Septembritaevas 2023

Alar Puss | 01.09.2023

Üldisi asju

On alanud september, esimene sügiskuu, kuigi suvist sooja võib ka sekka juhtuda. Sügise ametlik algus ei lange siiski kuu algusega kokku, see toimub 23. septembril kell 9.50. Siis on Päike otse Maa ekvaatori kohal ja peaaegu kogu maakera peal on päev ja öö ühepikkused, 12 tundi. Pooluste piikonnas on eriolukord: põhjapooluse kohal on Päike silmapiiril loojumas; ka lõunapooluselt vaaadates asub Päike silmapiiril, kuid siin on Päike hoopiski tõusmas. Vastavalt on põhjapoolkeral siis algamas polaaröö ja lõunapoolkeral, vastupidi, polaarpäev. Nii polaaröö kui polaarpäev kestavad pool aastat; polaarpäeval on Päike kogu aeg loojumatuna kusagil madalas taevas, kuid silmapiirist kõrgemal, polaaröö puhul aga pidevalt allpool horisonti. Päike asub kuu esimesel poolel Lõvi tähtkujus; 17. septembril liigub Neitsi tähtkujju.

Planeedid septembris

Tänavune septembrikuu pakub vaatlemiseks vähemalt kolme, kuu teises pooles koguni nelja planeeti.

Merkuur ilmub 18-nda paiku nähtavale hommikuhämaruses madalasse koiduvöösse, hakates edaspidi tõusma peaaegu 2 tundi enne Päikest, asukohaks Lõvi tähtkuju. Vaatlusperioodi algul on Merkuur varem tõusvast Reegulusest umbes 8 kraadi kaugusel, edaspidi planeedi ja tähe nurkvahemaa üha kasvab. Võib panna tähele, et Merkuur muutub tasapisi heledamaks. Suurima läänepoolse eemaldumuse aegu Päikesest, 22. septembril, on Merkuuri heledus -0.4 tähesuurust.

Veenus on septembris nähtav samuti hommikuti idakaares, kuid Merkuurist oluliselt heledama Koidutähena. Kuu alates tõuseb Veenus 2 tundi enne Päikest, kuu keskpaiku juba ligemale 3.5 tundi ja kuu lõpus 4 tundi (pisut enamgi) enne Päikest. Veenus asub enamuse ajast Vähi tähtkujus, 25-ndal siirdub Lõvi tähtkujju.
Veenus jõuab septembris ka oma alati suure heleduse tippu, -4.5 tähesuurust. (Veenuse täpne heledus varieerub sageli eri allikates mõne kümnendkoha võrra, ilmselt ei viitsita eriti heledust kontrolliks üle mõõta.) Teleskoobiga tasub samuti Veenust vaadata, siis paistab planeet kena noore Kuu kujuga. Kuu lõpus hakkab Veenus lähenema veidi hiljem tõusvale Reegulusele. Heledused pole muidugi võrreldavad, Reeguluse heledus on +1.35 tähesuurust. Aga mõlemad „tähed” on heledamad kui teine tähesuurus… Vana Kuu sirp on Veenusele lähimas asendis 12. septembri hommikul.

Jupiteri vaatlustingimused on head. Kui kuu alguses peab vist veel märkima, et Jupiter paistab peaaegu kogu öö (hommikupoole), siis kuu keskpaiku ja teises pooles võib nähtavust kommenteerides juba niimoodi „ümardada”, et planeet on näha kogu öö. Jupiter paikneb Jäära tähtkujus. Jupiteril heledust jätkub, -2.5 tähesuurust.
Ööl vastu 5. septembrit on Jupiter päris lähestikku Kuuga (Jupiter on allpool, asub Kuu servast 1.5 kraadi kaugusel).

Saturn„käib” endiselt öösel suhteliselt madalavõitu kaarega üle lõunataeva, asudes Veevalaja tähtkujus. Kuu algul paistab Saturn kogu öö, kuid peatselt hakkab planeet hommikuti üha varem loojuma. Saturni heledus on +0.5 tähesuurust, see paneet on seega märksa tuhmim kui Veenus ja Jupiter, ometi paistab ka Saturn taevavõlvil heleda tähena. Kuu on Saturnile lähimas asendis 26. septembri õhtul.

Nelja planeeti korraga siiski näha ei saa, küll aga võib hommikuti korraga imetleda kolme planeeti. Kuu alguses on siis nähtaval Veenus, Jupiter ja Saturn; idataeva koiduvöös on näha Veenus ja peaaegu vastassuunas, madalas läänetaevas asub Saturn ja Jupiter paistab hästi lõunakaares.

Kuu teises pooles saab korraga hommikutaevas näha omakorda Merkuuri, Veenust ja Jupiteri. Merkuur asub idas madalas koidutaevas ja siis need 2 heledat „laternat”: idakaares Veenus ning edelataevas Jupiter. Kui juba „laternatest” juttu tuli, siis saab ka kolmandast rääkida: madalas kagutaevas särab hommikutaevas ka Siirius, päris-tähtede heledaim esindaja. Siirius ilmub hommikuti nähtavale umbes koos septembrikuu algusega.

Hommikuses septembrikuu taevas on idakaares teisigi heledaid tähti, kuid Merkuur peaks neist kõigist madalamale, koiduvöösse jääma.

Marss on sedapuhku nähtamatu. Nähtamatu, nagu alati paljale silmale, on ka Neptuun. Isegi teleskoobis paistab Neptuun tähekese moodi, ei enamat. Siiski võiks ehk ära märkida, et Kalade tähtkujus asuval Neptuunil on 19. septembril vastasseis Päikesega. Neptuun on seega septembris põhimõtteliselt taevas olemas kogu öö, kuid heledus on +7.8 tähesuurust (ehk siis üldisemalt kaheksas tähesuurus) võtab pakutava nähtavuse „teise käega tagasi”. 19. septembri koordinaadid on Neptuunil järgmised:

otsetõus 23h 47m 8s; kääne -2° 47’ 3’’ .

Paneme võrdluseks kirja ka sama, 19. septembri jaoks Uraani koordinaadid: ka see, 6. tähesuuruse heledusega teleskoobiplaneet paistab samuti kogu öö, asudes Jäära tähtkujus, 8 kraadi Jupiterist vasakul):

otsetõus 3 h 30m 57s; kääne 18º 5’ 55’’ .

Kassiopeia tähtkuju

Septembrikuu öö saabudes saab kõrgel kirde-idataevas nähtavaks siksakiline W-tähte meenutav viie küllaltki heleda tähe kombinatsioon. Tegu on Kassiopeia tähtkujuga. Eestis ja teistes põhjamaades pakub Kassiopeia aastaringselt igal ööl enda vaatlusvõimalusi. Tähtkuju võtab küll osa taeva ööpäevasest pöörlemisest (ümber Põhjanaela), kuid sarnaselt Suurele Vankrile ja veel mõnele tähtkujule aga loojuma ei ulatu. Kusjuures Suur Vanker on võrdluseks päris hea, sest ka Kassiopeia tähed on sarnase heledusega ning teiseks asub kumbki tähtkuju Põhjanaela suhtes alati „teine teisel pool”. Sügisöö edenedes tõusebki Kassiopeia otse seniiti ehk pea kohale, samal ajal võtab Suur Vanker koha sisse põhjakaares, Põhjanaelast madalamal. Hommiku eel liigub Kassiopeia madalamale, loode suunas.

Kassiopeia… mis see on? Esimena tulevad meelde ehk kassid (ülimalt vahvad ja positiivsed, tuju ning tervist parandavad tegelased), aga „opeia” on tundmatu suurus. Mis see on? Oopium? Kasside, eriti nende meesssost isendite „oopium” on teatavasti palderjanijuurikas. Siiski, vist seda ikka ka ei mõelda… Tuleb entsüklopeediad lahti lüüa. Või siis internet. Aga interneti viga on see, et väga palju näivalt ametlikku infot seal on kontrollimata ja seega võimalik, et ka ekslik.

Oletame siiski, et oleme nüüd grammi jagu targemaks saanud ja teame et antud juhul tuleb kassid jätta rahule, omi asju toimetama. Muidu veel mõni neist annab selleks käpaga märkijätvalt märku…

Kassiopeia nimi on vastavale tähtkujule tegelikult tulnud Kreeka mütoloogiast, selline nimi oli müütilisel Etioopia kuningannal. Eesti mütoloogias oli see siksakiline tähtkuju tuntud kui Taevalook, samuti ka kui Vändatähed.

Heledaid tähti on Kassiopeia viis: Caph (beeta Cas), Scedar (alfa Cas), Tsih (gamma Cas), Ruchbah (delta Cas), Segin(epsilon Cas). Vaatame need kõik nüüd üle.

Caph

Näiv heledus 2.28 tähesuurust. Tegu on F-spektriklassi hiiuga, täpsem tähis on F2 III. Caph on Päikesest umbes 3.5 korda suurem ning umbes 3 korda suurem sama spektriklassi peajada tähtedest. Massi poolest on Caph umbes 1.9 korda Päikesest massiivsem. Võib eeldada, et varem peajadal viibides kuulus Caph kuhugi A-spektriklassi. Värvuselt on Caph kollakasroheline, kuid heledus pole siiski nii suur, et roheline värv silma jaoks esile tõuseks. Kaugus selle täheni on 55 valgusaastat, seega just eriti kauge objektiga tegu ei ole. Tähel Caph on ka nõrk kaaslane, heledusega 13 tähesuurust.

Scedar

Näiv heledus 2.24 tähesuurust. Siin on tegu taas hiiuga, kuid sedapuhku oranzi hiiuga, K0 III. Scedar pole Maalt vaadates siiski piisavalt hele, et oranzi värvsut otse silma jaoks esile tuua. Oranzid hiiud on ka mõõtmetelt päris suured. Scedar hinnatakse olevat Päikesest 42 korda suurem, ületades selliste näitudega ka sama spektriklassi hiidude keskmisi näite. See asjaolu viitab ka II heledusklassi (hele hiid) arvestamise mõttele. Scedari mass on kusagil 4 ja 5 Päikese massi vahel. Näib, et Scedar viibis peajadal olles kusagil B spektriklassi keskel või jahedamas osas. Kaugus 228 valgusaastat.

Tsih

Tuntud mõnedes allikates ka Navi nime all. Heledus ei ole muutumatu, viimasel ajal hinnatakse seda umbes 2.15 tähesuuruga, kuid täht võib mõnikord olla ka sellest näidust heledam või tuhmim. Spektriklass on B0.5 IVe. B0.5 tähendab üpris kõrge pinnatemperatuuriga B-klassi tähte ning heledusklass IV omakorda seda, et olles küll veel peajadale lähedal, päriselt ta seal siiski enam ei ole. Peajada faasis oli see täht veel kuumem, asudes HR diagrammil ilmselt kusagil O-klassi lõpus. Tähis e näitab seda, et spektris leidub emissioonijooni ehk kiirgusjooni (peamiselt vesiniku jooni).

Tsih-tähe puhul on leitud, et ta omab nähtamatut kaaslast, orbitaalse perioodiga 203.5 päeva. Kaaslase olemus pole senimaani selge. Kõige enam on siiski viiteid, et tegu võiks olla neutrontähega. Teine, kaugem kaaslane, 11. tähesuuruse objekt 2 kaaresekundi kaugusel on F6 V, peajada täht. Siin on orbitaalne periood pikk, 480 aastat.

Huvitav on märkida, et tähest Tsih 21 kaareminuti kaugusel asub 5.5 tähesuuruse heledusega kolmiktäht HD 5408 (B7 V + B9 V +A1 IV) , mille ruumiline liikumine on sarnane Tsih-iga. Kuid ruumiline vahekaugus on omakorda liiga suur, et saaks rääkida gamma Cas ja HD 5408 süsteemi kaksiklusest. Siin võib eeldada, et tähed on tekkinud küll ühisest kosmilise gaasi-tolmupilve süsteemist, kuid piisavalt kaugel teineteisest, et edasine otsene gravitatsiooniline seos oleks olemas.

Tsih, kuum ja hele nagu ta on, paneb helendama ka oma ümbrust. Tähelepanuväärseim osa sellest on peegeldusudukogu IC 63, hüüdnimeks Kassiopeia Viirastus. Uduobjekt asub tähest umbes 3-4 valgusaasta kaugusel. Tõsi küll, otse vaadeldav see eriti pole, kuigi kuju piltidel on meeldejääv.

Kui keegi siiski soovib üritada otse vaadelda, siis teleskoop peab suur olema, läbimõõdus ligikaudu 30 cm või enam. Udukogu heledus on 10. tähesuurus, kuid tegu pole üldsegi punktobjektiga, vaid ligikaudu 10 x 5 kaareminuti läbimõõduga. Seega pole hea ka ülisuur suurendus. Hele täht Tsih (gamma Cas) ise tuleks teleskoobi vaateväljast eemale saada. Udukogu asub tähest umbes 20-27 kaareminuti kaugusel, ligikaudne läbimõõt on 1 valgusaasta kanti. Umbes samal nurkkaugel Tsih-ist asub ka äsjamainitud HR 5408.

Mängime nüüd võsainglasi, tehes nii. Lähtume meie „suurest peatähest” Tsih ja tuginedes ekvatoriaalsetele koordinaatidele („põhi üleval”) ning seda ka, et teleskoop pöörab pildi ümber („põhi alla”), siis sellisel juhul HR 5408 asub Tsih-ist „kella 12 suunas” ja Viirastuse-udu asub „kella nelja suunas”. Püüame, nagu juttu oli, järgmise sammuna liigutada heleda Tsih-tähe teleskoobi vaateväljast välja. Kas udukogu kuidagi näha on, see saabki seepeale selgeks.

Udukogu koordinaadid: otsetõus 0h 59m 5s, kääne: 60º 53’ 42’’.

Läheduses asub ka teine samal põhjusel helenduv udu IC 59, kuid see on eelmisest tuhmim.

Tehes Gamma Cas ehk Tsih kohta lühikokkuvõtte, siis omab see ligikaudu 17, mõndel andmetel 19 Päikese massi ja 10 Päikese raadiust. Kaugus on umbes 550 valgusaastat.

Veidi Be-tähtedest

Tähte Tsih (gamma Cas) tuntakse teatud tüüpi muutlike tähtede, Be tähtede esindajana. Üldiselt on Be tähed väga kiiresti pöörlevad tähed, mille ümber on ka mingi ketas, mis võib olenevalt konkreetsest juhtumist olla erineva stabiilisuse astmega. Ketas Be tähe ümber koosneb tähest endast väljalennanud materjalist. Siiski pole asi liiga lihtne: mõnede Be tähtede pöörlemiskiirus pole väga suur, kuid ketas selle ümber võib ikkagi kuidagi tekkida. Kui tegu on kaksiktähega, võib mõnedel juhtudel kaarte segada ka teine komponent. Millalgi pakuti välja, et kõik Be tähed on kaksiktähtede komponendid, sellest ka ketas B-klassi komponendi ümber, kuid nii see paraku ka ei ole.

Be tähtede seas saab seega eristada ka alamklasse. Tsih, gamma Cas, on lisaks Be staatusele ka gamma Kassiopeia tüüpi muutlike tähtede prototüüp.

Ruchbac

Jätkame Kassiopeia heledate tähtedega. Ruchbac asub Maast umbes 99 valgusaasta kaugusel. (Kui keegi ütleb 100 va, pole see ka eriti vale.) Tähe heledus on 2.66 tähesuurust. Pole oluliselt tuhmim kui eelnevad 3, kuid arvud on armutud: sellise heledusega paistev täht kuulub kolmanda tähesuuruse tähtede hulka.

Spektriklass hinnatakse olevat A5 IV. Ruchbah arvatakse seega olevat parajasti lahkumas peajadalt HR diagrammil. Mass peaks olema 2.5 Päikese massi ja raadius 3.9 Päikese raadiust.

Ruchbah omab ka kaaslast, mis muudab tähe varjutusmuutlikuks, kuigi heleduse muutlikkus on napi mõõduga. Kaaslase olemuse kohta pole veel kuigi palju teada.

Segin

Segin ehk epsilon Cas asub W kujulise tähtkuju kontuuri ühes tipus (teises tipus on Caph). Näiv heledus 3.34 teeb sellest tähest Kassiopeia kontuuri tähistavast viiest tähest kõige tuhmima. Tähesuurus on Seginil seega üldiselt lugedes kolmas. Kaugus Maast 418 valgusaastat. Segin hinnatakse olema 9 Päikese massi ja 6 Päikese raadiusega. Spektriklass on B3 V. Siiski pole antud juhul asja paika panna eriti lihtne, sest spektris ilmneb ka emisoonijooni. Nii et Segin võib olla IV heledusklassis. (kuumade, sh B-spektriklassi tähtede puhul on mõnigi kord päris keeruline teha vahet V (peajada) ja IV (allhiidude) ning isegi ka III (hiidude) heledusklassi vahel, sest vastavate tähtede esindajate parameetrid ei erine oluliselt.) Siiski ei loeta Segin olevat ka klassikaliste Be tähtede esindajaks.

Vahekokkuvõte

Nii et Kassiopeia viiest tunnustähest on kolm tükki kuumad (Tsih ja Segin B spektriklassist, pinnatemperatuuridega vastavalt 25 000 K ja 15 100 K ning Ruchbah A spektriklassist, 8000 K), üks „soojusastmelt” vahepealne (Caph, F spektriklass, 7000 K) ning üks jahedam (Scedar, K spektriklass, 4600 K). Toas ja õues olevate temperatuuridega võrreldes on üleüldse kõigi tähtede pinnatemperatuurid muidugi tohutult kõrged.

Ei aita ka see, kui tähe pinnalt üritada sissepoole kaevuda. See ei aita, sest mida sügavamale jõuda, seda kuumemaks läheb. Tähtede keskmetes jõuaksime kindlasti välja kümnest miljonist kraadist kõrgemate temperatuuriväärtusteni. Hea küll, jätame labidad Maale, kuid ka tähtede pinnatemperatuure arvestades võib siiski antud juhul tõdeda, et kliima on neis paigus kuidagi liiga soe.

Otsene järeldus nii kuuma kliima vastu võitlemiseks on loomulikult see et Maal, iseäranis just piirkonnas, mis piirneb Läänemere, Soome lahe ja Peipsi järvega, tuleb meil kõigil koheselt midagi ette võtta, näiteks lasta endal elekter jäädavalt välja lülitada, makstes üha kasvavaid elektriarveid siiski edasi! Sest me peame ju olema gamma Kassiopeiaga solidaarsed, kas keegi julgeb vaielda?

Teleskoobiobjektidest Kassiopeias

Kassiopeia asub Linnuteel, seega peaks sinna mahtuma ka täheparvi ja udukogusid.
Nii ongi. Viie rikkama riigi, vabandust, viie heledama tähe ümbruses on taevas mitmed tähtede hajusparved. Tuntuimad neist on ehk M52 ja M103, mis on mahtunud kuulsasse Messier’ kataloogi. M52 leiab siis, kui liikuda Scedari (alfa Caph) juurest Caphi (beeta Cas suunas) ja siis veel umbes sama palju samas suunas edasi.

M52 asub Maast umbes 4600 valgusaasta kaugusel, läbimõõt umbes 19 valgusaastat. Parve koguheledust hinnatakse umbes 7 tähesuurust. Arve liikmete arv on paarsaja kandis.

Kui lähtuda aga Ruchbah-tähest (delta Cas) ja hakata liikuma Segin (epsilon Cas) suunas, siis esimesest juba umbes kraadi kaugusel tuleb vastu hajusparv M103.

Kui aga teleskoobiga M103 vaatlemise käigus ümbruskonnas veidi ringi keerutada, peaks sealt leidma veel päris mitu hajusparve, nt NGC 663, NGC 654 ja NGC 659.

M103 on neist heledaim, kuid siiski ka mitte väga hele, parve heledus on umbes 7.4 tähesuurust, veidi tuhmim kui M52. M103 asub ligemale 10 000 valgusaasta kaugusel, läbimõöt ligikaudu 18 valgusaastat. Kinnitatud liikmeid on üle 170.

Hajusparved on teada kui noorte, mitte väga ammu tekkinud noorte, pigem kuumade peajada tähtede kogumid. Nii on ka M103 puhul, kuid on huvitav märkida parves, suisa tsentris asuva päris punase, M6 spektriklassi hiiu või allhiiu olemasolu.

Oleks „parem”, kui tegu oleks punase ülihiiuga, need on samuti noored objektid. „Tavalised” punased hiiud aga peaksid olema märksa vanemad. Võib spekuleerida, et vastasmõju tagajärjel mingi lähinaabriga võttis see täht eemalt vaadates hoopis vanema „näo”, kui ta tegelikult on. Sellist asja juhtub harva, kuid pole päris võimatu.

Kassiopeias seega hajusparvi jätkub! Kerasparvedega on kehvasti, see on ka mõistetav, sest Galaktika sfääriline allsüsteem, mille kerasparved moodustavad, ei kipu Maalt vaadates sinnakanti suunas projekteeruma..

Udukogusid on ka. Kassiopeia Viirastusest oli juba eespool juttu. Kergemini peaks leitav olema Pacmani udukogu, NGC 281. See on üks paljudest Linnutee tähetekke piirkondadest, kus noori kuumi tähti juba ka tekkinud on. Nende kiirgus ülejäänud udu helendama panebki. Udukogu asub mitte kaugel heledast tähest Scedar.

Märgime ka Pacmani udu koordinaadid:

otsetõus: 0h 52m 59s, kääne: 56º 37’ 19’’ .

Udusid on muidugi veel, kuid eks neid kõiki pea ikka läbi teleskoobigi pildina üles püüdma võtma, vaatamisest üksi pigem ei aita… Nimetame siiski ühe veel, M52 lähedal, umbes poole kraadi kaugusel asub Mulli udukogu, katalooginimega NGC 7635. Udu helendab tsentraalse kuuma O spektriklassi tähe arvel. Sellest taevapiirkonnast on põhjust allpool veelgi juttu teha.

Muide, O-spektriklassi tähtede puhul pole isegi peajada ja ülihiidude esindajate vahel suuri erinevusi. Ei heleduse, massi ega läbimõõdu osas. Detailides muidugi saab eristusi teha. Võrdluseks: „külma” M spektriklassi puhul on peajada tähtede ja ülihiidude erinevused kolossaalselt suured.

Kassiopeia A

Huvitav objekt on Kassiopeia A umbes 11 000 valgusaasta kaugusel. Läbimõõt 11 valgusaaastat. Esmakordselt vaadeldi seda optilises kiirguses 1950. aastal. See on jällegi paraku objekt, mida ei tasu eriti proovida teleskoobiga otsida. Kuid paraja suurusega (läbimõõt 30 cm kanti või enam) teleskoop koos värvifiltritega võib teha imesid… Esmakordselt avastati Kassiopeia A hoopiski raadiokiirguses 1947. aastal. Tegu on Maalt registreerides võimsaima raadiokiirguse allikaga väljastpoolt Päikesesüsteemi, tõsi küll, seda vaid siis, kui kiirgust registreerida sagedusel 1 gigaherts. Pole seega ime, et ilmselt seoses just selle objektiga räägivad mõned esoteerikafännid salapärasest Kassiopeia kiirgusest.

Salapära Kasssiopeia A puhul muidugi jätkub. Lähem uurimine on näidanud, et tegu on selgelt supernoova jäänukiga. Ka tekkinud kompaktne tuum on olemas. Vist neutrontäht (kuid mitte pulsar), aga ka must auk võib see olla. Röntgenuuringute jätkamine peaks siin pikapeale selguse andma. Kompaktse objekti olemasolule saadi kinnitus Chandra Röntgenkiirguse Obervatooriumi poolt, mis lennutati kosmosesse 1999. aasta suvel. Kassiopeia A oligi selle aparatuuri esimene uurimisobjekt.

Nii et Kassiopeia A kiirgab rõõmsasti nii raadiokiirgust kui röntgenkiirgust. Siiski ei saa siit kuidagi järeldada, et salapärased „Kassiopeia asukad” meile igatsugu erinevate sagedustega kahtlasi signaale saadavad. Kiirgus on siiski puha looduslik, isegi otse huultelt loetavaid valeväiteid see kiirgus sisaldada ei tohiks. Kuigi lahendamata saladusi Kassiopeia A juures on.

Kõnesolev supernoova pidanuks millalgi XVII sajandi teisel poolel Maal hästi näha olema. Ometi pole selle kohta suurt midagi teada. Siiski midagi nagu oleks. Kõige enam tundub tõenäoline, et supernoovat vaatles inglise asronoom John Flamsteed vähemalt 16. augustil 1680, kes märkis selle kataloogi kui 3 Cassiopeiae. Flamsteedi märgitud positsioon jääb praeguse Cas A asukohast 10 kaareminuti kaugusele. See on praeguste mõõtmisvõimaluste juures suhteliselt suur kaugus, kuid varasematel aegadel ei saanud alati nõuda ka väga vsuurt täpsust. 3 Cassiopeiae on jäänud senimaani nn hüpoteetiliseks täheks. Murekoht on see, et Flamsteed märkis objekti heleduseks kõigest 6 tähesuurust. Kõik oleks korras, kui „uus täht” paistnuks palju-palju tähesuurusi heledam. Kaarte segab veidi ka läheduses asuv täht AR Cas.

Võttes tööhüpoteesiks siiski eeltoodud Flamsteedi vaatlused, siis võis ehk tegu olla erandliku tähega ja seega erandliku supernoovaga. Täht võis olla juba varem väga intensiivse tähetuulega suure osa oma väliskihtidest kaotanud. Seesama hajunud ümbris võis osutuda hiljem plahvatanud supernoova valguse oluliseks neelajaks optilises kiirguses. Infrapunavaatlusi ju sel ajal ei olnud. Sellise supernoova variant viitab muuhulgas sellele, et tekkinud kompaktne objekt peaks olema siiski must auk.

Tegu oli küllalt pikka aega seniteada noorima supernoova jäänukiga Galaktikas, kuid üks veel noorema kandidaat on praeguseks siiski veel.

Paneme koordinaadid ka:

otsetõus 23h 23m 24s, kääne 58º 48’ 54’’ .

Kassiopeia A asub tähest tau Cas (4.9 tähesuurust) umbes 3 kraadi lääne pool. Tau Cas asub Caph-ist (beeta Cas) omakorda 3 kraadi lääne pool.

Märkus: Siin on lähtutud ekvatoriaalsetest koordinaatidest (täpsemini otsetõusust). Seega „lääne pool” tähendaks lõunakaarde vaadates paremal pool olemist. Kassiopeia aga Eestist vaadates lõunakaarde ei satugi. Seniidi piirkonnas on neid „vasak-parem” suundi aga raske paika panna. Kui Kassiopeia asub madalas põhjakaares, allpool Põhjanaela, siis tähendab otsetõusu mõttes „lääne pool” ikka paremal pool, kuid taevasse vaaadates hoopiski ida pool paiknemist. Sellest temaatikast oli juttu ka eelmise aasta septembrikuu loo esimeses osas.

„Tycho Brahe supernoova” ja Kassiopeia B

Kui eelmise (kuigi hiljem juhtunud) supernoova seletamisega oli/on raskusi, siis nüüd on asi palju reeglipärasem, kuna selle, 1572. aasta kuulsa supernoova kohta on palju andmeid. Supernoova plahvatus muutus esmakordselt nähtavaks 6. novembril, kuigi osad andmed justkui viitavad, et seda nähti juba mõni päev varem. See oli veel teleskoobieelne ajastu, heleduse täppismõõtmised olid madalamal tasemel, kuid on mitmeid kindlaid ülestähendusi, et supernoova sai umbes sama heledaks kui Veenus ning seda üritati jälgida isegi päevasel ajal. Niivõrd kuivõrd. Proovida tasus, sest Kassiopeia asub/asus novembrikuu päeviti põhjataevas ja sellele suisa vastassuunas, lõunakaares uitava madalavõitu Päikese otsesed kiired polnud ka eriti selja tagant silma pimestamas. Ning räägitakse ju sedagi, et vanasti olnud lisaks sellele, et rohi oli rohelisem, inimeste meeled erksamad ja silmanägeminegi teravam…

Selle aja kuulsamaid astronoome maailmas Tycho Brache ei olnud supernoovat kaugeltki esimesena märganud, hakates seda vaatlema alates 11. novembrist, kuid tegi kõige rohkem hoolsaid uuringuid. Algul paistnud see umbes Jupiteri heledusega, kuid edaspidi olnud ligi 2 nädalat Veenusega võrreldav. Ka Veenus ise oli sel ajal “võrdlustähena” hommikuses koidutaevas säramas, tõustes üle 4 tunni enne Päikest (varakult enne koitu) ning Jupitergi oli öösiti ilusasti pikalt nähtaval. Brachelt tuli ka üldine nimetus „uus täht” ehk noova, hiljem täpsustati see termin supernoovaks.

Tuhmumise käigus muutunud „valget värvi” täht algul kollaseks, seejärel üha punasemaks, kuni silm juba küllalt tuhmiks muutunud tähel enam värvusi ei eristanud. Supernoova olnud nähtav aegamööda tuhmudes 1574. aasta märtsini, siis kadunud see „uus täht” öötaevast.

Eestis… nojah, polnud siis eriti aega teadust teha, kohapeal võimutsenud võõramaisel Liivimaa ordul ja praktiliselt kõigil naabritel korraga oli siin vaja aastakümnete pikkust Liivi sõda pidada… Eestlaste endi sõnaõigus oli juba enam kui 300 aasta eest kaduma läinud. Nagu nüüdki see jälle kandikul ära on antud…

Nojah. On saanud selgeks, et 1572. aastal pidi Kassioepias tegu olema Ia tüüpi supernoovaga, millistest eriti midagi järele ei jää, ka mitte kompaktset jäänukit. Midagi siiski hoolega otsides avastati, ka seekord kõigepealt raadiokiirguses, 1952. aastal. Ka nõrk optiline udujäänuk on ikkagi fikseeritud, see ongi Kassiopeia B ehk siis SN 1572. Selle objekti amatöörvaatlus on tõesti välistatud. Pole mõtet selle nõrga objekti koordinaate kirjutada, piisab märkest juuresoleval pildil.

Alles 2004. aastal avastati ka Ia supernoova käivitamiseks hädavajalik kaksiktähest komponent, Päikesega sarnane peajada täht.

Kassiopeia B ehk kuulsa Tycho supernoova tõenäoseim kaugus on kusagil 9000 valgusaasta kandis, kuid veakoridor on praegu veel päris lai.

Nii et umbes 100 aasta vältel on Galaktikas plahvatanud 3 supernoovat: 1572. aastal, 1604. aastal (sellest pole praegu ruumi rääkida) ja 1680. aastal. Kaks esimest olid heledad ja nende vaatlemise kohta on palju teada, selle viimatise supernoova toimumise täpse fikseerimise kohta on küll teatud reservatsioonid, aga usume ehk siiski 1680. aastat. (Me usume küll ka liiga palju valesid asju, isegi absoluutselt musta keha hämarusastmega e-”valimiste” ausust!)

Ootame aga uut, tõeliselt heledat supernoovat! Oleks juba aeg!

Noova ka!

Kes vanu asju ja supernoovasid ei mäleta, siis olemas on ka noovad; neid esineb oluliselt tihedamini. Mitte nii võimsad kui supernoovad, aga siiski. Kassiopeias esines kõigest 2 aasta eest, 2021. aasta kevadel igati arvestatav noova! Noova ilmus suunalt, mis on päris lähedal hajusparvele M52 (vt kaasasolevat pilti).

Noova lähedal on ka varem mainitud Mulli udukogu. Nimetused sellele noovale on Nova Cassiopeiae 2021 või alternatiivselt V1405 Cas. Noova avastas üks Jaapani amatöörastronoom (!) 18. märtsil 2021. aastal, kui noova heledus oli 9.5 tähesuurust. Hästi vedas sel mehel…

Noova heledus tõusis kiiresti ja jäi „pendeldama” 7.5 j a 8 tähesuuruse vahele. Tegu peaks olema hinnaguliselt klassikalise noovaga, kuid põnevust valmistas esialgu heleduse uus kasv 7. -9. maini, kui heledus tõusis 5.45 tähesuuruseni, nii et noova sai palja silmaga vaadeldavaks. Heleduse kasv oli siiski lühiajaline, sama kiiresti see ka langes. Pikemas ajalises plaanis oli tekkinud siiski heleduse ”platoo”, mille taustal esines lühiajalisi muutusi. Alates novembrikuust hakkas ka keskmine heledus aeglaselt, kuid kindlalt langema.

Sellised need noovad on. Valge kääbus „tirib” oma kaaslaselt, peajada jahedama poole esindajalt endale täheainet juurde, kuni toimub termotuumaplahvatus ja kogutud ümbris lendab laiali. Tähed ise jäävad noova korral alles. Antud kaksiksüsteem paikneb lähestikku, orbitaalse perioodiga kõigest 4.5 tundi. Arvata on, et see noova plahvatab kunagi uuesti. Nii see üldse noovadega enamasti juhtub, nad kipuvad korduma.

Kassiopeias on veel huvitavaid objekte, aga enam tõesti ei mahu…

Lõppsõnaks

Septembrikuu lõpus domineerib päevaga võrreldes pikkuse osas juba öö. Ligikaudu viiest kuust koosneva suvise hooaja lõppu tähistab 29 september, mihklipäev. Sellele vastandub jüripäev 23. aprillil, vähemal määral on samas rollis olnud ka volbripäev 1. mail. Mihklipäeval on läbi aegade olnud väga isesugust ilma. On olnud suisa suvist sooja, tugevaid torme, vihmavalinguid, samuti ka varaseid talve tunnusmärke. Mida ilm tänavu mihklipäevaks toob, seda saab kindlas kõneviisis väita juba alates 30. septembrist!

„Tänavu saavad esimesed õnnelikud mihklipäeva ilmateate kätte juba koguni 29. septembril kell 23.59! Kiirustage tellima, sest niivõrd soodsate tellimuste arv on piiratud! Kõige esimesest tellijast saab kuldklient: täiendava teenusena osaleb ta lisaks koguni kuuajalise vihakõneküttide vastase tasuta immuunsuspaketi loosimisel! Lisatasu eest saab ta veel soovi korral taotleda võimalust tervelt kahe nädala jooksul omada tasuta omaenda isklikku autot ja eluaset! Tähelepanú: tegu on teenusreklaamiga. Kaebuste ilmnemisel, püsimisel või kõrvaltoimete tekkimisel tutvuge meie uute, veelgi soodsamate pakkumistega! Täiendavalt teatame, et me pole tegelikult mitte kunagi mitte ühtegi reklaami, ka mitte äsjaavaldatud reklaami avaldanud! Siiski jätkame me ka edaspidi oma reklaamide avaldamist, kuigi me neid tegelikult ei avalda! Lisaks olgu teil teada, et need tasulised reklaamid on teile kõigile kohustuslikud ning kui te ei…”

Oinalauda uks avanes. „Mnjaa”, ütles talumees mõtlikult, pani käiakivi seina najale ja astus sisse.

Mõne tunni pärast saabus täiskuuöö.

Kuu faasid

• Viimane veerand: 7-ndal kell 1.21
• Kuuloomine: 15-ndal kell 4.40
• Esimene veerand: 22-sel kell 22.32
• Täiskuu: 29-ndal kell 12.57

Arvestatud on Ida-Euroopa suveaega (GMT+3h).

Märksõnad: Linnutee, Messier' objektid, Päikesesüsteem, supernoovad, täheparved, udukogud