsingis (60 kraadi 10 kaareminutit põhjalaiust), mis muuseas asub Tallinnale märksa lähemal kui Tartu. Tallinna ja Helsingi vahemaaks hinnatakse ümmarguselt 80 kilomeerist. Tallinn-Tartu maanteel näitavad kilomeetripostid vahekauguseks 186 kilomeetrit, kuigi otsejoones on see vahemaa siiski väiksem. Käsitleme endiselt 21. ja 22. oktoobrit.

Päikese loojanguaeg Helsingis on kell 17.53. Kuu tuleb nähtavale kohe varsti, kell 18.15 (22 minutit híljem). 22. oktoobril on Päikese tõusuaeg kell 8.18, Kuu, mõistagi, paistab siis kõrgel-kõrgel taevas, kõrgemal kui Eestis. Kuu loojub kell 16.53 ja Päike loojub kell 17.50. Seega loojub meie „paksuvõitu” Kuu, mitte loomise lähistel olev Kuu, alles tund enne Päikese loojumist!

Kuu on Helsingis (ehk Soome lahe põhjakaldal, siinsamas, Tallinna lähedal…) nähtav 21. opktoobril vastu 22. oktoobrit 22 tundi ja 38 minutit!

Oleme Helsingis ja uurime Kuud varem, 9. oktoobril, veidi enne 1. veerandit. Kuu tõuseb kell 17.08 ja loojub kell 19.30. Vahepeal, kell 16.28, loojub ka Päike. Kuu tõusu ja loojangu ajamomentide vahe on aga 2 tundi ja 22 minutit. Ei ole just palju.

Liikudes Helsingist edasi põhja poole, jämedalt võttes veel kord Tartu ja Tallinna vahemaa jagu, siis põhjalaiusel 61 kraadi ja 16 kaareminutit satume olukorda, kus 9. oktoobril jääb Kuu tõusmata. Eelneval ja järgneval õhtul on Kuu aga veel (juba) vaadeldav.
See pole sugugi põhjapolaarjoon, kus Päike talvisel pööripäeval ei tõuse. Põhjapolaarjoon asub meie käsitletud laiuskraadist palju kaugemal põhja pool; vastav laiuskraad on teatavasti alles 66 kraadi ja 34 kaareminutit.

Vaatame, mis juhtub samal laiuskraadil, 61 kraadi ja 15 kaareminutit, 21. oktoobril vastu 22. oktoobrit. Tuleb välja, et Kuu ei tõuse ka 21. oktoobril! Enamgi veel, Kuu jääb tõusmata ka 22. oktoobril! Vaat nüüd on küll jama lahti. Kuu peaks ju väga hästi paistma! Kuhu kadus Kuu nüüd?

Eks vastus ole analoogiline prillide otsimisega, kui prillid on ees.
Kui Kuu on juba tõusnud, ega ta siis teist korda tõusta saa, sest „kaksikvenda” Kuul ju ei ole. Asi on selles, et sedapuhku on Kuu loojumatu. Seda võiski tegelikult juba eeldada, arvestastades Kuu nähtavust Helsingis. Vana Kuu tõuseb 20. oktoobril kell 17.31, enne Päikese loojumist. Kuid 21. oktoobril Kuu ei loojugi. 22. oktoobril jääb Kuu samuti loojumata, asudes Päikese loojangu ümbruse aegu otse põhjas, kuigi madalas, silmapiiril. Kuu loojumine leiab lõpuks aset 23. oktoobril kell 17.13. Ärme unustame, et asume mängult Soomes, laiuskraadil 61 kraadi ja 16 kaareminutit, Helsingist otse põhja suunas.

Aga… Kuu ei loojunud koguni 2 ööpäeval. 9. oktoobril jäi Kuu tõusmata „vaid” 1 ööpäeva jooksul. Uurime veel asja. Tuleb välja, et Kuu muutub mitteloojuvaks meile veelgi lähemal, põhjalaiusel 60 kraadi 34 kaareminutit. Ega selleks pole muud vajagi kui uuesti Helsingist startides veel kord ligikaudu läbida Tallinna ja Helsingi vahemaa (põhja suunas). Tõepoolest, mainitud laiuskraad on vaid kraadi jagu rohkem põhja pool kui Tallinn. See nurkvahemaa on isegi pisut väiksem kui Tartu ja Tallinna puhul, kui jällegi arvestada laiuskraade.

Miks muutub Kuu mittetõusvaks ja mitteloojuvaks erinevatel laiuskraadidel? Asi on peamiselt selles, et arvestada tuleb Maa atmosfääri keskmist refraktsiooni, mis „tõstab” silmapiiri lähedal olevaid taevakehasid näivalt kõrgemale kui need tegelikult on. Seetõttu kujunevad ka Kuu tõusmise ja loojumise ajamomendid alati Kuu nähtavuse kasuks võrreldes sellega kui refraktsiooni ei esineks. See kehtib kõigi taevakehade kohta. Seetõttu algab nt ka polaarpäev polaarjoontel alati varem ja lõpeb hiljem kui pööripäevade täpsed ajamomendid näitavad (siia lisandub ka Päikese ülemise ääre efekt nagu ka Kuu puhul).

Tähistaevas

Õhtutaevas tervitab meid kõigepealt aastaaegade muutumise tõttu Sügiskolmnurgaks ümber nimetunud Suvekolmnurk kolme heledat tähena: kõrgel lõunataevas paistavad Deeneb (vasakul) ja Veega (paremal, heledam). Neist allapoole jääb kolmas hele täht Altair, olles pisut tuhmim kui Veega ja pisut heledam kui Deeneb. Vastavad tähtkujud, kus tuhmimadki tähed välja ilmuvad, on Luik, Lüüra ja Kotkas. Läbi Luige ja Kotka kulgeb allapoole Linnutee, mis Luiges tundub isegi kaheks hargnevat. Teine haru, tundub, et „lõpeb otsa”. Kotkast allpool leiame heledaima osa Linnuteest, konkreetne, vähe silmatorkav tähtkuju samas kohas on Kilp. Linnutee jätkub veelgi allapoole, hea ilma korral isegi väga madalal asuvate Amburi tähtkuju tähtedeni, kuid päris vastu silmapiiri Linnutee riba siiski ei ulatu.

Kõik pole õige, mida oma silmaga näeme. Linnutee, reaasluses hiigelsuur täheketas meie ümber, sisaldab peale tähtede ka gaasi ja tolmu. Tähtede kiirgust neelavad tolmupilved tekitavadki Luige piirkonnas Linnutee näiva hargnemise ja ühe haru katkemise efekti.
Teine „valede autor” on Maa atmosfäär: maapinnal seisva vaatleja jaoks on silmapiiri lähedastes suundades atmosfäär eriti paks ning seetõttu hajub läbitulev valgus eriti intensiivselt ja tähtede heledus väheneb, ehkki vaid näivalt. Seetõttu ei näe me Eestis ka seda, et tegelikult on Linnutee Amburi suunal mitte „ära kustumas ”, vaid hoopiski kõige heledam, veel heledam kui Kilbi tähtkujus. Amburi tähtkuju kanti jääb suunalt ka Linnutee tsenter.

Varaõhtuses läänetaevas „süttib” oranzikas Arktuurus, Eestis põhimõtteliselt näha olla võivatest tähtedest heleduselt teisel kohal, napilt Veegat heleduselt edestades. Tähtkuju on Karjane, mis läänekaares kenasti püsti seisab, kuid vajub allapoole ja Arktuurus edaspidi loojub. Karjase karikat meenutava kontuuri ülemine osa aga ei koojugi, jäädes Põhjanaelast allpool ka põhjakaarde sattununa nähtavaks. Siiski, üldiselt jääb Karjase loojumatu osa tähele panemata. Mis puutub Arktuurusesse, siis umbkaudu samal ööl (9-ndal vastu 10-ndat oktoobrit), kui õhtul on näha Kuu oma väga madalas asendis, siis vastu hommikut peaks Arktuurus uuesti kirdetaevas nähtavale ilmuma, olles järgnevatel hommikutel üha paremini vaadeldav. Nii et Arktuurusest saab edaspidi mõneks ajaks nii ehatäht kui koidutäht. Suuri tähti sõnade alguses ei julge Veenuse tõttu kirjutada, kuna ka Veenus on madalas paikneva Ehatähena õhtuti vaadeldav.

Kesköö ümbruses asuvad lõunakaares „vesise maitsega” tähtkujud Kalad, Veevalaja ja Vaal. Kuigi Vaalas on ka mõneti heledamaid tähti, on kokkuvüttes tegu taevaalaga, kus puuduvad heledad tähed. Sama lugu, heledate tähtede puudus, on ka Vaalast hiljem tõusva Eriidanuse tähtkujuga. Tõsi küll, Eriidanuse lõunapoolne osa jääb Eestis nähtamatuks ja seal on koguni 1. suurusjärgu täht, Achernar. Aga väga see teadmine vist ei lohuta. Õnneks päästab välja planeet Saturn, mis annab Veevalaja tähtkujus asudes kesisele taevapiirkonna pildile palju juurde.

Nagu planeetide rubriigis juba juttu oli, paistavad öö hommikupoolses osas ka hästi ka planeedid Marss ning eriti Jupiter. Öö kaugemale edenedes tõuseb taevane jahimees Orion, mille vöö tähed on tõusmise aegu alla vasakule kaldu. Kui Orion on ilusasti nähtaval, tõuseb kagust ka Siirius, heledaim kinnistäht nii Eestis nähtavaist kui ka üldse kogu tähistaevas. Siiski, võrdluses Jupiteriga jääb Siirius alla. Küllalt heledaid tähti on hommikutaevas rohkemgi.

Paneme tähele, et Veega ja Deeneb jõuavad kõrgelt lõunataevast hommikuks madalasse põhjakaarde; õhtul madalas kirdetaevas asunud Kapella kerkib hommikuks kõrgele.

Suur Vanker asub õhtuti madalas loode-põhjataevas, Kassiopeia kõrgel kirdetaevas, peatselt seniidis. Edaspidi Suur Vanker kerkib, Kassiopeia vajub omakorda allapoole.

Drakoniidid

Nagu ikka, ootame ka tänavu drakoniidide meteoorivoolu, mille maksimum peaks saabuma 7-nda oktoobri ööl vastu 8-ndat oktoobrit, intensiivseim peaks nähtu olema vastu hommikut. Radiant asub Lohe tähtkujus, suunalt mitte väga kaugel naabertähtkujust Lüüra, heleda tähega Veega. Kuna aga radiant öö jooksul allapoole vajub, siis tasub meteoore vaadelda terve öö, pigem ehk isegi õhtupoole ööd, samuti ka järgneval ööl. Pikalt drakoniidid üldiselt näha ei ole, eeldatakse esinemiskuupäevi 6. kuni 10. oktoober. Maksimumi arvuga pole asi aga üldse lihtne, seegi tuleks ise iga kord kindlaks teha, sel aastal samuti. Drakoniidid võivad küllalt ennustamatult kujuneda vägagi võimsateks, samas, kindel ei saa selles ka kunagi olla…

Mida teeb Kuu? Noh, sellest oleme juba rääkinud. Noore Kuu sirp on 7. õhtul vaevu lühiajaliselt leitav ja loojub kiiresti. 8-ndal pole lugu eriti parem. Nii et praktiliselt Kuu drakoniidide vaatlusi üldse ei sega.

Orioniidid

Peale oktoobri keskpaika võime järjekordselt näha ka kuulsa Halley komeedi tükikesi, sest Maa satub järjekordselt selle komeedi orbiidile küllalt ligidale. Orioniide, kuigi hõredalt, võib hinnanguliselt leida päris pikalt, 2. oktoobrist 7. novembrini. Üldiselt tuntakse neid siiski pigem „20. oktoobri kandi” meteooridena. Tõepoolest, maksimum peaks esinema 21. oktoobri ööl vasti 22. oktoobrit. Orioniidid pole samas tuntud eriti suure aktiivsusega. Siiski tasuks taevasse vaadata, kuna mõned lendtähed võivad olla ootamatult heledad. Samuti on vahva efekt see, et oriniiidide meteoorid kihutavad taevas väga kiiresti, isegi kiiremini kui augustikuised kiired perseiidid. Päris ühesugused ei ole siiski ka konkreetse meteoorivoolu meteooride kiirused. Orioniide õhtul otsida ei tasu, kuna radiant tõuseb öösel, seega on tegu hommikuse meteoorivooluga.

21. oktoobri öö vastu 22. oktoobrit on meil ka juba palju mainimist leidnud. Ikka selle Kuu kõrgelt ja pikalt nöhtavuse suhtes. Ning eriti kõrgel on Kuu vastu hommikut… Kuna ka Kuu faas on veel küllalt suur, 2 päeva enne viimast veerandit, siis orioniidide vaatlus on sedapuhku Kuu poolt üsna põhjalikult rikutud. Heledamaid meteoore, kui neid juhtub, muidugi näeb.

Komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS)

12. oktoobril jõuab perigeesse ehk Maale lähimasse asendisse septembris mainitud komeet C/2023 A3 (Tsuchinshan–ATLAS). Siis pole ta Eestis ikka veel vaadeldav. Oktoobri teises pooles võib komeet osutuda palja silmaga madalavõitu edelataevas vaadeldavaks. Komeet liigub oktoobrikuu jooksul Lõvi, Neitsi, Mao ja Maokandja tähtkujudes. Lootused komeedi heledusele on küllalt erinevad. Juhtuda võib ju positiiivseid üllatusi, nagu komeedid vahel pakuvad. Eks uurime ja vaatame.

Lõpulauseks

Kuu oma noores faasis paistab sedapuhku õhtuti kehvasti. Orioniidid paistavad omakorda Kuu tõttu kehvasti. Midagi on lahti. Keegi peab olema süüdi.

Võtame loo lõputsitaadi, kasutades taaskord “Kälimeeste” seriaali, veidi muudetud kujul:

„Kui sinu käest välja pressitakse
ja sa sellest ei teata
ja ikkagi teada saadakse,
sind pannakse kinni, jah?
Isegi kui väljapressijat kätte ei saada,
sind pannakse ikka kinni
kuriteo varjamise eest?!”

Kultuurisoovituseks võiks lisada ringhäälingu arhiivist audioloo “Hääl krokodilli kõhust” (1981).

Huvitav lugu…

https://arhiiv.err.ee/audio/vaata/kuuldemang-kuuldemang-haal-krokodilli-kohust

Kuu faasid

• Kuuloomine: 2-sel kell 21.49
• Esimene veerand: 10-ndal kell 21.55
• Täiskuu: 17-ndal kell 14.26
• Viimane veerand 24-ndal kell 11.03

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h)

Märksõnad: komeedid, Kuu, meteoorid, virmalised