Detsembritaevas 2022

Alar Puss | 01.12.2022

Üldist

Detsember on 20. sajandil olnud üldiselt tuntud kui päris talve esimene kuu: tekib püsiv lumikate (kui see novembris pole juba tekkinud), samuti ka ööpäevaringsed miinuskraadid. Kuid juba mitukümmend aastat ei saa selle peale eriti kindel olla: sageli jätkub hilissügisene porihooaeg. Aga eks näärivana tuleku ajal (31. detsembri õhtul) saab juba täpsemalt ennustada, milline see tänavune detsember õieti tuleb… Astronoomiliste vaatluste küsimust käsitledes tuleb muidugi loota selgetele ilmadele. Eks neid mõned ikka tule! Päike käib taevas aasta madalaimaid ja lühimaid tiire. Kuu esimesel poolel asub Päike Maokandja tähtkujus, 18-ndal siirdub Amburi tähtkujju.

Juunikuu taevaülevaates oli juttu talvisest Päikese pesast. Nüüd võiks jutu uuesti sinna juhtida. Talvisel pööripäeval, 21. detsembril, asub Päike oma lõunapoolseimas asendis Amburi tähtkujus koordinaatidega -23 kraadi ja 26 kaareminutit ning 18 tundi ehk 270 kraadi, kasutades ekvatoriaalseid taevakoordinaate. Piirkond asub Amburi tähtkujus, seda kanti läbib ka Linnutee. Seega on Päikese pesa lähedal ka galaktika ekvaatori tasapind. Kaugel sellest punktist ei asu ka koht, mida me tänapäeval teame kui Galaktika tsentraalse musta augu asukohana.

Seda kõike saab võrrelda muidugi vaid vaatesuundade mõttes. Geomeetrilise efekti tõttu jääb Amburi tähtkuju suunda ka palju meie Galaktikaga seotud süvataeva objekte, sh ehk amatööride seas tuntuima, Messier’ kataloogi liikmeid. Kahel pool Päikest asuvad „konvoeerivate turvameestena” kaks difuusset udukogu, tähetekke piirkonda: ülespoole jääb M20, Trifiid ja allapoole M8, Laguun. Neid kahte udukogu koos Päikesega nende vahel saame reaalselt imetleda muidugi vaid kujuteldavalt või kasutades mõnda arvutisimulatsiooni.

Kuu

Detsembrikuu öö on pikk. Kuid täisfaasis olev Kuu seda ei pelga: kuupaistet jätkub kogu ööks. Detsembrikuu Kuu vastab üldse kõige paremini kõige lihtsamale ettekujutusele Kuu nähtavusest: paar päeva peale kuuloomise päeva ilmub kitsas kuusirp, kumerusega paremale, õhtul nähtavale madalasse edelataevasse. Iga järgneva õhtuga saab Kuu nähtavaks üha kõrgemal, samuti kasvab Kuu nähtavuse aeg. Öine valguseandja saab leitavaks juba päeval pärastlõunasel ajal ning juba esimeses veerandis on õhtuti Kuust kasu kui valgustajast, taskulampe ei pruugi eriti vaja olla. Kuu „läheb täis” ehk siis igal selgel õhtul on üha valgem ja Kuu üha ümaram. Siis saabubki täiskuu: Päikese loojumise aegu (kuigi mitte tingimata täpselt samal ajal) Kuu tõuseb ja loojub alles hommikul. Täiskuu teeb taevas pika teekonna, tõustes keskööks ka kõige kõrgemasse asendisse. Seejärel, hommikul, vahetab Päike omakorda Kuu taevasfääril välja. Edaspidistel öödel kaob Kuu üsna kiiresti õhtutaevast ära, kuid see-eest annab valgust hommikuti, olles leitav ka päeval ennelõunasel ajal. Nüüd on Kuu viimases veerandis ehk „vana”, olles iga hommikuga kahanev. Kumer külg on Kuul nüüd suunatud vasakule. Viimaks jõuab kätte ka hommik, kus kitsas ja madal kuusirp paistab sedapuhku viimast korda. Mööduvad mõned päevad, kus Kuud näha ei ole. Edaspidi hakkab Kuu nähtavustsükkel õhtutaevast lähtudes korduma.

Gravitatsioonist ja loodedest

Kuu on teatavasti Maal esinevate loodeliste efektide ehk merevee tõusude ja mõõnade peamine põhjustaja. See loodusnähtus on oma olemuselt gravitatsioonilist laadi. Antud olukorras on Kuu Maale liiga lähedal, et Maa puhul kasutada tuntud punktmassi teooriat.

Maa üks külg on Kuule lähemal kui keskpunkt. Seega seda külge tirib Kuu rohkem enda poole. Kuna vesi on kivimitest jm muust pinnasematerjalist kergem, kerkib ülespoole vesi. Maa vastaskülg aga asub Kuust kaugemal kui Maa keskpunkt. Nüüd tuleks ette kujutada huvitavat olukorda, et Maa sisemust tiritakse allapoole, nadiiri suunas. Kokkuvõttes aga avaldub Maa pinnal sarnane efekt, mis teisel pool Maad: tekib tõus ja kuna vesi on jällegi kergem kui maapinna materjal, kerkib ülespoole vesi. Seda viimast olukorda on ehk kuidagi mõistusevastane ette kujutada, kuid gravitatsiooni reeglid on kindlad ega küsi, mida vaatleja neist arvab.

Maa pöörlemise, samuti ka Kuu tiirlemise tõttu aga muutub tõusuvete asukoht pidevalt. Samas konkreetses kohas esineb ööpäevas kaks tõusu ja kaks mõõna. Kui vaadata asja ookeani kaldal, avaldub tõusuaja saabumine sellega, et kerkinud vee vall liigub rannikule ja viib madala kalda puhul rannajoone tükk maad sisemaa poole, kitsastes järskudes lahtedes aga võib veetase kerkida isegi mitu meetrit.

Miks meie siin Eestimaal aga vägevaid loodelisi efekte mere ääres ei tähelda? Sest Läänemeri on ookeaniga ühendatud kitsaste ja käänuliste Taani väinade kaudu. See takistab oluliselt tõusu ja mõõna efekti Läänemerele, sh Eesti kallastele levikut. Meie merevee tase oleneb ikka tuulte suunast, valjusest ja kestvusest. Mõningal määrab mõjub ka see, kas õhurõhk on väga kõrge või väga madal. Esimene juhtum surub veetaset veidi allapoole, teine aga kipub kergitama ülespoole.

Kas meil on laual teaduslik probleem?

Tuleme loodeliste jõudude juurde tagasi. Süüdi on selles siis gravitatsioon. Olgu. Teame ju koolikursusest, et gravitatsiooniväli kehade vahel ja selle poolt põhjustatud kiirendus on pöördvõrdeline kauguse ruuduga. Aga ometi ju väidetakse ja küllap õigustatult, et loodelised jõud on pöördvõrdelised kauguse kolmanda astmega! Meil on vist tekkinud probleem.

Gravitatsiooni probleem on muidugi ammune. Newtoni järel astus järgmise sammu Einstein, tuues umbes sajand tagasi lagedale matemaatiliselt päris keerulise üldrelatiivsusteooria. Muidugi oli selles arengus oma osa ka mitmetel teistel matemaatikutel-füüsikutel. Aga see pole ikkagi veel kõik, mida vajame. Ootame uut geeniust või geeniuste gruppi, kes tooks esile gravitatsiooni kvantteooria ehk lahendaks gravitatsiooni probleemi.

Esimene teadaolev isik, kes sellega 1950-ndail aastail hakkama sai, oli Johann Vilhelm Möbius. Ei tunne? Sel juhul tasuks tutvuda kuulsa Šveitsi kirjaniku Firedrich Dürrenmatti üha kuulsama looga „Füüsikud” (1961, eestikeelne tõlge Loomingu Raamatukogus nr. 14, 1964. aastal) millest on tehtud ka mitmeid filme ja etendusi, kuigi see lugu pole siiski Nature ega muudes „si-si”-na refereeritavates teadusajakirjades veel ilmuda jõudnud. Soovitada võiks muuhulgas Vanalinnastuudio samanimelist teatrivarianti, esimest korda olevat see teleekraanil teatriõhtuna olnud 16. detsembril 1983. Isiklikult siis seda ei näinud, hiljem aga küll. „Füüsikute” Möbius läks isegi veel kaugemale: ta lõi ka ühtse välja teooria, mis teatavasti kujutab ju endast füüsikaliste teadmiste arengu ülimat unistust. Võib olla kindel selleski, et geniaalne Möbius leidis varsti pärast loo lõppu ka sellele olukorrale lahenduse! Millisele olukorrale just, selles veendugu lugeja-vaataja ise!

Nojah. Eelneva lõigu sisusse ei pea muidugi väga suure teadusliku tõsidusega suhtuma. Kuigi „Füüsikud” on üldse üks huvitav lugu, mida saab käsitleda päris mitmes erineva sügavusega dimensioonis, seda muidugi mittefüüsikalises mõttes…

Ühtse välja teooria ehk supergravitatsioon oleks aga tõesti meie praeguse teadusliku maailmapildi järgi füüsikateooriate ülim tipp, mis peaks teoreetiliselt lahti seletama ka meie maailma loomise hetke ehk Suure Paugu olemuse. On aga kahtlusi, esialgu küll vaid filosoofilisel tasandil, et siis tuleks omakorda „uusi ja hullemaid”, “multiversaalseid” probleeme lahendama asuda.

Vaat kuhu Kuu ja loodelised jõud selle loo viisid. Tuleme selle teema raames nüüd ikka oma klassikalise Newtoni mehaanika juurde tagasi ja vaatame, milles see probleem ikkagi on.

Milles siis asi seisab?

Niisiis, tõuse ja mõõne tekitav jõud on pöördvõrdeline kauguse kolmanda, mitte teise astmega, mida võiks ehk eeldada. Samas on kõik puhtalt tavamehaanika küsimus.

Loodejõudude tekitatud kiirendust kirjeldavas valemis on tõesti kauguse kuup. Kui käsitleda seda valemit hariliku murruna, siis kauguse kuup on murru nimetajaks, murru lugejas asuvad seda kiirendust tekitava Kuu mass, gravitatsioonikonstant, arv 2 ja Maa raadius. Lugeja sisaldab ainult konstante, eks ole? On küll nii.

Üks asi tuleb siiski üle kontrollida. Nimelt ühikud. Ega konstant pole vabastatud sellest, et tal võib ühik olla. Ühikuta on selles valemis vaid arv 2. Kuu massil on massi ühik, gravitatsioonikonstant omab ühikut, samuti ka Maa raadius, see on pikkusühikuga suurus. Nagu seda on ka kaugus Kuu ja veemassi vahel.

Meie (üleskirjutamata) murru lugejas (üleval) esineb pikkusühik, nimetajas (all) aga pikkuse kuup. Siin saab aga taandada: kokkuvõttes jääb alles pikkuse ruut nimetajas. Aga see ju tähendab, et olemegi oma arutlustes seal, kus vaja: ka loodeliste efektide poolt tekitatava kiirenduse puhul saame pöördvõrdelisuse kauguse ruuduga! Me pidime vaid loobuma lihtsaimast füüsikalisest eeldusest, et Maa oleks punktikujuline. Ei ole ju!

Juuresoleval joonisel on näidatud jämedate nooltega Kuu poolt põhjustatud erinevad gravitatsioonikiirendused koos nende algvalemitega kolmes eri kohas: Maa tsentris ja Kuu suhtes äärmuslikel Maa pinnapunktidel. Pöördsõltuvus kaugusest r kuubis ja lineaarsõltuvus Maa raadiusest, millest juttu oli, tulevad sisse alles peale nende seoste teisendamist. Loeme siin selle teema lõpetatuks.

Planeetide nähtavus

Detsembrikuu suurimaks staariks on sedapuhku Marss. Punakas planeet paistab Sõnni tähtkujus, olles sarnaselt täiskuuga nähtav kogu öö, asudes kesköö paiku kõrgel lõunakaares. Marsil on 8. kuupäeval vastasseis Päikesega. Juhtumisi on samal päeval ka Kuu oma täisfaasis. Kuu ja Marss paiknevadki lähimas asendis ööl vastu 8. detsembrit, vaatepilt peaks olema vahva. Marss on heledam kui ükski päris täht taevas.

Tegelikult muutub samal hommikul asi veelgi paremaks: nimelt katab Kuu mõneks ajaks Marsi. Lähtudes Tartust, kaob Marss Kuu serva taha kell 6.55. Siis on veel täiesti pime. Kui tekib kahtlus (mida ei tohiks muidugi tekkida), et pisike Marsike on jäädavalt Kuu peale kukkunud, siis see kahtlus saab varsti hävitatud: Marss ilmub Kuu serva tagant uuesti nähtavale, seda kell 7.42. Sündmuse efektsust kipuvad siiski veidi rikkuma kaks või isegi kolm asjaolu: Kuu on “liiga täis” (st liiga hele) ja asjaosalised asuvad loodetaevas suhteliselt madalal, eriti siis, kui Marss uuesti nähtavale ilmub. Marsi taasilmumise ajal pole enam ka täiesti pime. Mitte eriti erinevalt on need Marsi ja Kuu seiklused jälgitavad ka mujal Eestis.

Huvitavad kokkulangevused: ka viimatise Marsi suure vastaseisu ajal, 2018. aasta 27. juulil oli samal õhtul täiskuu ja peale selle veel ka kuuvarjutus! Kahjuks rikkus seda vägevat vaatepilti peakangelaste, eriti Marsi, väga madal asend ja sel ööl oli ka Eestimaa taevas enamasti küllaltki pilvesogane. Kuigi seekordne vastasseis pole suur vastasseis, on see sedapuhku siiski selles mõttes väga hea, et Marss asub sodiaagivöö praktiliselt põhjapoolseimas piirkonnas, olles seega põhjapoolkera vaatleja jaoks parimas asendis. Kõrge asendi tõttu taevas on ka Maa atmosfääri segav mõju suhteliselt väike. Igatahes tasub ka teleskoobiga Marsile pilke heita, planeedi pinnal võib eristada teatud eri tooniga piirkondi. Mõnikord võib Marssi tabada ka mõni suurem tolmutorm, ka see muudab teatud määral planeedi välimust. Marsile üritab Sõnnis veidi konkurentsi pakkuda „päris-täht” Aldebaran. Heledus jääb Marsile märksa alla, kuid Aldebaran on samuti punakat tüüpi tooniga.

Marsist veelgi heledam, kuigi mitte just palju, paistab õhtutaevas Jupiter. Jupiter paistab Kalade tähtkujus. Ümmarguselt kesköö paiku (kuu algul mõneti hiljem) Jupiter loojub, andes heledaima „tähe” teatepulga üle Marsile. Kuu on Jupiteri naabruses 1. detsembri õhtul (Jupiter on Kuust vasakul pool) ja ka järgmisel, 2. detsebri õhtul (Jupiter on siis paremal ja rohkem eemal). Midagi sarnast kordub 28. ja 29. detsembri õhtul, kuid lähem asend on siis 29. detsembri õhtul. Jupiter kui planeet on Päikese suurim ja massiivseim kaaslane, mis koos oma kaaslastega moodustab omakorda justkui Päikesüsteemi minimudeli. Nelja suurimat ja heledaimat Jupiteri kaaslast on hea jälgida teleskoobis. Need on siis Io, Europa, Ganymedes ja Callisto. Kaaslaste asukohad on veidi erinevad juba ,mõne tunni möödudes, eriti kehtib see Io kohta, mis „sibab” kõige kiiremini ümber Jupiteri. Jupiter on umbes 11 korda suurem kui Maa ja 318 korda Maast suurema massiga.

Ka Saturn jätkab mitme eelmise kuu kombel enda näitamist õhtuti madalas edelataevas Kaljukitse tähtkujus. Kuu lõpuks on Saturni vaatlusaeg lühenenud 4 tunnile. Loomulikult tasub ka Saturni vaadata läbi teleskoobi, et näha kuulsat rõngast, tuntud tihti kui kogu astronoomia sümbolina. Kuu ja Saturn on lähestikku 26. detsembri õhtul.

Kuu esimese dekaadi lõpus ilmub õhtutaevasse veelgi lisa: väga madalas edelataevas Amburi tähtkujus saab nähtavaks ka Veenus. Aasta lõpuks on vaatlustingimused veidi paranenud: siis loojub Veenus mõneti rohkem kui tund pärast Päikest. Seega kuu teises pooles näeme õhtuti koguni nelja planeeti! Kui meenutada, siis pool aastat tagasi olid planeedid koondunud hoopis hommikutaevasse! Kuu on Veenusele suhteliselt lähedal 24. detsembri õhtul, päev peale kuuloomist, kuid asudes mitu kraadi madalamal ja loojudes väga kiiresti, jääb seapuhku nähtamatuks hoopis Kuu.

Geminiidid ja ursiidid

14. detsembri 1987. aasta varapime selge õhtu. Kaks koolipoissi, pinginaabrid Ivar ja Alar, arutavad kusagil väljas mingeid olulisi päevapoliitilisi küsimusi. Ootamatult kisub pilgu endale taevalaotuses toimuv. Üle tähise võlvi hakkab üksteise järel liikuma „langevaid tähti”. Eks neid ole ennegi vahel näha olnud, aga seekord on ikka „üle prahi”. Meteoorid on enamasti päris heledad, kuigi tuhmimaid juhtub ka. Kusjuures, liikumine on suhteliselt aeglane. „No see..see… kas kukubki sinna alla?” Selline küsimus tekib korduvalt. Pilt on igatahes võimas. Tähesajuks ei saa seda ehk just nimetada, kuid palju puudu ka ei jää. Kui nüüd hetkeks vaid iseendale keskenduda, siis hiljem, tubastes tingimustes, selgub, et tegu oli kuulsa geminiidide metoorivooluga. Seni oli see kuidagi kirjandusest jäänud tähelepanuta. Internetti oma arvukate tõdede ja veel oluliselt arvukamate valedega siis ka veel ei olnud…

Ka tänavu satub Maa oma teekonnal detsembri keskpaiku geminiidide meteooriosakeste piirkonda, nii et hoidkem silmad lahti ja lootkem selget ilma. Maksimum on 14-nda ööl vastu 15-ndat. Tänavu on sel ajal Kuu lähenemas viimasele veerandile, seega parim vaatlusaeg on õhtupoole ööd.

Geminiidid on seotud üsna haruldase meteoorivoolu juhuna mitte komeedi, vaid asteroidiga, nimetuseks 3200 Phaeton. See on ehk tõesti asteroidi moodi oma Päikese-lähedase orbiidiga, mis Jupiterini ei ulatu, kuid on siiski komeedi kombel üsna piklik. 3200 Phaeton, kuigi see on asteroidi kombel ka komeetidest suurema tihedusega, omab siiski ka mõningaid komeedi tunnuseid enda ümber oleva pea ja saba algetega. Eks sellest saagi üldse olla võimalik ka geminiidide meteoorivool. Meteooride suhteline aeglus taevavõlvil tulenebki sellest, et 3200 Phaeton ei oma Päikesele lähenedes väga suurt kiirust nagu on omane kaugelt tulnud komeetidele. Seega on mitte väga kiired ka vastavad meteoorid.

Talvise pööripäeva aegu, maksimumiga 22/23. detsembri ööl, toimub ka ursiidide meteoorivool. See on mitte just eriti hästi uuritud. Enamikul aastatel on see pigem väheaktiivne, kuid võib mõnel aastal üllatada küllalt suure aktiivsusega. Sel aastal Kuud segamas ei ole, püüdkem siis asjade käiku jälgida.

Tähti tähistaevas

Detsembrikuu jooksul võib märgata muutusi nii õhtuses pimenevas taevas kui ka hommikuti, kui hakkab valgeks minema.
Õhtuti tuttavaks saanud Suvekolmnurk või siis Sügiskolmnurk vajub üha enam läände, hommikuti valgenema hakates ehk on kõige parem jälgida, kuidas Arktuurus kõrgel lõunakaares kuu vältel tasapisi üha kaugemale jõuab. Arktuurus on kuu esimeses pooles veel näha ka õhtuti madalas läänetaevas, kuid umbkaudu 19-nda detsembri aegu kaob Arktuurus õhutaevast ehavalgusse. Kuid tasub ootama jääda: öö edenedes tuleb Arktuurus kirdest nähtavale tagasi. Siin oli juba juttu, et loojudes annab Jupiter nn heledaima tähe teatepulga Marsile üle. Kuid veel parem teatepulga võrdlus on siin parajasti Jupiteri ja Arktuurusega: peaaegu täpselt nagu kellavärk annab loojuv Jupiter tõusvale Arktuurusele teatepulga taevasfääril üle.

Kes varasemast ei mäleta, siis Suvekolmnurga liikmed on Veega Lüüra tähtkujust, Deeneb Luigest ja Altair Kotkast. Altair ei pea aga kogu öö vastu, loojudes öö edenedes. Siingi on asi kaunis täpne: kuu algul loojub Altair kell pool üksteist, kuu keskpaiku kell pool kümme ja kuu lõpus poole kella üheksa aegu. Tõsi, siin on arvesse võetud Tartu koordinaadid. Eesti äärmistes nurkades esineb kuni veerandtunniseid erinevusi.

Kuid ega Altair anna alla. Siin saame jälle mängu tuua ühe teatepulga vahetuse. 18-nda detsembri paiku, umbes siis, kui Arktuurus kaob õhtutaevast, ilmub omakorda Altair nähtavale ka hommikutaevasse. Siit lihtne moraal: Altair on ka selline täht, mis paistab igal ööl aastas.

Detsembris, sh jõulude aegu, saame aru, miks Kapella Veomehe tähtkujust on eestlaste poolt Jõulutäheks nimetatud. Siis on see hele täht oma kõrgeimas asendis just kesköö paiku. Jõulutähtedeks on nimetatud ka teisi praegu ametlikult Veomehena tuntud tähtkuju tähti. Sel juhul on Kapellal varuks koguni Päris-Jõulutähe uhke nimetus. Lühikestel valgetel juuniöödel aga asub Kapella madalas põhjakaares, selles piirkonnas, kus Eha ja Koit kokku saavad. Ega seal siis rohkem tähti näha polegi.

Fomalhaut – nähtav või nähtamatu

Vaatame edaspidi heledamaid tähti, mis on tuntud kui esimese suurusjärgu tähed, mille näiv heledus on arvvääruselt väiksem kui 1.5 tähesuurust (kogu tähistaevas on neid 21 tk, kuut neist Eestis näha ei ole.)

Kõige kehvemini on neist tähtedest, mida meil näha saab, näha Fomalhaut, mille asukohatähtkuju on Lõunakalad, seda loetakse üldiselt Eestis nähtamatuks. Enamuses Eestist tõuseb Fomalhaut maksimaalselt umbes 2 kuni 2,5 kraadi kõrgusele, lõunapiiri lähedal on maksimaalne kõrgus lõunasuunal umbes 3 kraadi, Põhja-Eestis aga asub see, mitte just ülihele täht, maksimaalselt vaid 1.5 kraadi kõrgusel, seega on Tallinna laiusel, isegi kui valgusreostust mitte arvestada, üpris keeruline Fomalhauti tabada. Eks see olegi põhjus, miks Fomalhaut on mõneski loetelus seitsmes esimese suurusjärgu täht, mida Eestis näha pole.

Proovime aga siiski olla optimistid, oletades, et oleme Tartu laiuskraadi kandis.
Kuu keskpaiku võiks ehk taas tuua oma teatepulga vahetuse jutu: Päikese loojangu aegu tõuseb madalas kagu-lõunasuunal Fomalhaut, kuu alguses hiljem, kuu lõpus aga varem. Siin aga peame siiski arvestama, et pimenemine võtab aega. Seega, kui algab pikk detsembriöö, peaks Fomalhaut väga madalas lõunas, silmapiiri ligidal, hea ilma korral leitav olema.

Kuu algul loojub Fomalhaut kella 20 paiku, kuigi tähe nähtavus võib kuskil 19 ja 20 vahel juba lõppeda. Kuu edenedes muutub loojumisaeg üha varasemaks, kuu lõpuosas on see kella 18 paiku.

Taevakuusnurk ja Betelgeuse

Kui taevasfääril ida poole vaadata, siis otsetõusu koordinaadi kasvades tuleb edaspidi vastu Aldebaran Sõnni tähtkujust.
Muidugi on see täht taevast laiuskraadi ehk käändekoordinaati arvestades hoopis teises kohas, muuhulgas ka väga hästi Eestis talveöödel vaadeldav. Aldebaranist oli meil ka juba juttu, täht on detsembriöödel sarnaselt Marsiga vaadeldav kogu öö, kuid on Marsist siiski veidi madalamal, seetõttu hakkab kuu viimasel dekaadil varem loojuma kui Marss.

Edasi tuleb otsetõusukoordinaati edasi kerides mängu Riigel Orioni tähtkujust. Muuseas, kuigi Riigel on Orioni heledaim täht, on ta siiski tuntud kui beeta Ori. See täht on taevaekvaatorist umbes 8 kraadi lõuna pool, seega ei tõuse just väga kõrgele. Eks see tähenda seda, et kogu pika detsembriöö jooksul Riigel näha ei ole, vaid tõuseb mõni tund peale öö saabumist ja samuti loojub enne hommikut.

Kapella, meie Jõulutäht on otsetõusult Riigelile väga lähedal, kuid 46 kraadi taevaekvaatorist põhja pool ehk siis loojumatu.

Keerame otsetõuse edasi. Kohtume Betelgeusega (alfa Ori), mis on tegelikult Riigelist tsipake tuhmim. Muuseas, 3 aastat tagasi, kui Betelgeuse heledus ootamatult mõneks kuuks kahanes, oli elevus suur, mõned ootasid miskipärast koguni kohest supernoova plahvatust. Tegelikult oli nii nagu arvata võis: Maa vaatesuunalt tekkis Betelgeuse valguse ette tihe tolmupilv. Seda tüüpi tähtede puhul nagu Betelgeuse pole see aga iseenesest midagi ebatavalist, kuigi tolmu ulatuse mastaabid olid sedakorda keskmisest suuremad. See oli juba teine suhteliselt järjestikune juhus, kui Betelgeusest oodati supernoovat. Eelmine kord pidi see juhtuma 21. detsembril 2012. aastal. Siis oli see muidugi puhtalt meediamüra, kuna samaaegselt pidi ka „maailma lõpp” tulema. Paistab, et vist jäi ikka tulemata… Iseenesest aga, kuigi iga konkreetse hetke jaoks väga vähetõenäoliselt, võib Betelgeuse siiski suvalisel ajal osutuda supernoovana plahvatanuks, seega püsigem vaatluslainel! Tore see ju isegi oleks, taevas paistaks mõneks ajaks täiskuu heledusega objekt, hästi nähtav ka päeval, kui Orion asub üle silmapiiri. Midagi muud hullu ei tohiks Maal siiski sellega seoses juhtuda.

Betelgeuse detsembrikuise nähtavuse kohta kehtib teatav sarnaus Riigeliga, kuid asudes omakorda üle 7 kraadi taevaekvaatorist põhja pool, katab Betelgeuse siiski enamuse ööst ära. Kokkuvõttes paistab kogu Orion detsembris mitte kohe õhtu alguses ja ka mitte enam hommiku lähenedes. Kuulus vöö jääb Betelgeuse ja Riigeli vahele, taevaekvaatori kanti.

Edasi vaatame Siiriust. See on heledaim täht taevas, kuid jääb alati alla Jupiterile ja sedapuhku veidi ka Marsile. Siirius on koguni 16 kraadi taevaekvaatorist lõuna pool, jäädes veel madalamale kui Riigel. Võttes aluseks kuu keskpaiga, tõuseb Siirius peale kella 21 ja loojub poole 6 paiku.

Detsembriöö keskpaiga lõunakaare heledate tähtede kogumist väärivad mainimist veel Prooküon ja Polluks. Prooküon väärib ehk võrdlemist Betelgeusega. Asudes viimasest paar kraadi põhja pool, samas ka idas, tõuseb Prooküon paar tundi hiljem ja loojub poolteist tundi varem, olles siis sedapuhku hinnaguliselt hommikuni vaadeldav, kuid mitte varaõhtustel pimedatel tundidel.

Polluks Kaksikutes on nii kaugel taevaekvaatorist põhja pool, et ulatub ka jaanipäevase keskpäevapäikese asendist ekliptikal ligi 5 kraadi kõrgemale (põhja poole). Seetõttu võib probleemideta öelda, et Polluks on leitav kogu pika detsembriöö jooksul. Muide, Polluksi „kaaslane” Kaksikutes, teise suurusjärgu täht Kastor, on Eestis juba teoreetiliselt loojumatu, kuid küünib valgetel suveöödel põhjataevasse sattudes (Tartust vaadates) minimaalselt vaid poole kraadi kõrgusele ja muutub siis praktiliselt nähtamatuks.

Veel mõnest heledamast tähest

Järgmised kolm heledat tähte paistavad Kevadkolmnurgana hommikutaevas. Arktuurus oli juba kõne all. Enne seda tõuseb Reegulus Lõvis, mõni tund enne keskööd. Spiika Neitsis tõuseb mõlemast hiljem, keskelt läbi kella kolme paiku.

Veel üks kaunis madal täht, Antaares Skorpionist, jääb detsembriöödel nähtamatuks.

Jäävad veel Veega Lüürast ja Deeneb Luigest. Mõlemad on loojumatud. Õhtupoolse öö vältel vajuvad mõlemad loodesse-põhja. Veega on põhjameridiaanil kuu keskpaiku umbes kell 1, Deeneb paar tundi hiljem. Hommiku lähenedes hakkavad mõlemad kirde poolt juba kõrgemale kerkima.

Jõulupuu jõuluööl

Nüüd veel ühest teleskoobiobjektist. Võtame ette heledatest tähtedest lageda Ükssarviku tähtkuju. Uurime objekti, mis on tegelikult ka palja silmaga vaadeldav (S Mon), kuid tavalise tuhmipoolse tähena.

Selle tähe leiame, kui lähtume Kaksikute tähtkuju kolmest läänepoolseimast ehk parempoolseimast tähest põhjast lõunasse (ülalt alla) liikudes. Järgmine „arvestatav” täht, kui veel veidi allapoole ja pisut paremale liikuda, on S Mon ehk ka 15 Mon (vt Taevakuusnurga joonist).

Teleskoobis näeme selles suunas vaadates aga hajusparve NGC 2264 ehk Jõulupuu täheparve. See objekt paistab (eriti kui seda ette öelda!) tõesti kuusepuu moodi. Aga helendav kuusk ongi ju jõulupuu! Samas asub ka Koopa udukogu, kuid selle otsene (teleskoobis) nägemine nii lihtne ei ole. Nii et jõulude aegu, kuid ka nääride ajal, nädal hiljem, võib ka tähistaevast ehitud kuuse leida! Teleskoop peab siinkohal olema just see „õige” ehk kujutist ümberpöörav. Vastasel juhul oleks kuusk vaadeldav tagurpidi. Nii et antud juhul on päris kasulik, et vaatluseks on vaja teleskoopi.

Lugu sai pikk. Aga öö on ka pikk. Taevavaatlusele soojendavat pausi tehes jõuab ka „Füüsikud” rahvusringhäälingu arhiivist ära vaadata.

Kuu faasid

• Täiskuu 8-ndal kell 6.08
• Viimane veerand 16-ndal kell 10.56
• Noorkuu 23-ndal kell 12.17
• Esimene veerand 30-ndal kell 3.21

Arvestatud on Ida-Euroopa talveaega.

Märksõnad: meteoorid, Päikesesüsteem, tähistaevas