Oktoobritaevas 2023

Alar Puss | 01.10.2023

Alanud on oktoobrikuu. Päike käib üha madalamas kaares, päevad üha lühenevad ja ööd pikenevad. Peaaegu kogu oktoobri vältel asub Päike Neitsi tähtkujus; alles 31. oktoobril siirdub Päike Kaalude tähtkujju. Sodiaagi tähtkujud ehk need tähtkujud, mida Päike oma aastasel näival teekonnal läbib, on erineva läbimõõduga, Neitsi tähtkuju läbimiseks kulub Päikesel ligikaudu poolteist kuud. Kõigis teistes tähtkujudes viib Päike lühemat aega.

Oktoobrikuine planeetide nähtavus

Merkuur saab „linnukese kirja”, kuigi nähtavus on marginaalne. Planeet on näha esimese oktoobri hommikul koiduvöös, kuid juba järgmisel hommikul on Merkuur leitavuse piiril, st kaob koiduvalgusse ja on edaspidi nähtamatu. Tähkujuks Neitsi, kuhu Merkuur just kuuvahetusel Lõvi tähtkujust jõudis.

Veenus ja Jupiter paistavad sedapuhku hästi, lastes kinnistuda muljel, et mõned taevatähed on tõesti väga heledad.

Veenus särab hommikutaevas idakaares Lõvi tähtkujus, juba kuu alguses on vaatlusaeg päris pikk, üle 4 tunni. Varajaste ärkajate rõõmuks aga Veenuse vaatlusaeg pikeneb veelgi: kuu lõpus tõuseb kirgas Koidutäht peaegu 5 tundi enne Päikest; „kodutähtkujuks” on Lõvi. Mitte eriti kaugel asub kinnisäht Reegulus: 9-ndal möödub Veenus Reegulusest 2.3 kraadi lõuna poolt. Reeguluse ja Veenuse heledusi võrreldes tekib ehk võrdlus, et pildile on sattunud kõrvuti Kalevipoeg ja kääbik… Kuu ja Veenus on lähestikku 10. oktoobri ja 11. oktoobri hommikutaevas.

Jupiter on näha kogu öö. Ka Jupiter on väga hele, paistes Jäära tähtkujus: õhtuti idakaares, kesköö paiku kõrgel lõunataevas ja hommikul läänekaares.
Kuu ja Jupiter on lähestikku ööl vastu 2. oktoobrit. Samuti on Kuu ja jupiter lähestikku öödel vastu 29. oktoobrit ja vastu 30. oktoobrit.

Jupiter ja Veenus moodustavad (see oli nii juba septembris) huvitava sümbioosi. Õhtupoole ööd särab idakaares Jupiter. Mitmeid tunde hiljem, hommiku lähenedes, tõuseb veel heledamaks muutunud „Jupiter” samast kandist justkui uuesti. Vahepeal mõnda aega maganuna, vaadates aknast nüüd juba hommikupoole ööd idatavasse, näeb vaatleja sealsuunas ikka jälle heledat tähte. Kui planeetide „seis” pole vaatlejale teada, siis tundubki ehk nii, et see hele täht võttis õhtul tõusmiseks hoogu, kerkiski mõneti, kuid „kukkus alla tagasi”, kogus jõudu ja ka heledust juurde ning nüüd üritab uuel katsel kõrgemale kerkida.

Nii on. Kuid hommikuks on idakaares tegu siiski mitte enam Jupiteri, vaid Veenusega! Päris Jupiter on ka siis täitsa taevas olemas, kuid „kolinud” edelatavasse. Kui aga pimedas öös aknast läbi lehtpuude võrade midagi püüda vaadata, siis väga hästi taevapilt ei paista, puulehed ja oksad kipuvad vaadet varjama ja seega ka objektide heledusi täpselt võrrelda pole kerge. Kuigi selgeks saab see, et tegu on suure heledusega. Siis võib tõesti ehk tekkida ekslik kahtlus, et Jupiter ei saagi millegipärast idataevast minema. Kuu lõpu poole saab Veenuse käändekoordinaat siiski üha rohkem Jupiteri omast erinema. Otsetõusud erinevad muidugi väga suurelt.

Kahes eelnevas lõigus kirjeldatu oli muidugi suuresti kunstlik liialdus…

Saturn on vaadeldav õhtupoole ööd madalavõitu lõuna-edelataevas Veevalaja tähtkujus. Heldus pole üldse nii suur kui Veenusel ja Jupiteril, kuid omaette võttes on ka Saturn täitsa hele „täht” ja selles tuhmis taevapiirkonnas, kus ta asub, lööb teisi, päris-tähti ikkagi pika puuga. Tõsi, õhtuti kõrgel lõunakaares paistva Veega, läänekaarde jääva Arktuuruse ja kirdetaevas asuva Kapellaga ei tasu Saturnil tüli norima minna, neist tähtedest on see planeet praegu pisut tuhmim. Kuu on Saturnile kõige lähemal 24. oktoobri õhtul.

Marss on sedapuhku ikka nähtamatu. Ei usu ka, et noomimine siin abiks on…

Osaline kuuvarjutus

Eelmise aasta oktoobris oli meeldiv võimalus rääkida osalisest päikesevarjutusest, mis oli ka selge taeva korral ka Eestis vaadeldav. Tänavune oktoober pakub välja jälle osalise varjutuse, kuid seekord kuuvarjutuse. Varjutus toimub 28. oktoobri ööl vastu 29-ndat. Eestis on varjutus näha algusest lõpuni. Poolvari ilmub Kuule 28. oktoobril kell 21.02, osalise varjutuse algus kell 22.35. Varjutuse keskmoment on kell 23.14, osalise varjutuse lõpp kell 23.53. Poolvarjutuse lõpp nihkub 29. oktoobrisse, kell 1.26. Muide, ka heleda tähenea paistev Jupiter paikneb samas kandis ja vaatab varjutust pealt.

Üks viga sel varjutusel seekord siiski on: faas jääb väikeseks. Maksimaalne faas on ainult 0.12. Seega eriti efektne nähtus seekord ei ole, kuid „vaese mehe varjutusena” kõlbab ikka.

Varjutus on nähtav Euraasia mandril, Aafrikas, vähemalt mingil määral ka Austraalias ning Ameerika mandrite idaosades, samuti näeb varjutust Põhja-Jäämerel ja Gröönimaal, India ookeanil ja Atlandi ookeanil, samuti mõnes Vaikse Ookeani sopis ja India ookeanist lõunasse jääval Antarktise mandri marginaalsel osal.

Paar nädalat varem, 14. oktoobril esineb ka rõngakujuline päikesevarjutus. Eestis jääb see aga nägemata. Varjutus on justkui tellitud Põhja- ja Lõuna-Ameerika jaoks, kuigi Lõuna-Ameerika lõunasopp jääb nähtusest siiski täiesti ilma. Varjutuse toimumist saab fikseerida suuremal osal Atlandi ookenaist ja Vaikse Ookeani idaosas. Loomulikult on enamuses päikesevarjutuse nähtavuspiirkonnast varjutus vaadeldav osalisena nagu ikka.

Drakoniidid

Oktoobrikuusse jagub ka meteoore ehk lendtähti. Suhteliselt efektne meteoorivool on drakoniidid. Drakoniidid on aktiivsed perioodil 6. oktoobrist kuni 10. oktoobrini, maksimumiga 8. oktoobri ööl vastu 9. oktoobrit. Meteooride maksimumi arvuline täpsus on jäänud pigem halvasti ennustatavaks, kuid üldiselt peaks see jääma alla kvadrantiididele, perseiididele ja geminiididele. Nagu nimetus ütleb, paikneb radiant Draakoni ehk Lohe tähtkujus.

Kuu mõju drakoniididele pole olematu, kuid mitte ka kõige hullem. Kuu viimane veerand on 6. oktoobril, seega 8/9. oktoobri ööl on Kuu juba sirbi kujuga, ehkki sirp on paks. Kuid Kuu käib siis väga kõrgel ja tõuseb kesköö paiku. Siiski pole meteooride osas kõik kadunud ka hommikupoole ööd, sest Kuu heledus pole ikkagi eriti suur.

Orioniidid

Nagu nimetusest aru saada, paikneb selle meteoorivoo radiant Orionis. Orion tõuseb hommikupoole ööd, seega nende lendtähtede vaatlemiseks tuleb öösel üles tõusta. Orioniidide maksimum peaks olema 21. oktoobri ööl vastu 22. oktoobrit ja vähemalt mingil määral peaks see olema võrreldav drakoniidide maksimumiga. Orioniidide nähtavus üldises mõttes hajub aga palju rohkem, seda hinnatakse koguni 2. oktoobrist 7. novembrini. See suur hajuvus tähendab omakorda ka seda, et mainitud perioodi alguses ja lõpus pole orioniide eriti palju märgata…

Kuul on 22. oktoobril esimene veerand. St, siis on õhtupoole ööd taevas poolkuu. Algul ehk näib, et asjad on hullemad kui olid drakoniidide puhul, Kuu faas on nüüd ju suurem. Mis tõsi, see tõsi. „Nii on”, nagu ütleb iga lause alguses ning lõpus „Papade ja mammade” seriaali nn “intelligentne konstaabel”. See konstaabel avaldab muidki põhjapanevaid tõdesid nagu nt: „Tool on istumiseks!”. Siiski on tegu ikkagi tõeliselt intelligentse konstaabliga, kui tuua võrdluseks teise teleseriaali, „Naabriplika” „OK-konstaabel”. Siiski, mõlemat sorti pudrupead sobiksid nt piimamaennerguga kõlistajate jahtimiseks küll…

.Aga vaatame veel veidi seda orioniidide aja Kuud. Ligemale esimene veerand on juba küll, kuid väga madalas olev Kuu loojub 21-sel nt Tartus juba kell 21.17, st vaevu 3 ja pool tundi pärast Päikese loojumist. Öö on siis alles noor, orioniide hommikutaevas pole Kuu kuidagi segamas.

Oktoobrikuu tähed

Oktoobriöö on päris pikk. Õhtutaevas leiab juba suvest saadik tuttava Suvekolmnurga: kõrgel lõunakaares asub juba manitud Veega, temast vasakul (ida pool) asub Deeneb ja neist kahest allpool paistab Altair. Arktuurus, oranzi tooni täht, paistab madalas läänetaevas ja Kapella on kerkimas kirdesuunal. Ka mõnest viimatimainitust oli seoses Saturniga juba juttu.

Kesköö paiku on taevapilt pöördunud. Suvekolmnurk on läände vajunud, Arktuurus loojunud ja Kapella kõrgemale kerkinud. Kuu lõpupoole on ka Altair juba kesköö paiku loojumas.

Kuid ei maksa kurvastada: alates umbes 10. oktoobrist tõuseb Arktuurus hommikuti uuesti ja on edaspid nähtav nii õhtuti kui ka hommikuti. Kui juba hommikutaevasse jõudsime, siis on pilt üldse ilus: lõunakaares on palju heledaid tähti: Kapella Veomehe tähtkujust on kõrgel lõunakaares, Sõnn koos heleda Aldebaraniga Veomehest veidi allpool ja paremal, sellest omakorda vasakule jäävad Kaksikud koos Polluksi (allpool) ja Kastoriga. Sellest tähepaarist allpool on samuti midagi taolist, kuid siin on ülemine täht märksa tuhmim: tegu on Väikese Peni tähtkujuga, hele täht on Prooküon ja tuhmim Gomeisa. Muidugi ei saa jääda märkamatuks Orion, kolm samal kujuteldaval sirgel paiknevat vöötähte (paremalt vasakule) Mintaka, Alnilam, Alnitak on tähtkuju „visiitkaart”. Hele, punakas Betelgeuse üleval ja veel pisut-pisut heledam Riigel allpool Orionis aitavad tõsta nii Orioni tähtkuju kui üldse tähistaeva heledate tähtede arvukust.

Madalas kagutaevas särab hommikuti kõigist eelnevaist märgatavalt veelgi heledam Siirius, üldse heledaim täht taevas. Kui veel lisada ka hommikutaevas säravad planeedid Veenus ja Jupiter, siis on ikka uhke pilt küll!

Hakkaks parem kohe õhtul hommikutaevast vaatama! Aga ei saa! Looduse ja loodusseaduste vastu me ei saa, isegi e-võltsingute proovimine on täiesti kasutu!

Tähistaeva mudeleid muidugi on: lisaks taevakaartidele on olemas ka planetaariumiprogramme, kuid ükski neist pole täiuslik. Siin on isegi teatud oht päris tähistaevast võõranduda.

Põhjataeva tähed ja tähtkujud on vaadeldavad alati kogu öö jooksul ja aastaringselt. Võttes küll osa taevasfääri näivast pöörlemisest, ei ulatu nad looojuma.

Täiendavalt Kassiopeiast

Septembrikuu lugu keskendus suuresti Kassiopeia tähtkujule, mis pika sügisöö jooksul end kenasti vaadelda laseb, kerkides isegi otse seniidi piirkonda. Oktoober on samuti sügiskuu ja Kassiopeia nähtavus pole üldsegi halvem.

Kassiopeias väärivad märkimist muuhulgas kaks kollast ülihiidtähte.

Jämedalt võiks nii asju ette kujutada, et ülihiid-tähtede maailmas on suurimad punased, M-klassi ülihiiud. Need ongi üleüldse suurimad tähed üldse. Läbimõõdud võivad küündida üle paari tuhande Päikese läbimõõdu kanti. K-klaasi ülihiiud on väiksemad, ulatudes suurusjärgus mõnesaja Päikese läbimõõduni. G- klassi ülihiiud peaksid üldiselt läbimõõdus jääma juba sajakonna või vähemagi Päikese läbimõõdu juurde. Veel kuumemate ülihiidude puhul jätkavad keskmised läbimõõdud aeglast vähenemist, kümne-paarikümne Päikese läbimõõdu suunas. Umbes sama suured on ka O-klassi peajada tähed. Kas siinkohal oleks paslik nimetada peajada tähti kääbusteks? Ei vist, eks ole?

G- klassis aga võib leida päris piraka ülihiiu, roo Cas. Läbimõõt üle 500 Päikese läbimõõdu. Mass umbes 40 Päikese massi. Spekriklass G2 Ia; lisatakse veel juurde ka täht „e”. Et nii ekstreemne täht on muutlik, seda ka läbimõõdu ja temperatuuri osas, pole üldse ootamatu. Selliseid tähti peaks Linnutees olema üldse vaid mõnikümmend. Niivõrd vägevaid kollaseid ülihiide hüütakse ka hüperhiidudeks.

Kuid Kassiopeia sisaldab peaaegu teist samasugust tähte veel: V509 Cas. Jällegi on tegu väga suure tähega, 500-600 Päikese läbimõõtu. Seegi täht on lahterdatud G-klassi ülihiiuks.
Teisalt:see objekt on nii muutlik, et oskab „reisida” ülihiidude “laagris” aegapidi ühest spektriklassist teise. Selline erandlik täht väärib samuti enda hoolikat uurimist ja seda muidugi ka tehakse. Ka isiklikult on mitmeid selle tähe spektraalvaatlusi läbi viidud (see viimane aspekt pole muidugi oluline).

Kassiopeias võib päris kergesti leida ka Päikesega üpris sarnase tähe, Achird (eta Cas). Täht jääb Kassiopeia W-kujulise vinkli kahe tähe, Scedar (alfa Caph) ja Tsih (beta Caph) vahele, Scedari lähedale. Tõsi küll, päris täpselt sirge joone peale Scedar, Tsih ja Achird rihitud ei ole, aga käib ka nii küll. Achirdi heledus on 3.44 tähesuurust, olles tähesuuruse jagu tuhmim kui Saph ja Scedar, nii et suhteline tuhmus lausa hüüab meile vastu. Samas, silm kipub nägema seda, mida ta näha tahab. Kassiopeia W-vinkli teises otsa moodustav Segin on heleduselt 3.34 tähesuurust, seega üsna vähe heledam kui Achird, aga kuna Segini ümbruses pole üldse heledavõitu tähti, siis paistab ta esmapilgul meile suhteliselt rohkem hele kui ta Achirdiga võrreldes on.

Siinkohal tuleb meelde vana lugu nudist-keisri uutest rõivastest. Teises võrdluses võiks siin tuua mõne, kes oma valju kisa põhjal oleks justkui „paavstist paavstima” ususekti tegelane, kuid kes aga faktipõhiselt osutub hoopiski vanakurjavaimu sulaseks ja täiesti nõdrameelseks veel pealekauba! Aga ega tähed ole selles süüdi! Selliseid väärnähte külvavad „targad inimesed” meie maailmas ise.

Niisiis, Achrird. Täht siis sarnaneb mõnevõrra Päikesele, spektriklassiks G0 V. Mass päikesega võrreldav, kuid temperatuuri osas veidike Päikesest kuumem (6000 K) ja täht on ka väheke suurem, kuid mitte eriti. Kaugus 19 valgusaastat. Läbi teleskoobi vaadates saab nähtavaks ka tema kaaslane, 7.51 tähesuurust, seega 4 suurusjärku tuhmim. Täpsemalt näpuga järge ajades on küll nii, et peatäht kuulub napilt kolmanda tähesuuruse kampa, kaaslane aga on kaheksanda suuruse täht.

Achiredi peatähe kaaslane on Päikesest igati viletsamate parameetritega, K7 V spektriklassi punakas-oranz kääbustäht HR-diagrammi peajadal. Mass on 0.57 Päikese massi, läbimõõt 0.66 Päikese läbimõõtu ja pinnatemperatuur 4000 K.

Tähtede vanusest

Muuseas, mitte ükski vähemalt üksitähena eksisteeriv K- ja M- spektriklassi peajada täht(punane kääbus) pole kogu Universumi 5-miljardise ajaloo jooksul jõudnud peajada etapist kaugele areneda. Põhiliselt ongi punaste kääbuste puhul tegu päris vanade tähtedega, kuid ikka alles staadiumis, kus nende tuumas muunudb vesinik heeliumiks. „Noorim” vanusepiir, kust alates on mõned vaadeldavad tähed osaliselt peajadast eemale arenenud, asub hinnaguliselt kuskil G-klassi lõpus, G8-G9 spektriklassi kandis. G- tähtede peajada enamus on juba massiivsemad ja arenevad kiiremini. Aabitsatõde on see, et mida suurem on tähe algmass, seda kiirermini ta areneb. Nii juhtubki, et kuumemad tähed, A-, B-, iseäranis O spektriklassi esindajad peaajadal on noored tähed. Siiski, täheteke kestab ka kaasajal; isegi M-kääbuste hulgas võib noori olla, kuid rõhutatult domineerivad on seal vanemaealised tähed. Miks?

Siin võiks tuua meelevaldse näite bioloogiaga seonduvast.
Kujutame ette, et erinevates maailmajagudes elavad erineva elueaega olendid: Euroopas 1000 aastat, Aasias 500 aastat, Aafrikas 100 aastat ja Ameerikas 10 aastat. Huvide konflikti vältimiseks jätame nende olendite olemuse täpsustamata.

Oluline on aga lisatäiendus, et olendeid sünnib igal pool umbes ühesuguse hetketempoga juurde. Sel juhul pole raske panna tähele, et Ameeerikas (meie analoogi põhjal siis O-klass) on see kujuteldav rahvastik sel juhul alati väga noor, kuid seevastu Euroopas (peajada M-spektriklassi analoog) annab noori tikutulega otsida. Muud variandid Aafrikas ja Aasias on domineeriva ea poolest kusagil vahepeal.

Üldiselt ei tohiks olla nii, et O või B klassi (üli)hiiudki kuuluksid väga pikalt arenenud tähtede hulka. Punased K- ja M-hiidtähed on juba üsna „eakad”. Siiski peaksid kõigis spektriklaassides, sh K- ja M klassis, just ülihiiuks arenenud tähed olema ikkagi veel päris noored.

Punaseid kääbuseid võib küll „maha teha” (tuhmid ja jahedad, massilt ning suuruselt on ka viletsad) ”, kuid siin esineb sipelgapesa efekt: neid on väga palju! Tähtede üldarvult spektriklasside järgi „juhib” kindlalt M klass ja just nimelt kääbustähtede arvukuse tõttu! K klass „kubiseb” samuti kääbustähtedest, kuigi absoluutväärtuselt juba vähem. Nii et punased kääbused juhivad maailma! Samas … eks sa katsu mõnda K-kääbust taevast palja silmaga otsida! Üks K-klassi kaksiktähe komponent, kusjuures omaette võttes oleks see päris hele, tuleb meelde, see on meie lähima tähesüsteemi Alfa Kentauri üks heledatest komponentidest, kuid eraldi saab teda vaadelda ikkagi vaid teleskoobis. Paraku on see piirkond Eestist vaadates liiga kaugel lõunas ja nähtamatu.

M-kääbused ja Me tähed

Väga arvukaid punaseid M- kääbuseid pole Maalt palja silmaga näha aga mitte ühtegi! „Ei soole, ei, moole, ei taale, vat soole!” nagu ütles kunagi Ernst Kern (vt rahvusringhäälingu arhiivist „Meie Uduvere”, 1987).

Paljud nähtamatud punased kääbused on meile lähemal kui nii mõnigi taevas heledasti paistev täheke. Lähim punane kääbus (M5.5 Ve) spekriklass) paiknebki samas Alfa Kentauri kolmiksüsteemis, see on meile parajasti kõige lähem täht üldse. Näiv heledus on aga… 11.13 tähesuurust! 3 tähesuurust tuhmim kui Neptuun. Siiski võib tunda rõõmu, et omakorda Pluutost on meile lähim kinnistäht 3 tähesuurust heledam.

Kes täheteadusega esmakordselt kokku puutub, võib siin sattuda segadusse. Sest vastu kumab ju lihtne järeldus,” et kui juba meile lähim täht nii tuhmi heledusega on, siis pole ju loomulikult mitte ükski teine ehk kaugem täht samuti vaadeldav! Ometi aga on kaunilt täherikas ilmaruum selgetel öödel täiesti vaadeldav.

Tähed pole paraku siiski kaugeltki ühesugused nagu elektronid, mida kõrvuti uurides eristada ei saa. Kiirgusvõimsused on tähtedel väga erinevad ning just neid pigem suurema kiirgusvõimsusega ehk suurema absoluutheledusega tähti me öötaevas näemegi. Päris võrdsete mastaapidega pole isegi ühe ja sama spektriklassi ja heledusklassi esindajad. Paneme tähele, et tähed HR diagrammi erinevatel jadadel (sh peajadal) ei moodusta kitsaid jooni, vaid päris arvestatava laiusega ribasid. Eks see olegi üks aspekte, miks täheteadus on huvitav: enamasti pole miskid asjad üksüheselt ja iseenesest mõistetavalt otsekohe selged.

Kujutame nüüd ette, et harutame tähelt saabuva valguse tähevikerkaare ehk spektrina laiali. Enamasti on tähespektri taust pidev, kuigi mitte konstantne, selle taustal omakorda aga eristuvad selgesti tuhmimad „väljalöögid”, mida tuntakse neeldumisjoontena. Kõigis spektriklassides leidub aga ka selliseid tähti, mis sisaldavad pideva spektri taustal ka heledamaid „väljalööke” ehk kiirgusjooni. Põhjused võivad olla erinevad, sageli on selles kuidagi „süüdi” tähe kaksiklus.

Kiirgusjoontega tähti on muidugi püütud klassifitseerida ning nii tuntakse muuhulgas „e”-tähega märgistatud tähtede alamklasse: Oe, Be, Ae ja Me-tähed. F, G ja K-klassides leidub samuti „e”-liikmeid, kuid just „e”-tähte sisaldavaid alamklasside nimetusi juhtumisi ei ole.

Kiirgusjooned ehk emissioonijooned tähe spektris viitavad, et miski selle tähega „pole korras” ja selle atmosfääri väliskihtides esinevad mingid ebatavalisused, millega kaasneb üldjuhul ka eemalt (Maalt) vaadeldav suurem üldheleduse muutlikkus ühes või teises värvis. Mõned muutused võivad olla ka väga kiired. Muutlikkus võib esineda ka kiirgusjooni mitte sisaldavates tähtedes, kuid las see praegu olla.

Üldiselt ja talupoja loogika järgi võttes peaksid suuremad heledused, sh kiirgusjooned, seonduma kuumemate tähtedega. Nii ongi, Oe, Be ja Ae tähed ongi ju kuumad. Be tähtede (keerulisest) olemusest sai pisut juttu tehtud septembrikuu loos.

Aga Me tähed? Need on siiski ka täitsa olemas. Ka Proxima Kentauri omab emisioonijooni.

Mis siis on Me tähed? Täheatmosfäär peab kiirgusjoonte tekkeks olema rahutu, esinevad plahvatuslikud ainetompude liikumised, kusjuures suunad ei pruugi olla radiaalsed. Mängus on (alati keeruline) magnetväli, see alaline tähtede teoreetilise seletamise “õudusunenägu”.

Üheks süüdlaseks Me-fenomeni seletamisel on pakutud asjaolu, et paljud Me tähed … polegi veel päriselt tähed, vaid tegu on väga vanade prototähtedega, mis oma arengu „kohalikus, suhtlelises ajaskaalas” on siiski hoopis väga noored! St vaatamata miljardeid aastaid kestnud kokkutõmbumisele polegi need tähed veel alustanud TD-reaktsioonidega nende keskmeis! Kogu kiiratav energia pärineb ikka veel gravitatsioonilise kokkutõmbumise arvelt! See ei tähenda, et tegu oleks „pruunide kääbustega”: tähtede mass on piisav, et TD reaktsioonid algaksid, aga pole veel jõudnud! See „tõstab” selllised Me kääbused „päris” M kääbustest peajadal veidi kõrgemale ja paremale, kuid parameetrite erinevused on väikesed ja täpset piiri vedada hästi ei saa. Siiski ei saa muidugi väita, et kõik Me kääbused alles ootavad sisemist süttimist.

Ega need „ära süttinud”, „päris” M ja Me kääbuseid ole vastavatest prototähtedest põhjapanevalt erineva käitumisega: esineb ikka see purskeline aineklompide liikumine, segunemine ja vihane magnetväli on mängus. Kui mõne M -klassi peajada tähe ümber ka planeete esineb (ja neid esineb!), pole elu tõenäosus kindlasti tõsiseltvõetav.

Ka Proxima Kentauri juures on leitud kolm planeeti; tegu on lähimate eksoplaneetidega.

Võiks veel mainida üht Me alaliiki, need on protoüübi järgi UV Ceti tähed. Järske muutusi võib esineda mitte ainult optilises, vaid ka palju lühemas ja pikemas elektromanetkiirguse lainealas. Sellistel tähtedel, kuigi need on jahedad, on ebastabiilsus eriti mastaapne ning seetõttu on neist kasulik eriti kaugele eemale hoida! Ka Proxima on selline täht. Meie oleme sellest muidugi ohutus kauguses, mitte aga planeedid Proxima ümber.
Nii et lähimaks „exo-UFO” allikaks väljaspool Päikesesüsteemi ei tohiks Proxima planeedid küll osutuda.

Alfa Kentauri süsteem

Alfa Kentauri tähesüsteem on nii Maale kui Päikesele lähim tähtede kogum; omavahel on need 3 tähte gravitatsiooniliselt seotud. Proxima tiirutab ülejäänud 2 tähe ümber umbes 550 000 aastase perioodiga. See on ka enam-vähem piir, kui pikk võiks olla kaksiktähe orbitaalne periood (võttes siin 2 tähte, mille ümber Proxima tiirleb, ühe tähena kokku). Proxima kaugus massiivsemast alfa Kentauri tähepaarist on umbes 13 000 astronoomilist ühikut. Teiste ühikutes on see peaaegu 0.2 valgusaastat. Päikesesüsteemi analoogia põhjal asuks see objekt kaugel Oorti pilve välimise piirkonna kandis.

Kui nüüd võtta vaatluse alla süsteemi heledam liikmepaar, siis nende orbitaalne periood on 22 päeva, orbiidi suur pooltelg 23 astronoomilist ühikut, st keskmine vahemaa tähtede keskpunktide vahel on veidi suurem kui Päikese ja Uraani vaheline kaugus. Uraani tiirlemisperiood aga on 84 aastat. Millest selline erinevus?
Asi on massides. Massiivsem komponent on Päikesest ainult 1.1 korda raskem (ja 1.2 korda suurem). K1-klassi komponent aga on 0.97 Päikese massiga (ja 0.86 Päikese diameetrist). Kaksiksüsteemi suur kogumass annab ka küllalt lühikese orbitaalse perioodi. Komponentide ühine masskese, mille ümber tiirlemine toimub, ei asu ju kummagi komponendi sees, vaid kuskil nende vahel. Kumbki „kimab” selle ümber tiirutada, mõlemad liikumised lähevad perioodi leidmisel üsna võrdväärseina arvesse; kiirusi tuleb ka liita. Mitte nii nagu Päikesesüsteemi puhul, kus praktiliselt kogu orbitaalne liikumine jääb madala massiga planeetide „õlgadele” ning liikumine käib ümber Päikese. Selle tulemuseks on ka planeetide pikad orbitaalperioodid.

Alfa Kentauri süsteemis on veelgi planeete. Kaks tükki ümbritsevad K-klassi tähte ja on vihjeid, et vähenalt üks peaks tiirutama ka heledaima komponendi, G-klassi peajada tähe ümber. Tõsi küll, kõigi viimatimainitute suhtes on siiani teatud kahtlusi.

Aga: me ju siin Eestis ei näegi ju üldse Kentauri tähtkuju. Aastaringselt. Mis oktoobritaeva jutt see on? Ega ei ole väga jah… Ühtegi muusse kuusse see ka rohkem ei sobi… Kujutame ehk siiski oktoobrikuu päevases taevas ette, et kuskil allpool lõunasilmapiiri on praegu Kentaur, sh alfa Kentauri (nimed Riigel Kentaurus, Toliman, lisaks Proxima) vaadeldav. Kui see Päike ei segaks ja kui see maakera ees ei oleks…

Puhkuseks peale edukaid vaatlusi…

Vahepealsel paaril kuul on kultuurisoovitused jäänud teenimatult unarusse. Ega kogu aeg saa ainult taevasse vaadata, vältida tuleb ju taevavaatleja väidetava kutsehaiguse, kaelaradikuliidi arengut. Uduvere loole ja mõnele veel sai juba vihjatud. Aga paneme vunki juurde! Seekord võiks appi võtta bulgaaaria kirjanduse baasil tehtud telelavastusi. Süngel oktoobrikuu pilvisel, kuigi võib-olla taevalaotuse mõttes suisa pilvitul ööl või päeval võiks rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata lavastuse „Veluurpintsak”, ETV 1987. Väga kaasajaline lugu, mõjub justkui tasapeegel kõverpeegli raamistuses või hoopiski vastupidi. Kui võhma jätkub, vaadake sama teema jätkuks kasvõi ühe hooga ära veel teinegi bulgaaria päritolu loo järgi kokku pandud telelavastus „Golemanov”, ETV 1981. Siitkandi rahvas ei kipu kahjuks küll olema eriti aldis varem teiste ja ka endi tehtud vigadest õppima, aga ehk mõni inimene siiski lisandub nende klubisse, kes näevad kriitilise ning tegusa pilguga ka seda, mis reaalajas meie endi ümber toimub.

Sünge oktoobripäeva üheks näiteks on kindlasti pärastlõunase pimeduseajastu ehk talveaja algus 29. oktoobril, kui kella 4-st saab ühtäkki uuesti kell 3. Kuidas fikseerida aga mingi tähtis sündmus, nt lapse sünd 29. oktoobril kell 3.30? Ongi meil see kardetud „ajaparadoks” valmis. Selleks ei peagi iseeendaga kohtuma nagu oli pidevalt rõhutatud 1989. aasta filmis „Tagasi tulevikku, 2.”

Kuu faasid

Viimane veerand: 6-ndal kell 16.48

Kuuloomine: 14-ndal kell 20.55

Esimene veerand: 22-sel kell 6.29

Täiskuu: 28-ndal kell 23.24

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Märksõnad: eksoplaneedid, Jupiter, kuuvarjutus, meteoorid, Päike, Päikesesüsteem, Saturn, Veenus