Augustitaevas 2024, 3. osa

Alar Puss | 15.08.2024

Augustikuu on tormidekuu

11. augustil 1992 (mitte eriti ammu) mõõdeti Eesti ametlik soojarekord +35.6 kraadi. Küllap on läbi aegade juunis ja juulis siiski veel palavam olnud. Seda tasub uskuda, sest meist põhja pool asuvas Soomeski on rohkem sooja mõõdetud. Teisalt – august üllatab vahel ka sügistormidega. See ei tohiks olla üllatav, kuid on konkreetsetel juhtudel ikkagi nagu harjumatu. Lugege kasvõi läbi jutustus „Külatraagik” Abruka mehe Jüri Tuuliku kogumikust „Mehed ja koerad”. Kirjeldus käib muuseas koera pilgu läbi. Kuid kirjeldus on asjalik.

Augustitormid, nagu tormid ikka, on eriti tüütud mere kohal olevate paatidega sõudjatel. Siiski pole nende eest ka keset maismaad pääsu. Kõige selle kinnituseks ka järgnev laul, Kalmer Tennosaar ja
„Jamaika hällilaul”:

https://www.youtube.com/watch?v=-K1DR4PsTRQ

Veevalaja: kaks Saturni korraga!

Saturn, nagu juba augusti loo 1. osa algul juttu oli, paikneb Veevalaja tähtkujus ja paistab kogiu öö. Alles hommikpoole ööd tõusevad Jupiter ja Marss, kuid neil on silmi vaid teineteise jaoks; planeedid asuvad väga lähestikku. Saturn jääb palju kaugemale. Kuid igav Saturnil siiski vast ei ole.

Kunagi ühes Eesti jutuloos oli kirjas, kuidas rehelised neid luurava mõisahärra pimedas pihtide vahele võtsid ja talle füüüsilise noomituse tegid. Härra röökis: “Ärga pekske, ma olen saks!!!”
„Ah teid k.r..deid on veel kaks!” , vastati ning „märkused” läksid omasoodu edasi. Milleks selline jänesehaak? Aga Saturn on nagu see läbiklobitud mõisahärra: neid on samuti Veevalajas praegu kaks. Üks on planeet Saturn, teine aga planetaarudu Saturn. Siiski pole nad suisa kõrvuti, vaid pigem Veevalaja tähtkuju eri külgedel. Planetaarudu Saturn (NGC 7009) paikneb tähtkuju lääneserva lähedal, visuaalselt kuskil madalas lõunakaares paiknevast Kaljukitse tähtkujust pisut kõrgemal. Konkreetsemalt, „udune” Saturn asub tähest nüü Aqr (4.7 tähesuurust) veidi enam kui 1 kraad lääne pool (paremal). Planetaarudust Saturn jäävad omakorda juba mitu kraadi ülespoole paremale tähed müü Aqr (4.8 tähesuurust)ja Albali (epsilon) Aqr, 3.7 tähesuurust.

„Udu-Saturni” lähedal pesitsevad ka 2 Messier’ kataloogi objekti.

Pisut vähem kui 2 kraadi planetaarudust Saturn (M7009) alla ja paremale leiame ühe „Messier’ eksitustest”: tähtede optiline rühm M73. Teleskoobis on seal näha 4 tähte. Kuna teleskoop pilti ümber pöörab, siis visuaalselt on näha miski kujuteldav nooleke, mis on sihitud vasakule poole (tegelikkuses paremale.) Tähtede heledused pole siiski kiita, 10 ja 12. tähesuuruse vahel, kuid õnneks asuvad nad lähestikku. See asjaolu siis „Messier’ eksituse” tekitaski.

M73 lähinaaber (nurgaühikutes nagu alati) on kerasparv M72.
M72 asub M73-st veidi enam kui kraadi võrra paremal pool (lääne pool). M72 asub enam kui 50 000 valgusaasta kaugusel ja paistab 9. tähesuuruse objektina. Seega mitte eriti vägev vaatepilt teleskoobis, kuid midagi ikka, käib kah kehval ajal. Õigus jah, kõik me peame ju hoopiski demokraatliku sõnavabaduse alustele tuginedes ütlema, et parv on „imeline, uhke ja vägev”, praegusel õitseval imede-ajastul.

Planetaarudu Saturn on teleskoobis vaadates küllalt pisike, kuid hästi näha ja õige pisut meenutab tõesti Saturni. Mõistagi, ka Saturn ise paistab „Saturni moodi” vaid siis, kui Saturni läbi teleskoobi vaadelda.

Troopilise konvergentsi tsoon ja arktiline front

Jätkame ilmarindel, trügides üha kõrgemale atmosfääri..

Ilmatemaatika sisaldab muuhulgas mõisted polaarfront ja arktiline front, samuti on juttu ka troopilisest frondist. Troopilist fronti kirjeldatakse rohkem troopilise konvergentsi tsoonina. Ka siinses loos on viimatine termin kasutusele võetud seoses Maa piirkondadega, kus tekivad ja liiguvad väikesed, aga „vihased” troopilised tsüklonid (lisa-aunimetustega orkaanid ja taifuunid). Sellised tsüklonid tekivad ekvatoriaalse üld-madalrõhuvööndi, kus on aastaringselt umbes ühtemoodi kuum ja sajab samuti aastaringselt palju, kuid samas eriti ei tormitse, piirialadel. Veelgi enam ekvaatorist eemale minnes satub huviline juba kuivematesse, passaat-tuulte piirkondadesse, kus algavad troopilised kõrgrõhuvööndid. Nii et troopilise konvergentsi tsooni saab üsna õigustatult pidada ekvatoriaalsete ja troopiliste õhumasside piirialaks, vahel siis ka troopilise frondi nime all, kuigi klassikalisel, parasvöötmele iseloomulikul kujul troopilist fronti ei eksisteeri.

Kolime nüüd põhjapooluse (või lõunapooluse) lähedale, kus valitsevad külmad ja kuivad arktilised (antarktilised) õhumassid, mis aegamööda lõunasse-edelasse (põhja-loodesse) trügivad. Selgub, et saavad esineda soodsad võimalused arktilise (antarktilise) frondi kujunemiseks: pealetungivast külmast frondist pooluse suunas on väga külm õhk, kuid üle frondi “hüpates” satume märksa soojema õhuga piirkonda. See soojem õhk on paravõõtme õhk. Arktilised frondid, vähemalt põhjapoolkeral, pole siiski kuigi stabiilsed ja ei ulatu üldiselt troposfääri ülaossa.

Nii. Meil peaks olema varem kirjapandu põhjal sellised kliimavöötmed: ekvatoriaalne vööde, troopilised vöötmed, parasvööde ning arktiline ja antarktiline külmvööde. Ekvatoriaalse ning troopiliste vööndite vahel on vähamalt ookeanidel eristatav troopilise konvergntsi tsoon, lihtsustatult troopiline front. Äsja tegime juttu ka arktilisest (antarktilisest) frondist. Ehk on siis olemas kolmaski „üldfront”: see, mis eristab parasvöötme õhku troopilisest õhust. Kui on, on see “parasfrondi“-nimeline?

Polaarfront ja jugavool

Meenutame uuesti üldist skeemi maapinna lähedases atmosfääris (troposfääris), mis pole segatud mandrite ja ookeanide ebakorrapärase vaheldumisega ja Maa pöörlemisega. Pooluste kohal asuvad pakaselised kõrgrõhualad, kus õhk laskub. Ekvaatoril, mis saab enim Päikese poolt soojendatud, tõuseb õhk ülespoole (õhul polegi seal mujale minna) ja seetõttu moodustub madalrõhuvöönd. Troposfääri kõrgematesse kihtidesse tõusnud soe õhk hakkab omakorda pooluste suunas laiali valguma ja jahtuma. Jahtudes vajub õhk mõlemal poolkeral allapoole, põhjustades (sub)troopikavööndite kuivad ja soojad (kuumad) kõrgrõhuala- ilmad. Mis siis, et ekvaatori kandist teele asunud õhk on nüüdseks esialgu veidi jahtunud: Päike kuumutab ju siingi, troopikas, võimsalt maapinda, mis omakorda aitab õhul uuesti soojeneda. Osa allavalgunud õhust liigub troopikast ekvaatori suunas tagasi ja üks õhuringluse ring saab täis. Teine osa troopikas alla laskunud õhust liigub edasi pooluste suunas. Samas liigub sellele õhule vastu polaaralade kõrgrõhualadest pärit külm õhk. Kuigi troopikaõhk põhja poole liikudes jahtub ja (ant)arktiline õhk soojeneb, tekib kokkuvõttes siiski reeglina olukord, kus kusagil parasvöötmes, küllalt kitsas ruumipiirkonnas külm ja soe õhumass kohtuvad. Nendevahelist eralduspiiri tähistab mõlemal poolkeral polaarfrondi nimeline kitsas eralduspiirkond.

Kõige lihtsamalt võiks käsitleda polaarfonti kui vähem või rohkem looklevat joont mis kulgeb läbi kogu troposfääri ümber Maa pooluste koos siin-seal aeg-ajalt ette tulevate suuremate sopistustega. Kokkuvõttes tekitavadki need sopistused kummalgi poolkeral parasvöötmelised madalröhuvööndid, mis koosnevad eraldi pööristest ehk tsüklonitest.

Nende madalrõhualade vööndite tekkel ongi tähtis osa kummagi poolkera polaarfrondil. Polaarfront ulatub kõrgele läbi troposfääri, sealjuures ei ole polaarfrondi kuju päris „püstine”.

Oleme nüüd konkreetsuse mõttes põhjapoolkeral.
Osutub, et kõrgemal kui umbes 5 km on troposfääris üldjuhul tugevamad need tuuled, mis lähtuvad algselt lõuna poolt, pöörates seega kokkuvõttes ka põhja poolt saabuva õhu mitte idast läände, vaid läänest itta liikuma. Kokkuvõttes saab polaarfrondi kandis kogu troposfääris määravaks läänevool. Troposfääri kõrgemas osas paikneb sellega seotult mitte küll verikaalselt eriti paks, kuid oluline tugevate tuulte riba, mida tuntakse jugavoolu nime all. Polaarfrondi ja jugavoolu loogetega koos tekivad neis loogetes tsüklonid, mida jugavool edasi mujale, peamiselt siis ida suunas liigutab.

Jugavool (koos polaarfrondiga) pole siiski päris püsiv ei ajaliselt, tugevuselt ega ka ruumilise paiknemise mõttes. Jugavoolu või siis tema „kolleegi”, polaarfrondi suuremad looked võivad juhtida tsükloneid ka meridionaalselt põhja-lõuna sihis liikuma. Lisaks ei juhindu paravöötmeliste tsüklonite eksistents ainuüksi jugavoolu asukohast. Minnes veidi konkreetsemaks, siis sügistalvisel poolaastal võib nt Islandi piirkonna madarõhuala muutuda ekstreemselt ulatuslikuks, samas väheliikuvaks. Jugavool kipub siis looklema selle kõrgtroposfääri ulatuva madalrõhkkonna lõunaservas. Siis tormavad hoopis suure peatsükloni pisikesed ägedad osatsüklonid (peamiselt) itta-kirdesse, Põhja-Euroopa kohale, püüdes meid panna unustama, et peaks olema talv.

Talvepoolaastal peaks polaarfront koos jugavooluga liikuma suvega võrreldes lõuna poole, viies lõuna poole kaasa ka tsüklonid ja nende trajektoorid. Põhja-Euroopa, sh Eesti jaoks peaks see tähendama normaalse neljanda aastaaja, talve kehtestumist koos püsiva lumikattega detsembris, jaanuaris ja veebruaris, vähemalt kahel viimasel kuul neist. Kahjuks viimastel aastatel, suisa aastakümnetel, ei pruugi see sugugi nii minna. Kuid selliseid sopatalve-perioode on olnud ennegi ja alati on talviste talvede rida ka viimaks tagasi tulnud. Kindlasti juhtub see millalgi nüüdselgi juhul, kahjuks ei oska keegi täpselt seda ette ennustada.

Siin kasutatakse mõistagi alailma juhust ja rõhutatakse laest võetud ideed, et kliima soojeneb, kusjuures pidevalt ja ühtlaselt, seega lineaarses trendis. Pakuks omalt poolt midagi krõbedamat: las kliima soojeneb eksponentsiaalselt! Siis ju saame juba mõne aasta pärast korraldada soojamaareise Antarktika külmapoolusele, et seal avamaal juulikuus (ehk siis talvel!) kurke ja kõrvitsaid kasvatada!

Jugavool koos polaarfrondiga võib mitte ainult kaarduda, vaid ka nõrgeneda ja kohati ning ajuti enam-vähem äragi kaduda. Siis levivad talvine pakane, samuti suvine kuumus märksa suuremates mastaapides.

Tsüklonid ja nende liikumine ei pruugi siiski tingimata seostuda jugavooluga. Mõni tsüklon võib ka Eestis vaadatuna vahel kasvõi kirdest edelasse liikuda, kuigi suhteliselt harva. Veel vähem liiguvad jugavoolude „soovi järgi” kõrgrõhualad, seda nii suvel kui ka talvel.

Jugavoolud parasvöötmetes seoses polaarfrontidega pole siiski ainsad. Ka subtroopiliste kõrgrõhualade ülapiiride piirkonnas on täheldatav jugavool, samuti ka mõnes muus piirkonnas, nt Jaapani kohal. Subtroopiline jugavool (kuigi märksa vähem võimas kui polaarfrondi jugavool parasvöötmes), asudes ju reeglina selge ilma piirkonnas, võib kogemusteta lendureid ebameeldivalt ehmatada.

Mis front see polaarfront ikkagi on?

Üle-eelmise alapunkti lõpul asusime otsima arktilisele frondile ja nn troopilisele frondile ehk troopilise konvergentsi tsoonile lisaks ka kolmandat klimatoloogilist fronti, mis peaks eraldama parasvöötme õhku troopilisest õhust. Siis tuligi jutuks polaarfront. Kas tegu ongi sellega, mida asusime otsima? On ja ei ole ka.

Segadus ilmneb juba nimetuse puhul. Arktilisi ja antarktilisi alasid tuntakse ju polaaraladena. Polaarfront peaks just seostuma nende, külmade piirkondade lähedusega. Millistel geograafilistel laiustel (kummalgi poolkeral) polaarfrondid aga paiknevad? Kuna polaarfrondid ja jugavoolud ei püsi paigal, siis ei saa ka täpseid laiuskraade nimetada, aga väga ümmarguselt kõneldakse siiski umbes 50-ndatest ja 60-ndatest laiuskraadidest. Sellesse piirkonda sobib ka Eesti keskmine laiuskraad (ligemale 58 ja pool kraadi).
Eesti jääb polaarfrondist vahel lõuna poole, vahel põhja poole, mõnikord kulgeb see suisa üle Eesti. Sel juhul kihutavad Atlandilt pärit läänetsüklonid üle meie ja ilm on väga „halb”.

Polaarfrondi kohta öeldakse muuhulgas tõepoolest, et see eraldab troopilist õhku parasvöötme õhust. Kuid… kuigi Eestis on suveilm mõnikord tõesti palav, kas see ikka alati tähendab, et meil valitseb troopikakuumus, kui polaarfront asub Eestist põhja pool? Ei vist. Kuid tihti ju olukord just selline ongi, et polaarfront asub põhja pool, troopiliselt kuum aga siiski pole.

Ilmakaartidel näidatakse ära konkreetsete tsüklonitega seotud atmosfääriliste frondijoonte sik-sakiline süsteem mida kokkuvõttes nimetataksegi tihti ka polaarfrondiks. Mõne tsükloni kauges loodeservas on polaarfrondist põhja pool ka eriti külma õhu piiriala, arktiline front, millest põhja poole jääb karm kõrgrõhuala.

Kuid polaarfrondi mõiste tuuakse tihti sisse ka, kui külma polaarse ehk arktilise (või antarktilise) õhumassi piiriala. Kus peitub siis tõde?

Polaarpööris

Tuleb panna tähele, et polaarfrondi piirkond on otsesemalt määratav kõrgemates troposfääri kihtides, läheduses toimetab ka jugavool, kus toimub kiire õhu liikumine ümber mõlema pooluse läänest ida poole, seega põhjapoolkeral kellaosuti liikumisele vastassuunas. Jugavoolu ja põhjapooluse asukoha vahele jäävat troposfääri ülemist osa tuntakse polaarpöörisena, kus õhk samuti vastupäeva liigub, kuigi märksa aeglasemalt kui jugavool. Samuti asub polaarpööris lõunapooluse ümber. Nii et kuigi madalamates õhukihtides saab rääkida kõrgrõhualadest pooluste lähistel, siis oluliselt kõrgemates õhukihtides on sageli tegu külma madalrõhualaga.

Kui polaarfront, jugavool ning nendega seoses ka polaarpööris on kõrgetes õhukihtides keskmisest tugevamad, ei lasta arktllisel külmal lõuna poole liikuda. Madalamas troposfääri osas tähendab see seda, et läänetsüklonid asuvad talvel liialt põhja pool (enamasti siis ka Eestist põhja pool) ja on peaaegu pidevas rivis suundumas ookeanlt mandrile, tuues kaasa jaanuaripori. Ekstreemseimatel juhtudel, küllalt harva siiski, liiguvad Atlandil ja Vaikse ookeani põhjaosas tekkinud tsüklonid isegi üle kogu Põhja-Siberi ja Põhja-Ameerika põhjaosa, mis talviti on siiski ju enamasti kõrgrõhualade võimu all. Nii et polaarfront on sel juhul ilusasti igal pool tsüklonite näol maapinnal lähedaltki jälgitavaks saanud. Näiteks oli olukord selline 2006. aasta detembrikuus. Siis ei saanud muidugi keegi ilma järgi aru, et oli detsember. +12 kraadi, mis Eestis siis mõõdeti, oli ikka “kole” vaadata küll.

Polaarpöörise eriti tugev variant annab siis meile „vale talveilma”, kus neljas aastaaeg, talv, jääb vahel suisa vahele. Mitte eriti tugev polaarpööris võimaldab ka Eestis normaalset talveilma. Kui polaarpööris suisa laguneb, siis jõuavad arktilised õhumassid Eestist palju rohkemgi lõunasse. On teada juhumeid, kus Aadria meri (Vahemere osa Apenniini ja Balkani poolsaare vahel) on kinni külmunud.

Aga konkreetne front toopilise ja parasvöötme õhu vahel?

Polaarfront on võimas atmosfäärinähtus, kuid see on otseselt tegev pigem kõrgemates õhukihtides, pannes liikuma tsükloneid, mingil määral ka antitsükloneid. Kuid front parasvöötme ja troopilise õhumassi vahel maapinna lähedastes õhukihtides: on seda siis või ei ole? Eks selliseidki fronte esineb ikka. Kui tsüklonite ja kõrgrõhualade paigutus on selline, et meile on lähenemas kaugelt lõuna või kagu poolt soe atmosfääriline front, võib eeldada küll, et selle järel saabub kuum troopiline õhk. Selles mõttes on asi sarnane külmade, arktilise frontidega põhjakaarest. Kuid üldiselt ei ulatu kumbagi tüüpi viimatikirjeldatud frondid, vähemalt mitte pidevalt, väga kõrgetesse õhukihtidesse.

Atmosfäärilised frondid

Püüame „laskuda maa peale” ja vaadata, mis tüüpi frondid meile konkreetseid ilmamuutusi toovad. Sellised, atmosfäärilised frontid, mida nimetatakse ka madalrõhulohkudeks, on enamasti seotud tsüklonitega, kuigi mõnikord võib mõni vähemaktiivne front ka kõrgrõhuala osadeks jagada.
Nagu nimetusedki ütlevad, toob sooja frondi üleminek kaasa soojema õhu, külma frondi üleminek aga külmema õhu.
Tihti esinevad ka okludeerunud frondid, kus tsüklonis esinevad soe ja sellele järel kiiremini liikunud külm front on ühinenud. Okludeerunud frondid võivad mõnikord püsida pikka aega, liikuda ühes või teises suunas, esinedes vastavalt liikumissuunale ja frondi järel kohalesaabuvale õhumassiile praktiliselt ikkagi kas külma või sooja frondina. Mõnikord võib selline front ka samastuda polaarfrondiga.

Tsüklonid ja antitsüklonid

Jätame nüüd mängust välja troopilised tsüklomid ehk orkaanid ja taifuunid. Tsüklonites on üldiselt frontide poolt selgelt eristatavad külma ja sooja õhuga sektorid. Kui suvi välja arvata, siis joonistub selgelt välja selline ligikaudne muster. Kui tsüklon satub keskmega Eestist põhja poole, siis satume selle lõunaserva, kus puhuvad edela-läänetuuled, mis toovad suhteliselt sooja ja sajuse ilma. Tsükloni põhjaserva sattudes toovad aga idakaare tuuled kohale külma õhu. Suvel pole pilt nii mustvalge, olukord võib kujuneda suisa vastupidiseks: läänest tuleb jahedust, idast sooja.

Niinimetatud lõunatsüklonid (need pole kaugel eemal tekkivad troopilised tsüklonid!), mis tekivad Vahemere, Musta mere või koguni Kaspia mere kandis, kannavad ennekõike suvepoolaastal, kui nad juhtumisi põhja suunas liiguvad, sooja sektorit endi idaservas. Lõunatsükloni meist lääne poolt möödudes satume selle sooja idaserva, kus koos lõunakaare tuultega saabub troopiline kuumus ja/või tugevad hoovihmad ning äike. Talviti võib lõunatsükloni soe sektor Eestini jõuides juba kadunud olla. Kui selline tsüklon möödub aga Eestist ida poolt, puhuvad põhjakaare tuuled, mis toovad jaheda õhumassi ja vihmasaju, talvel ,mõistagi lumesaju. Võib-olla on meeles 2008. aasta kaks tõsiseimat lumesadu: 25. märtsil ja 23. novembril. Mõlemal juhul sattusime lõunatsükloni lääneserva. Et lumi mõlemal juhul peatselt kiiresti sulas, polnud enam nende tsüklonite süü…

Nii nagu madalrõhualad, ka antitsüklonid ehk kõrgrõhualad on tekkimas, kadumas ja liikumas igal pool maakeral, paljudes piirkondades on need aga küllalt stabiilsed. Nii kujunevadki need “hobulaiused” ja kõik muud, millest seni juttu on olnud. Eesti piirkonnas aga on rõhkkondade, samuti õhumasside vaheldumine väga kireva spektriga. Kui aga jälle asja maksimaalselt lihtsaks ajada, siis suvel toovad kõrgrõhualad meile sooja ja kuiva, madalrõhualad jahedust ja niiskust. Talvelgi toovad antitsüklonid kuiva ja tsüklonid niiskust, kuid kõrgrõhualdega kaasneb siis ilma külmenemine, tsüklonitega aga soojenemine. Kuid palju oleneb ka sellest, milline on rõhkkondade vastastikune paigutus, kuna see määrab tuule suuna ja seega selle, kustpoolt õhk meieni liigub.

Õhumassid

Lähtume 7 kliimavöötmest: üks ekvtoriaalne ning ülejäänud kahekaupa: troopilised vöötmed, parasvöötmed ning külmvöötmed. Vastavates piirkondades kujunenud õhumasse nimetatakse analoogiliselt. Kui välja arvata ekvatoriaalne vööde, siis ülejäänud piirkondades formeerunud õhumasse jagatakse veel merelisteks ja mandrilisteks. Eestini võivad ulatuda need kõik, va ekvatoriaalne õhumass. Vaatame neid pisut lähemalt.

Kontinentaalne arktiline õhumass. See õhumass on väga külm ja kuiv ning tekib Põhja-Jäämere jääga kaetud aladel ning Gröönimaal. Eestini võib see õhumass liikuda peamiselt kirdesuunalt Kara mere piirkonnast, harvem ka Gröönimaalt, kui see jõuab kohale loode-põhja suunalt üle Barentsi mere kandudes. Kontinentaalne arktiline õhumass on aastaringselt külm. Talvel toob kontinentaalne arktiline õhumass tugeva pakase, kevadel ja sügisel aga vastavalt hilised või varased öökülmad. Kesksuvel tähendab sellise õhumassi saabumine samuti küllaltki jahedat, kuid selle kompensatsiooniks siiski päikeseküllast ilma. Kui pidev arktilise õhu juurdevool katkeb, siis suvel läheb meie ilm selles õhumassis aegapidi soojemaks.

Mereline arktiline õhumass. See formeerub Põhja-Jäämere külmumata osas, Teravmägedest lõuna pool ja Barentsi merel. Eestisse kandub see loode-põhja suunalt ning toob aastaringselt kaasa külma, hoogsadudega ilma. Võib öelda, et mereline arktiline õhumass põhjustab kõige viletsamat suveilma: on külm, põhjakaaretuuline ja sajune.

Mereline paravöötme õhumass tekib Atlandi ookeani põhjaosas ning jõuab Eestini lääne-edela suunalt ning põhjustab pilvist ilma ja sadusid. Suvel läheb ilm läänevoolu korral jahedamaks, talvel aga on asi vastupidine: mereline parasvöötne õhk toob kaasa sajud, tihti vihma kujul ja sooja, tihti siis sulailma.

Kontinentaalne parasvöötme õhumass. Tekkepiirkond on parasvöötme mandrite kohal. Eestisse saabub selline õhumass idakaarest. Talvel on kontinentaalne mandriline õhumass väga külm ja kuiv, see võib olla isegi veel enam jahtunud kui kontinentaalne arktiline õhumass. Suvel on see õhumass aga soe. Kuigi suviti ei ole kõrgrõhualade moodustumine Aasia kohal eriti soodne, neid siiski siin-seal tekib ja kuna mandriliselt maapinnalt pole ka eriti niiskust atmosfääri aurumas, on kontinentaalne parasvöötme õhumass ka suvel siiski kuivapoolne. Eestis on suvised põuaperioodid, samuti kuumalained sageli seotud kontinentaalse parasvöötme õhumassi saabumisega.

Suvised kuumalained esinevad eriti aga siis, kui Eestisse saabub kagu või lõuna poolt kontinentaalne troopiline õhumass. See formeerub Põhja-Aafrikas, Araabia poolsaarel, Kaspia mere ümbruses ja Kesk-Aasias; mõistagi ka Eestist veelgi kaugemates piirkondades. Talvel, kui selline õhumass vahel harva Eestini jõuab, toob see kaasa nullilähedase ja pilvise kõrgrõhualailma, suur suvine soojus on pika tee ja pikkade öödega kaduma läinud.

Mereline troopiline õhumass formeerub Pürenee poolsaarest lääne pool Atlandi ookeani kohal või Euroopast lõunapoolsemate merede (nt Vahemere) kohal. Eestini võib see õhumass kanduda edela või edela-lõuna poolt, kui Atlandi tsüklonid tekivad tavalisest märksa lõuna pool (“hobulaiuste” kandis) ja liiguvad järsult põhja-kirde suunas. Iseäranis suveperioodil võivad troopilist niisket õhku tuua oma idaservas ka lõunatsüklonid. Mereline troopiline õhumass toob talvel tugeva sulailma, suvel aga lämbe ilma ning võimsad hoogsajud koos äikesega.

Ekvatoriaalne õhumass Eestini ei ulatu. Tegu on väga niiske ja kuuma õhuga. Sajud, sh sagedased hoogsajud koos äikesega, on väga intensiivsed. Samas pole ilm ekvaaatori lähistel eriti tormine.

Ka viimati esitatud õhumasside tekkepiirkondade jaotus ei anna siiski täit pilti Maa kliimavöötmetest ja nende eripäradest. Parimaks kliimavöötmete jaotuseks peetakse Köppeni klassifikatsiooni, kuid see sisaldab omakorda nii palju detaile, et võib kogemata mõne koha peal ka eksliku pildi anda. Siin läheks see kirjeldus liialt detailseks.

Sargasso meri

Atlandi ookeani troopilise ja lähistroopilise (subtroopilise) piirkonna (“hobulaiuste”) kohal laiub küllaltki püsiva loomuga kõrgrõhuala, kuigi kõigub mõneti siia-sinna ja tõmbub vahel koomale, vahel laieneb. Kui see antitsüklon vahepeal ka laguneb, moodustub see päris kiiresti uuesti. Seda tuntakse ka Assoori-Bermuda kõrgrõhualana. Eriti just suvepoolaastal kipub see kõrgrõhuala laienema ka Euroopa (eeskätt lõunapoolse osa) ja Vahemere kohale, kuid sellest võib mõni osa tihti liikuda ka Eestisse ilusat ilma tooma.

Assoori kõrgrõhuala „pikaealisuse” tõttu on kujunenud välja ka Atlandi ookeani sisealadel paiknev Sargasso meri. See meri on ümbritsetud hoovustest, mis omakorda on välja kujunenud tuulte mõjul, mis kõrgrõhuala äärealadel puhuvad päripäeva. Sargasso merd piirab lõuna poolt Lääne-Aafrikast Kariibi mere poole liikuv Antilli hoovus.
Kesk-Ameerikast idas paiknevast Kariibi merest lähtub põhja suuunas Golfi hoovus, mis piirab Sargasso merd lääne ja põhja poolt. Kui Golfi hoovus on jõudnud Euroopa lähistele, kaardub osa sellest piki Aafrika lääneserva lõunasse, moodustades külma Kanaari hoovuse, mis paikneb siis Sargasso merest ida pool. „Külm” on muidugi suhteline mõiste; suurem osa Golfi hoovusest liigub ju piki Norra rannikut põhja poole ning kui keegi seda külmaks hoovuseks nimetab, tuleks talt kasvõi tagantjärele kooli lõpudiplom või tunnistus tagasi võtta.

Peame siiski arvestama, et kui Golfi hoovus on üle Atlandi itta-kirdesse liikunud, on see siiski mõnevõrra jahtunud võrreldes lähtepiirkonna, Kariibi mere tingimustega. Kandudes Kanaari hoovusena uuesti lõunasse, tundub Aafrika ligiduses vist tõesti, et hoovus on külm. Sellega seostub muuseas Aafrika looderanniku läheduses paiknevate Kanaari saarte kui puhkusemagnetite fenomen: aastaringselt on ilm suvine ja soe, samas ka mitte nii palav, et seda välja ei kannataks. Erandeid ilma osas muidugi siiski esineb sealgi.

Kanaari saared ja astronoomia

Kanaari saarte ilus ilm (reeglina ulatub sinna ju kõrgrõhuala) on kohale meelitanud ka astronoome. Nii paiknevad observatooriumid koguni kahel sealsel saarel: ühel uhketest suvitussaartest nimega Tenerife asub samanimeline observatoorium. Märksa vähem turistidele tuntud kõige ookeanipoolsemal, La Palma mägisel saarel, asub teine observatoorium. Seda peaks vist eesti keeles nimetama Poiste-Kivi Observatooriumiks. Ah jaa, ega ka Tenerife pole eriti tasane saar, sealne võimas Teide mägi on üldse kogu Hispaania kõrgeim, tipuga üle 5000 meetri (Kanaarid kuuluvad Hispaaniale). La Palma saare teleskoobid on enamjaolt rahvusvaheliseks kasutamiseks, suurim sealne, mitte just eriti ammu valminud 10-meetrise läbimõõduga teleskoop on aukartust äratav: maailmas on nii suuri teleskoope väga vähe: kaks 10-meetrise mosaiikpeegliga teleskoopi olid olemas enne La Palma suurima teleskoobi valmimist vaid ühes teises saarestikus, Hawaiil Vaikses ookeanis.

Nagu mainitud, käivad La Palma saare teleskoopide juures astronoomid oma vaatlusprogramme ellu viimas ka mujalt kui Hispaaniast. Ka nende ridade kirjutaja on La Palma saarel teleskoobivaatlustes veidi kaasa löönud, kuid siiski vaid ühel nädalasel perioodil, 2002. aasta juunikuus. Kanaaridel mõistagi valgeid öid ei tunta. Ka öine taevapilt on juba veidi teistsuguner, nähtavad on ka mõned lõunapoolsemad tähtkujud, mida Eestis kunagi ei näe. Näiteks igavavõitu Kaalude tähtkujust allpool asub märksa muljetavaldavam Hundi tähtkuju.

Mis huntidesse üldiselt puutub, siis veel umbes 35 aasta eest sai hundi küttimise eest preemiat, nüüd on aga hunt „rahvusloom” (!) ja nende laskmine toob võimsad trahvid. Kuigi usun ja loodan, et uhkesti oma arvukust üha kasvatavad ja sellega seoses palju kurja tegevaid võsavõllemeid kütitakse siiski, keelajaid „kukele” saates ja väga õigesti tehakse!

Sargasso meri ja Bermuda kolmnurk

Maailmamere hoovused pole siiski kindlate piiridega. Olekski veider teisiti arvata, kuna torujuhtmete sees hoovused ju ei paikne.
(Mõistagi, kui „üleval pool” hulpivate klounide poolt massimeedia kaudu kuulutatakse, et hoovused voolavad nüüdsest ainult metallist rennide või torude sees, hakkame me seda kohe hoobilt ka uskuma, eks ole?) Ning loomulikult liiguvad teatud määral ka Sargasso mere piirid. Sargasso meres asub Bermuda saarestik, Ameerikast idas, kuid küllaltki mandrile lähedal.

Sargasso mere äärmises lääneservas saab joonistada mõttelise kolmnurga Florida poolsaare lõunatipu, Puerto Rico saare loodetipu ja Bermuda saarestiku vahel. Seda kanti tuntakse Bermuda kolmnurgana. Noh ja mis siis?

Bermuda kolmnurka peetakse nüüdseks juba pikki aastakümneid mõnde hindajate poolt üheks Maa kõige salapärasemaks piirkonnaks seal tihti kaduma minevate laevade tõttu. Hullemgi veel, isegi lennukid kaduvat tihti selles kolmnurgas.

Vaatame asja aruka talumehe pilguga. Nii jubedast kohast, igaks juhuks isegi selle ümbrusest, peaks inimesed ju eemale hoidma. Nii Florida poolsaar, Bermuda, kui ka Puerto Rico, samuti selle naabersaared Kuuba ja Haiti (saari on teisigi) peaksid olema enam-vähem inimtühjad. Nii igaks juhuks. Aga kas on? Aga otse vastupidi! Kõik need piirkonnad on tihedasti asustatud ja tuntud turismimagnetitena. Iseasi, kas poliitikute tegevus ja riigis parajasti toimuv turismi alati eriti soosivad (Kuuba, Haiti).

Niisiis, Bermuda kolmnurga tipud kihavad inimesest, kes loomulikult ka laevasõite ette võtavad. Näiteks asub Florida poolsaare lähistel, pisut kagu pool Bahama saarestik (samuti rikaste turistide magnet), kuhu mõnikord Floridast suisa nadidel alustel retki ette võetakse. See pole aga ühelgi merel ohutu tegevus.

Ameerika mandrid koos neid ühendava kitsa Kesk-Ameerika ribaga on kokkuvõttes omapärase kujuga. (Jätame Panama kanali siinkohal arvestamata.) Tekkiva „lohu” sisse jäävad Kariibi meri ja Mehhiko laht loovad kokkuvõttes tingimused, et just sinnakanti ei laiene stabiilne (sub)troopiline kõrgrõhuala, kuigi mõistagi esineb sealgi vahel kõrgrõhualasid. Tihti on lugu hoopis nii, et troopilise konvergentsi tsoon (sellest oli meil varem juttu) koos troopiliste orkaanidega laieneb sealkandis põhja poole (järgides ligikaudu Golfi hoovust) ja ühineb piirkonnaga, kus tekivad juba parasvöötme tsüklonid. Eks ka Bermuda kolmnurga ala kipub jääma selle rahutu ning muutlike tingimustega atmosfääri osa idaserva. Sagedaste orkaanide, mõnikord hoopis udude küüsis pole meresõit, samuti lennundus, sugugi lihtsad ettevõtmised. Mõnikord laieneb aga üle Bermuda kolmnurga hoopis ida poolt Assoori-Bermuda nappide tuultega kõrgrõhuala ning vähemalt purjelaevade ajastul tähendas see seda, et jälle polnud meresõit lihtne ettevõte.

Kui nüüd püüda Bermuda kolmnurga salapäraseid „kangelastegusid” lähemalt uurida, siis on algselt ette võetud paar konkreetset juhtumit 1. ja 2. maailmasõja aegu. Edasi on legend hakanud end ise üha laiemaks harutama… Kuid kahtlasi kadumisi toimub ju sõdade aegu kahjuks ikka. Lisaks veel see ka, et kuigi öeldakse, et kõige jubedam vale on statistika, kehtib see ütlus tõesena vaid väga väikese statistilise valimi korral. Laeva- ja lennuõnnetuste laiem statistika aga pidavat näitama, et Bermuda kolmnurgaks nimetatud piirkond ei eristuvat siis aga kuidagi. Nii et Bermuda kolmnurga kui fenomeni puhul võib kahtlustada tihti esinevat olukorda, et „palju kisa, vähe villa”.

El Niño ja La Niña

Ikka ja jälle jõuame tõdemuseni, et “tegelikkus on veel keerulisem”.
Ega need eespool esitatud kliimatingimused Maa eri kohtades pole paraku ikkagi pidavalt ühesugused, vaid on siia-sinna muutlikud. Näitena võiks tuua El Niño ja La Niña nähtused.

El Niño efekt nõrgendab passaatide tuulte tugevust Vaiksel ookeanil, kus sooja vett transporditakse Ameerikast lääne poole. Omakorda kerkib siis Lõuna-Ameerika lääneranniku lähistel ookeanil vähem külma vett alt ülespoole. Ilmad muutuvad sel juhul Lõuna-Ameerika läänerannikul merelisemaks ja seega oluliselt sajusemaks kui muidu (nt Peruus). Jahedama vee vähenenud tõus sügavustest kõrgemale viib omakorda muidu kalarikkast piirkonnast kalaparved eemale.

Põhja-Ameerika põhjaosas muutub El Niño aegadel aga omakorda kuivemaks.

Kuna miskipärast tekib nähtus sageli detsebrikuus (kestab kuid), on El Niño saanud nii „pisikese poisi” kui „jõululapse” aunimetuse. Kuigi suurt austust ei pruugi nähtus siiski esile kutsuda.

Tegelikult mõjutab El Niño eksisteerimine, ehkki üpris keerulisel viisil, ilmastikku suures osas maailmast.

La Niña on vastupidise mõjuga efekt, muutes tavaolukorra passaat-tuuli veelgi tugevamateks. Pigem põuases Austraalias tekkivad vihmaperioodid, niigi vihmane Okeaania satub võimsate sadude küüsi. Lõuna-Ameerika läänerannikul on omakorda siis eriti põuane. Kuid sealtkandi kalamehed peaks siis rahul olema. Üldiselt esineb La Niña harvem kui El Niño. Võrdõiguslikkus peab siiski valitsema: La Niña tähedab „väikest tüdrukut”. Kui vaadata jälle ka Põhja-Ameerikat, siis nüüd on kuivaperioodid eelistatud selle lõunapoolses osas.

El Niño ja La Niña ei esine perioodiliselt. Miks nad üldse esinevad, vajab ikka veel uurimist. Õnneks või kahjuks on siiski ka sageli olukordi, kus pole kumbagi.

Must ilmahobune – stratosfäär

Meil oli juttu kõrgetest põõristest (nt polaarpööris), mis toimivad troposfääri kõrgemates osades, kandudes kohati üle isegi stratosfääri alaserva, kus pilvi ei ole. Kuid omad pöörised on ka kõrgemal, „päris”-stratosfääris (stratosfääri kõrgus on numbes 12 kuni 51 km). Needki on muutliku iseloomuga. Nt kõrgel põhjapooluse piirkonna kohal asub üks stratosfääri pööristest. Seegi võib tugeveda või nõrgeneda, sellega seoses ka vastava atmosfääripiirkonna temperatuuride muutlikkus.

Teame üldist suundumust, et kui troposfääris temperatuur üldiselt kõrguse kasvades langeb, siis piir langusele saabub tropopausis. Stratosfääris hakkab kõrguse suurenedes temperatuur algul „kikivarvail”, edaspidi juba otsustavalt tõusma, kuni temperatuur umbkaudu 0 Celsiuse kanti jõuab. Palju on siinkohal mängus kolme aatomiga hapniku molekul osoon (O3). Stratosfääris paikneb nimelt osoonikiht, mis kaitseb meid kalkide kiirguste eest.

Ka stratosfääri temperatuur pole igal pool samal kõrgusel samasuguse väärtusega (troposfääris on ju samuti nii). Esineb temperatuuri muutusi, seonduvana stratosfääri pööriste tugevnemise või lagunemisega.

On märgatud huvitavat, kuid vaid statistilise täpsusega seost stratosfääri temperatuuri tõusuga polaaralade kohal ning maapinnalähedase temperatuuri langusega (talveilma tugevnemine). Seda siis polaaralade ja parasvöötmete kandis. Läheb stratosfäär sealkandis soojemaks, siis võib mõne nädala pärast loota “meie” ilma külmenemisele. Aga alati nii ka ei juhtu. On jällegi, mida uurida.

Mesosfäär; helkivad ööpilved, meteoorid ja virmalised

Stratosfäärist kõrgemal asub stratopaus, kus üldine temperatuuri kasv kõrguse suurenedes lõpeb. Edasi tuleb mesosfäär, kus temperatuur kõrguse kasvades jälle langeb. Mesosfääri ülaoas, (umbes 82 km kõrgusel) saavutab atmosfäär tervikuna oma temperatuuri miinimumi (ligikaudu -173 kraadi). Edasi tuleb mesopaus.

Mesosfäär (~52-82 km) ei sisalda muidugi ka pilvi, need jäid ju kaugele alla troposfääri. Ometi osutub, et mingid üliõhukesed pilved on kohati mesosfääris võimalikud. Päevases taevasinas ja ööpimeduses neid näha ei ole.

Kui aga on valged suveööd, võib põhjakaare heleda kuma taustal näha taevafoonist heledamaid „pilvekesi”. Need ongi helkivad ööpilved, mis paistavad siis, kui Päike neid altpoolt horisonti väga suure, 90 kraadile läheneva nurga alt valgustab.

Nähtus sarnaneb kvalitatiivselt kiirte käiguga röntgenteleskoobis, mida samuti võibolla ka kunagi kirjeldame, kui meie põhiseadust ja sõnavabadust uljalt kaitsvad „organid” seda siiski teha lubavad.

Mesosfääri, vähemalt selle ülemisse otsa, ulatuvad meteoorid ehk lendtähed. Võimsamate boliidide korral on ilusasti mängus kogu mesosfäär, isegi stratosfääri ülaosa.

Ka virmalised, mis esinevad keskelt läbi kõrgemal kui meteoorid, ulatuvad veidi siiski ka mesosfääri piiridesse, ikka ülaltpoolt.

Termosfäär ja kineetiline temperatuur

Kui veel kõrgemale kerkida, algab termosfäär. Selle ülapiir arvatakse olevat kuskil 600 km kandis. Termosfääri allosast (~82 km) ülespoole minnes hakkab taas temperatuur tõusma, kusjuures päris otsustavalt, jõudes termosfääri ülaosas üle 2000 Celisuse kraadi. Maapealsed kõrged temperatuurinäidud jäävad siinse kõrguse kasvades juba kaugele maha. Ometi tunneks kujuteldav kosmonaut, et Päike küll kõrvetab, kuid jäiselt külm on samas ikka. Selline ongi väga hõredale keskkonnnale vastav kineetiline temperatuur. Teisiti väljendades on see mittetasakaaluline temperatuur, mille määrab erinevate üksikute molekulide ja/või aatomite soojusliikumine vaba tee suure pikkuse korral.

Kui hüpata võrdluseks Maa pinnale, siis kineetlise temperatuuri hõng on kõige tugevam päikesepaistelisel selgel päeval. Siit need erinevused kraadiklaasi näitudele varjus ja Päikese käes. Seega pole temperatuur siis üliväga tasakaaluline. Ka öine selge taevaga temperatuur on veidi “kineetilises kastmes”, st „vale” ehk „demokraatlikult mittelubatava maailmavaate” näoga: maapinna lähedal on külmem kui kõrgemal. Seevastu (pikalt) pilvealune ilm on „ustav seltsimees” ja „õigete meeste jutu rääkija”: kuna tagab kena küllalt tasakaalulise temperatuuri.

Virmaliste põhiosa on näha termosfääris, virmalisi paistab vahel kuni 1000 km kõrguselt. See kõrgus vastab juba eksosfäärile.

Hajuv eksosfäär

Termosfäärist kõrgemal on piire panna üha raskem; seal asub eksosfäär. Selle ja ühtlasi kogu atmosfääri ülapiiri on eriti raske panna. Tuhandete kilomeetriteni see ulatub. Eksosfääris saab Maa atmosfäärist tasapisi vaakum maailmaruumis. Isegi kineetilise temperatuuriga on nüüd raske mängida, sest osakesi on niivõrd hõredalt. Võiks öelda, et ka termosfääri kõrge (kineetiline) temperatuur hajub eksosfääris maailmaruumi laiali.

Lõpetame sellega sedapuhku augustikuised astronoomilises pakendis esitatud ilmajutud. Alguse said atmosfääri-lood juba juunikuus. Lugudele ei pannud õlga alla „kliimaministeerium”, küll aga esines vastassuunalisi kahtlasi märke. On ju ikkagi augustikuu, tumedate ööde kuu…

Lõpetuseks nekroloog Tähetorni Kalendrile

Augustikuu lood said seega otsa. Ning loo lõpp on kurb. Alates uuest aastast oleme ilma täpselt sada korda ilmunud „Tähetorni Kalendrist”, vähemalt nii nagu seda varem oleme näinud. (Tõsi küll, ma teadsin seda „saladust” juba mitu kuud tagasi…) Ajad on armutud. Mida ei suutnud Vene aeg, seda suutis SEE aeg. Mis SELLE aja nimetuseks täpsemalt on, seda ehk suudavad piisavalt kaua hiljem öelda ajaloolased. Kuid igal juhul juhivad „SEDA” aega uppujad, kes ka kõiki teisi kaasa uppuma sundides vihaselt vannuvad, et ühis-uppumine toimub siiski liialt aeglase tempoga.

Ka kultuurisoovitused on seekord kurvad, nagu vist juba siinse loo alguses märkasite. Võtame eest ära roosade prillide filtrid, mis lasid seni läbi vaid paljude väärate sündmuste kirjelduse allegoorilist-satiirilist, humoorikat osa. Nüüd vaatame elule sügavamalt silma, vaadates (soovitan tõsiselt!) ära Aserbaidžaani kirjanku Anari „Dante juubel” järgi valminud telelavastuse „Tema majesteet komödiant” (1983). Jah, pealkiri on veel naljahõngu tõotav, kuid lugu ise on kõike muud kui naljakas. Peame siis etendust vaadates ühtlasi ka Tähetorni Kalendri ning võib-olla veel millegi peiesid. Vahel me lihtsalt peame, seda ka avalikult tunnistades, kurvad olema, et edaspidi osata uuesti elust ka rõõmsaid hetki otsida, sest isegi SEE aeg saab otsa. Mõni ootamatu kuukiir paistab ka süsipimedates öödes, pakkudes meile lohutust.

Kes on see Käbirlinski (ning tema poeg) seal lavastuses? Eks ikka Tähetorni Kalender isiksustunud kujul. Ning… küllap ka käesolevate ridade autor (juhtumisi olnud ka Tähetorni Kalendri kalendaariumiosa kunagine, ehkki küllaltki lühiajaline, koostaja-toimetaja)…

https://arhiiv.err.ee/video/tema-majesteet-komodiant

https://arhiiv.err.ee/video/vaata/tema-majesteet-komodiant-2

Märksõnad: atmosfääriprotsessid, Messier' objektid, Saturn