Jaanuaritaevas 2023

Alar Puss | 01.01.2023

Head uut aastat!

Käes on jaanuar ehk näärikuu ja 2023. aasta! Jõulupühade traditsioonilised iga-aastased üritused on ära peetud (igaühel enda sisemisest ilust või teistpidi vaadates rikutuse astmest olenevalt kas kaunid, rahulikku meelt sisendavad kirikuteenistused või hoopis „visade hingede” jabur filmimaraton või ka midagi kolmandat).

Idamaa kalendri järgi algab kassiaasta, tuntud ka kui jäneseaasta. Tõsi küll, kasside ja jäneste aastane vägikaikavedu, kelle aasta see siis ikkagi rohkem on, algab veidi hiljem kui 1. jaanuaril, nimelt sedapuhku 22. jaanuaril. Meil siin Eestis on jaanuaris loomulikult südatalv: keskmiselt poolemeetrine tihe lumekiht, kõrged hanged ja sageli paugub 25-35 kraadine pakane. Kuigi arvatavasti on muidugi must või suisa roheline maa, pori ja pidev +5 kraadi. Tegelikult… tont seda teab…

Salapärased kvadrantiidid

Üheks kõige saladuslikumaks ööks aastas on kolmanda jaanuari öö vastu neljandat. Huvipakkuvad on samal põhjusel siiski ka eelmine ning järgnev öö. Küsimus on väga lihtne: kõik ei ole ette teada, mis vaatlushetkel selges taevas näha on. Konkreetsemalt: kas on näha palju „langevaid tähti” või mitte.

Kolmeks võimsaimaks meteoorivooluks aastas, vähemalt Eestis näha olevaist, loetakse kvadrantiide (jaanuaris), perseiide (augustis) ja geminiide (detsembris). Mõnikord loetakse neist kõige tihedamaks just kvadrantiide. Ometi leidub hulk taevahuvilisi, kellel pole just kvadrantiidide metoorivooga eriti mingit isiklikku kogemust. Just see lisabki eelmainitud öösse salapära, sest siis peaks olema kvadrantiidide maksimum. Radiant paikneb Lohe tähtkujus, seega Eestis alaliselt silmapiirist kõrgemal.

Peaks olema – milles siis probleem? Eks lähme siis vaatama! Noh, mõni meteoor ehk on mõne aja jooksul näha ka, kuid nende hulgas võib olla ka juhuslikke ehk sporaadilisi. Kus on siis lubatud tähesadu? Ning arvatavasti juhtub peatselt sügistalvisel ajal eriti sagedane mure – tekib lauspilvisus ja vaadata pole üldse enam midagi, kuigi öö on pikk.

Ometi on efektne kvadrantiidide vool olemas. Nõrku ilminguid avaldab see juba detsembri lõpust, kuid tippaeg satub 3. või 4. jaanuari peale. Tippaeg kestab aga lühikest aega, ainult mõne tunni, kui sedagi. Seepärast ongi kvadrantiidid salapärased ja pole väga kergelt vaadeldavad.

Tänavu ennustatakse kvadrantiidide tippaega millalgi 4. jaanuari öö hommikupoolsele ajale; Eesti ajas ehk kella 6 paiku. Kuna aga ,meteoorivoole täpselt ennustada ei saa, siis jääb meteooride avastamise või mitte avastamise katse igale vaatlejale endale. Tänavu kipub vaatlusi rikkuma täisfaasile lähenev Kuu, mis loojub alles poole kaheksa paiku, kui nagunii juba sätib valgenemisele.

Kuu on muuseas üldse meteoorivaatluste vaenlane number kaks pilves ilma järel. Kvadrantiidide kolmas „viga” on seda näinute hinnangul see, et suurem osa neist pole väga heledad. Nii et seda suurem kahjur see Kuu valgus neile on.

Kvadrantiidide meteoorivoo maksimumi lühiajalisus seletub sellega, et Maa orbiit ja meteoorivoolu orbiit on omavahel peaaegu risti ja Maa ei viibi selles piirkonnas kuigi pikalt.

Aga „kohustuslik” komeet?

Kaua aega polnud teada kvadrantiidide „toitekomeeti”. 2003. aastal siiski midagi avastati. „Midagi” selles mõttes, et parim see kandidaat siiski pole, kuid kehval ajal käib ka. Midagi on siin sarnast geminiide toitva komeediga, millest oli juttu detsembrikuu loos. Ka avastatud objekt 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, paistab olema hoopis asteroid. Kuid suhteliselt hiljuti on hakatud kvadrantiididega seostama teistki objekti, komeeti 96P/Machholz. See taevakeha avastati küll juba varem, 1986. aastal.

Nüüd oleks asi nagu hoopis sassis: ühele ja samale meteoorivoolule annavad materjali materjali kaks täiesti erinevat objekti! Kas see „täiesti juhuslik” kokkusattumus on ikka täiesti juhuslik? Vastuse saamise lihtsustamiseks võiks ehk püstitada paralleelse küsimuse, kas tõesti on täiesti juhuslikult kellegi privaatsele eraterritooriumile sattunud ja vahele võetud eriteenistuse nurjatul nuhil ka mikrofon täiesti juhuslikult põue sattunud?

Kvadrantiidide tekitaja puhul esineb põhjendatud kahtlus, et tegu on olnud komeediga, mis ise on tükkideks lagunenud. Selle teooria põhjal on asteroid 2003 EH1, mida algul peeti komeediks, ka tegelikult ikkagi komeet, kuid nn „vaikivas olekus”, parajasti eriti midagi emiteerimata. Kvadrantiididega seoses on seega kindlasti veel avastamata fakte, nii et head ja kannatlikku vaatlemist!

Vaadelgem planeete

Selline tore pealkiri on legendaarse Tartu Tähetorni astronoomi Hugo Raudsaare (1923-2006) poolt kirjutatud vahval raamatul (ilmus 1969. aastal), kus antakse üldisi juhiseid planeetide nägemiseks. Käesolevas piirdume vaid 2023. aasta näärikuuga.

Alustame jälle Marsist. Punaka planeedi vastasseis Päikesega oli juba detsembris ära, kuid Marss paistab ikka veel väga hästi. Taas sobib ka heledusega võrdlemiseks hele kinnistäht Siirius madalas lõunakaares. Ometigi, päris kogu öö Marss enam ei paista, planeet hakkab loojuma 2 kuni 3 tundi enne Päikese tõusu. Arvestades, et jaanuariöö on väga pikk, paistab Marss siiski enamuse ööst (seega õhtupoole). Marss paikneb Sõnni tähtkujus, olles seal asunud juba tükk aega, 2022. aasta augustikuust alates. Kuu on Marsile väga lähedal ööl vastu 4. jaanuari.

Jupiter on heleda tähena nähtaval õhtupoole ööd. Planeet liigub Kalade tähtkujus, olles varaõhtuse lõunataeva praktiliselt ainus hele esindaja, kuid heledust Jupiteril jätkub!

Veenus on nähtav samuti õhtutaevas, olles enamasti Kaljukitses, kuu alguses ja lõpus aga vastavalt Amburi ja Veevalaja tähtkujudes. Planeedi vaatlusaeg aegapidi kasvab: kuu lõpus loojub Veenus peaaegu 2.5 tundi pärast Päikest, nii et Veenuse suur heledus hakkab ehataeva taustal maksvusele pääsema. Veenuse naabriks taevavõlvil on palju tuhmim Saturn.

Saturn on seega ka vaadeldav õhtutaevas (edelasuunal), asudes Kaljukitse tähtkujus. Vahemaa Veenusega aina väheneb (Saturn asub vasakul pool), kuni 22. jaanuaril möödub Veenus Saturnist vähem kui pool kraadi (täiskuu läbimõõt) lõuna poolt. Edaspidi hakkab Veenus Saturnist eemalduma, kuid Saturn ei paista siis enam eriti hästi: kogu kuu vältel Saturni vaatlusaeg (erinevalt Veenusest) üha lüheneb ja kuu lõppedes kaob Saturn ehavalgusse.

Tähistaevast ka

Praktiliselt koos Saturniga on kuu lõppedes läänetaevas ehavalgusse kadumas ka kinnistäht Altair Kotka tähtkujust, tuntud kui osa Suvekolmnurgast. Kuid vastu varast jaanuarihommikut on Saturn uuesti olemas, sedapuhku idataevas, kuigi vaatlusaeg on visa kasvama. Ülejäänud kaks, Veega ja Deeneb, käivad öö jooksul läbi alumise kulminatsiooni põhjakaares ja asuvad hommikupoole kirdest uuesti kõrgemale kerkima.

Aldebaran Sõnni tähtkujus on enam-vähem sarnaste vaatlustingimustega nagu Marss, kuid loojub siiski varem. Tähtkuju loodenurgas (paremal ülal, kui Sõnn asub lõunakaares) paikneb vankrikujuline Plejaadide täheparv, Eestis tuntud Taevasõel. Ka Sõel on pikalt vaadeldav, loojudes hommikul pool tundi enne Marssi, kuid pool tundi hiljem kui Aldebaran.

Kaksikud koos Kastori ja Polluksiga on kindlalt näha kogu öö, samuti nagu ka Veomees koos Kapellaga.

Prooküon Väikesest Penist paistab peaaegu kogu öö, kuigi nii varasel õhtul kui hilisel hommikul jääb sellest pisut puudu. Õhtutaevas tõuseb Prooküon Kastorsit ja Polluksist allpool ning moodustab koos teise, tuhmima tähe Gomeisaga, midagi sarnast Kaksikute tuntud tähepaariga.

Orioni tähtkuju on see, mis kerkib kuu algul õhtuti idakaarest, kui pimedus alles süveneb. Kõigepealt Betelgeuse, siis tuleb uhke vöö: konkreetseelt Mintaka, Alnilam ja Alnitak ja kohe seejärel ka Riigel. Viimase arvestatavalt heleda tähena Orionis tõuseb Saiph, Riigeli kõrval teine Orioni ”jalg”. Kui anda subjektiivne hinnang, siis Orion on ehk kõige ilusam tähtkuju üldse, vähemalt selles tähistaeva ulatuses, mis Eestist näha on. Kuu edenedes on Orion leitav juba pimenemise käigus. Enne hommikut jõuab see tähtkuju aga siiski loojuda.

Siirius Suurest Penist on teada kui täht, mille tõusu tasub oodata suunast, kuhu näitab Orioni vöö. On ikka ilus pilt küll, kui ka Siirius kagutaevas säramas on. Samal ajal paistavad ka heledad planeedid Jupiter ja Marss.

Lõvi koos Reegulusega paistavad suurema osa ööst (hommikupoole). Lõvi ja Kaksikute vahele jääb Vähk. Kuigi Vähk on tuhmide tähtedega, on tähtkuju asend vaatlemiseks üldiselt hea.

Hommikutaevast kaunistab veel Arktuurus Karjase tähtkujust, samuti ka Spiika Neitsi tähtkujust.

5. jaanuari paiku võib varahommikul hakata madalast kagu-lõunakaarest otsima Antaarest Skorpioni tähtkujust, mis kadus ehataevasse augustikuus. Mitte palju paremini, kuid kuidagi siiski, on Antaares leitav kogu jaanuarikuu.

Sümbiootilistest tähtedest

Lugeja ehk väga ei pahanda, kui pöörame nüüd jutu teatud objektidele, mille vaatlemiseks läheb vaja teleskoopi ja mõnikord mitte just kõige kehvemaid. Tõravere Observatooriumis on aastakümneid uuritud mõningaid sellist tüüpi kaksiktähti, mida tuntakse sümbiootilistena. Üldse on neid teada üle 200, enamjaolt meie Galaktikast, kuid tegelikult võib neid olla meie koduses Linnutees mitmeid tuhandeid. Kuigi Eestis on seda tüüpi tähtede uurimine viimastel aegadel vähemalt mõnevõrra soikunud, pole need objektid tegelikult kaotanud vajadust endid edasi uurida.

Sümbiootilise kaksiku puhul on tegemist tähepaariga, kus üheks komponendiks punane hiid, teiseks aga ülikuum valge kääbus. Punaseks hiiuks võib olla ka pulseeruv, Miira tüüpi täht.(Sellistest tähtedest oli juttu septembrikuu loo 2. osas.) Huvitaval kombel küünib kuuma komponendi heledus sellistel kaksikutel punase hiiuga võrreldavasse suurusesse; et seda edukalt vaadelda, tuleb kaasata ka vaatlused ultravioletse spektripiirkonnas. Valge kääbuse kuumusest sellise heleduse jaoks üksi siiski ei piisa: vaatamata kõrgele temperatuurile on umbkaudu maakera suurune objekt mõõtmetelt liiga väike. Kasulik oleks siinkohal meenutada tuntud võrdlust ahju ja triikrauaga. Triikraud läheb tööolekus väga kuumaks, kuid üldjuhul madalama temperatuuriga, kuid oluliselt suurema pinnaga ahi annab aga toa temperatuurile märksa enam juurde.

Tulles sümbiootiliste tähtede juurde tagasi, siis kuuma komponendi heledusele annab tugevat lisa juurde valgest kääbusest endast oluliselt suuremate mõõtmetega hele gaasiketas, millele annab energiat sinna üha juurde lisanduv materjal, mis pärineb punaselt hiiult. Nähtust nimetatakse akretsiooniks. Kokku nimetatakse valget kääbust ja tema helendavat ümbrist kuumaks komponendiks. Mõnel juhul esinevad kuumal komponendil, akreteeritud materjalis, ka mõningad termotuumareaktsioonid (TD-reaktsioonid). Nagu arvutused näitavad, annavad TD-reaktsioonid täiendavat energeetilist lisa, et kuum komponent oleks just nii hele nagu ta paistab. TD-reaktsioonid on mõnel juhul osalised ka selles, kui gaaskest valge kääbuse ümber kiiresti laguneb, kuid sageli on siin oma roll muuhulgas ka magnetväljadel. Teooria läheb siin aga väga keeruliseks.

Nii kuum komponent kui kogu kaksiktähe süsteem on omakorda enamjaolt läbipaistva „sümbiootilise udu” sees, mis on pärit samuti punaselt hiiult. Sellist tüüpi ainekadu ehk massikadu punaselt hiidtähelt tuntakse tähetuulena. Kuum komponent aga oma võimsa UV-kiirgusega ioniseerib ja ergastab seda materjali. Kõige enam mõjub see protsess kuumale komponendile lähemal olevale osale sellest üldisest gaasümbrisest, kuigi mingil määral toimib see kogu süsteemi ulatuses. Seega hakkab kuuma komponendi spektrit toitma ka helendama pandud tähetuul punaselt hiiult. Mingil määral anmnab see lisa ka kuuma komponendi heledusele. Kokku on see komplekt siis sümbioos ehk vastastikku kasulik „kooselu” kaksiktähe kahe komponendi puhul. Tegelikult pole tingimused sellise olukorra tekkeks eriti lihtsasti realiseeritavad. Muidu võiks peaaegu kõik külma ja kuuma tähe paarid olla sümbiootilised…

Mõnedel juhtudel sisaldab punase hiiu lähiümbrus ka tolmu. See materjal nähtavas valguses ei kiirga, toimub ainult valguse neeldumine, kiirgamine toimub sellises keskkonnas infrapunases spektripiirkonnas.

Tähevikerkaar ehk spekter näitab sümbiootikutel päris keerulist pilti: näha olevad spektrijooned viitavad nii suhteliselt madala pinnatemperatuuriga punasele hiiule kui samas ka ülikuumale objektile. Mängus on erinevad keemiliste elementide poolt tekitatud spektrijooned.

Sümbiootilised tähed ei pruugi sugugi olla varjutusmuutlikud. Enamgi veel, kogu süsteem võib paista suisa pealtvaates, seegi olukord teeb ka spektraalanalüüsi päris raskeks. Kaksikluse olemuse kinnitamist segavad suhtelised suured orbitaalsed perioodid (need on sadades päevades, kuid ette võivad tulla ka mitmed head aastad). Nii pole sugugi otsekohe tuldud kindlale arvamusele, et sümbiootikud üldse ongi kaksiktähed. Teisest küljest pole seletuseks aga ka häid üksiktähe alternatiive leitud.

Juuresoleval joonisel on esitatud ehk lihtsaim üldine sümbiootilise kaksiku skeem, kuid peaaegu iga konkreetne juhtum eraldi on keerulisem ja mingil määral ka unikaalne.

Niipalju siis lühidalt sümbiootilistest kaksiktähtedest. Teema pole sellega sugugi ammendatud, ka hulk küsitavusi on endiselt üleval, kuid piirdugem siin sellega.

Planetaarududest

Teise teemana toome mängu ilusad taevased teleskoobiobjektid nimetusega planetaarudud. Siin on sarnaseid aspekte sümbiootikute kuumade komponentidega. Tegemist on objektidega, mis on järgmine etapp peale Päikese-laadse tähe punase hiiu asümptootilist haru (vt veel kord 2022. aasta septembrikuu loo 2. osa). Tähe ulatuslikud ja pulseeruvad pinnakihid hajuvad üha enam laiali ning muutuvad mingist ajast alates läbipaistvaiks, lastes nähtavale tulla tähe kuumal tuumal. Otseselt vaadelda pole sellise ülikuuma tähe punase hiiu asemel nähtavaletulekut seni õnnestunud.

See väga kõrge pinnatemperatuuriga tähetuum ise, kus enam TD-reaktsioone praktiliselt ei toimu, on muutumas valgeks kääbuseks. Selliste objektide pinnatemperatuur võib ulatuda 100 000 kraadini või enamgi. Kui jätta kõrvale veelgi kuumemad, kuid oma erilise väiksuse tõttu Maalt tavatingimustes nähtamatud ja seega eksootilised neutrontähed, on selline pinnatemperatuur kõrgeim, millega võib mingi täheline objekt kiirata ja nähtav olla. Tähe hajunud väliskest aga helendab oma ülikuuma tuuma UV-kiirguse mõjul veel samuti, karakteerne aeg on 10 000 aastat. Sellised objektid ongi saanud planetaarudude nimetuse. Tsentraalne objekt, nagu öeldud, reeglina pole sel ajal veel päris valgeks kääbuseks kokku tõmbunud, raadiused on enamjaolt veel suhteliselt suured, mõned kümnendikud Päikese läbimõõdust. Päris valgete kääbuste puhul võib märkida, et mida massiivsemad nad on, seda väiksem on nende läbimõõt. Jämedalt võib hinnata valgeid kääbuseid võrreldavaks Maa raadiusega, masse aga Päikese massiga.

Sümbiootikute ja planetaarudude paare

Vaatlustehnika on aga aastatega arenenud. Paljude muutlike tähtede, sealhulgas sümbiootikute, ümber on suudetud samuti „udupilte” tuvastada. Jäädes siiski klassikaliste valikute juurde, võiks näiteks tuua kolme sümbiootilist tähte, millele vaatesuunalt (suhteliselt) ligidal asub mõni vähemalt mingil määral tuntud planetaarudu.

Alustuseks võtame ette jaanuariõhtuti lääne-loodekaares paistva Luige tähtkuju. Liigume Luige läänepoolse (parempoolse) tiiva juurde. Sealkandis, kolme mitte just heleda tähe (teeta Cyg, ioota Cyg, kapa Cyg), lähedal asub Eestis pikalt uuritud täht CH Cygni, mille vaatlustega alustati juba 1968. aastal. Mitte kaugel sellest, alla 3 kraadi ida pool ja teisel pool äsjamainitud 3 tähte, asub planetaarudu NGC 6826. Ida pool selles mõttes, et CH Cygnist tuleb teleskoobiga liikuda otsetõusu koordinaadi kasvava väärtuse suunas. Kui võtta algul sihikule udukogu, siis Ch Cygni juurde liikumiseks tuleb teleskoopi loomulikult vastupidises suunas nihutada.

Udukogul NGC 6826 on huvitav hüüdnimi: Vilkuv Udukogu. Kui seda teleskoobis vaadelda, ei vilgu seal muidugi midagi. Siiski on aru saada, et objekt on harilikust tähest suuremate mõõtetega ja udune ka, nagu vaja. Kui aga teha fotomeetriline pilt, siis osutub, et udukogul on märksa suuremad mõõtmed. Juuresolevatel piltidel on püütud see võrdlus esile tuua, kuigi seda, mida näeb teleskoobis inimese silm, ei saa muidugi vahetult kopeerida.

Nüüd siirdume Andromeeda tähtkujju, mis paistab jaanuariõhtutel koos Pegasusega kõrgel lõunakaares. Sedapuhku tuleb vaadata Andromeeda seda osa, mis üldiselt silma ei hakka, see paikneb Pegasuse Ruudust põhja pool ehk siis kõrgemal. Selles piirkonnas saab eristada ühe teatud tuhmipoolse, kuid lähestikuste tähtede valimi. See valim on: psii And, lambda And, kapa And ja ioota And. Nende tähtede lähedal ühelt poolt (ülal paremas nurgas) asub Z Andromeeda (Z And), teine Tõravere Observatooriumis uuritud sümbiootik. Mitte kaugel sellest, veidi üle 4 kraadi lõuna pool (mainitud täherühma all paremas nurgas, kui objektid asuvad kõrgel lõunakaares) on leitav aga planetaarudu NGC 7662.

Tegelikult paikneb sellele objektile, Z And, veel väga lähedal mitte küll eriti efektset vaatepilti pakkuv hajusarv NGC 7686, mis on aga siiski teleskoobis otsitava tähe leidmisel abiks. Udukogu NGC 7662 omab hüüdnime Sinine Lumepall. Teleskoobiga vaadates on pilt sarnane Vilkuva Udu juhtumiga. Muidugi tasub jällegi udukogust pilti teha, kui tehnilised võimalused seda lubavad: siingi saame siis suurema ja ilusama pildi. Siinkohal ehk ei tasu hakata pilte esile tooma, kuna, nagu juba mainitud, esineb mitmeid sarnasusi Vilkuva Udu juhtumiga.

Kolmandaks siirdume kolmandasse kohta. Nüüd vaatame põhjakaarde, Lohe tähtkujju. Lohe keerdub mitme teise Eestis loojumatu põhjataeva tähtkuju vahel. Lohe tähtkujus aga asub ekliptika põhjapoolus. See punkt asub kindlalt Lohe kaitsvate keerdude vahel. Selle punktile päris lähedal (vaid üheksa ja pool kaareminutit eemal) asub suhteliselt tuntud, kuid samas ehk ka vähetuntud planetarudu NGC 6543, hüüdnimega Kassisilm. Kui väga tahta, saame ka siin tuua täiendavaks naabriks sümbiootilise objekti AG Draconise (AG Dra). AG Dra ja Kassisilma vaheline nurkkaugus on aga siiski juba suurem, ulatudes enam kui 10 kraadini, nii et eriti lähedased need naabrid siiski ei ole, pigem on tegu „ühe küla meestega” ehk ühe tähtkuju liikmetega. Lähestikku asendi ettekujutust aitab siin tekitada see, et objektide käändekoordinaatidel on lähedased väärtused. AG Draconis asub umbkaudu kusagil Väikese Vankri kahe tagumise ratta pikendusel, Kochabist Pherkadi suunas edasi liikudes. Suhteliselt kõrgel taevas aga ei tundugi 10 kraadi ka eriti suur nurkvahemaa. Samas tuleb tunnistada, et siin on see naabruse asi ikkagi päris kunstlik, sest teisalt, Kassisilma NGC 6543 Lohes ja Vilkuvat udu 6826 Luiges lahutab vaid 21 kraadi…

Udukogu NGC 6543 ilus ja mitmene struktuur tuleb jällegi esile just pilti vaadates, kuid midagi tsentraalsest osast näeb ikka ka antud juhul, kui lihtsalt teleskoobiga vaadata. Väärib märkimist, et NGC 6543 on esimene planetaarudu, millest on saadud spekter.

Planetaarudude spekter tundub kehvemate aparaatidega jäädvustades olevat puhtalt joonspekter. Sellist spektripilti vaadeldes tuldigi õigele järeldusele, et tegu peab olema väga hõredate keskkondadega. Hilisemad täpsemad vaatlused on siiski näidanud ka nõrga pideva spektri olemasolu. Pikka aega jäi see mõistatuseks, kuni Eesti astronoom Aksel Kipper (1907-1984) esitas teooria aatomite ergastusseisunditest kahefootonse ülemineku ehk kiirguse kohta. Lihtsalt öeldes tähendab see seda, et elektronid, siirudes aatomis ergastatud seisundist põhiolekusse, „peatuvad” vahepeal lühiajaliselt näivalt päris suvalistes energeetilistes olekutes, andeski aluse spektrijoonte pideva tausta olemasolule. Lihtsalt saab küll seda öelda, kuid tegelikult on teooria lihtsusest kaugel, „klassikaline” aatomifüüsika selliseid asju ei luba.

Meenutame nüüd vahelduseks seda, millest üldse praegu juttu on tehtud, nimelt mõnede sümbiootiliste ja planetaarudude naabrusele taevasfääril. Loomulikult on esitatud objektipaaride näiv lähestikku asend täiesti juhuslik kokkulangevus, kuid huvitav ehk ikkagi.

Eg Andromeeda ja M31

Lohe tähtkujus kippus objektide lähinaabrusega asi lappama minema. Kuidagi tuleks see kompenseerida. Taevaste lähinaabrite hea näite toomiseks peab nüüd paraku loobuma planetaarududest ja asendama need millegi „kopsakamaga”.

Veel üks Tõraveres uuritud sübiootiline täht, EG Andromeeda (EG And), mahub ilusasti teleskoobi vaatevälja koos meile väga tuntud suurima naabergalaktikaga M31, vahemaa selle keskpaigaga on vaid veidi enam kui pool kraadi; M31 on lõunakaarde vaadates ülalpool (teleskoobi vaateväljas siis allpool). Väga suure suurendusega ei pea teleskoop siiski olema, vaateväli võiks ikka mõni kraad olla. Näiteks sobib selleks Tõravere 1.5 meetrise peateleskoobi väikseim abiteleskoop ehk „otsija”. Praegusel ajal on muidugi teleskoope rohkem käepärast võtta.

Tuletame meelde, et kui M31 juba vaadelda, saab kohe „tasuta” vaadelda ka M31 kaaslasi M32 ja M110, kuigi need ei pruugi kohe meeldegi tulla ega silma hakata. Kusjuures M32 jääb EG Andromeedale kõige lähemale. Lisaks tasub meenutada, et M31 nägemiseks piisab ka lihtsalt palja silmaga õigesse kohta vaatamisest. Fikseerime Andromeedas tähe: Mirach (beeta And), sealt ülespoole lähtudes leiame veel kaks: müü And ja nüü And. Viimasest veel veidi ülal ja paremal on udune täheke, see ongi M31. Muidugi, selle nägemiseks peab olema pime ja selge peab ka olema. Tihe metsapadrik ei sobi samuti.

Võtame nüüd kosmiliste nurknaabrite otsimise hoo maha.

Päike, Kuu ja näärivana

Kuu, meie öine valguseandja, kipub tänavu küll segama kvadrantiidide vaatlemist, kuid muidu on Kuu ju öötaeva lahutamatu osa, kuigi mõnel ööl pole Maa kaaslane vaadeldav. Kuidas siis muidu võtta ette romantilisi jalutuskäike teemal: „Vaata kui ilus on Kuu, aga Sina oled veelgi palju ilusam…” Praktilise meelega füüsik käsitleb asja muidugi teisiti: „Hetkel näeme Kuu suunalt saabumas Päikese poolt kiiratud elektromagnetkiirguse optilise laineala peegeldumist peale Kuu pinnale langemist. Selle objekti ehk Kuu pinna albeedo väärtus on parajasti ligikaudu 0.12. Kõnesolevale nähtusele vastav kiirgusvoog Maa pinnal on siiski Universumi reliktkiirguse voost oluliselt suurem, mistõttu maailmaruum üldiselt paistab Kuuga võrreldes väga tumedana! ”

Päike muidugi paistab päeval, kui on niigi valge. Mis siin ikka teoretiseerida. Päike asub aasta alguses Amburi tähtkujus, 20. jaanuaril liigub aga Kaljukitse tähtkujju. Maa ja Päikese vahekaugus on minimaalne 4. jaanuaril. „Maa on siis periheelis,” teavad öelda astronoomid. Romantilise seletuse variandi väljatöötamine jäägu siin lugeja hooleks.

Lõpuks tuletame uuesti meelde, et jaanuar on siiski näärikuu, näärivana luuletused peavad vähemalt kuu algul veel peas olema. Kasvõi näiteks see:

Näärivana tuppa hopsas,
kossid jättis varba otsa!

Nääritaat siis välja löödi -
läbi suure akna köögis.

Ka moraal on sellel lool:
kossid jalast igal pool!

Kuu faasid

• Täiskuu 7-ndal kell 1.08
• Viimane veerand 15-ndal kell 4.10
• Noorkuu 21-sel kell 22.53
• esimene veerand 28-ndal kell 17.19

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Märksõnad: Hubble, komeedid, Marss, Messier' objektid, Päikesesüsteem, tähistaevas