Veebruar on küünlakuu, seda näitavad ka tähed. Õhtul õue minnes jääb pea kohale heledate tähtede rühm, mida vanad eestlased Küünlapäeva tähtedeks nimetasid. See on Perseuse tähtkuju, mis taevakirjeldustes enamasti kahe silma vahele jäetakse. On ju tema ümber palju huvitavamaid objekte, nagu Sõel (jääb Perseusest otse lõunasse), hele Jõulutäht Kapella (idakaares) ning Andromeeda koos oma kuulsa udukoguga (läänesuunas).
Aga ka Perseus on üsna mitmes mõttes huvi pakkuv tähtkuju. Me ei räägi siin augustikuu perseiididest, küll aga tähtedest ja täheparvedest. Tema heleduselt teine täht Algol, mis Araabia keeles saatanat pidavat tähendama, on ainus tavavaatlejale kättesaadav muutlik täht. See üsna hele teise suurusjärgu täht kaob iga kolme päeva tagant taevast, kuna teda varjutab tunduvalt tuhmim kaaslane. Varjutus kestab kokku 7 tundi, mille vältel täht algul tuhmub (heledus väheneb umbes kolm korda) ja seejärel kasvab uuesti endise heleduseni. Veebruarikuus on sobivad varjutused 4.02 (miinimum kl 23.42), 7.02 (20.31), 10.02 (17.20) ja uuesti kuu lõpus: 22.02 (5:36), 24.02 (01:26) ning 27.02 (22.15). Kui ilm lubab, vaadake – et kas märkate muutust.
Algol pole ainus tähelepanuväärne objekt. Üsna tähtkuju põhjapiiril, „peaaegu Kassiopeias“ võib pimedail öödel näha heledat piklikku valguslaiku. Binokliga vaadates näeme, et tegu on kahe üsnagi tiheda täheparvega. See kaksik-hajusparv on ainus omataoline ja pakub suurt huvi tähesüsteemide uurijatele.
Kangelane Perseus, printsess Andromeeda päästja
Et käes on sügav talv, leiame õhtutaevast nii Talvekuusnurga kui kõik ülejäänud „talvised“ tähtkujud (vt näit detsembrikuu taevaülevaadet). Planeete me õhtutaevast ei leia, küll aga tasub vaadata kuusirbi kasvamist alates 10. veebruarist kuni täiskuuni 22. veebruaril. Õhtune Kuu käib juba kõrgelt ja teleskoobiomanikel tasub torud valmis panna.
Esimesena planeetidest ilmub taevasse Jupiter, tõustes juba kella 9 paiku õhtul. Jupiter asub Lõvi tähtkujus ja on veebruaritaeva kõige silmapaistvam objekt.
Hommiku poole läheb asi huvitavamaks, planeete tuleb juurde. Kagutaevasse ilmub Marss; planeet asub Kaalude tähtkujus ja tõuseb kella kolme paiku öösel. Marss läheneb jõudsalt vastasseisule (toimub 22. mail) ja on juba üsna hele. Selle punaka tähe võistlemist Skorpioni tähtkuju Antaaresega (kr. anti-Ares, tõlkes Arese vastane) tasub jälgida ka järgnevatel kuudel.
Hommikul kella 5 paiku kerkib kagutaevasse järgmine planeet Saturn. Tema on praegu „madalseisus“, 20 kraadi ekvaatorist lõuna pool Amburi tähtkujus. Noh, rõnga näevad teleskoobiomanikud ikka ära.
Pärast kella seitset hommikul, kui koiduvalgus tähed kustutab, võib madalalt kagutaevast leida ka Veenuse. See planeet on piisavalt hele, et olla nähtav veel pärast päikesetõusu. Tema tuhmim naaber Merkuur on samuti „näha“ ja asub Veenusele üsna lähedal, umbkaudu 5 kraadi ida pool. Võib-olla saab talle binokliga isegi pihta …
Kui aga seisab ees lõunamaa-reis, tasuks seal mõnel hommikul kindlasti välja minna – näha on kõik viis klassikalist planeeti, alates Merkuurist idakaares kuni Jupiterini läänetaevas. Ja Kuu seal kusagil vahepeal.
Ah-jaa – kui juba vaatamiseks läks, loeme üle ka hommikused tähtkujud. Suvekolmnurk (Veega, Deeneb, Altair) on juba kõrgel, nende alt leiame aga tähtkujud, mis õhtustele taevavaatajatele meie laiuskraadil kättesaamatud. Madalal lõunataevas paistavad Amburi ja Skorpioni põhjapoolsed otsad, nende kohal laiutab Maokandja, „Sodiaagi kolmeteistkümnes tähtkuju“. Leidke üles ka madu, mida kantakse – see on kogu taeva ainus kaheosaline tähtkuju. Oli ju Maokandja arst, tema truud abilised Madu ja Skorpion pidid alati kättesaadavad olema. Nii lebabki Skorpion Maokandja jalge ees, veripunane süda Antaares silmapiiri kohal säramas. Muidugi on need tähtkujud näha ka märtsis ja aprillis, aga siis peate end mitu tundi varem üles ajama.
Selget taevast!
