Sellel 1999. aasta novembris oli mul endal võimalus näha leoniidide sadu Jänedal. Täpselt maksimumi ajaks läks taevas selgeks! Ja siis oli tõesti nii, et väga sageli nägi paari meteoori korraga.
See tunniarv on tegelikult natukene kavalam asi. See on meteooride arv, mida võiks näha siis, kui radiant on seniidis, vaatlus on täiesti pimeda taeva all (piirtähesuurus 6.5) ning näeksime tervet taeva poolsfääri.
Päris elus teeb esimese suure lõikuse see, et inimese vaateväli on oluliselt väiksem kui 360 kraadi asimuudis ja 180 kraadi kõrguses. Võib-olla näeme vaid veerandit taevast korraga. Suur osa vaatluskohti on võrdlemisi valgusreostatud taevaga ning ei võimalda 6.5 tähesuurusega tähti näha, kuid piiravaks võib siinjuures osutuda ka inimese silma tundlikkus. Leoniidide radiandi kõrgus kulminatsioonis ei ole hirmus suur, see võtab ka mõnikümmend protsenti meteooridest vähemaks.
Aga 1998. aasta boliidide saju magasin ma maha, kui magades näoga kardinateta akna poole olles ühel hetkel hele valgus mu korraks üles äratas ja Annelinna taustal hele valgusjutt taevas oli - siis loomulikult ei läinud ma asja täpsemalt kaema, vaid magasin edasi...
