Novembritaevas 2023, 1. osa

Alar Puss | 01.11.2023

Hilissügise kuu

Novembris enam seenemetsa üldjuhul asja ei ole. Ilm on suvega võrreldes päris jahe, vahel isegi talvine. Küllap sellepärast on november ongi teise nimega talvekuu. Päike paikneb kuu algusest alates Kaalude tähtkujus, 24-ndal liigub Skorpioni tähtkujju ja 30-ndal Maokandja tähtkujju. Suure faasiga Kuud, sh täiskuud, saab tänavu novembris nautida kuu lõpunädalal.

Novembriöö on pikk. Äsjane järjekordne seatemp nimega kellakeermine süvendab seda muljet, kuna ka juba pealelõunane osa päevast on pime. Sageli on novembrikuule omane, et tihti sajab midagi. Enamasti vihma, aga ka lumi ja lörts pole haruldased. Ning kui parajasti ei sajagi, siis taevas kipub ikka enamasti pilvevangi jääma. See on omane sügistalvisele ajale üldiselt: isegi kõrgrõhuala tingimustes võib esineda madal kihtpilvisus, seda nii öösel kui ka päeval. Siiski võivad ilmad ka ilusad olla. Selle hinnaks on omakorda öised miinuskraadid, millest mõnikord ka päeval ei pruugi lahti saada.

Planeedid novembris

Novembrikuus teevad pilvedest kõrgemale (kaugemale) jäävat ilma kõige enam endiselt Veenus ja Jupiter.

Veenus paistab väga hästi hommikutaevas. Planeet tõuseb kuu algul peaaegu 5 tundi enne Päikest ning rändab selle käigus Lõvi tähtkujust Neitsi tähtkujju. Planeedi nähtavus ei muutu eriti ka kuu edenedes, siiski tõuseb Veenus kuu lõpus 4.5 tundi enne Päikest, st vaatlusaeg veidike kahaneb ja planeedi asend muutub mõnevõrra madalamaks. 29-ndal möödub Veenus Spiikast 3.9 kraadi põhja poolt. Kuu on Veenus lähedal 9-nda novembri hommikul.

Jupiter on kuu algul „parimas jõus”. 3-ndal on Jupiter Päikesega vastasseisus ning planeet särab vahvasti kogu öö Jäära tähtkujus. Kohaliku kesköö paiku (Tartus umbes kell veerand üks, Kuressaares kell pool üks Ida-Euroopa talveaja järgi) on Jupiter päris kõrgel lõunasuunal kulmineerumas. Pidu võiks kuu lõpuni kesta täie hooga, kuid tegelikult päriselt mitte. Teisesl ja kolamndal novembrikuu dekaadil hakkab Jupiter aegapidi muutuma õhtutaeva objektiks, loojudes enne hmmikut. Siiski on Jupiter ka kuu lõpus enamuse ööst vaadeldav. Kuu on Jupiterile kõige lähemal 25-ndal novembril.

Saturn koos Veevalaja tähtkujuga on vaadeldav õhtutaevas, paistes umbes pool ööd või veidike vähem. See planeet ei torka nii võimsalt silma kui ülejäänud 2, kuid madalavõitu lõunakaarde pilku heites peaks siiski olema hõlpsasti leitav. Kuu on Saturni lähedal 20. novembri õhtul.

Ka palja silmaga nähtavuse piiril olev Uraan Jäära tähtkujust jõuab 13-ndal novembril Päikesega vastasseisu. Heledus on 5.6 tähesuurust, seega on Uraan 6. tähesuuruse objekt. Jupiterist on Uraan siiski liiga kaugel (vasakul pool), nii et heledat planeeti reeperiks võtta eriti ei saa.

Märgime puudujad ka üles: Merkuur ja Marss. Aga teha pole midagi, isegi Euroopa Komisjon on võimetu. Kuigi nad ise vist oma võimete olematusesse ei usu.

Novembri tähistaevas

Üldiselt oleks mõttekas kõigil inimestel end harjutada sagedase väljas viibimisega, sh tähtede vaatamisega tegelemisega. Sest kui Eurorehvidega Vanem Vend on peatselt rahvamasside valdavate ovatsioonide saatel paigutanud meie tubadesse ja autodesse „turvalisust tagavad” jälgimiskaamerad, on ju kusagil siiski veidi aega vaja end ka omaette tunda. Siinkohal on soovitus siiski ühene: majast (või korterist) tuleb viivitamatult välja pilduda nii kaamerad kui ka nende kohaletoojad!

Varane novembrikuu õhtutaevas tuletab meelde sooje augustiöid, sest taevapilt on sarnane: Suvekolmnurk ilutseb lõunataevas, kuigi on augustiõhtutega võrreldes siiski lääne poole liikunud. Trio tegelased on kõrgel paistvad hele Veega (Lüüras) ja vasakul pool veidi tuhmim Deeneb (Luiges) ning Altair (Kotkas) neist allpool, umbes poolel kõrgusel horisondist. Kuid jahedus ja varajane kellaag tuletavad siiski meelde, et Suvekolmnurka on praegu mõttekas nimetada hoopis Sügiskolmnurgaks. Eks niimoodi tehtagi. Tõsi küll, sedapuhku on lõnakaares hoopis pigem Sügisnelinurk, kuigi mitte ruut. Nimelt juba jutuks olnud Saturn (Veevalajas) on samuti kambas, asudes veelgi märksa madalamal kui Altair ja asudes vasakul pool. Heledus on ka sobiv, ülejäänutega võrreldav. Madalas läänekaares paistab Arktuurus (Karjases) ja kirdetaevas Kapella (Veomehes).

Öö edeneb, peatselt loojub Arktuurus ja Kapella kerkib kõrgemale.
Idakaares kerkib üha kõrgemale ka kõigist eelnevaist hulga heledam „tegija”, loomulikult on see Jupiter! Jupiter esindab siis Jäära tähtkuju.

Kagust kerkib Veevalaja järel Vaal, selle heledaim liige Deeneb Kaitos hakkab ehk eraldi silma. Heledus pole sellel tähel küll teab kui suur, kuid siiski võrreldav Põhjanaela ja Suure Vankri tähtede heledustega. Vaalast Kõrgemal oleva Kalade tähtkuju võib juhusliku uitava pilgu ees suisa märamatuks jääda. Sama lugu oleks Veevalajaga, kui seal Saturni poleks. Ka varaõhtul lõunakaares paistev Kaljukits ei sisalda heledaid tähti. Ka mõned Amburi tähed on „esimese pimeduse” ajal väga madalas lõuna-edelasuunal veel leitavad.

Kui Veevalaja, Kalad ja Vaal on sisustamas madalamat lõunakaart, siis kõrgel taevas näeme ribakujulist Andromeedat ja sellest paremal (lääne pool) Pegasust. Pegasus meenutab esmajärjekorras ruutu, tõsi küll, ülemine vasakpoolne ruudu tipp on „laenatud” Andromeedast. Pegasus ise ulatub oma piirides märksa kaugemale läände.
Pegasuse läänepoolsed, väikesevõitu naabrid on Delfiin (ülalpool) ja Hobu. Viimane neist on kahjuks eriliselt kõike muud kui silmapaistev.
Delfiin seevastu meenutab kujult vankrikest. Kes ei tea, kus on Väike Vanker, võib hoopis Delfiini selleks pidada.

Kuid Vale-Väikesele Vankrile on konkurents. Ida poolt on kerkimas teine taoline „vankrike”, kujult sarnane, kuid pindalalt veel pisem kui Delfiini näiv joonis. Antiud juhul on tegiu Taevasõelaga. See polegi tegelikult eraldi tähtkuju, vaid pisike osa Sõnni tähkujust (ülejäänud tähtkuju tõuseb Sõela järel, heledaim täht Sõnnis on oranzi tooni Aldebaran. Sõel on hoopiski üks parajal kaugusel asuv kena tähtede hajusparv, tasub ka teleskoobis vaadelda. Mude, vankrikese kujuga on ka põhiosa Lüürast, kui heledat Veegat mitte arvestada.

Kui öö on iuba hommikupooles, kerkivad lõunataevasse lisaks Sõnnile ka Orion, Kaksikud, Suur Peni ja Väike Peni. Kõrgel-kõrgel asetseb Veomees, mille hele täht Kapella asendab õhtul samas kandis paistnud Veegat ja Deenebit. Viimase on nüüd omakorda palju madalamal ja läände-loodesse liikunud. Küllaltki madalal paistev Suure Peni juhttäht Siirius on isegi üldise heldatest tähtedest rikka lõunakaare taustal ülejäänud tähtedest märgatavalt heledam.

Hommikupoole ööd ilmub madalas idataevas uuesti nähtavale Arktuurus, mis õhtul loojus ja oli 7 tundi nähtamatu. Märksa enam hakkab muidugi silma aga taevakaunitariks kutsutud Veenus, tõustes koos Neitsi tähtkujuga. Veenus lööb muidugi oma heledusega „platsi puhtaks”, seda enam, et „hõbemedalipoiss” Jupiter loojub üha varem. Nii et feministlikud unistused saavad siin teoks. kuigi nii ei tohi vabas ühiskonnas rääkida. Kuid novmebrikuu öö on tõesti pikk. Isegi Siirius, kuigi nähtav hommikupoole ööd, jõuab kuu lõpus juba omakorda 2 tundi enne Päikese tõusu loojuda. Veel kehvemad on lood heleda tähega Riigel Orioni tähtkuju edelaosast: see loojub Siiriusest pool tundi varemgi.

Komeedijuttu ka

Ühest komeedist võiks ka juttu teha, kuigi taevapilti see objekt arvatavasti segi ei löö. Komeet kannab uhket nimetust C/2023 H2 (Lemmon). Avastati see tänavu 23. aprillil. Eks neid komeedikesi ikka aeg-ajalt ette satub, enamasti jäävad need aga kaugele palja silmaga nähtavusest. Kõnesolev komeet läbis periheeli 29. oktoobril ja arvutuste järgi jõuab Maale lähimassse asendisse 10. novembril. Umbes samaks ajaks peaks ka heledus saavuama maksimumi, mida hinnatakse ette 5.3 tähesuuruse peale. Heledust võivad suurendada ootamatud (pisi)plahvatused, mis komeetidel Päikese suhtelises läheduses ette võivad tulla. Tõsi, teisalt võivad komeedid ka rehkendatust väiksema heledusega „üllatada”, sest lisaks tuumale ei pruugi ka seda ümbritsev nn pea olla eriti sümmeetrilse ehitusega.

Kuu esimesel dekaadil on komeedi liikumine tähistaeva taustal päris kiiresti. 1. novembril asub komeet veidi vasakul Suure Vankri otsmisest aisatähest. Kuid komeet ei paista veel palja silmaga. Edasi liigub komeet üle Karjase tähtkuju loojumatu põhjapoolse serva, olles seega samuti öö jooksul loojumatu. Edasi liigub komeet Herkulese tähtkujju ja muutub just 10. novembri, Mardipäeva paiku juba loojuvaks objektiks.

Komeet asub ka perigee ajal, 10. novembril veel napilt Herkulese tähtkujus (vt üldkaarti). Konkreetselt asub objekt siis Herkulese tähtkuju idaservas. Võiks lähtuda heledast Veegast (ja Lüürast, mis on pisike tähtkuju ning siis otsida sellest paremal ja allpool. Nii et mardisantidel tasub aeg-ajalt ustele kolkimise vaheajal ka läänetaevasse vaadata ja püüda „Komeedi” komme närides komeeti üles otsida. Seda võib umbes sama edukalt teha ka eelmisel õhtul; enamus “marditajaid” just 9. novembri õhtul ringi liigubki. Läheb juba teemast välja, aga järgmine jooksuaeg on juba Kadripäeval, 25. novembril ja õhtul enne seda. Ainult et Kadride puhul pole ilus, kui nad on habemega! Habe on Martide ainuõigus!

Komeet liigub edaspidi Kotka tähtkujju, muutudes jälle paljale silmale nähtamatuks ning sealt Kaljukitse. Heledus üha langeb. Kuu teises pooles liigub c/2023 H2 (Lemmon) edasi lõuna poole ja kaob meie laiuskraadil silmapiirist allapoole.

Komeet c/2023 H2 (Lemmon) on komeetidele omaselt väga väljavenitatud orbiidiga, praegu hinnatakse perioodi 3872 aastale. Õigem on see pigem ümardada umbes 3900 aastale, sest komeedi liikumise edasine jälgmine annab arvatavasti alust täpsustusteks.
Aga kes see ikka 3900 aastat oodata viitsib.

Kuigi jah, kuulusat Hale-Boppi komeeti, kui mälu ei peta, peab ootama veel ligi 24 000 aastat. Aga eelmisest periheelist on juba tervelt 26 aastat möödunud! Päris palju ju! Ka kuulsas Svejki raamatus anti kõrtsmik Palivecile 10 aastat, kuid peatselt oli juba 7 päeva täis!

Hertzprung-Russelli diagrammi suunas

Palju kordi on lugudes olnud juttu Hertzprung-Russelli diagrammist (HR diagrammist). Oleks juba ammu olnud kasulik selle olemust ka otseselt meelde tuletada. Püüaks nüüd vaikselt selles suunas liikuda.

Horisontaalskaala ehk temperatuuriskaala

HR diagramm kajastab igal konkreetsel juhul tähe heleduse sõltuvust tähe pinnatemperatuurist. Horisontalne skaala HR diagrammil ongi temperatuuriskaala. Pinnatemperatuur määrab ära, mis värvi täht eemalt paistab. Nii et tähe „värv” on olemuselt kujuteldava kaugloetava tähe—termomeetri näit.

Tegelikult ei kiirga üksi täht kindlalt vaid üht värvi ehk monokromaatilist kiirgust, kuid kiirguse maksimumi sagedus ehk teise termini kaudu lainepikkus ongi see temperartuuri määraja.

Kiirgamise kui nähtuse üldiseloomustamise jaoks võiks ehk üle vaadata märtsikuu loo. Oluline punkt on siinkohal see, et tähe kiirguse maksimaalväärtusele vastava lainepikkuse ja seda kiirgust kiirgava pinna (seega tähe pinna ehk fotosfääri) temperatuuri korrutis on konstant. Maksimaalse kiirguse lainepikkus määrabki ära ka tähe värvuse. Siit tuletatakse ka temperatuur. Kõik tähed on iseeenesest kuumad: „külmemad”, punased tähed on jahedamad kui 3000 kraadi, kuumimael ulatub see aga mitmekümnete tuhandete, isegi saja tuhande kraadi kanti.

Temperatuuriskaala on ajalooliselt jaotatud ka eri tähistega, kuumiaatest jahedamate suunas: O B A F G K M. Need klassid on hiljem jagatud ka alamklassideks numbritega 0-st 9.5-ni.

Tõsi küll, eelnev jutt käis nn ideaalse ehk musta keha mudeli kohta, mida tähed tegelikult ei ole. Musta keha mudelist oli juttu märtsikuu loos, kus (nagu ka veebrikuu loo 3. osas) sai lisaks hoiatatud mustade jõudude pealetungi eest, aga näib, et tulutult. Tähtede puhul peaks kasutama pigem mõistet värvustemperatuur, aga suurt viga ka ei tee, kui need erisused hetkel arvestamata jätta.

Vertikaalskaala ehk heledusskaala

HR diagrammi vertikaalteljestik kajastab tähe kiirgusvõimsust ehk heledust. Selle erinevad väljendused omavad teatud valikuvabadust (koos erinevate ühikutega). Kui asetada vertikaalteljele nimelt just heledus, on see taevavaatajate jaoks harjunud viisil ilma ühikuta suurus nagu tähtede heledused ikka. Kuid tähe näiv ehk suhteline heledus nagu tavatabelites tihti esitatud, siiski antud juhul ei sobi, tuleb kasutada absoluutset heledust. Asi on selles, et tuleb elimineerida kauguse mõju tähe heledusele. Kaugem täht paistab ju tuhmim võrreldes olukorraga kui seesama täht paikneks Maale lähemal. Tähed aga asuvadki Maast kõikvõimalikes erinevates kaugustes, kuigi kõik need kaugused on nt kilomeetreid kauguse ühikuteks võttes üliväga suured. Nii ongi absoluutse heleduse jaoks kasutusele võetud kokkuleppeline kauguse ühik, 10 parsekit. Kui täht asub 10 parseki kaugusel, siis tema näiv ja absoluutne heledus langevad kokku. Ligikaudse näitena sobib siin Polluks Kaksikute tähkujust (Kaksikute heledaima tähtede paari alumine liige, Kaksikute heledaim täht): näiv heledus 1.14 tähesuurust, absoluutne tähesuurus 1.08 tähesuurust.

Tähe kauguse määramise täpsus oleneb tähe kaugusest (kuigi nii väljenduda tundub naljakas), samuti ka sellest, palju on vaatekiirel valgust neelavat või hajutavat materjali. Nagu võib ette arvata, pole seegi töö üldse kerge ning täpse absoluutse heleduse määramine seega alati samuti mitte.

HR diagrammi vertikaalteljel võib kasutada peale absoluutse heleduse ka muid suurusi, tihti on selleks juba mainitud kiirgusvõimus. Tähiseks on L .

Sageli kasutatakse aga võrdlust Päikese kiirgusvõimsusega (see on siis ühikuks). Sel juhul ei kujune arvud „astronoomiliselt suurteks”, kuid varieeruvus eri tähetüüpide puhul on siiski suur. (Nt pole mingi ime, kui tähe kiirgusvõimsus on tuhat korda suurem või sada korda madalam Päikese kiirgusvõimsusest L⨀).
Tihti on kasutusel ka tähe ja Päikese kiirgusvõimsuste suhe. Siis saame mõistagi ühikuta väärtused.

Ühikuna võib kasutusel olla ka absoluutse koguheleduse nullpunktile vastav kiirgusvõimsus, mis väärtuselt ületab Päikesele vastavat näitu veidi alla 100 korra. Tähistatakse seda L0. Nii et veel ühel põhjusel on vaja olla ettevaatlik: tuleb selgeks teha, kas võrdlevaks ühikuks on Päikese kiirgusvõimsus või hoopis see teine. Jääme aga oma edasises jutus siiski Päikese kui üldlevinud võrdlusobjekti juurde kindlaks. Tasub märkida, et Päikese absoluutne koguheledus ehk bolomeetriline heledus on +4.74 tähesuurust. Nii peabki olema, sest täpselt viiekordsele heleduste erinevusele vastab kiirgusvõimsuste erinevus 100 korda. Selles jutus on siis arvestatud Päikese ja tähtede kogukiirgust, mitte vaid seda osa, mida silm tajub.

Tegelikult ju nähtus ise, millest jutt, ongi iseenesest sama, vaid arvud koos ühikuteskaala eri valikutega on erinevad. Ainult jah, peab aru saama, milline ühikute skaala konkreetselt parajasti kasutusel on.

Tähtede kiirgus ja valgus

Tuues taas mängu heleduse termini, jõudsimegi märkamatult ka logaritmilise skaalani. Logaritmitavaks võib sageli olla tähtede (sh Päikese) kiirgusvõimsus vastuvõtja pinnaühiku kohta ehk intensiivsus. Muuseas, Maale jõudva Päikese kiirguse intensiivsust tuntakse solaarkonstandi nimetuse all.

Siit on juba lühike maa astronoomias heleduseks nimetatava suuruseni. Erinevaid tähti iseloomustavad arvud on heleduste kasutamise juhul päris „viisakad”. Samas võib aga just logaritmi kui mitte ehk kõige lihtsama matemaatilise avaldise kasutamine olla eemaletõukav, kuigi kasutamise tulemused on sageli nii meeldivad kui ka vajalikud.

Lisaks kiirgusvõimsusele, intensiivsusele ja neist tuletatavale heledusele kasutatakse astronoomias ka selliseid suurusi nagu kiirgusvoog tähe enda pinnaühiku kohta ehk kiirgavus või siis silmaga tajutav kiirgavus ehk valgsus. Kuid kokkuvõtvalt peetakse mingil kombel silmas ikkagi ju tähe „heledust”, nii on ju suupärane. Kuid rangelt tuleb näpuga järge hoida, et mõisted sassi ei läheks.

Peab ka pidama meeles, et astronoomias tuntud mõiste heledus on ranges füüsikalises süstemaatikas tegelikult valgustatuseks nimetatud suuruse logaritmitud kuju. Valgustatus näitab, kui suurt osa vastuvõtja pinnaühikule langevast kiirguse intensiivsusest silmanägemise abil endale saame. (Heledus iseloomustab füüsikas tegelikult tähe pinnaühikult eraldunud kiirgust mingis valitud suunas, kuid jätame selle eraldi mõistena praegu rahule.)

Kordaks üle: kui soovime mõõta koguenergiat, mis vastuvõtja pinnaühikule langeb, siis on tegu energeetilise valgustatusega ehk intensiivsusega. Millegipärast kiputakse intensiivsust viimasel ajal nimetama ka kiiritustiheduseks (see on kole sõna!).

Aga valgus? Valgus on silmaga tajutav osa kiirgusest. Kogutud valgusenergiat nimetatakse valgustatuseks. Valgustatuse ühikuks on luks (lux) ehk teisisõnu luumenit ruutmeetri kohta (lm/m2). Kogu kiirgust iseloomustaval intensiivsusel on ühik vatti ruutmeetri kohta.

Kui valgustatust teisendada antud loo 3. osas toodava, logaritmi sisaldava Pogsoni valemiga, saamegi esialgu arvutada tähtede näivad heledused tähesuurustes. Kui aga energeetilist valgustatust ehk intensiivsust (vatti ruutmeetri kohta) niimoodi teisendame, saame tähe näiva koguheleduse ehk bolomeetrilise heleduse. Siin läheb arvesse ka infrapunases ja ultravioletses lainealas kiiratud, silmale nähtamatu kiirgus.

Muuseas, ka valgustatust (seda kiirguse osa, mida silm tajub), saab esitada lukside asemel vattides ruutmeetri kohta, kuid mõõteaparaat peab siis olema vastavalt kalibreeritud. Et ikkagi sama, silmaga tajutavat heleduse väärtust saada, peab siis ka Pogsoni valemis sisaduv liidetav a olema teistsuguse väärtusega kui lukse mõõtva luksmeetri kasutamise korral. See konstant on erineva väärtusega ka bolomeetrilse heleduse arvutamise puhul. Kuid vaatame Pogsoni valemit edaspidi edasi, kui just „megaluumeneid” eraldav tuldpurkav vihakõnelohe enne kohale ei tule.

Kiirgusest ja valgusest veel

Miks on aga logaritmide kasutamine kasulik? Asi on selles, et inimene tajubki kiirgust mitte absoluutskaalas, vaid logaritmilises skaalas. Tähtede poolt põhjustatud valgustatus peab tegelikult kõvasti erinema, selleks et inimene tajuks tähe näivas heleduses vaid veidi märgatavat muutust. Nii et kohati on inimese automaatne taju „targem” kui „teadlik” aju, mis püüab arvutada samu asju matemaatiliselt ja peab seda üldjuhul tüütuks ning keeeruliseks..

Muidugi ei seondu valgusnähtused ainult tähtede vaatlemisega. Kiirguse äsjakirjeldatud tajumine valgusena kehtib muidugi ka iga maapealse objekti vaatlemisel.

Tahaks ikka selle ühikute teema ka tagasi tirida, kuigi sellega seoses võib lugeja tabada end valjusti vandumas. Teatavasti on võimsuse põhiühikuks vatt (W). Ka mingilt tähelt lähtuvat kiirgust saab hinnata samades ühikutes. Kiirgusvõimsust tuntakse muuseas ka kiirgusvoona, kuid tuleb jälle olla ettevaatlik. Mõiste kiirgusvoog võib olla kasutusel ka ühikutes vatti ruutmeetri, lisaks veel ka sageduse või lainepikkuse ühiku kohta, seda eriti teoreetilises astrofüüsikas. Astronoomid registreerivad teleskoopide ja vastuvõtjate abil muidugi mitte otseselt kaugelt tähelt lähtuvat kogukiirgust, vaid selle nappi osa, mis Maale, teleskoobini ja/või silmani jõuab. Päikese kui punktist suurema objekti puhul saab veel eristada ka suundi, kust kiirgus pärineb.

Kuid kordaks siin sedagi varem öeldut, et HR diagrammi vertikaalteljel kasutatav füüsikaline suurus iseloomustab just tähelt tegelikult lähtuvat kiirgust. See info saadakse kätte Maal tehtud mõõtmiste teisendamise teel. Üks oluline asi, mida selle jaoks teada vaja, on lisaks tähe kaugusele ka tähe tegelik pindala.

Fotomeetrias on nähtava kiirguse jaoks kasutusel omad ühikud: siin on defineeritud ka üks rahvusvahelise mõõtühikute süsteemi (SI-süsteemi) seitsmest põhiühikust. Tegu on valgustugevusega, mille SI-ühik on kandela (cd). Valgustugevusena võiks kujutada ette ideaaljuhul punktallikalt, kuid reaalselt mingilt väikeselt kiirgusallikalt lähtuva valguskiirguse voogu konkreetses vaadeldavas suunas. Valgustugevus 1 kandela vastab ligikaudu põlevalt küünlalt lähtuvale valgusele vaatleja suunal. Kandelat saab esitada ka nii: luumenit steradiaani koha. Steradiaan on ruuminurga ühik.

Analoogiliselt kasutatakse veel ka kiirgustugevust, kuid siin uut ühikut ei defineerita, ühikuks on vatti steradiaani kohta.

Kohutavalt palju suurusi ja ühikuid tuleb kokku. Aga kui harjub, siis väga palju polegi.

Kiirgusvoog (või kiirgusvõimsus) (ühik vatt) ja valgusvoog (ühik luumen) on vastavalt kiirgustugevusele ja valgustugevusele lähedased, kuid siiski erinevad mõisted. Voog tähendab, et arvestatakse kiirgusallika kiirgusvoogu või valgusallika valgusvoogu kõigis kiiratavates suundades kokku.

Valgustugevuse kaudu tuletatakse ka silmaga tajutava kiirgusvoo ehk valgusvoo „konkureeriv” ühik vati asemel, selleks on siis ühik luumen (lm). Kandela definitsiooni kaudu (mida siinkohal välja tooma ei hakka) vastab silma tundlikkuse maksimumi kohal, (555 nm) kiirgusvoole 1 vatt arvuliselt valgusvoog 683 luumenit . Kõigis muudes lainepikkustes on 1 vatile (see iseloomustab kiirgust üldiselt) vastavaid luumeneid (see iseloomustab valgust) vähem. Null-luumenid saabuvad kohtadel umbes 380 ja 760 nanomeetit: silm väljaspool seda lainepikkuste vahemikku enam midagi ei taju, olgu kiirgusvõimsust ehk vatte (või vatte ruuutmeetri kohta, kui väljendume intensiivsustes) palju tahes.

Kuna kiirgust kiiratakse reaalselt alati mingis lainepikkuste (kuigi vahel väga kitsas) vahemikus, kehtib kogu vattide hulga teisendamisel luumenite hulgaks mittematemaatiku jaoks üsna tüütu (integraali sisaldav) valem, mis arvestab ka silma tundlikkuse erinevust erinevatel lainepikkustel. Kitsal erijuhul, kui kiirgus kiirgub tõesti praktiliselt ainult 555 nm kandis, kehtib palju lihtsam valem:

valgusvoog (luumenites) = 683 korda energiavoog (vattides).

Mõne teise üpris konkreetse lainepikkusega kiirguse korral tuleb sarnane korrutis läbi korrutada veel antud lainepikkusele vastava, mingi nulli ja ühe vahele jääva konstandiga (555 nm korral on see konstant 1). See konstant on null väiksematel lainepikkustel kui 380 nm ja pikematel kui 760 nm; mõistagi on sellistel lainepikkustel ka luumenite arv ümmargune null ja kiirgus on silmale nähamatu.

Nt küllalt punasele valgusele vastava 680 nm kiirguse puhul on selle konstandi väärtus 0.017 ja

valgusvoog (luumenites) = 683 korda 0.017 korda energiavoog (vattides).

Kui tahame ka valgusvoo puhul siiski vatte kasutada, võime sedagi teha, kuid siis võiks segiajamise vältimiseks need „nähtavad vatid” kuidagi teistest eraldi märgistada. Üks selliseid „märgistamise viise” ongi teostunud just luumenite kasutuselevõtu kaudu. Võrdetegur 683 on kokkuleppeline suurus, see on sisse tulnud omakorda valgustugevuse ühiku kandela kasutuselevõtu kaudu.

Kui aga aparaat suudab mõõta kogu kättesaadavat energiat kõikide sageduste või lainepikkuste kohta kokku (sh silmale mittetajutavat), siis see iseloomustab juba kogu kiirgajale (tähele) omast kiirgusvõimsust. Iseloomustades kogutud energiat vastuvõtja pinnaühiku kohta, tähendab see teatavasti intensiivsust. Ühikuks on vatti ruutmeetri kohta, see sai nüüd mitmendat korda üle korratud..

Paljud kiirgajad (nt hõõglamp) kiirgavad oma energia põhiosa optilisest lainealast väljaspool ning vattide koguhulgale vastavad luumenid on päris tagasihoidlikud.

………………………………………………..
Jätkame siitkohast edasi peale x-päeva (0 < x < 31) kestvat reklaamipausi:

„Hei, kas sa nätakat tahad?” „Muidugi, aga mitte igasugust!”
„Kas „Levi-Elekter-Münt” sobib?” „Suurepärane! See on mulle parim!”
„Näete! On olemas ainult 1 tõeline värskus! See on noolega kapis!”

jne…
…………………………………………………………..

Muust kah

Mitte kuidagi ei saa aru, miks maailm ümberringi aina enam hulluste sohu vajub. Ka astronoomiasse ronib see nähtus sisse. Nüüd olevat vaja muuhulgas ümber nimetada ka Magalhäesi Pilvede nimelised galaktikad! Vale (valge) nahavärviga mees olla avastanud need vales kohas, „selgub” sajandeid hiljem! Omalt poolt kipub nüüd mõtteisse tulema väga „ilusaid” alternatiivseid nimetusi (ise nad alustasid!), aga ei ole tahtmist nende väljakirjutamiseks langeda samale tasemele nagu mõnedki „segast peksvad” väärastunud indiviidid tänapäeval „ruulivad”.

Vaatame hoopis teist küsimust. Kes meist ei teaks keemiatundidest Dimitri Mendelejevit ja tema perioodilisusseadust. Vähemalt kuidagi uduselt on need nimed ja nimetused ehk meeles. Kasvõi nende eest kahe saamine koolis. Kuna see pole aga kindlasti pedagoogiline, on arvatavasti jäänud rahvamassidele teadmata veel üks huvitav järeldus, mida D. Mendelejev olevat(!?) välja öelnud: „40-kraadine viin on inimesele kõige parem!” Pidanud Mendelejev sellega silmas vist küll oma rahvust ehk vene inimesi, kuid eks see kehti siis teiste kohta ka. Et viinal oli vähemalt 1980-ndate alguses mõnigi kord kanguseks ka 45 kraadi, siis oli see selge kõrvalekaldumine suure teadlase näpunäidetest ning korra taastamise huvides põhjustaski see Gorbatšovi kuiva seaduse alates 1. juunist 1985. aaastast. Kokkuvõttes viis see omakorda sellisele suurepärasele sündmusele nagu NSVL hävinemisele. Vaat kuhu viis autoriteedi sõna mittekuulamine! Ka Eesti sai siis jälle vabaks.

Kahjuks küll on see meie vabaduse asi samuti taaskord juba suuresti ajalugu. Siiski, ka praegu peaks poelettidel olema mitme erineva kraadiga viinasid. Seega jälle on erinevusi 40 kraadist. See annab analoogia põhjal omakorda teatud lootusi nii ida- kui läänepoolsete impeerimumite tuleviku lühiajalisuse suhtes. Sealhulgas sialdub ka lootus, et meiegi saame jälle vabaks ja vabaneme protsessi käigus ka hullumeelsetest ja inimvihkajalikest „uusnormaalsustest”.

Arvatavasti tulevad küll enne veel käsulauad Mendelejevi tabelgi ümber nimetada. Pakun siinkohal siis aegsasti alternatiiviks „Tabelejevi mendeli”.

Iseseisva Eesti ja vabade eestlaste tegemiste mõtetesse kinnistamiseks jällegi ka üks kultuurisoovitus. Seekord soovitaks rahvuringhäälingu arhiivist ära vaadata üldse esimese Eesti teatri etenduse, Lydia Koidula „Saaremaa onupoeg”. Esmakordselt kanti see ette Vanemuise seltsis 24. juunil 1870. aastal. Seda originaali pole küll kahjuks pakkuda, kuid väga hea on ka Rakvere Teatri lavastus, esmaeeter ETV-s 16. jaanuaril 1987. Omad Eesti inimesed, olgugi kasvõi Eesti eri nurkadest omi asju ajamas, vahel küll ka liialt kangekaelselt, kuid mitte ühegi võõramaalse käsulaudade järgi! Nii on ja jääb loomulikult kõige Eestisse ja eestlastesse puutuvaga!

Kuu faasid

• Viimane veerand: 5-ndal kell 10.37
• Kuuloomine: 13-ndal kell 11.27
• Esimene veerand: 20-ndal kell 12.50
• Täiskuu: 27-ndal kell 11.16

Arvestatud on Ida-Euroopa TALVEAEGA (GMT+2h).

Märksõnad: HR diagramm, Jupiter, komeedid, Päikesesüsteem, Saturn, Veenus