Juunitaevas 2023Alar Puss | 01.06.2023 Valged ööd ja pikad päevad Juunikuu on aasta päikeseküllaseim kuu. Vähemalt teoreetiliselt, kui võimalikke pilvi ei peaks arvestama. 21-sel kuupäeval on suvine pööripäev, see päev on aasta pikim. Järgmisel kuupäeval, 22. juuni varahommikul, liigub senimaani Sõnni tähtkujus paistnud Päike Kaksikute tähtkujju. Kulub veel poolteist ööpäeva ja saabub jaaniöö, selle järel jaanipäev. Nii et näpuga järge ajades pole jaaniöö aasta lühim öö, kuid seda ei tasu tähele panna: praktikas pole mingit vahet. Veelgi enam: kogu juunikuu jooksul on ööd valged. See on põhjamaa ööde ilu, mille olemasolu lõunamaalased kadestavad. Päris lõunapoolkeral on märksa vähem asustatud piirkondi, kus saab nautida valgeid öid, muidugi pool aastat hiljem. Soe või külm Kõige põletavamaks probleemiks võib suvel, sh juunis, olla liigne kuumus. Ikka seoses Päikesega. Kui see ikka 18 tundi järjest on üle silmapiiri ja sellest ka suurema aja kõrgel taevas ning õhk on ka kuum, võivad +30 ja kõrgema välise õhutemperatuuri juures kiiresti ka siseruumid, sh eluruumid, juba mõne päevaga liialt üles soojendada. Kui katus, seinad ja mööbelgi juba „sooja täis” on, ei jõua lühikeste öötundide jooksul tuba eriti jahtuda. Seda enam, et kuumalainete aegu kaob öösiti tihti ka vähene päevane tuuleõhk hoopiski ära. Siis, nii naljakas kui see ei tundu, on ehk vähemalt aeg-ajalt isegi kasulikum päevasel ajal aknad kinni ja kardinad ees hoida, vältimaks liigset kuuma. Öise aja jaoks peaks mingit õhuvahetust siiski tegema, kasutades (vajadusel) aknaava ees mitte liialt paksu sääsevõrku. Kuuma vastu on esimeseks abimeheks ventilaator. Kliimaseade ehk konditsioneer on mõistagi etem; see aitab üldjuhul vajadusel ka jaheduse vastu. Kuid see asjandus on päris kulukas ja üha rohkem üritavad ka miskid 0-väärusega ametnikud nende paigaldamist reguleerima tungida. Kui keegi tuleb ja katsub ventilaatoreidki ära keelata, jätke või tõstke see seltsimees lihtsalt kiiresti ukse taha. Juuni võib ka negatiivselt üllatada. On olnud harvu aastaid, kui toad vajasid juunikuus keskkütte (kus see toimis) uuesti sisselülitamist. Pole nalja, kui järjepidevalt on päeviti +10 kraadi või vaid veidi üle selle, on pilves, sajab ja puhub vilu põhjatuul. Loodame siiski, et eesootav juuni mõjub ikka värskendavalt ja tervislikult, nagu ühel põhjamaa suvel peakski ju olema: väljas viibimine on mõnus, Päike paistab ja on mõistlikult soe, vahel sajab vihma ja ka toas on paras olla. Kas ennustada? Ei riski. Kahjuks on ilma ja kliimaga seonduv üldse väga keeruline pähkel pikalt täpselt ette arvutamise mõttes. Lühidalt ja lihtsustatult võiks öelda, et kuna Maa atmosfäär pole füüsikalises mõttes suletud süsteem, siis ongi paratamatult protsesside ennustamine väga raske. Mida pikema aja peale, seda lootusetumaks asi muutub. Aegamööda on suudetud ilma (pikaajalise) ennustamise taset siiski edasi arendada ja see progress kahtlemata jätkub, aga raskused, mida sel teel tuleb ületada, on päris suured ja prognooside täpsuse areng on kahjuks märksa aeglasem kui kärsitu ilmahuviline nõuab. See on hea näide teaduse tegemisese raskest teest. Päikesesüsteemi planeetide liikumist saab palju täpsemini kaugele ette arvutada, sest siin on vähemalt üldiselt võimalik kasutada vana ja head punktmasside mudelit. Mitte et seegi töö lihtne oleks, kaugel sellest (vt veebruarikuu loo 3. osa). Iseasi on kodukootud ennustajatega: mõnigi neist on suisa päeva täpsusega eesootavas ilmas kindel kui mitte aasta, siis poole aasta peale kindlasti. Mis siis, et nii arvatavasti kunagi ei satu juhtuma. Looduse märgid on siiski väga huvitavad tähele panna, kuna mingeid seaduspärasusi, kuigi üpris üldjoontes, on siiski ka nende kaudu võimalik välja lugeda. Mõnikord võib juunikuus ka äikeseilm ette tulla. See ei ole üdini paha nähtus. Peale äikest on värsket õhku suisa rõõm sisse hingata. Siiski peab arvestama välgu löömisega. Toas olles on kasulik elektrilised ühendusjuhtmeid vooluvõrgust lahti ühendada, sest tekkida võib ootamatu ülepinge. Samuti on kasulik ahjusiibrid ja aknad sulgeda. Miks? Nii õhk kui majaseinad ja ka aknaklaasid on ju head elektri-isolaatorid ehk dielektrikud. Probleem on elektrilise läbilöögi võimaluses, kuna õhk võib muutuda kergemini ajutiseks heaks elektrijuhiks kui majaseinte korpused ja aknaklaasid. Planeedid juunis Juunikuu öötaeva viga on sama asi, mida sai loo sissejuhatuseks kiidetud: ööd on lühikesed ja valged. Kõige pimedam aeg on Tartu kandis kella 00 ja poole kolme vahel, Kuressaare ümbruses on see umbes veerand tundi hilisema aja suunas nihkes. Juuniöö on lühike küll, kuid kuu esimesel poolel on sedapuhku näha koguni 4 planeeti, demokraatia huvides kahte õhtul ja kahte hommikul. Õhtutaevas on näha Veenus ja Marss. Veenus paistab väga heleda tähena (-4.4 tähesuurust) õhtuti läänetaevas. Kuu jooksul liigub Veenus Vähi tähtkujust Lõvi tähtkujju. See pole probleem, kuid probleem on selles, et vaatamata suurele heledusele loojub Veenus üha rutem pärast Päikese loojumist: kuu algul on loojangute vahe 3.5 tundi, siis on kõik veel päris OK. Kuid kuu lõpus loojub planeet juba 1.5 tundi pärast Päikest, see aga pole enam nii OK: planeet ei paista enam ülimalt silmapaistvana; peab juba päris madalal ringi vaatama, et kus see Veenus siis ongi.  Veenus ja Marss juuni alguse õhtutaevas Kuu esimesel poolel, veel Veenuse „täisvõimsuse” juures, on Veenuse naabruses Marss. Punaka tooniga planeet paistab Vähi tähtkujus. 2. juuni õhtul paikneb Marss enam-vähem Sõime hajusparve (M44) taustal, edaspidi jääb sellest vasakule. Kahjuks ei saa juuniõhtutel täheparve kujutava udulaigu nägemiseks teleskoobita hakkama. Ka võrreldes Veenusega on Marss vasakul, Veenus paremal pool. Marss on Veenusest palju tuhmim. Veenus paikneb M44-le kõige lähemal 13. juuni õhtul, umbes poole kraadi kaugusel. Veenus läheneb Marsile, kuid ei saa seda kätte. Marss kaob ehavalgusse mõni päev enne suvist pööripäeva. Jupiter ilmub kuu algul, 4-nda paiku madalasse kirde-idataevasse. Planeet asub Jäära tähtkujus. Kuu vältel Jupiteri vaatlusaeg tasapisi pikeneb. Kuu lõpus tõuseb Jupiter umbes 2.5 tundi enne Päikest, asudes siiski veel suhteliselt madalas.  Jupiter ja Saturn juunikuu lõpu hommikutel. Tähed kahjuks nii hästi ei paista kui pilt näitab. Saturn on ka näha hommikuti, see planeet asub kagutaevas, Veevalaja tähtkujus. Kompensatsiooniks Jupiterist väiksemale heledusele on Saturni vaatlusaeg aga pikem ning pikeneb samuti kuu jooksul. Kuu lõpus tõuseb Saturn 4 tundi enne Päikest. Juuniöö lühidust arvestades pole see sugugi paha näitaja. Tähistaevas Mõned tähed on isegi juuniöödel näha. Kuu algul „süttib” otse kõrgel lõunakaares esimese tähena Arktuurus Karjase tähtkujust. Napilt väiksema heledusega Veega tuleb nähtavale suhteliselt kõrgel idataevas. Kodutähtkujuks on Lüüra. Kuu edenedes jääb Arktuurus õhtuti lääne poole, Veega aga üha kõrgemale. Järgmine, taas õige napilt jääb heleduselt Veegale alla Kapella Veomehes. Seda tähte tuleb siiski kauem oodata, sest vaatluskoht pole hea: täht paikneb suhteliselt madalas põhjakaares ning just see kant jääb kogu öö vältel kõige heledamalt valgustatuks. Rohkem tähti sealkandis peale Kapella polegi lootust näha. Põhjanael on siiski nii kõrgel (umbes 60 kraaadi) ja mitte ka väga tuhm, nii et selle tähe leidmine on siiski võimalik ja ilmakaared saab päris täpselt selge ilmaga paika panna nagu öösiti ikka! Ülejäänud Väikese Vankri leidmiseks tuleb vist aeg maha võtta ja oodata pimedamaid öid. Suure Vankri peaks loodetaevas siiski saama kokku lappida, kuigi tuleb ehk veidi vaeva näha. Ka see taevaala on päris hele. Kontrolliks tasub alati veenduda, kas tagumiste rataste vahekauguse 4-5 kordne pikendus viib umbes sama heleda tähe, Põhjanaelani. Midagi pole parata, juuniööd ei ole SIIN mustad! Kuid reisides Eestist märksa lõuna poole, tulevad ka mustad ehk pimedad ööd vastu. Kui Suur Vanker on laskumas loodesuunda, siis umbes sama heledate tähtedega Kassiopeia asub kirdetaevas ja trügib tasahilju kõrgemale. Tähtede „edetabelis” järgmine on Altair Kotka tähtkujust. See täht „süttib” kuu algul madalas idakaares, kuu edenedes aga üha kõrgemal. Esimese suurusjärgu tähti on mõni veel. Väga madalas lõunakaares paistab Antaares (tähtkuju on Skorpion), mille nähtavus ei kesta isegi terve lühikese juuniöö. Selle tähe vaatlusaeg koondub kuu jooksul üha enam vaid paarile õhtuhämaruse tunnile. Spiika (Neitsi tähtkujust) asub juunikuu algul Arktuurusest madalamal ning paremal pool lõuna-edelakaares, Reegulus (Lõvis) aga paikneb madalas läänetaevas. Enne hommikut lähevad Reegulus ja Spiika looja, küll aga mitte Arktuurus. Kuu lõpuks kaob Reeglus õhtuti pildilt (juba jaanipäeva paiku); Spiika on leitav ka kuu lõpus. Kaksikute tähtkuju esindajad Polluks ja Kastor (ülemine ja paremal) paistavad juuni alguse õhtutel veel samuti; madalas lääne-loodetaevas. Kuu edenedes aga on needki tähed näha üha lühemat aega ning kuu lõpuks on nad vaateväljast kadunud. Mainida tasub muidugi ka Deenebit Luige tähtkujust, mis on Veega kannul kirde-ida suunalt kõrgemale kerkimas. Näha olevaid tähti on muidugi rohkem, kuid nii vähe vast ka mitte, et neid kõiki siin jõuaks nimepidi kokku lugeda. Kaunis tähtkujude muster pimeda öötaeva taustal jääb juunikuus olemata. Ei paista ka Linnutee hele riba. Olemas Linnutee muidugi on, püüdkem uskuda! Kuna juuniööd on lühikesed ja valged ning öötaevas palju näha pole, võiks rääkida ehk millestki üldisest. Kuid mis see võiks olla? Aga UFOd? Nüüd saab vist teoks rahvatarkus: „Suur tükk ajab suu lõhki!” (Suurtükk muidugi ka.) Tegu on temaatikaga, milles peaaegu kõigil on mingi arvamus, kuigi kõik ei kiirusta seda väljendama. UFO lahtikirjutamine on lihtne: tundmatu lendav objekt! Aga kas sellest piisab? Ei vist. Peaaegu iga taevas paistev lennuk on ju tavavaatlejale UFO – kelle see lennuk on ja kuhu suundub, ei paista ju peaaegu kunagi alla ära. UFO all mõeldakse üldiselt siiski taevas paistvaid nähtusi, mis ei tundu igapäevased. Sellised nähtused võivad olla heledate tähtedena paistvad objektid, mis liiguvad ebaharilikul viisil (erijuhul näivalt paigal olles), samuti on ebaharilik nende heleduse muutlikkus ja värvus, mis samuti võib muutuda. Teine üldvariant on teatud nurkläbimõõduga objekt või objektid, mis tihti võivat paista kettakujulistena, mõnikord aga mitte. Mõnigi kord räägitakse sigari kujust, kuid mitte ainult. Juttu on vahel ka justkui mingitest „illuminaatoritest”. Kandev idee on lennumasin(ad), mis on pärit väljastpoolt Maad.  Sellise kujuga pilvi tuleb ette. Kas see on ikka pilv? Kuid piirduks siis asi vaid sellega! Kui on olemas lennumasinad, kuhu nende juhidki jäävad! Nii on olemas ka kirjeldused (tihtilugu) antennidega mehikesest, kes on sagedasematel juhtudel rohekat värvi, suuresilmsed ja suurepealised, kuid esineb igasuguseid variatsioone. Nende „sisseastumisvõimed” varieeruvad imelisel viisil.  “UFOnaudid” – tüüpiline ettekujutus Lihtsaim juht on muidugi avali jäetud/tehtud ukse või akna kaudu liikumine. Kuid mõningatel juhutumitel võivat need „sellid” siseneda ka läbi kinniste akende või seinte. Mõnel juhul käivat liiklus ka läbi seinakontaktide! Kasutatav „liiklusvahend” on muidugi ka peegel. Näib, et enamusel juhtudest piirdub asi vaatlusega. Kuid, kuigi vähem, esineb ka kirjeldusi, kus UFOd või UFOnaudid on vaatlejaga „tööle asunud”. Selleni välja, et inimesi olevat tasuta kosmosesõiduga „premeeritud”. Samuti on jutte ka UFO nägemise järgsest teadvuse kaotusest ja/või ajavahemike kahtlasest „kadumisest”. Millegipärast lennutatavat sageli ka lehmi. Kõik see värk võib aset leida pigem öösel, kuid ka päeval, selge ilmaga, kuid (NB!) keskeltläbi justkui veidi harvem pilves ilmaga! See võib olla inimliku fantaasialennu mõttes oluline asjaolu, kuid see võib olla ka subjektiivne, käesoleva loo autori puuduliku infokoguse süü. Pilves ilm ei kisu ju nii kiiresti mõtlema sellele, mis nende pilvede taga peidus on! Kuid inimesed on erinevad nagu nende mõttemaailmgi. Siis veel nn viljaringid. Pole isiklikult neid uurinud, kuid on kostnud pädevaina paistvaid kommentaare, et nende tegemine pole inimestele ja masinatele mingi probleem. Arvatavasti kõiki võimalikke UFO-koondvariante ei saanudki siin kokku võetud. Millega siis tegu on? Probleem ei ole lihtne. Kuna kirjeldatav nähtuste hulk on väga laialivalguv, siis võib eeldada, et puudub ka üks ning lihtne seletus. Esimese asjaoluna tuleb vist mängu tuua inimese fantaasia. Selgel ööl mõõtmatusse tähistaevasse vaadates tekib õigustatud mõttekäik, et maailmaruumi avarused võimaldavad palju enamat kui seni on suudetud avastada. Analoogilist efekti tekitab, kuigi vist märksa vähem, arvatavasti mingil määral ka päevane hoomamatu taevasina. Teiseks on paljudel inimestel ka soov veidi luisata, oma kujutlusvõimet reaalsena esitades. Täiesti inimlik. See asjaolu moodustab kindlasti paljud UFO-juhtumid. Ometi kindlasti mitte kõik. Olemas on kindlasti ka juhtumid, mida inimene usub näinud, kuulnud või suisa tundnud olevat. Mida siinkohal öelda? Nüüd saab eraldada juhtumid, kus tarkade meedikute poolt on fikseeritud inimese psüühilise seisundi häire, mille üheks ilminguks võib olla muuseas UFO-taoliste juhtumite näiv fikseerimine. Kuid kas alati on asi lihtsalt näiv? Selleski ei saa lõpuni kindel olla. Inimese aju toimimist ei oska „pulkadeni lahti võtta” seni mitte keegi. Pole teada seegi „elementaarne asi”, kes/mis ja kus tekitab „minateadvuse”. Nii et siin on selguse osas tume maa. Ka sellel erakordselt keerulisel teemal on siiski püütud midagi ära teha, siinkohal väärivad kindlasti märkimist muuhulgas Eestis ka astrofüüsikutena tuntud teadlased Undo Uus ja Enn Kasak. Kas me saame täielikult kindlalt ja vastu rinda tagudes välistada mingi „paralleel-maailma” sündmuste mingil viisil adumise? Selgub, et ei saa. (Loodan, et siinkohal ei torma usin lugeja kohe „helistama”…) Et „maa peale” tagasi tulla, lisaks lohutuseks, et ka vastupidise variandi kasuks puuduvad samuti igasugused ümberlükkamatud tõendid. Tulles siiski „reaalsete” juhtumite juurde tagasi, püüaks edaspidi ikkagi probleemi üle kuidagi aru pidada. UFOde mitmekesisuse probeem Vaat see juhtumite suur varieeruvus on see, mis kipub suuremalt jaolt kogu UFO-probleemile miini alla seadma. Supp on korralik, vürtsid, soolad, loorberid, kõik on olemas. Olemas on ka suhkur, mesi ja muud magusained. Igaks juhuks ka peotäis rabarbereid ja hapuoblikaid. Kas selline supp on ikka hea supp? Kõikide variantide lubatavus kipub tekitama mõtte, et supi keetsid hoopis Tikk ja Takk („Tikk ja Takk on kokad”, lasteraamatust „Kirju-Mirju II”, koostaja Eno Raud, 1974). Siin tekib veel teinegi mõte, mõeldud veidi vanemale vanuseklassile. Looduses on nimelt mitu unikaalset seadust. Üks neist on termodünaamika seadus, samuti arvult teine nagu „Kirju-Mirju” osagi. See seadus nimelt ei luba igasuguseid energia muuundamise ehk kasutamise võimalusi ehk siis „universaalseid”, suva masti UFO-sidki ei tohiks siiski maailmas olla! Kuna termodünaamika seadusi pole keegi (vaatamata ülimalt arvukatele katsetele) ümber lükata suutnud, siis on see küllalt tõsine negatiivne argument ka UFO-de olemuse üle aru pidades! Seega tuleks vist ufondus pigem ikkagi nn „null-postkasti” teemadesse liigitada. Kus muuhulgas „elektrimolekulid” kindlalt juba ees istuvad! Muuseas, terminit „energia” kasutatakse UFO-teematikas üldiselt päris valesti. Energia ei ole kõikvõimas ja kõike hõlmav nähtus. Energia on lihtalt… keha võime teha tööd! Ning see võime on alati piiratud! Energia on tugevamini ketis kui Kuri Muri või maruhärg! Ent ikkagi – mida salapärast me näha võime? Head Tõravere vanemad kolleegid on muuhulgas maininud järgmisi sündmusi. Päris mitmel korral anti vene ajal teada kokkuvõttes veidi sarnasest, kuid väga kahtlasest nähtusest. Varahommikust lüpsi teostama suunduvad karjakud märkasid mõnikord kirdetaevas väga kahtlase kujuga liikuvaid objekte, millest muuhulgas lähtusid allapoole, seega maapinnale suunatud kiired. Nähtus pidi olema kaunis muljetavaldav. Pikapeale sai see UFO-fenomen oma seletuse. Eestist kirde pool, Arhangelski piirkonnas paiknes nimelt üks NSVL-i kosmodroomidest. Aeg-ajalt lendas sealt ikka mõni rakett välja; kaugelt eemalt paistiski see seletamatu nähtusena. Maapinnale suunatud lai kiir kujutas endast põleva gaasi juga raketi lennule vastassuunas. Peab märkima, et selline nähtus moodustab ka muudes allikates üle maailma kirjapanduna kõigist juhtumitest üsna tõhusa osa! Kahtlane tähine kosmosenähtus võib paljudel juhtudel olla mingi tehiskaaslase teekonna jälgimine. Sellisel juhul näeme „tähe liikumist”, kusjuures objekti heledus on muutlik. Kas termin „iriidium” tuleb tuttav ette? „Tähest” suurem võib paista kõrgel olev raadiosond või õhupall, valgustatuna Päikesest. Oma roll on kahtlemata atmosfääri halonähtustel, nt ebapäikesed, ringid ümber Päikese või Kuu. On muidgi kujundeid. Kes sellist nähtust esmakordselt näeb, võib ära ehmuda küll!  Mitu tähena paistvat satelliiti võivad moodustada “UFO” Edasi, heledad tähed ja planeedid. Ennekõike on „pahad poisid” Veenus ja Jupiter, ka Marss; samuti Siirius. Pika pilves ilma järel võib taevapilt mingil kellaajal palju pöördunud olla. „Uute tähtedena” paistvad planeedid või tähed võivad olla päris ootamatu vaatepilt! Isiklikult häiris käesoleva loo 13-aastast autorit 1986. aasta juulikuu poolheledas öötaevas idakaares järjekindlalt säranud „liiga hele täht”, mis edaspidi osutus planeet Jupiteriks! Observatooriumi endise direktori Tõnu Viigi mälestustes on 1982. aastal Jupiteri ja Saturni lähestikku paistmise üle murega Tõraverre pöördunud ka NSV Liidu sõjaväe või siis KGB tähtsad ninad! Keravälk on väga salapärane nähtus, olles ehk juba „omaette-UFO” nime väärt, See võib äikese ajal tekkida ja eksisteerida mõnest sekundist mõne minutini. Keravälk võib vaikselt kaduda või kaduda plahvatades, koos sellega mõistagi ka kahju tehes. Keravälgu suurus võib samuti olla erinev. Seda nähtust esineb aga harva. Ka keravälku peetakse sageli UFOks. Isiklikult, tuleb tunnistada, senine keravälgu-kogemus puudub. Julgedes end pidada pisut üle „harju keskmise” looduse ilmingute tähelepanejaks, võtan endale siinkohal õiguse teha järelduse, et keravälk on üldse päris haruldane nähtus. Mis loomulikult on omaette raskusaste selle nähtuse uurimisel. Nüüd veel paar lugu. Ühe neist rääkis ülikooliõpingute aegu ühika toanaaber. Sõites millalgi 1990-ndatel aastatel rongiga Põlva ja Tartu vahet, jäänud rong peatuste vahel seisma. Põhjus üsna haruldane: viimane vagun haakunud korraga muust rongist lahti ja jäänud maha. Astunud aega parajaks tehes välja, näinud toanaaber kusagil suunas taevas kettakujulist tundmatut objekti, koos näivate „illuminaatoritega! Ega see objekt muud kurja teinud, lõpuks saanud ka rongiga ikkagi edasi sõidetud, aga huvitav lugu ikka. Tõravere ilmajaama üks vaatlejaid kirjeldas mõned aastad hiljem mingil määral analoogilist lugu: ühel selgel ööl vastu hommikut olnud suur teleskoop juba kinni pandud ja vaatlus lõpetatud. Kuid ilmajaama poolt vaadates paistnud suunalt kupli kohal… suhteliselt hele ketas… Mõlemal juhul võib süüdistada atmosfäärinähtusi või ka tehisobjekte, saadetuna ikka Maalt, kuid salapära loor on olemas… Ka AK-s esitati eriti 1989. ja 1990. aastal tihti UFO-de kirjeldusi. Kas on veel ka mõni isiklik mälestus? Ühe võib ju tuua. Ühel vaatlusööl, vist aastal 2009, sattusin mingi suhteliselt lühikese aja vältel Tõravere suure teleskoobitorni kupli aluses vaateväljas kogemata läänekaares põhja suunas liikumas nägema… nelja mitte just heledast tähest koosneva nelinurkse „tähtkuju” liikumist kupli varju. Suurem kui Väike Vanker (ilma aisatähtedeta), aga väiksem kui Suur Vanker. Veidi hiljem suurema vaateväljaga rõdule vaatama minnes polnud „tähtkujust” enam jälgegi. Kui muidu kipuvad paljud asjad liigagi tihti täpselt meelde jääma, siis sedapuhku pole praeguseks kuupäev meeles, isegi täpselt mitte aasta. Ka vaatluspäevikusse pidasin paljuks seda nähtust mitte märkida. Mitte just eriti professionaalne reaktsioon… Aga äkki oligi see mingi salapärane „mõju”!!! Olgu, nali naljaks. Naljaga ei tohi üle pingutada, võidakse uskuma hakata. Kõnesolnud juhtumiga isiklikud kentsakad taevanägemised veel päris ei ammendu, ehk esialgu aitab, mõnel teisel korral on jälle millestki juttu teha… Midagi grandioosset nähtud-kogetud aga seni ei ole. Aga tõepoolest – teised tsivilisatsioonid! Jälle on temaatika tõsine. Tuleb ausalt tunnistada, et me ikka veel ei tea, kas me oleme Universumis üksi või mitte. Mõlema variandi kasuks räägivad omad argumendid. Ning mida on ikka palju puudu, on vaatlusandmed, vaatlusandmed, vaatlusandmed… Üle 5000 eksoplaneedi on teada, kuid Päikesele sarnanevaid tähti (peaaegu) sobivate planeetidega on alles päris vähe leitud. Orgaanilise elu märke pole aga kuskilt veel leitud. Pole leitud ka tehislikke signaale. Aga otsida tasub muidugi edasi. Eks aeg anna arutust. Väga kahvatu lause on see eelmine lause, ega nii see asi paraku endist viisi on. Igatahes tasub endist viisi unistavalt-lootusrikkalt tähistaevasse vaadata! Kuigi võõrad lennumasinad kusagilt kaugelt eemalt on ausalt öeldes päris kahtlane kaup. Isegi siis, kui kuskil leidubki teisi tsivilisatsioone. Kuid ära iial ütle sõna iial. Seda teab isegi superluuraja James Bond! Veel veidi folkoloorilaadset Rahvasuu olevat pajatanud veel mingist inimese kujuga tulnukast või nende grupist. Need aga rääkinud endid millalgi kogemata sisse, lobisedes välja, kuidas nendetaolisi tõrjuda: seemnete söömisega ja fooliumist mütside kandmisega. Üldiselt pole seemned parim osa toidulauale, nii et seda tõrjevahendit ei tasuks väga massivselt kasutada. Seevastu jälle Prantsusmaa rannikulinna Saint Tropezi olla rünnanud kunagi seltskond tulnukaid, kes kaanisid sedapuhku õlle asemel õli ja kelle vastu aitas hästi veejugade kasutamine. Mine võta kinni, võib-olla olnuks või oleks ka seemned asendatavad veejugadega. Ning vähemalt Prantsusmaa juhtumi puhul oli nagu üks asi veel kindel: kui tulnukad võmmu kuklasse said, siis kõlas õõnes kõmin – nende sees oli vaid tühjus. Väga kõnekas! Saint Tropezi juhu kohta saab lähemalt infot, kui vaadata ära või tuletada meelde 1979. aasta prantsuse film „Sandarm ja tulnukad” (Le gendarme et les extraterrestres”). Konkreetsete viidetega on sedapuhku raskusi, sest erinevate otsingumootorite tegevus internetis ja nn omandiõigused võivad sattuda vastuollu. Kuid vähemalt katkendite leidmine pole eriti keeruline. See-eest on filmis toimuv esitatud nii ilmekalt, et tõlget eriti vaja polegi… Kui mainitud ekraanilugu ei peaks siiski õnnestuma hästi vaadata, siis sobib ka meie endi elukorralduse hetkeliste „suunamudimiste” lühikokkuvõte. Ameerika kirjanik Edgar Allan Poe on muuhulgas kirjutanud novelli: „Professor Tõrva ja doktor Sule süsteem”. Esmaettekanne raadioeetris 19.-20. jaanuaril 2009. Arhiivis (veel) järelkuulatav. Kuu faasid
Märksõnad: Messier' objektid, Päike, Päikesesüsteem, tähistaevas |
|
